Laulva revolutsiooni maailm

Laulva revolutsiooni all on tuntud Eesti 1988. a suvi. Ehk oleks liiga ambitsioonikas seda laiendada tervele maailmale ja ajastule, kuna enamiku maailma jaoks ei ületa laulev revolutsioon isegi mitte uudiskünnist. Samas miks ka mitte: just laulvast revolutsioonist sai alguse Venemaa ekspresidendi Vladimir Putini sõnul “20. sajandi suurim katastroof” – NSV Liidu lagunemine. Loomulikult on laulev revolutsioon vaid tähtsündmus, millel on eel- ja järellugu, kuid ajalugu on alati periodiseeritud tähtsündmuste läbi. Igatahes oli NSV Liidu kadumine maailmaareenilt, kommunistliku ideoloogia krahh ja kahepooluselise maailma asendumine millegagi, millele on ehk veel vara nime anda, ajastuline muudatus kogu inimühiskonnas.

Kuigi ei ole ühtset seisukohta, kui pikk on ajastu, on siiski selge, et inimese elueaga võrreldes on see piisavalt pikk. Sedavõrd pikk, et inimesed kipuvad ühiskonda tajuma muutumatuna ja satuvad segadusse, kui ootamatult raputatakse maailm lausa juurteni läbi, kui veendumused osutuvad ekslikeks või vähemasti petlikeks lausa kuude ja nädalatega ning maailmavaade puruneb sedavõrd pisikesteks kildudeks, et mosaiigis ei ole võimalik enam tervikut näha. Laulva revolutsiooniga käivitus sündmusteahel, mis purustas (järjekordselt) usu muutumatust maailmast ning tõi kaasa uue lootuse vabadusest ja paremast elust, uued ideaalid (aga ka utoopiad) ning samuti hirmu pidurdamatute konfliktide, kaose, julgeolekuvaakumi ja vaesumise ees. Taas kord tõestas ajalugu, et mis ka ei juhtuks, paradiis maa peale ei tule; kuid ei tule ka põrgu. Inimesed peavad kohanema muutunud oludega.

1980. aastate maailmas oli kinnistunud veendumus, et riike enam ei teki ega kao ja piirid ei muutu. Vanem põlvkond oli näinud Teise maailmasõja koledusi ja teadis, et piiride muutumine käib käsikäes sõjaga. See põlvkond ei tahtnud isegi mitte mõelda uuest maailma ümberjagamisest, kui ebaõiglaseks demokraatia ja kommunismi tasakaalustatud vastasseisu ka ei peetud. Nooremal põlvkonnal puudus kogemus, mida piiride muutumine tähendab ja see tundus seetõttu millegi ilmvõimatuna. Ometi rääkis varasem ajalookogemus usule piiride jäävusesse vastu.

Laulva revolutsiooniga käivitus sündmusteahel, mis purustas (järjekordselt) usu muutumatust maailmast.

Viimase kahe sajandi vältel on nii Euroopa kui terve maailma poliitiline kaart paljusid kordi ümber kujundatud ja seda kõikvõimalike igaveste ja vähem igaveste rahulepingute kiuste. 1815. aasta Viini kongress kehtestas esmakordselt piirid, millel oli enamiku riikide heakskiit. Võis ju eeldada, et niisugusel moel jäävadki piirid püsima. Kuid riikide vastuolud ja ikestatud rahvaste tung olid Viini kongressist tugevamad. Vaid 15 aastat hiljem kerkisid Euroopa kaardile kaks uut riiki – Kreeka ja Belgia, 1860–70ndatel ühinesid Itaalia ja Saksa väikeriigid impeeriumiteks, seejärel vabanes Balkan järk-järgult Türgi ikkest.

20. sajandil ei ole poliitiline kaart olnud püsivam. 1905 iseseisvus Norra. Balkani sõdadega tõrjuti Türgi Euroopast välja (jäi üksnes Istanbuli ümbrus). Esimene maailmasõda aga tekitas Euroopas 11 uut riiki, 2 vabalinna ja kaotas 2 impeeriumit ning 2 väikeriiki. Nn Versailles’ süsteem, mis oli meele järgi Ida-Euroopa uutele riikidele, ei sobinud põrmugi Saksamaale ja NSV Liidule. Vähem kui 20 aastat hiljem asuti piire revideerima.

Teise maailmasõja järgsed piirid said võimalikuks tänu NSV Liidu diktaadile ja lääneriikide järeleandlikkusele. Altlandi harta, millega lubati okupeeritud riikide iseseisvus ja sõjaeelsed piirid taastada, unustati liitlaste ühistegevuse huvides. Kolm Balti riiki kadusid aastakümneteks üldse maailmakaardilt.

Mõistetavalt ei rahuldanud ka Jalta-Potsdami piir mitte kedagi. NSV Liit sai pool Euroopat, kuid tahtis tervet. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei tahtnud NSV Liidule poolt Euroopat anda, kuid ei teinud midagi ka selle takistamiseks. Saksamaa tahtis 1919. aasta piire tagasi (muide viidates samuti Atlandi hartale), aga ei saanud, kuni Willy Brandt hoopiski tunnustas Saksamaa idapiiri. Sõjaeelseid territooriume kaotasid ka Soome, Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia. Ega vahetult pärast Teist maailmasõda eriti ei usutudki, et selline Euroopa korraldus pikaks ajaks püsima jääb. Pigem nähti silmapiiril Kolmandat maailmasõda, mis nõukogude hegemoonia purustaks. Tuumarelv paraku kinnistas sellise jõudude tasakaalu ligi pooleks sajandiks.

Jõudude tasakaal ei tähendanud jõukatsumise lõppu, vaid üksnes kahte vägivalla kasutamise piirangut: status quo kehtis Euroopas ja konfliktidel ei lastud areneda tuumasõjaks. Ent jõudude tasakaalu piire kombati pidevalt ja mõnigi kord jõudsid need tuumasõjale võrdlemisi lähedale.

Euroopas olid status quo proovikiviks Ungari ja Tšehhoslovakkia ülestõusud. Mõlemal juhul NSV Liit sooritas (vormiliselt) suveräänse riigi vastu agressiooni, okupeeris need riigid ja pani ametisse endale kuuleka marionettvalitsuse. Lääneriigid ei osutanud ei Ungarile ega Tšehhoslavakkiale vähimatki abi, reaktsioon piirdus vaid agressori “hukkamõistuga”. Võib 100% kindlusega väita, et Lääs oleks toiminud sama vaoshoitult, kui NSV Liit oleks 1980. a rünnanud Poolat (kuid toetas samaaegselt NSV Liidu rünnaku alla sattunud Afganistani). Põhjus on selge. Lääs ei olnud valmis nende riikide kaitseks riskima tuumakokkupõrkega. See põhines vaikival kokkuleppel, millega Lääs tunnustas NSV Liidu mõjusfääri. Samas NSV Liit tajus selgesti, et Lääs ei sekku Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmustesse, mistõttu ta käitus suuremat riski võtmata. Sellist agressiooni ei oleks NSV Liit külma sõja aastatel korraldanud näiteks Norra või isegi Soome vastu teades, et sellele ei jäta Lääs reageerimata. Tuumasõda ei soovinud kumbki pool esile kutsuda, teades võidu võimaluse puudumist.

„Kurjuse impeerium”, mida iga hinna eest oli püütud ohjeldada, muutus stabiilsuse kehastuseks, mida iga hinna eest püüti säilitada.

Siiski kaotas NSV Liit külma sõja ajal kaks satelliiti. 1948. aastal pööras Moskvale selja Jugoslaavia ja 1961 Albaania. Moskva ei püüdnudki agressiooni teel nende riikide eemaldumist takistada, kuid mitte niivõrd kartes lääneriikide sekkumist kuivõrd meeleheitlikku vastupanu, mis oleks NSV Liidule kaotusega lõppenud. Siiski võib eeldada, et 1948. a oleks Lääs Jugoslaaviat siiski toetanud, 1961 Albaaniat aga tõenäoliselt mitte.

Teistsugune olukord valitses väljaspool Euroopat. Vastukaaluna külmale sõjale peeti Kolmandas Maailmas pea kogu aeg kuumi sõdu mõjusfääride jagamise üle ja siin taandus Lääs NSV Liidu ees pea igal rindel. 1949 kaotati kommunistidele Hiina, Korea sõda kinnistas maa jagamise, 1975 taanduti Vietnamist, seejärel ka Kambodžast ja Laosest. Riik riigi järel liikusid Moskva sõiduvette noored Araabia ja Aafrika riigid. Pretsedendiks kujunes Kuuba, mis lõppes sellega, et ameeriklased lasid NSV Liidu otse oma kõhualusesse, ent suutsid siiski ära hoida kommunistliku režiimi Tšiilis ja tõrjuda marksismi Kesk-Ameerikas.

Paradoksaalselt sai külma sõja kõrghetkeks pingelõdvendus. Helsingi 1975. a Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents pühitses sõjajärgsed piirid, tunnustades piiride muutumatuse tähtsamaks kui demokraatia, vabaduse, enesemääramisõiguse ja inimõigused. Helsingi lõppakt sanktsioneeris illusiooni, et Euroopa piirid jäävad järjekordselt ja igavesti püsima ning see on kõigi riikide ühine soov. Riikide soov ehk oli, rahvaste ja inimeste soov paraku mitte. Ja Helsingi pühitsetud piirid ei püsinudki kauem kui napilt 15 aastat.

1980. aastate keskpaigaks oli maailmas siiski palju muutunud. Läänes seda muudatust ilmselt ei tajutud, ent Ronald Reagani edukas test NSV Liidu majanduslikule olukorrale läbi tähesõdade programmi sundis Moskvat seda tajuma. Nõukogude tavakodanik tunnetas “töörahva riigi” allakäiku üha tühjemaks jäävate poelettide ja pikale venivast Afganistani sõjast koju saabuvate tinakirstude kaudu. KGB kui ainus hästiinformeeritud ametkond NSV Liidus ei saanud lihtsalt mööda vaadata tõigast, et see väljast nii raudne riik pudeneb seestpoolt lihtsalt laiali. Paindumatu majandusmudel ja ennaktempos suurenev tehnoloogiline mahajäämus kombineerus demograafilise kriisiga, milleks keegi ei olnud valmistunud. Esmakordselt Venemaa ajaloos ei jätkunud enam inimesi. Sellega kaasnes valitseva rahvuse venelaste jäämine NSV Liidus vähemusse, mis kõige koloriitsemalt ilmnes armees: moslemitest sõjaväelased hakkasid domineerima õigeusklike slaavlaste üle. Afganistani sõja taustal tekkis põhjendatult küsimus, kelle vastu nad torud suunavad? Mihhail Gorbatšovist oodati, et ta suudab seda giganti moderniseerida, vältides ideoloogilist kollapsit ja riigi kokkuvarisemist. Päris huvitav, mis toimus tolleaegse nõukogude ajutrusti peades, kuna mitmete Gorbatšovi sammude tagajärg oli ju prognoositav. Perestroika ei saanud olla edukas ilma riiklik-monopolistlikust majandusmudelist loobumiseta. Selleks aga “püssirohtu” ei jätkunud. Pseudoümberkorraldused a la “ENSV üleviimine täielikule isemajandamisele”-vaimus oleksid tugevdanud regionaalset monopolismi, aga mitte elustanud turumajandust. Glasnost, kui selle all tõesti mõeldi ka mõtte- ja sõnavabadust, ei oleks iialgi piirdunud ametkonnasisese kriitikaga ja allumisega Rahvarinde-taolistele NLKP poolt kontrollitavatele pseudorahvaliikumistele, vaid jõudnud poliitiliste nõudmisteni nagu kodanikuõigused ja demokraatia, mittevenelaste hulgas aga rahvuslike õigusteni ja iseseisvustaotlusteni. Kas oli tõesti võimalik, et Moskva uuendusmeelsed seda ei taibanud või oli varuks stsenaarium, mis soovide kiuste ei teostunud?

Igatahes oli gorbatšovism jõudnud 1980. aastate lõpuks teha NSV Liidust Lääne lemmiklapse ja seesmiselt viinud riigi totalitaarsesse anarhiasse (diktatuur kombineerus kaosega sise- ja majanduspoliitikas). Kaos ilmnes ka Lääne käitumise paradoksaalsuses: “kurjuse impeerium”, mida iga hinna eest oli püütud ohjeldada, muutus stabiilsuse kehastuseks, mida iga hinna eest püüti säilitada. Ida-bloki tuleviku suhtes leidsid lääneriikide ja Nõukogude juhid kiiresti ühise keele. Oli selge, et Moskval pole ressurssi satelliitriike enda lõa otsas hoida ja Moskva surus nad endast eemale, enamasti vastu marionettidest kommunistliku juhtkonna tahtmist. Kaotanud Moskva toetuse, langesid need režiimid võrdlemisi valutult ja veretult. Vaid neis riikides, kus Moskva kontroll puudus või oli minimaalne, suutis valitsev kommunistlik klann veresauna korraldada või kogunisti püsima jääda (Rumeenia, Albaania, Jugoslaavia, väljaspool Euroopat Hiina, Kuuba, Põhja-Korea, Vietnam). Lääs ja Moskva leppisid kokku ka ühes, rõhutatult erandlikus piirimuudatuses, mis ei pidanud kuidagi kujunema pretsedendiks Helsingis otsustatud piiride muutumatusele – nimelt Saksa Demokraatliku Vabariigi likvideerimises ja Saksamaa Liitvabariigiga ühendamises. Ilmselt uskus veel 1990. aastal enamik maailma tegijaid siiralt, et piirid püsivad ning uusi riike ei teki. Eurooptimistid uskusid, et kümne aastaga ühinevad endised kommunistlikud Ida-Euroopa maad Euroopa Ühendusega (millest on nüüd saanud Euroopa Liit), nende hulgas föderatiivne Jugoslaavia; ja föderatiivsest NSV Liidust saab EÜle lähim koostööpartner ja liitlane. Francis Fukuyama uskus, et ajalugu on lõppenud ning messias on tulnud maa peale. Sellest, mida tegelikult tähendas laulev revolutsioon, ei oldud kaugeltki aru saadud.

Helsingi lõppakti kiuste kadus Euroopas aastatel 1990–2008 4 ja tekkis juurde 24 riiki.

1991 algas kainenemine, 1993 draama ja 1995 tragöödia. Augustiputš ja Balti riikide tagasitulek, NSV Liidu ja Jugoslaavia vajumine ajalukku, Tšetšeenia sõda ja Bosnia genotsiid purustasid 80ndate lõpu illusioonid. Usuti, et kui variseb kommunistlik “maailmasüsteem” ja taanduvad impeeriumid, siis algab demokraatia ja liberalismi võidukäik. Ent unustati, et inimesed ei muutu nii kiiresti, kui muutuvad riigid. Paljudel juhtudel valisid nad tagasi samad juhid, kes olid jutlustanud kommunismi ja õhutanud külma sõda. Kahepooluseline maailm lakkas olemast, kuna ressurss sai otsa. Mõttelaad, mis seda tootis, aga ei muutunud. Vastupidi, ei läinudki palju mööda, kui kommunistlikust hiilgusest hakati otsima nostalgiat. See, mis tehti natsismiga peale Teist maailmasõda, jäeti tegemata kommunismiga. Venemaal oleks olnud võimalus öelda lahti kommunistlikust pärandist, mõista hukka inimsusevastased kuriteod ja vähemasti üritadagi saada demokraatlikuks õigusriigiks. Selle asemel valis Venemaa impeeriumikultuse ja sõjakurjategijate heroiseerimise, genotsiidi eitamise ja uue konfrontatsiooni demokraatlike riikidega.

Korraks tundus, et kahepooluselisuse asemele on tulnud USA üks poolus ja see tekitas põhjendatult muret. Tänaseks on selge, et ühepooluselisust ei teki. Võimsalt tõusevad Kolmanda Maailma riigid Hiina ja India, silmapiiril paistavad Brasiilia ja Indoneesia ning kümned muud riigid, kelle rahvaarv ületab juba praegu või õige pea 100 miljoni piiri. Kõikehõlmav rahu ja liberaalsus on asendunud globaalse terrorismiga, mille vastu võitlemisel piiratakse demokraatlikke vabadusi enam kui varasemate ohtude korral. Sest vastane ei ole enam kaugel ega isegi mitte meie kõrval, vaid lausa meie hulgas.

Helsingi lõppakti kiuste kadus Euroopas aastatel 1990–2008 neli ja tekkis juurde 24 riiki. Lisaks neile tegutseb veel viis tunnustamata pseudoriiki. Lisaks on Euroopas mitmeid rahvaid, kes soovivad oma riiki.

20. sajandil ei muutunud ainult seitsme Euroopa riigi piirid, kusjuures neli neist on kääbusriigid. Pikim ajavahemik, mil 20. sajandi Euroopas de jure piire ei muudetud, on 26 aastat (1964–1990), kuid de facto on see periood ainult 21 aastat (1964–1985). Piiride püsimine on olnud suur müüt. Näib, et pärast Kosovo iseseisvumist riikide tekkimine on end ammendanud. Ent võib-olla üksnes näib.