Lennart ja ajakirjanikud

Mul ei ole kunagi olnud sellist allikat nagu Lennart Meri ega saa ka olema. Ta oli kindlasti kõige muljetavaldavam isik, keda ma olen kohanud enam kui kakskümmend aastat väldanud ajakirjanikutöö kestel Euroopa idapoolel. Vahest ainult Vaclav Havelit võib moraalse vankumatuse, erudeerituse ja saavutuste poolest tema kõrvale seada, kuid Merega võrreldes paistab ka Havel üpris tagasihoidliku ja provintsliku tegelasena.

Esimest korda nägin ma Lennarti nägu plakatil, mis rippus Eesti Kongressi ruumides 1990. aasta aprillis – pärast seda, kui olin suutnud üsna seaduse rajaaladel liikudes Nõukogude Liidu piiri ületada (vaid kuu aega varem oli mind välja saadetud, kui olin saabunud Leedusse viisaga 0001, mis ärritas Nõukogude Liidu välisministeeriumi). Lennart juhtis Rahvarinde välissuhtlemist, aga “ta on üks meist – te peaksite temaga kohtuma”, sõnas minu Austraalia eestlasest sõber Tiia. Ma olin hämmeldunud. Kuidas saab, mõtlesin ülbelt, mingi vanamees, kes on peaaegu kogu elu elanud Nõukogude Eestis, olla “üks meist” noore, kena ja tragi väliseestlase jaoks? Peagi sain teada, et Lennart ei olnud lihtsalt “üks meist” – ta oli palju rohkem. Ta oli just selline, nagu meie ise soovisime olla: erudeeritud, aga elulähedane, sügavamõtteline, aga nauditav kaaslane, teraskindel, aga äärmiselt kaastundlik, patriootlik, aga ka internatsionalistlik, ajaloole tuginev, aga tulevikku vaatav.

Kuid tol ajal oli see mõistmine alles ees. Ma olin ületanud Nõukogude Liidu piiri Eesti Kirjanike Liidu kongressi külastamise ettekäändel oma teise passiga ning viisa lubas mul maal viibida vaid ühe nädala ühes konkreetses linnas. Ma suutsin veenda Eesti (veel Lennarti-eelset) välisministeeriumi kirjutama OVIRile – Nõukogude Liidu viisade ja registreerimisosakonnale, mis õnneks on tänaseks vajunud ajalukku üheskoos seal tegutsenud raudhambuliste draakonitega – palve, et minu viisat pikendataks aasta peale ja mul lubataks minna “kõikjale”. Seda tehtigi nõukogude bürokraatiale iseloomulikul koomilisel ja vanamoelisel viisil: pikendus kirjutati tühjale valgele paberile, kleebiti servapidi roosakat karva viisale ja lõpuks kinnitati templiga, millel seisis kiri “Eesti NSV”.

Kui ma veidi hiljem esimest korda Lennartiga kohtusin, näitasin seda talle. Ta sai hästi aru minu lapselikust rõõmust selle üle, kuidas nõukogude bürokraatia pöördus iseenda vastu. Ta tundis heameelt, kui sai teada minu kahest passist: ühes “illegaalne” Leedu viisa ja teises “legaalne” Nõukogude viisa. “Passid on nagu keeled,” sõnas ta. “Mida rohkem sul neid on, seda rikkam sa oled.” See oli ehe “lennartism” – teravmeelne ja sügavama tähendusega fraas. Lisaks märkas ta Leedu viisa juures üht apsakat. “Miks nad andsid sellele numbri 0001?” küsis ta pahaselt. “Nad oleks pidanud jätkama sealt, kus 1940. aastal pooleli jäi.”

Peagi sain teada, et Lennart ei jaga mitte ainult minu põlastavat suhtumist totratesse nõukogude reeglitesse, vaid ka minu vaimustust tehnoloogiasaavutuste vastu. Ta tahtis teada, kas teleksit saab ühendada amatöör-lühilaineraadiosaatjaga, ning oli äärmiselt uhke oma “salajase” Soome päritolu mobiiltelefoni üle, millele ta oli aias antenni püsti pannud. Ta tundis väga suurt huvi, kuidas ma oma lugusid Eestist ära saadan, ja vaatas põlevil silmil minu sülearvutit, seda suurt kohmakat asjandust, mis toona esindas tehnoloogia ülimat tippu. Ma toimetasin selle vargsi tema ametiruumidesse, et näidata, kuidas asjad käivad. Kõigepealt kruvisin telefonipesalt kaane maha ja ühendasin klemmid. Siis võtsin kõne Independenti (toona töötasin selle ajalehe juures) kommutaatorile, mis ühendas mind toimetusarvutiga ühendatud modemiga. Minu lugu roomas Londonisse tookord päris korralikuks peetava kiirusega 1200 baudi – mis on vähem kui miljondik kiirusest, millega ma nüüd, 15 aastat hiljem, saadan käesoleva loo Eestisse. Lennart jälgis kõike tähelepanelikult, silmad kilamas nagu kuueaastasel poisikesel, kes on magusapoodi sattunud. “Kui palju see maksab? Mul läheb sellist välisministeeriumis vaja.”

Lennart ei olnud lihtsalt “üks meist” – ta oli palju rohkem. Ta oli just selline, nagu meie ise soovinuks olla.

Laulupeo ajal 1990. aasta suvel piinas teda üks Saksa ajakirjanik, kes ei osanud kuidagi toime tulla oma makiga. Lennart oli viisakas, kuid muutus üha jäisemaks, kui naine muudkui oma tehnikaga jändas. Intervjuu lõppedes teatas ajakirjanik, et lindile ei ole midagi jäänud ja ta peab nüüd otsast alustama. “Saate vahest sellega hakkama, mis teil juba on,” sõnas Lennart, keeras selja ja alustas pikka vestlust eesti keeles. Naine jäi üsna õnnetult seisma, kuni lõpuks Lennartil temast kahju hakkas ja ta näitas ajakirjanikule, millisesse auku tuleb mikrofon torgata. Seejärel ütles ta talle neli krõbedat tsitaati. Ta ei olnud kuigi viisakas, kui pidi suhtlema rumalate inimestega. Aga ta oli äärmiselt pragmaatiline, kui asi puudutas Eesti huvide edendamist välismaal.

Järgmine kord kohtusin temaga 1991. aasta suvel Washingtonis, kuhu mind oli saadetud puhkuste ajaks teisi asendama. Ta saabus USAsse väga tiheda programmiga, mis nägi ette visiite suurelt jaolt tahumatute ja oma mõttemaailma sukeldunud Ameerika mõttekodade tegelaste ja ametnike juurde. Ta käitus nendega väga viisakalt, aga kui ma sain temaga kokku ühe kurnava kohtumise ajal Woodrow Wilsoni instituudis, ihkas ta üle kõige kerget jooki, sigaretti ja sõbralikku jutuajamist. “Kas ma peaks teid ära röövima?” küsisin. Ta silmad lõid särama: “See oleks suurepärane!” Me lipsasime suviselt niiske ja kuuma Washingtoni tänavatele. Vestlesime nii elavalt, et ma unustasin täielikult, et ta on minust 40 aastat vanem. Alles siis, kui ma uljalt mööda tänavat edasi marssisin ja järsku märkasin, et ta on üsna närtsinud olemisega, jõudis mulle kohale, et kogu uskumatule vaimujõule vaatamata pole tema tervis just kõrgvormis.

Me kulistasime džinni toonikuga ühes korraliku ventilatsiooniga baaris ja kui olime kõik uudised põhjalikult läbi võtnud, viisin ta, ennast veidi süüdlaslikult tundes, järgmisse kohtumispaika veel ühes mõttekojas, kus teda ootasid ees juba närvilised ja segaduses vastuvõtjad, kel polnud aimugi, kuhu nende auväärt külaline oli kadunud (siis ei olnud mobiiltelefonid veel levinud). Ma olin üsna murelik – aga mitte Lennart, kes lülitas sisse oma šarmantseima käitumise ja pani kõiki viivitust unustama.

Seejärel nägin teda juba pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aasta oktoobris tõelise Eesti välisministeeriumi ruumides. Ta näitas mulle kappi, kuhu oli lukustanud «vertuška» – kabinetti partei keskkomiteega ühendanud otsetelefoni. “See helises mõned korrad, aga ma ei võtnud seda vastu,” lausus ta. Me võtsime aparaadi välja ja itsitasime torru. Keegi ei vastanud. “Net tšeloveka, net problemõ,” kordas Lennart üht Stalini õõvastavamatest fraasidest.

Hiljem kohtusime veel korduvalt ja meist said head sõbrad. Vastavalt olukorrale kõnelesime vahel ka saksa või vene keeles ja ma täheldasin rõõmuga, et ta pöördus minu poole familiaarse sinatusega “du” või “tõ”. Mul oli tunne, nagu oleks ma paavsti enda isiklik sõber.

Lennartiga juttu ajada oli alati tore, vestlus kulges alati rahulikus tempos. Teemad võisid ulatuda kirjandusest poliitikani, vahepealsete põigetega geograafiasse, looduslukku ja antropoloogiasse. Kuid alati kumas kõikjalt läbi ajalugu. Lennart oli elanud isiklikult läbi suure osa XX sajandist ja mõnigi kord andis see ennast tugevasti tunda.

Külastasin kord teda Kadriorus ajal, mil ta oli äsja saanud kätte oma isa KGB ülekuulamisprotokollid. Me lugesime neid koos. Need olid sügavalt liigutavalt jäädvustanud, kuidas väärikas ja haritud mees kaitseb oma au, elu ja kodumaad barbarite rünnakute eest. Iga protokolli lõpus seisis ülekuulamise lõpetamise aeg, enamasti oli selleks kell neli hommikul. Peagi tundsin, kuidas mu silmadesse valguvad pisarad, mis tekitas mulle omajagu kimbatust, sest ma teadsin, et Eestis pole kombeks kurvastust avalikult välja näidata. Kuid ma nägin, et ka Lennarti silmad olid kalkvele tõmbunud ja nii istusime mõnda aega vaikselt, kuni olime suutnud ennast taas koguda. Siis muutis ta teemat. “Me vajame Eestis oma Nokiat,” sõnas ta kindlal toonil. Ma pidin tugevasti pingutama, et tema mõttelõngale järele jõuda. Ta oli minevikuukse kinni löönud ja suunanud mõtted taas oma lemmikteemale: armastatud Eesti saatus ja tulevik. Ah, kui uhke oleks ta olnud Skype’i üle!

Mõni kuu hiljem hüppasin Venemaalt naastes korraks Eestist läbi ja otsustasin peatuda vastavatud Park Consuli hotellis. Ma teadsin, et Lennartil on palju tegemist, kuid saatsin siiski juba ette Kadriorgu käsitsi kirjutatud faksi, milles väljendasin soovi kokku saada. Vastust ei tulnud ning hilisõhtul läksin koos oma Newsweekis töötava sõbra Christian Caryliga sauna. Me higistasime juba endast Moskva saasta ja taaka välja, kui äkki helises telefon. Olin päris üllatunud. Tõstsin toru ja tuttav hääl – nagu ikka, ilma mingi sissejuhatuseta – ütles: “Ma tahan sind näha nii kiiresti kui võimalik.” Ma sirutasin käe riiete järele, öeldes, et tulen kohe Kadriorgu. “Ei,” vastas Lennart, “mina tulen sinu juurde. Ma tahan näha, milline see uus hotell välja näeb. Aga ära mind tereta, kui ma kohale jõuan.” See ajas mind segadusse, aga ma läksin fuajeesse ja jäin ootama.

Ta suutis öelda lauseid, mis olid ühtaegu väga hästi tsiteeritavad ja informatsioonirikkad. Enamik poliitikuid suudab kas üht või teist, aga mitte mõlemat korraga.

Mõne minuti pärast veereski tema auto hotelli ette. Ta marssis otse vastuvõtulaua juurde ja küsis: “Kas teil vaba tuba on?” Mul on seniajani meeles administraatori nägu, kus peegeldus korraga hämmeldus, rõõm ja aukartus. Kindlasti on tal ju küllaga kohti, kus ööd veeta, mõtles neiu kahtlemata endamisi. Aga igal juhul viis ta meid “presidendisviiti”, kus oli alles mõne päeva eest peatunud Saksamaa president Roman Herzog. Lennart lülitas väga tagasihoidlikult tuled sisse, laskis tualetis vett ja seejärel proovis voodit. Siis tekkis Merele iseloomulik paus. “See on väga kena ruum, aga täna öösel ei ole mul seda vaja,” sõnas ta lõpuks. Seejärel vestlesime kella kolmeni öösel hotelli baaris, mille öine vahetus jälgis meid pärani silmi.

Minu jaoks võtab see vahejuhtum kokku Lennarti stiili. Ma ei oska ette kujutada ühtki teist riigipead maailmas, kes tunneks nii vähe muret protokolli ja iseenese tähtsuse üle, et võiks nautides sellise spektaakli korda saata. Õigupoolest on üldse raske ette kujutada kedagi, kes sõidaks keset ööd läbi kogu linna ainult selleks, et ühe ajakirjanikuga lobiseda. Aga nagu paljud väga armastusväärsed inimesed, võis ka Lennart olla silmatorkavalt hoolimatu, seda eriti oma kannatlike alluvate suhtes. Talle meeldis teha suuri plaane ja üllatavaid pakkumisi – kord tegi ta mulle ettepaneku kirjutada kahasse raamat. Üks elutark sõber soovitas mul sellest keelduda ja nii ma tegingi.

Lennart oskas hiilgavalt ajakirjanikega ümber käia. Ta suutis öelda lauseid, mis olid ühtaegu väga hästi tsiteeritavad ja informatsioonirikkad (enamik poliitikuid suudab kas üht või teist, aga mitte mõlemat korraga). Ta võis küll vajaduse korral olla päris ründav, aga eelistas kohelda ajakirjanikke partneritena, setitada koos nendega konfliktsetest faktidest ja arvamustest välja tõde. Mida suuremad olid ajakirjaniku teadmised, seda meelsamini ta vestlusega kaasa läks. Kui ma Moskvas töötasin, oli mul lausa tunne, et tema intervjueerib mind rohkem kui mina teda. Ta oli tõsiselt nördinud, et ei saa Venemaad eraviisiliselt väisata, et olla kursis uusimate kirjandusringkondade kuulujuttudega, imetleda oma lemmikmaale ja koos sõpradega nalja visata.

Pärast seda, kui tema presidendiaeg otsa sai, käisin nii sageli kui võimalik Lennartil külas tema kodus Viimsis. Vestlused kippusid muutuma aina pikemaks ja käänulisemaks, kui valgusesära hakkas tasapisi tema erakordses mõistuses tuhmuma, kuid tema huumorisoon jäi lõpuni erksaks. Ühe viimase pika ja suhteliselt süngetoonilise vestluse järel, mille teemaks oli Putin, läksime välja ja ta näitas mulle vallatu muigega sadamasilla külge köidetud paati. “See on igaks juhuks,” sõnas ta, “ma ei taha nii vanana enam uuesti Siberisse minna.”

Tänu Lennarti innustavale juhtimisele, läbilöögivõimele, julgusele ja energiale võis nüüd ajaloo õuduste üle nalja heita ega pidanud enam musta minevikku pelgama. Ma loodan, et eestlased saavad aru, kui õnnelikud nad tegelikult on.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane