Jäta menüü vahele
23. november 2023

Elena Korosteleva: Valgevene ühiskond teel demokraatiast diktatuuri ja tagasi

Valgevene demokraatlik opositsioon on ikka veel killustunud. Neil on küll ühine visioon Lukašenka-järgsest vabast Valgevenest, ent napib konkreetsust. Kuniks pole tekkinud ühtsusrinnet, ei tule praegusest võimuladvikust keegi üle. Killustatus takistab ka Euroopa Liidu toetuse tugevnemist, leidis Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatile professor Elena Korosteleva.

Tetjana Fedosjuk
Tetjana Fedosjuk

Diplomaatia toimetaja

Venemaa riigijuht Vladimir Putin ja Valgevene riigijuht Aleksandr Lukašenka külastamas Valaami mungakloostrit Ladoga järve ääres, 24. juulil 2023. Sputnik/AP/Scanpix

Meie kandis tavatsetakse esitada kahte küsimust: kes on süüdi ja mida teha? Kuidas Lukašenka võimule pääses? Kuidas moodustus diktatuur? Mida sellega peale hakata?

Teadlase vaatepunktist on põhjuseid mitu, kuidas Lukašenkal õnnestus valitsusohjad haarata. Kõigepealt: riigis, mis saavutas iseseisvuse ja suveräänsuse alles 1991. aastal, jätkasid eliidina samad Nõukogude tegelased. Ent 1990. aastate alguses, kui majanduse kokkuvarisemine puudutas valusalt meid kõiki, tahtsid inimesed midagi uut asemele. Kogu riigisüsteemi tekkisid praod. Loomulik, et inimesed otsisid süüdlasi eriti nende seast, kes olid nõukogude perioodil etendanud tähtsat rolli.

Varsti ilmus pealtnäha eikusagilt Lukašenka – tegelikult ta tuligi väljastpoolt süsteemi. Tundus, nagu ta oleks lihtne inimene rahva seast. Inimestele meeldis selline kuvand. Ta plaanis oma valimiskampaaniat osavalt, piitsutades korruptsiooni, ehkki paljud korruptsioonilood olid tema enda väljamõeldised, sealhulgas süüdistused toonaste parlamendisaadikute pihta. Need etteheited läksid inimestele hinge. Lukašenka tuli võimule Valgevene esimeste suhteliselt demokraatlike valimistega [1994. aastal]. Järgnes sujuv liikumine diktatuuri poole.

Lukašenka plaanis oma valimiskampaaniat osavalt, piitsutades korruptsiooni, ehkki paljud korruptsioonilood olid tema enda väljamõeldised.

Valgevenes alles loodi demokraatiat ja inimestel oli selle funktsioneerimisest vähe aimu. Argielus ei saanud enam millelegi kindel olla. Niisiis levis igatsus korra järele. Oma nõukogude kasvatuse tõttu soovisid inimesed kindla käega juhti. Seepärast eelistatigi [1996. aasta] referendumil presidendi võimu suurendamist. Nii sündiski uus süsteem. Inimesed tahtsid, et keegi ehitaks riigi üles ja juhiks neid autoriteetselt, ehkki mitte autoritaarselt. Lukašenka näitas end inimesena, kes seda suudab. Võimul olles hakkas ta otsekohe enda kasuks kärpima mitmesuguste asutuste volitusi ja nõrgestama võimude lahusust. Põhiseadusliku referendumi abil rajas ta süsteemi, mis alluks vaid presidendile, s.t. talle endale. Sestpeale pole ta lasknud end ametis välja vahetada.

See polnud kõik, mis halvasti läks. Asi polnud üksnes inimeste soovides. Kuna demokraatlikku põhiseadust polnud varustatud kontrollimehhanismidega, langesid inimesed kergesti lõksu. Valgevene häda oli selles, et meil, valgevenelastel, polnud omariiklusest selget ettekujutust. Meie rahvus oli alles tekkejärgus. Balti riikides olid rahvuslikud liikumised iseäranis tugevad. Inimestel, keda kütkestasid rahvuslikud ideed, oli nõukogude pärandit kerge kõrvale heita. Ent Valgevene Rahvarinne (VRR) hoopis hirmutas inimesi. Näiteks nõudis VRR eesotsas oma juhi Zianon Paźniakiga, et kehtestataks vaid üks riigikeel ning ametlikus asjaajamises kasutataks üksnes valgevene keelt. Säärased nõudmised mõjusid paljudele inimestele võõristavalt.

Valgevene häda oli selles, et meil, valgevenelastel, polnud omariiklusest selget ettekujutust. Meie rahvus oli alles tekkejärgus.

Lukašenkale vastukaalu pakkumiseks oli VRR-l raske leida piisavalt toetajaid. Lukašenka pööras VRR nõudmised, aga ka laialdase nostalgia enda kasuks. Inimesed igatsesid „häid aegu” taga. See oligi Lukašenka edu retsept, kui liita sinna institutsiooniline võim, mille ta oli saavutanud, ja põhiseaduse parandused. Poliitiline süsteem polnud tema ambitsioonidele vastuseismiseks piisavalt tugev.

Elena Korosteleva

  • Poliitikateaduse ja ülemaailmse säästva arengu professor Ülemaailmse Säästva Arengu Instituudis (IGSD) Warwicki Ülikoolis.
  • Varasemalt töötanud rahvusvahelise poliitika professorina Kenti ülikoolis, kus ta rajas Globaalse Euroopa keskuse Euroopa õpingute süvendamiseks.
  • Samuti on ta Oxfordi Valgevene vaatluskeskuse kaasasutaja.

Inimesed viibisid siis teadmatuses. Kas nüüd on midagi paremaks läinud? Kas nüüd on rahvuslik idee olemas?

On küll. Olukord on mitmes mõttes teistsugune. Paistab, et õppimiskõver läks 2020. aastal üpris järsuks. Mõndagi juhtus juba enne seda aastat, ent 2020 sai hetkeks, kust tagasiminekut enam ei olnud. Valimispettusi oli Lukašenka režiim korraldanud varemgi, aga minu arvates ajas valgevene rahvast eelkõige vihale see, kuidas võimud reageerisid esimestele meeleavaldustele Lukašenka vastu. Hoolimatus ja vägivald pahandasid inimesi sedavõrd, et järgmisena tulid tänavatele peaaegu kõik.

Ukrainas puhkes väärikuse revolutsioon, aga meil sündis 2020. aastal nördimusrevolutsioon.

See oligi rahvuslik idee: inimesed tulid kokku ja taipasid järsku, et nad polnud üksinda, vaid ümberseisjad olid meelestatud täpselt samamoodi. Motiveeris tunne, et nad kõik peaksid saavutama väärika elu. Ukrainas oli [2013. aastal] puhkenud väärikuse revolutsioon, aga meil sündis 2020. aastal nördimusrevolutsioon. Valgevenelased olid nördinud sellest, kuidas neid koheldi, et neid sõimati lojusteks [быдло], prostituutideks ja narkomaanideks. Kuna neid alandati oma kodumaal, hakkasid nad üheskoos Lukašenkale vastu.

Nii tekkis üldrahvalik liikumine. Ühtekuuluvustunde kinnituseks ja riigile vastuseisu näitamiseks võeti tarvitusele Valgevene rahvuslikud sümbolid, nagu valge-puna-valge lipp ja tikandiga särk [вышыванка]. Inimesed tundsid, et neid lausa torgiti tõendama, et nad olid valgevenelased. Järsku meenusid meile Janka Kupala sõnad, et meie olimegi rahvas[i] – ja me tahtsime, et meid rahvaks nimetataks. Need olid sütitavad hetked – rahvus oleks justkui uuesti sündinud.

Need rohujuureliikumised muutsid ühiskonda seestpoolt. Millist rolli etendasid välismõjurid, eeskätt Euroopa Liit? Mis aitas kaasa ja mis tuli kahjuks?

Kõige tähtsam oli iseorganiseerumine ja kerksus ühiskonnas endas, aga loomulikult oli tegureid, mis kaasa aitasid. Näiteks eitas Lukašenka COVID-pandeemia ajal [2020. aastal] isegi viiruse eksistentsi. Samal ajal inimesed surid, kuna nad ei saanud abi. Kuna valgevenelased olid juba vastastikuse abi osutamiseks moodustanud kogukondi, siis saigi võimalikuks üldrahvalik solidaarsus.

Muidugi tuli kasuks ka see, et enne 2020. aastat oli Valgevene mitmes mõttes EL-le lähemale liikunud, ehkki ta polnud [alates 2011. aastast] idapartnerluse täisliige. Endine välisminister Uładzimir Makiej oli alustanud lävimist EL institutsioonidega ning teda võeti lahkesti vastu nii EL liikmesmaades kui ka Suurbritannias. See avaldas Valgevene ladvikule muljet. Paradoksaalselt oli välisministeerium siis kõige euromeelsem, mistõttu hõlbustas ministeerium finantside ja abi hankimist. Kodanikuühiskonna arenguks oli käigus rohkesti projekte.

Euroopa Liidus ega Suurbritannias ei osatud aimata võimude jõhkrust ega seda, kui tugevasti elanikkond aktiveerub.

Tänu suhtlusele Euroopaga hakkas kujunema vaba meedia. Sõlmiti ärisidemeid. Valgevenelased omandasid kogemusi. Näiteks kutsuti Valgevene delegatsioone vaatlema Euroopa Parlamendi tööd. Haridusvahetuse programmist võtsid osa mitte üksnes ülikoolid pealinnas, vaid terves riigis. Valgevene oli hakanud end arengule avama. Selles mõttes aitas Euroopa Liit 2020. aasta sündmustele kaasa.

Mul on meeles jutuajamised, mida ma 2020. aasta augustis valimiste eel paljude Euroopa suursaadikutega pidasin. Euroopa Liidus ega Suurbritannias ei osatud aimata võimude jõhkrust ega seda, kui tugevasti elanikkond aktiveerub. Kuna sündmused tulid ootamatuna, siis kulus asjakohase vastuse andmiseks aega. Kui nad oleksid sündmusteks valmistunud, võiks meie maal olla täiesti erinev ilme.

Mida oleks EL saanud teisiti teha?

Kõigepealt arvan, et Valgevenes korraldatud vägivallale oleks võinud – oleks pidanud – palju varem avaldusega vastama [kui 11. septembril 2020. aastal]. Esimese sanktsioonipaketi koostamiseks läks mitu kuud [kuni 2. oktoobrini 2020]. Kiiremini tegutsedes oleksid majanduslikud tagajärjed võinud olla palju tugevamad. Kuna Valgevenel olid naaberriikidega partnerlussuhted olemas, siis oleks võinud neid rohkem veenda, et Lukašenkale üheskoos survet avaldataks.

Sanktsioonid Valgevene vastu pole endiselt tõhusad – Euroopasse saab kaupu müüa näiteks Kesk-Aasia transpordisüsteemi kaudu.

Euroopa Liidu kõhklused lükkasid Valgevenet hoopis Venemaale lähemale. Lukašenka arvas, et Venemaa abiga leiaks importkaupadele asenduse. Esimesed sanktsioonipaketid ei läinud talle sisuliselt korda. Need sanktsioonid polnud piisavalt läbi mõeldud, et lõigata läbi kõiki majandussidemeid Valgevene ja Euroopa turu vahel. Nad pole eriti kahjustanud Lukašenkat ega tema niinimetatud rahakotte [кошельки], kes jätkasid režiimi varustamist ja rahalist toetamist. Sanktsioonid Valgevene vastu pole endiselt tõhusad – Euroopasse saab kaupu müüa näiteks Kesk-Aasia transpordisüsteemi kaudu.

Kas Euroopa Liit suudab olukorrale positiivset mõju avaldada?

EL peaks kohtlema Putinit ja Lukašenkat väga sarnaselt. Praegu seisavad Euroopa ja ülejäänud maailm küllaltki ühtselt Venemaa vastu – seda ka sanktsioonide mõttes. Kahjuks ei paista Valgevene vastu leiduvat samasugust üksmeelt, ehkki täiesti selge on, et Lukašenka režiim on samuti agressor. Ta pole küll Ukrainale ise põhjast kallale tunginud, aga on andnud oma territooriumi Venemaa käsutusse, nimelt lubab ta Valgevenesse relvi paigutada, siin vägesid välja õpetada ja rakette välja lasta. Valgevene jätkab tuumašantaaži.

Lukašenka peab koos Putiniga põhja minema – ilma nendeta on maailm parem.

Seepärast tuleb Lukašenkat võtta samamoodi nagu Putinit. Rahvusvaheline kriminaalkohus peaks tema kohta esitama täpselt sama vahistamiskäsu, kuna tema inimsusvastaste kuritegude kohta on tõendeid rohkesti. Lukašenkal ei tohiks pääseteed ollagi. Ta peab koos Putiniga põhja minema – ilma nendeta on maailm parem.

Kuidas säilitavad Valgevene opositsioonijõud relevantsuse nüüd, kui Euroopas ja terves maailmas on puhkenud mitu kriisi?

Valgevene demokraatlikke jõude on mitut laadi. Püüdes ühtsust leida on nad palju õppinud ja teisenenud, aga nad pole veel täiesti koondunud. Osa tegutsevad sõjaväes. Mõistagi on olemas Svjatlana Tsihhanovskaja büroo. Selle kõrval on niinimetatud demokraatlike jõudude kabinett Brüsselis ja koordineerimisnõukogu. Need ühingud loovad üheskoos strateegiat Valgevene vabaduse tarvis nüüd ja pärast Lukašenkat.

Valgevenes on ikka veel liiga palju kildkondi, kes pole kokku leppinud ühises tegevuses.

Minu hinnangul on praegusel hetkel puudu ühtsusrinne, kes tugevdaks ühingute häält ja pakuks selget alternatiivset nägemust. Valgevene süsteemis on pragusid, aga kuni pole tekkinud ainsat alternatiivset võimukeskust, ei tule võimuladvikust veel keegi üle. Eliidi liikmed peavad teadma, milline tee viib edasi ja kelle poole hoida. Valgevene vajab EL-lt senisest tugevamat toetust. Seni on toetusest vajaka jäänud mitte seetõttu, et EL oleks muude kriisidega liiga hõivatud, vaid Valgevenes on ikka veel liiga palju kildkondi, kes pole kokku leppinud ühises tegevuses. Seetõttu on EL-l raske suhelda vaid ühe keskusega ja Valgevene tarvis strateegia välja töötada.

Kas nad suudavad ühineda?

Arvan küll. Praegu on olemas tugev surve altpoolt, mis loodetavasti viib konsolideerumiseni. Muidu on kõik püüdlused asjatud.


[i] “Meie, rahvas” [Людзьми звацца], 1905–07

Seotud artiklid