Majandushiiglane või poliitiline pügmee?

Eksistentsiaalne kriis, liit on ohus, Euroopa „projekt“ küsimärgi all, julgeolekukorda on rikutud idas, lõunas vohavad Euroopassegi jõudnud vägivald ning terrorism. Sellistes tumedates toonides algab Euroopa Liidu kõrge esindaja Federica Mogherini globaalstrateegia, esimene säärane dokument pärast 2003. aasta Javier Solana julgeolekustrateegiat. Allolev ei jutusta strateegiat ümber, vaid püüab selgitada, kuhu suunda Euroopa Liit paistab pürgivat ja millise sihi seab.

Aina tihedam, tugevam ja tõelisem liit

Strateegias kohtame läbivalt „tugevama Euroopa“ ja ka „tõelise liidu“ retoorikat. Need sõnad ühtivad vastuolulise ja seetõttu strateegias kasutamata „aina tihedama liidu“ mantraga, mis mängis määravat rolli brittide euroskepsises. Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäädes võinuks eeldada illusiooni esialgset säilimist: meri on küll tormine, ent senine kurss õige. Nüüd peab vaatama peeglisse. Globaalstrateegia liigitub nii välis- ja kaitsepoliitika kui ka laiemas mõttes tsentraliseerituma, institutsioonidekesksema liidu pooldajate leeri. Tugevamat liitu toetab siinjuures ka Mogherini eessõnas üleüldine pühendumus strateegilisele autonoomiale.

Laienemispoliitika ja mõjusfäärid

Kuigi laienemispoliitika ei kajastu strateegias kesksena, tasub sellest alustada, sest laienemine seondub Euroopa Liidu enda tulevikuga. Tõkked ja tagasilöögid ELi integratsiooniteel, lisaks probleemid naabruses on sisuliselt peatanud laienemispoliitika. Strateegia täheldab küll, et lepingud jätavad kõik avatuks, ent kõneleb pelgalt praegustest kandidaatidest. Laienemispoliitika – öeldagu ametlikult ja ka mitteametlikult mida tahes – on alati olnud ühtlasi geopoliitika, klassikaline mõjusfääride küsimus. Kui pelgalt liidu eesmärgil rajatud ühenduses annavad liikmed võrdväärse või arvestatava panuse, siis mõjusfääri laiendamise loogika liidab endaga ka riike, kellest EL otseselt kasu ei saa, kuid kelle arvelt kasvatab oma ning piirab vastase mõjuala.

Üks asi on mitme hiljuti liitunu seedimise valu. Teisalt on selge, et puhtobjektiivselt, hinnanguid andmata ja süüd jagamata, põrkusid kaks mõjusfääri Ukrainas. Juhtum pidurdas Euroopa Liidu varasemat indu ja osa kohkus (isegi kui sanktsioonipoliitikat võib pidada julgeks) ega soovi niigi paljuski Türgi tõttu takerdunud laienemisest rääkidagi. Sellegipoolest kõneleb strateegia naabritega suhete arendamise leidlikest viisidest, lähenedes igale riigile individuaalselt nende eelkõige majanduslikul sidumisel Euroopa Liiduga. Tunnistades, et senine kõigile-ühe-mõõduga lähenemine ei tööta, ei loobu EL siiski eesmärgist naabreid hõlmata, muu hulgas tugevdamaks nende riikide vastupanuvõimet, et toimuks reformid – millest tuleks välja lugeda Euroopa Liidule lähenemist, mõjusfääri sulandumist.

Igatahes on huvitav, et naabruses on Euroopa Liit valmis paindlikkust ja individuaalset lähenemist rakendama. Asjaolu, et midagi sarnast liidusiseselt pakkumisel ei olnud, viis Brexitini.

Ajaloo lõpp sai tagasilöögi ja seda strateegia sisuliselt tunnistab, ent ei mõista, miks, ega loobu pikemaajalisest eesmärgist sellesse n-ö lõppjaama jõuda. Igatahes on huvitav, et naabruses on liit valmis paindlikkust ja individuaalset lähenemist rakendama. Asjaolu, et midagi sarnast ELi-siseselt pakkumisel ei olnud, viis Brexitini. Senine soov ühtlasi lõputult süvendada integratsiooni ja samas laieneda (või säilitada laienetud kuju) on paratamatult viinud kasvavate vastuoludeni liikmesriikide vahel ja sees. Korraga sügav ja lai liit osutus liigambitsioonikaks. Ühendkuningriigi otsus lahkuda astub (esimese) tõsise sammu kõigi kunstlikult ühel kiirusel hoidmise korrigeerimises.

Väärtuspõhine pragmatism

EL juhinduks strateegia kohaselt selgetest põhimõtetest oma huvide elluviimisel ja need printsiibid kasvavad välja ühelt poolt strateegilise keskkonna realistlikust hindamisest ja teisalt idealistlikust soovist maailma parandada, mis kokku eeldab täppisnavigeerimist vältimaks isolatsionismi ja mõtlematu sekkumise karisid (viimase osas vaata ülalöeldut Ukraina ja allolevat terrorismi ning rände juurpõhjuste kohta). Liit juhinduks printsipiaalsest pragmatismist, mis Euroopa Liidu kohta on muidugi julge avaldus. On ju EL seni sõnades idealistlik projekt olnud.

Tegelikult oleme varemgi kohanud paindlikkust näiteks inimõiguspoliitikas, mille puhast idealismi usuvad naiivsed. Nagu ka rahvusvahelist õigust, jaatavad kõik riigid häälekalt inimõigusi. Tegelikkus näitab, et sarnastel juhtudel annavad Euroopa ühed riigid karmi, teised leebe hinnangu ning vastupidi, vastavalt oma pragmaatilistele huvidele. Siingi võib ennustada jõujoonte kohendumist pärast Ühendkuningriigi lahkumist.

Iseenesest on igati loogiline strateegias väidetu, et huvid ja väärtused käivad käsikäes – et on Euroopa Liidu huvides oma väärtusi edendada, samas kui neid huvisid palistavad ta põhiväärtused. ELi elulised huvid, millel liidu välistegevus peaks rajanema, oleks: rahu ja julgeolek, jõukus, demokraatia ning reeglitel põhinev maailmakord. Ent sageli võib jääda mulje, et neid EL peabki väärtusteks, kui tegelikult on jõukus, demokraatia (kui põhikord) ja julgeolek vahendid. Kahtlustäratava ja ettevaatlikuks tegeva sagedusega ühtsusest rääkiv strateegia paistab unustavat, et miski peab ühtsuse taga seisma, ühendama. Kahjuks ei eeldakski, et tänase Euroopa Liidu ametnike kirjutatud strateegia Euroopa hinge teemat käsitleks. Kaubanduslikult väljendudes on Euroopa oma hinge maha müünud. Kui veel läbikukkunud Euroopa põhiseaduse lepingu visandamise käigus oli kaalumisel Euroopa kristliku pärandi mainimine, lendas see lõplikust versioonist välja ega jõudnud Lissaboni lepingusse.

Hingeta homo economicus’e Õhtumaad varitseb allakäik – protsess, mida juba näeme meie ees lahti rullumas ja mida tõukab tagant usk nn demokraatlikesse väärtustesse. Meenutagem siinkohal Nikolai Berdjajevit, kes juba 1906. aastal nägi läbi, milline on sotsiaaldemokraatia kui usk. Täna hõlmab see religioon sotsiaal- või liberaaldemokraatliku koondnimetaja all kogu Lääne juhitavat maailmakorda. Sotsiaaldemokraatlik dogma, tõdeb Berdjajev, pürgib religioosse innuga maapealse paradiisi poole, kus jumalikustab üliinimese. Sellises projektis on indiviid vahend, kelle unistatud võrdsus ja vabadus peavad koos igaveste väärtustega andma teed ülima maise võimu kehastusele. Säärane sündmuste käik eeldab suurt Zusammenbruch’i, revolutsioonilist kokkukukkumist. Paratamatult meenub laialt levinud retoorika: ühtegi kriisi ei tohi raisku lasta. Sedasi sooviks Euroopa Liit realiseerida rahuutoopia ning juba peab ennast igavese rahu kehastuseks, piibellikes mõõtmetes pseudo-katehoniks (katehon – kreeka keeles ’tagasihoidja, takistaja’), kelleta saabuks maailma (loe: maapealse paradiisi projekti) lõpp. Nii võib rahu nimel kõike õigustada või välja vabandada.

Tegelikkus näitab, et sarnastel juhtudel annavad Euroopa ühed riigid karmi, teised leebe hinnangu ning vastupidi, vastavalt oma pragmaatilistele huvidele. Siingi võib ennustada jõujoonte kohendumist pärast Ühendkuningriigi lahkumist.

Oma väärtuste, täpsemalt väärtustatu nõrkusest paistab Euroopa Liit osaliselt teadlik olevat. Uus strateegia ei räägi enam otseselt demokraatia levitamisest, vaid vajadusest tugevdada demokraatiat Euroopas. See ei tähenda sugugi, et Brüssel enda silmas palki näeb, pigem sildistab teisitiarvajaid, nende seas konstruktiivseid kriitikuid. Oli Brexit-kampaaniaga, kuidas oli, ent selge on, et Brüssel tõestas taas sümptomaatilist suutmatust teisi kuulda võtta või nendega arvestada. Nähes küll, et miski on valesti, jääb tõeline diagnoos ELil endale panemata.

Sise- ja välismõõde ning kaitse(vägi)

Väärtuste ja huvide teema omab tugevat seost sisepoliitikaga ega käi pelgalt välismõõtme kohta. Üleüldse käsitleb strateegia suuremal määral sisemõõdet kui 2003. aasta julgeolekustrateegia. Vastab tõele, et sise- ja välismõõde ongi seotud ning välistegevust ei saa kavandada lahus sisepoliitikast. Põhimõte on paigas, kuigi selle varjus võib näha institutsioonide katset kasvatada enda mõju ja võimu. Luuresse, seiresse, rekkesse ja big data analüüsi investeerimise asemel oodanuks strateegialt analüüsi sellest, mis viis enneolematu rändevoo ning terrorilaineni. Võimalik, et Lääne vähemalt osalisele süüle viitavana peaks tõlgendama varasemat üldist märkust mõtlematu sekkumise kohta. Siiski, jutt „ennetavast rahust“ (kõlades peaaegu nagu pre-crime) viitab pigem taktikalisele kui strateegilisele muutusele.

Sise- ja välismõõtme seotus tähendab sedagi, et kui Euroopa Liit keskendus seni kaugemale, kohtame täna kriise lähemal. Võib näha teatavat sarnasust NATO naasmisele out-of-area suunitluselt põhitegevuste juurde. Uus strateegia kõneleb täieulatuslikest (full spectrum) kaitsevõimekustest ning otsustus- ja tegevusautonoomiast. Strateegia ei maini kordagi „elevanti toas“ ehk Euroopa armeed – selleks puudub konsensus, kuigi pärast brittide referendumit kasvas Saksa-Prantsuse veetav toetus kaitsemõõtme märgatavale tugevdamisele ning just julgeolekule ja kaitsele Euroopa Liit esmajoones keskendubki. Armeena tõlgendatavat on Ühendkuningriik lubanud oma liikmesuse ajal vetostada, samas võimaldavad olemasolevad lepingud nii mõndagi teha alalise struktureeritud koostöö vormis. Kuid strateegilise autonoomia eesmärk üksigi kõlab ambitsioonikana kui mitte gaullistlikuna ja seega vastuolus tugeva üleatlandilise suhtega – strateegia mainib riikidest ainsana USAd võtmepartnerina. Euroopal on hulk strateegilisi teadmisi ja oskusi autonoomia saavutamiseks, kuid see oleks keeruline ja raskesti usutav, arvestades kui sõltuv Euroopa sõjaliselt ja kaitsetööstuselt USAst on.

Multilateraalne, mitte multipolaarne maailmakord

Multilateraalsuse tugeva eestkõnelejana jätkab Euroopa Liit rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu maailmaasjade lahendamise printsiibi prioriseerimist ja jääb põhimõttele truuks. Samas paistab ta olevat vähem sinisilmne maailma hetkereaalsuse suhtes. Huvitavana torkab silma toetus piirkondlikele kordadele ehk siis regionaalsetele koostöömudelitele – justkui multipolaarsust tunnistades. Lisaks kirjeldab strateegia keskuseta maailma, kus piirkonnad mängivad kriitilist rolli. Ning täheldab, et EL ei kavatse oma mudelit eksportida.

Hingeta homo economicus’e Õhtumaad varitseb allakäik – protsess, mida juba näeme meie ees lahti rullumas ja mida tõukab tagant usk nn demokraatlikesse väärtustesse.

Kuid reaalsuses ei poolda EL polütsentrilist ega multipolaarset maailmakorda. Lõpuks võib oletada, et ideaalis peaks strateegia arvates piirkondlikud korrad sarnanema Euroopa Liidule. Seda kinnitab jutt vabakaubandustsoonidest, mis, implitsiitselt, tipneks millalgi globaalse vabakaubandusega. Strateegia toetab ÜROl rajanevat 21. sajandi globaalset valitsemist, soovides kehtivat maailmakorda põlistada, isegi süvendada. Jutt piirkondlikest kordadest tähendab sammu ühtsema maailmakorra poole, mitte sellest loobumist. Seetõttu ei kaugene EL ennustatavas tulevikus üleilmastumisest, kuigi prantsuse ja saksa vastavad hääled brittide lahkudes tugevnevad; näeme juba vägagi selget vastuseisu TTIPle. Globaalses korras sooviks EL siiski teatavat muutust. EL toetab ÜRO Julgeolekunõukogu ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide reformimist, küll aga pelgalt nii, et EL ja euroala saaks neis reaalse ning iseseisva sõnaõiguse. Mis praegust tegelikkust arvestades saaks tulla ainult Euroopa enda riikide arvelt.

Viimastel aastatel kuuleme sageli muret: „maailmakord laguneb“ ja „Euroopa julgeolekukorda on rikutud“. Küsimus on relevantne kahe suurima Lääne poolt domineeritavale maailmakorrale väljakutse esitaja poolest. Omal moel on Venemaa ja Hiina osa kehtivast maailmakorrast, ent selle rajamise juures olemisest hoolimata ei ole nad tegelikult läänestunud, ammugi ei toeta Lääne hegemooniat. Nii seisneb Lääne dilemma valikus, kas seista karmilt vastu Vene ja Hiina isetegevusele, seades eesmärgiks ühel või teisel teel režiimimuutuse, või katsetada edasi positiivse hõlmamisega lootuses, et millalgi nad saavad ise „meiesugusteks“. Igatahes taandub küsimus sellele, kui palju saab praeguse maailmakorraga, kus domineerib Lääs, rahulolematuid survestada, ilma et nad prooviks astuda globaalsüsteemist omamoodi –exit’iga välja. Sellistes küsimustes jääb globaalstrateegia pinnapealseks, osalt erinevate taktikaliste eelistuste tõttu väljapoole ainult ühtsust kuvavas ELis.

Samas ei tasu muidugi langeda enda ajastu murranguliseks pidamise meelitavasse lõksu – võimalik, et veel pikka aega ei muutu eriti miski.

Strateegilised eelistused ei tohiks esialgu muutuda. Kui Briti ja USA impeeriumite huvi on olnud ühtse Euraasia geopoliitilise rivaali tekke vältimine, võib anglomaailm esialgu vähemalt globaalstrateegiat lugedes rahulikult hingata. Nagu öeldud, soov on tugevdada Atlandi-ülest sidet ja USA on ainus võtmepartneriks nimetatud riik. Sellegipoolest, ükski üldsõnaline strateegia ei ole lõpuni siduv. Arusaadavalt pelgavad ameeriklased Ühendkuningriigi liidust lahkumise järel vähematlantiliste häälte tugevnemist, olgu autonoomia või kunagi lausa eurasianistlikumalt meelestatuse kujul.

Kokkuvõttes

Vastuolulisus ja tagurpidi liidu ehitamine – nagu rahaliit enne poliitilist liitu – iseloomustab ka välispoliitikat, mida Euroopa Liit proovib endale kujundada, olemata riik. Selle lähenemise eesmärk on muidugi seada Euroopa riigid ja ühiskonnad fakti ette: mittetoimivad pooliklahendused tuleb viia lõpuni, „tõelise liiduni“. Praegune reaalsus on aga see, et Euroopa Liit on globaalsel areenil eelkõige teiste kujundatud reaalsusega toime tulema pidav subjekt, mitte reaalsuse kujundaja. Võimatu on kujutada ette Euroopa Liitu iseloomustavana seda, mida George W. Bushi nõunik ütles USA kohta: „Oleme nüüd impeerium. Kui me tegutseme, loome omaenda reaalsuse. Ja kui te uurite seda reaalsust … tegutseme uuesti, luues uusi tegelikkusi, mida võite samuti tudeerida … Meie oleme ajaloo kujundajad … ja te kõik jääte pelgalt analüüsima, mida me teeme.“

Nii seisneb Lääne dilemma valikus, kas seista karmilt vastu Vene ja Hiina isetegevusele, seades eesmärgiks ühel või teisel teel režiimimuutuse, või katsetada edasi positiivse hõlmamisega lootuses, et millalgi nad saavad ise „meiesugusteks“.

Euroopa „projekti“ eesmärk oli algusest peale võimalikult integreeritud ja laienenud, ent mitte autonoomne ega autarkiline moodustis. Niisiis ei ole pelgalt ähmasest soovist ja majanduskolossiks olemisest kasu. Pealegi, tootmisvahendite kollektiviseerimine või tänapäevasem „jõukus“ ei küündi hingeks. Asjaolu, et aina sagedamini peab EL apelleerima sellele, kui suur majandus tal on, näitab, et kuvand mureneb seni tugevaimastki aspektist. Sedasi ähvardab pügmeestumine igas mõttes. On ju majandusnäitajad kehvad ja väljavaade pessimistlik, uus pangandus- kui mitte laiem kriis ukse taga. Kui järgneb suurem Zusammenbruch, on veel lahtine, millised ideed pääsevad mõjule: juurte juurde naasmine või järgmine hüpe maapealse paradiisi utopismi suunas. Samas ei tasu muidugi langeda enda ajastu murranguliseks pidamise meelitavasse lõksu – võimalik, et veel pikka aega ei muutu eriti miski.

Postcriptum Brexitist

Norman Davies tõdeb oma raamatus „Kadunud riigid“, et Briti võimu alustalad, nende seas kuninglik merevägi, naelsterling ja impeerium, on hääbumas. Osa ütleks, et seetõttu ei saa Ühendkuningriik üksi hakkama, teised seevastu, et just seetõttu, taastamaks oma globaalset rolli, peab riik end Brüsselist lahti haakima. Tegemist on ikkagi tuumajõu, ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme ja Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) sisulise juhiga. Euroopa poliitikud võivad alguses jonnida edasise suhte osas, kuid lõpuks peavad leppima sellega, et sakslased tahavad BMW-sid edaspidigi Ühendkuningriiki müüa. Selge on see, et Ühendkuningriik ei soovi irdilmastuda ega lagundada praegust maailmakorda, ta soovib seda tugevdada ja selles ise tähtsamat ning autonoomsemat rolli mängida – nagu Euroopa Liitki.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid.