september 11, 2015

Meie ajalooline frustratsioon või šariaat Kopli liinidel

Imperiaalse mõtteviisi katse Euroopa lõimumispoliitika elluviimisel

Anno 2015 – August Kitzbergi üle 100 aasta tagasi kirjutatud tekst on ka täna aktuaalne: „Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust? Siin – hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie – orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui tahab, läheb, kui tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid – põlgab.“1 Nii rääkis Tiina „Libahundis“.
Kitzberg tunnetas ehk oma kirjanikunärviga paremini kui tulevased Eesti Vabariigi poliitikud, kuidas muidu paleuseks seatud rahvuskehand võib tekitada kapseldumist, võõraviha ja stigmatiseerimist. Pendli teises otsas on muidugi Oskar Lutsu „Kevade“ oma stseeniga kaklusest eesti ja saksa kooliõpilaste vahel. Vana vaen eestlaste ja sakslaste vahel ei kadunud, aga Kitzbergi Tiina ehk teistsugususe küsimus näib põletavat lisaks Eestile ka ülejäänud Euroopat.
2013. aastal lahvatanud tüli „Eesti ajaloo II“ üle demonstreeris taas ilmekalt, kuidas ideaalseks mõeldud rahvuspaleus tõrjub tagasi vaba mõtte või ajaloouurimuse. EA II pisendas teatavasti kooliõpikuteski olevat muistse vabadusvõitluse tähendust ja eestlaste kui rahvuse olemasolu tänapäeva mõistes. EA II oponentide väitel oli 13. sajandiks välja kujunenud Eesti rahvus. Mõned seostasid muistse vabadusvõitluse ärakaotamist EA IIs kohe ka katsega mustata Vabadussõda2, ehkki keskaega käsitlev EA II ei kirjuta Vabadussõjast midagi ja kaht perioodi lahutav ajavahemik on 800 aastat! Kusjuures samasse sarja kuuluv EA VI kirjutab Vabadussõjast igati nii, nagu seni on Eestis sellest aru saadud.
Olemegi jõudnud järjega 20. sajandi ajalooni. Igasugused katsed kujutada Konstantin Pätsi või Johan Laidoneri teistsugusena sellest, mida näeb ette eesti ajalookirjutuse kaanon, põrkub teravale vastuseisule. Rahvusriigi ajalugu peab olema vaid ühesugune. Või õigemini, veelgi ühesugusem. Kuidas muidu seletada katseid heroiseerida vapse – sobituvad nemad ju rahvusriigi paleuse kuvandisse veelgi paremini kui Vene saatkonnaga kahtlasi tehinguid teinud Päts3. Ajalugu peab vastama ideaalile.
Eesti ja tegelikult ka teisi Euroopa riike kummitav probleem on kognitiivne dissonants – rahvusriigi paleuse järgi elav maailm ei lange kokku tegeliku maailmaga. See aga tekitab frustratsiooni ja küsimusi. Eestis küsitakse küll vaid üks küsimus – miks mingi „vale“ väide ei lange kokku rahvusriigi paleusega?
Euroopa riigid, ehkki võib-olla veidi rahvusriigi ideaalist kaugemal kui Eesti, maadlevad samade küsimustega. Suur põgenikekriis on toonud need vastuolud kõige teravamalt esile. Schengeni viisaruum on üleeuroopaline nähtus, aga iga ELi liikmesriik peab põgenike vastuvõtmise ja nende eeldatava lõimumisega ise hakkama saama. Põgenikega seonduvad probleemid annavad laskemoona äärmuslastele, kes kasutavad ära valijates tekkinud frustratsiooni. Viimane, nagu öeldud, tõuseb kognitiivsest dissonantsist – maailm ei ole selline, nagu see peaks meie ettekujutuses olema.
Multikulti vastased armastavad tsiteerida Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kuulsat kõnet 2010. aastast. Merkelile omistatud tsitaat on selline: „Multikulti on täiesti läbi kukkunud.“ Ometi ütles kantsler oma kõnes veel, et SENINE (minu rõhuasetus – EB) lõimumismudel on läbi kukkunud, lisades, et islam on praegu osa Saksamaast.4
Merkeli järgi peaksid immigrandid tegema ise rohkem tööd, et Saksa ühiskonnaga lõimuda. Praegune kriis, kus Euroopasse tulvab päeviti tuhandeid immigrante, tekitab lihtsa küsimuse, kust võetakse aeg lõimumiseks.
Aga võib-olla nad … ei peakski lõimuma? Maailma rahvaste, sealhulgas eurooplaste ajalugu on täis näiteid inimkooslustest, mis suutsid aastasadu kõrvuti elada, ilma et nad oleksid lõimunud tänapäeva rahvusriigi mudeli järgi.
„Multikulti on surnud“-loosungi toetajad ignoreerivad tõsiasja, et Euroopa ajalugu kuni 20. sajandini ehk rahvusriikide tekkeni oligi üks suur multikulti ajalugu. Peaaegu homogeenseteks rahvusriikideks muutus Ida-Euroopa pärast Teist maailmasõda, kui sellest olid üle käinud etniliste puhastuste lained ja piiride nihutamised.
„Üksnes ühe või kahe aasta sees oli rahvusvähemuste osakaal üle poole vähenenud. Kadunud olid vanad imperiaalsed sulatuspotid, kus juudid, sakslased, madjarid, slaavlased ja tosinkond teisi rasse ja rahvusi omavahel abiellusid, kraaklesid ja tülitsesid niihästi või -halvasti, kui suutsid. Nende asemel oli hulk monokultuurilisi rahvusriike, kelle rahvastik oli enam-vähem homogeenne. Ida-Euroopa oli end massiivselt puhastanud.“5
Võib ka pakkuda, et Eesti oli oma ajaloo homogeenseim 1945. aastal, mil olid tapetud juudid ja siit olid lahkunud baltisakslased ning rannarootslased ning polnud alanud veel immigratsioon Nõukogude Liidust. Ent kas just 1945. aasta peab olema lõimumise referentspunkt?
Lääne-Euroopa pääses võib-olla sellistest etnilistest puhastustest, mis leidsid aset Ida-Euroopas, ent aastasadu on ka seal elanud eri rahvusi ja usundeid kõrvuti. Üks parimaid näiteid sellest vallast on Holland, kus veel 1960. aastateni kehtis nn verzuiling (sammastumine), Verzuiling’is elasid ühiskonna eri rühmad ka eraldi „sammastes“, st neil olid oma koolid, haiglad, ajalehed ja nii edasi.
Suutmatus toime tulla teistsugususega võib olla õnnistuseks ühele ühiskonnale ja õnnetuseks teisele. Hispaania pagendas 1492. aastal riigist kõik juudid. Osa neist jõudis Osmani impeeriumi: Sultan Bayezit II andis käsu võtta juudid vastu sõbralikult ja abivalmilt. „Nad ütlevad, et Fernando on tark monarh,“ ütles sultan oma õukonnale. „Kuidas ta võib seda olla, kui ta muudab oma maa vaesemaks, et rikastada minu oma?“6
Mitmeid usundeid ja rahvusi ühendavas Osmani impeeriumis olid mittemoslemid jagatud nn millet’itesse. Sõna „millet“ tuleb araabia keelest (millah) ja tähendab rahvust ja riiki (nation)7. Ka juudid said Osmani impeeriumisse saabudes oma millet’i. Kuid millet’ites elasid ka teised – ortodoksid, armeenlased jt. Niikaua, kui millet ei läinud vastuollu islami ühiskonnaga ja tasus makse ning hoidis kodu korras, lasti sel tegeleda oma asjadega. Vägisi islami usku ei sunnitud – 16. sajandi katastrite järgi pöördus islami usku vaid 300 perekonda tervest Balkani piirkonnast. Impeerium soovis maksumaksjatest alamaid, mitte moslemeid. Mehmet Vallutaja kohtus Kreeka patriarhi Gennadiusega alati kirikuuksel mitte kartusest saastada end uskmatusse kohta sisenemisega, vaid kartusest seda ise sisse pühitseda – kuhu iganes ta oma jala pani, muutus see pühaks pinnaks ning tema jüngrid oleksid kasutanud seda ettekäändena muuta kirik mošeeks.8 Võrrelge seda näiteks Iisraeli kunagise peaministri Ariel Sharoni visiidiga Templimäele.
Ei maksa samas valesti aru saada: osmanid õiendasid oma vaenlastega halastamatult arveid, ajades nad tihti teibasse. Ka polnud tänapäeva standardite järgi kuigi humaanne nn vennatapu seadus, mille järgi pidi sultan troonile saades tapma kõik oma vennad, et ei tekiks troonile teisi nõudlejaid. Kuid tänapäeva mõistes oli Osmani impeerium täielikult multikulti.
Multikulti oli ka Vene impeerium. Ei ole minul kavas seda idealiseerida, kuid tõsiasjaks jääb, et Eesti poliitikud otsustasid Venemaast lahku lüüa alles pärast bolševike võimuletulekut 1917. aastal. Keiserlikul Venemaal oli autonoomiate tase erinev – Soome suurvürstiriigi oma vast suurim, Poola kuningriigi ja Läänemere provintside oma veidi nõrgem. Igaühes olid oma seadused ja oma haldusaparaat.
Ent impeeriumide loojang algas rahvusriigi tõusuga. Rahvusriik osutus sõjapidamiseks palju efektiivsemaks, suutes mobiliseerida terve rahva. Osmani impeeriumi nimetati 19. sajandil Euroopa haigeks meheks ja Austria-Ungari sõjaväe kohta võivad kõik lugeda Jaroslav Hašeki „Švejkist“. Saksamaa ühendamine 1871. aastal viis Vene impeeriumi hiljem arusaamisele, et sakslastega hakkamasaamiseks on vaja ühtset Vene rahvust, ning algas venestamine. Esimene maailmasõda lõpetas impeeriumide eksistentsi. Venemaal tuli asemele Nõukogude impeerium, mis aga ei suutnud enam ideoloogilistel põhjustel diferentseeritud rahvuspoliitikat ajada ja polegi imestada, et nõrkuse ilmnemisel soovisid kõik impeeriumist lahku lüüa.
Rahvusriigid aga jõudsid Euroopas sõjapidamisega niikaugele, et sõda muutus mõttetuks – edasine sõda oleks kaotanud üldse igasugused riigid. Sõjapidamisest loobuti, aga rahvusriik jäi. Küsimus on nüüd, kas rahvusriik sellisel kujul suudab edasi kesta või tuleks seda muuta. Kas kukub rahvusriik omaenda raskuse all kokku nagu surev täht, moodustades musta augu? Võib küsida ka nii: kas rahvusriik suudab tagada eestlaste allesjäämise oma maal?
Imperiaalse mõtteviisi ülevõtmine lõimumispoliitikas eeldab mitut asja. Esmalt eeldab see, et ei võeta üle kogu imperiaalset mõtteviisi – impeeriumide olemasolu üheks mõtteks oli impeeriumide laienemine. Osmani impeerium sõdis pidevalt ja sultanile oli auasjaks olla sõjakäigul – võiduta kojunaasmine võis tähendada hukku. Vene impeeriumi raison d’êtat oli laienemine nn loomulike piirideni ehk mereni, sest Moskva suurvürstiriigil puudusid looduslikud maismaapiirid ja nii tuli enda kindlustamiseks pidevalt edasi liikuda. Tuleb ka meeles pidada, et paljuski oli multikulti impeeriumides näiline, sest konfliktide puudumine saavutati sunniviisiliselt.
Nagu imperiaalne keskvõim omal ajal, eeldab imperiaalne mõtteviis arusaama, et inimesed, kelle üle tahetakse valitseda, on erinevad. ÜRO inimõiguste konventsioon ja Euroopa põhiõiguste harta ütlevad muidugi, et kõik inimesed on sündides ühesuguste õigustega, kuid kultuurilised erinevused mängivad siin suurt rolli. Impeerium ei soovinud kõiki oma alamaid endasarnastada, sest see tagas stabiilsuse. Eriti kehtis see siis nendel aladel, mis olid äsja läinud impeeriumi koosseisu. Neil aladel elavaid inimesi ei saanud päevapealt muuta impeeriumi truualamlikeks kasvandikeks. Kes seda tegid, põrusid. Nii on näiteks Elmar Salumaa küsinud 1940. aasta sündmuste kohta Eestis: „… kas kõike seda poleks saadud teostada siiski kainemalt ja mõistuslikumalt, hoidudes sammudest, mis äratasid hiljem võõristust ja pettumust isegi neis, kes esialgu teatud lootustega valmis olid kaasa minema uue ühiskondliku korra rajamiseks?“9
Praegu on Euroopas olukord vastupidine – Euroopa ei laiene, aga iga päev saabub Euroopasse uusi inimesi. Enne Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal eelnes teatavasti mitu aastat nn sõelumist (screening) ja liitumiskõnelusi ning alles seejärel sai Euroopa juurde mitukümmend miljonit inimest, kes elasid ka oma kodus. Kuidas praegu Euroopasse tulvavaid inimesi endasarnastada? Väga ei saagi.
Kolmas küsimus on kõige raskem, arvestades sisserändajate peamiselt islamitausta. Kus peaks asetsema sisserändajate lojaalsuspunkt? Impeeriumis oli lojaalsuspunktiks imperaator. Enamasti piisas lojaalsusest imperaatorile või tema esindajaile. Demokraatlikus õigusriigis ei saa olla imperaatorit. USA on lahendanud probleemi nii, et lojaalsuspunktiks on raha, kuid jätkuvalt ühiskonda pingestav rassiküsimus näitab, et probleem pole lõpuni lahendatud.
Kas võiks olla vastuseks „maa, kus kõigil on hea elada“? See vastus kõlab õõnsalt, tean, olles justkui maha astunud mingi valimisposteri pealt, aga 100 % eesti või mingi Euroopa riigi identiteedi nõudmine on ummik. Kas tähendab see senise lõimumisprotsessi mahakandmist? Ei, siinsed venekeelsed on elanud Eestis piisavalt kaua ja lõimumine jätkub. Kuid ka selles protsessis on märke Osmani millet’ist, mitte rahvusriiklikust lõimumisest. Kuidas muidu selgitada põhimõtteliselt ekstraterritoriaalseid üksusi nagu Pronkssõdur Tallinnas Filtri teel 9. mail, Nevski katedraal või uus õigeusu kirik Lasnamäel – need nähtused pole kindlasti eesti ühiskonda lõimunud, samas elavad nendes kohtades käivad inimesed meiega kõrvuti.
Niisiis, mida hakata peale Euroopasse saabuvate moslemitega? Las nad olla omaette. Lisaks rahvusriigi endasarnastamisele tuleks lõpetada heaoluriigi mängimine ja teha kõik, et sisserändajatest saaksid võimalikult kiiresti maksumaksjad. Me ei saa teha neist vägisi eestlasi ega panna neid samastama end Kitzbergi, Tammsaare või Eesti lipu looga.10 Samamoodi ei saa muuta üle Vahemere tunglevaid paadipõgenikke võluväel sakslasteks, itaallasteks või prantslasteks.
Probleem on ka selles, et erinevalt impeeriumi vallutatud aladest ja seal elanud inimestest pole Euroopasse saabunud inimestel maad. Aga ei olnud ka juutidel 1492. aastal, kui nad saabusid Osmani impeeriumi. Sultan lubas neil elama asuda suurematesse Balkani linnadesse, kuid ennekõike Thessalonikisse, mille juudid leidsid eest peaaegu mahajäetuna ja millest nad tegid sisuliselt Hispaania linna.11 Praegu aga võib lugeda uudiseid Hispaania küladest, mis on tervenisti müügis.12
Võib-olla tulekski luua midagi sellist nagu osmanite millet, kus teistsugustel olid oma pühakojad, koolid ja seadused. Nii et šariaat näiteks Kopli liinidel polegi välistatud, kuid vaevalt et suurt moslemikogukonda Eestisse tekib. Šariaadi mitmed punktid lähevad vastuollu muidugi demokraatliku riigi seadustega, aga siin on võimalikud kompromissid ja saab kokku leppida subsidiaarsuses – mida moslemid ei suuda ise otsustada, seda otsustab Eesti kohus. Ka mittemoslemi ja moslemi tüli lahendab Eesti kohus.
Kas säärane elukorraldus tähendab getostumist? Mitte ilmtingimata, sest me ei ela feodaalajastul, kus seisused olid sünnijärgselt paigas ja ühest seisusest teise liikumine oli pea et võimatu. Sestap võivad moslemid, venelased jt vabalt eesti ühiskonnaga lõimuda ja sellised võimalused peavad olema neile avatud. Aga peab jääma võimalus olla omaette.
Islamismist lähtuva terrorismiga tuleb muidugi võidelda ja hoida ohjes ka terrorismi toetavaid riike, aga siingi on vastuolud – kui toetada karmikäelisemat tegevust ISISe (või ISILi) vastu, tuleb arvestada veelgi suuremate põgenikevooludega.
Küll aga tuleks üle vaadata terve lõimumispoliitika kogu Euroopa Liidus, vastasel korral viib rahvusriigist tekkiv ajalooline frustratsioon üha suurema ebastabiilsuseni.
______
1 August Kitzberg, Libahunt, digitaliseeritud Eesti Raamatu väljaanne 1969. aastast, lk 27, www.luts.ee/e-raamatud/eestikeelsed/pdf/August_Kit… 2 Vt näiteks Vello Helk, Vaba Eesti Sõna, 01.04.2013, www.vabaeestisona.com/index.php/juhtkiri/2518-kas-… 3 Vt näiteks Ivo Karlep, Jaanus Karilaid: vapside hävitamine on eesti ajaloo häbiplekk – Pealinn, 06.10.2014 – www.pealinn.ee/uudised/jaanus-karilaid-vapside-hav…
4 Vt näiteks Ingrid Piller, What Did Angela Merkel Really Say – Language on the Move, 20.10.2010 – www.languageonthemove.com/language-globalization/w…. Kõne täistekst pole leitav liidukantsleri kodulehelt, sestap tuleb piirduda meedias tsiteerituga.
5 Keith Lowe, Savage Continent. Europe In the Aftermath of World War II, Viking 2012, lk 248.
6 Jason Goodwin, Lords Of The Horizons. A History of the Ottoman Empire, Vintage Books, 1999, lk 98.
7 en.wikipedia.org/wiki/Millet_(Ottoman_Empire)
Goodwin, lk 95.
9 Elmar Salumaa, Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust – Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, lk 490.
10 Vt ka Erkki Bahovski kogumikus Uued mütoloogiad. Tänase Eesti enesekuvand ja koht maailmas, Eesti Päevalehe AS, 2008.
11 Goodwin, lk 100.
12 Vt nt For sale: one Spanish village, free to the right owner, The Guardian , 10.03.2014 -http://www.theguardian.com/world/shortcuts/2014/mar/10/for-sale-spanish-village-free-right-owner