Lääne sõjalised võimed Põhja-Euroopas
Eva Hagström Frisell, Krister Pallin, Johan Engvall, Albin Aronsson, Jakob Gustafsson, Robert Dalsjö, Michael Jonsson, Björn Ottosson, Bengt-Göran Bergstrand, Viktor Lundquist, Diana Lepp, Anna Sundberg. Rootsi kaitseuuringute agentuur, 2021
Kaheosaline raport, mille esimeses osas võrreldakse Põhja-Euroopa riikide ja USA sõjalisi võimeid Venemaa omaga. Raporti teine osa keskendub ülevaadetele Põhja-Euroopa riikide ja USA relvajõududest, mis võib pakkuda huvi Läänemere regiooni poliitikutele, ametnikele, ajakirjanikele ja teistelegi huvilistele.
Seotud artiklid
Eesti julgeolekupoliitika uus etapp
Eesti julgeolekupoliitikas seatakse pärast riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga sihte järgmiseks perioodiks. Seni eri valdkondade poliitika üldise suuna määratlenud dokumendi "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" kinnitas riigikogu 2001. aasta märtsis. See keskendus integratsioonile NATO ja ELiga. Nüüd on saanud valmis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" (edaspidi JPA), mis vaatab edasi.
Läti välispoliitika pärast Prahat ja Dublinit
Pikka aega valitsenud rahvusvahelist poliitilist keskkonda võivad mõjutada näiliselt väheolulised sündmused, mis võivad toimuda ka hetkel, mil neid ridu kirja panen. See reaalsus erineb vägagi sellest, milline oli maailm veel kuuskümmend aastat tagasi või isegi lähiminevikus.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
Raamat: Walter Russell Mead. Power, Terror, Peace and War – America’s Grand Strategy in a World at Risk.
Kaks aastat tagasi ilmunud USA välispoliitika panoraamses analüüsis "Special providence - American foreign policy and how it changed the world" kirjutab Mead, et Ühendriikide välispoliitika on olnud laias laastus edukam kui ühelgi teisel suurvõimul ajaloos.
Raamat: Peter Schweizer. Reagan’s War.
Schweizer annab oma raamatus ülevaate Reagani kujunemisest teadlikuks võitlejaks kommunismi vastu. Nii algab "Reagani sõda" ülevaatega Reagani tegevusest 1940. aastate teisel poolel Hollywoodis kommunistide domineerimiskatsete summutamisel.
Raamat: Bill Clinton. My Life.
Lääne pressis juba kõvasti kritiseeritud USA eelmise presidendi Bill Clintoni mälestusteraamat "My Life" pole muidugi puhtalt välispoliitika-alane teos. Küllalt palju räägib Clinton oma elust Arkansases, puistates lugeja üle nimereaga, mis ütleb ilmselt vähe ka tavalisele ameeriklasele, rääkimata välismaalasest.
Julgeolekupartnerlus vallutab maailma
Kõrvuti liitlassuhetega ning alliansistrateegiaga on postmodernistlikus julgeolekukäsitluses üha enam juttu julgeolekupartnerlusest. Kes on partnerid? Need on riigid, kes ei kuulu otseselt ühe või teise organisatsiooni liikmeskonda, kuid organisatsioon võib arendada nende riikidega ulatuslikku koostööd, mis ei jää teinekord eriti palju alla liitlastega tehtavale.
Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger.
Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri "Vixi" on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see "Ma olen elanud". Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga - vabas tõlkes võiks see kõlada "Muulase mälestused".
Vene välispoliitika koordinatsioonimehhanismid
Venemaa välispoliitika mehhanism koosneb kolmest peamisest sõlmpunktist: president ja tema administratsioon, julgeolekunõukogu (SB) ning välisministeerium (MID). Vastavalt Vene põhiseadusele määrab Venemaa välispoliitika president, välisministeerium aga ainult teostab seda.
Aeg muretseda Põhja-Kaukaasia pärast
Beslani pantvangitragöödia õuduse šokk jääb meeltesse veel pikaks ajaks, ent selle draama geopoliitilised tagajärjed alles hakkavad kuju võtma. Praegu on ülim aeg hakata Põhja-Kaukaasia probleemidele senisest tõsisemat tähelepanu pöörama.
Maailm ja Venemaa pärast Beslani
"Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, "uue 1937. aasta" ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia." - Anna Politkovskaja
Maailmakongress ja rahvadiplomaatia
Soome-ugri rahvaste esimesel maailmakongressil vastu võetud maailma soome-ugri rahvaste koostöö põhimõtete, eesmärkide ja ülesannete deklaratsioonis on öeldud: "Soome-ugri rahvaste maailmakongress on nende rahvaste foorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest". Samasugused valitsusvälisust rõhutavad formuleeringud on säilinud ka kehtivas maailmakongressi ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee kodukorras.
Soome-ugri rahvastel on veel lootust
Asja lõppenud 4. soome-ugri maailmakongressi keskne teema oli meie rahvaste tulevik. Me elame globaliseeruvas maailmas. Globaliseerumisel saab olla nii üleilmne kui ka lokaalne mastaap.
Euroopa julgeolekustrateegia – mida see tähendab liikmesriikidele ja kodanikele?
Euroopa Liidu 2003. aasta detsembri tippkohtumisel kiitsid riigijuhid heaks dokumendi "Turvaline Euroopa paremas maailmas", mis kannab alapealkirja "Euroopa julgeolekustrateegia" - ja nii seda tavaliselt kutsutaksegi.
In memoriam Paul Henry Nitze 16. I 1907 – 19. X 2004
Tallinna toomkirikus peeti 23. oktoobril emeriitpraost Evald Saagi maise tee lõppemisel jumalateenistust. Teisel pool Atlandi ookeani, Washingtoni katedraalis peeti jumalateenistust Paul Henry Nitze lahkumise puhul. Kuid peale matuseaja on veel midagi, mis neid pea saja-aastaseks elanud mehi ühendab. Nii oli Evald Saag õpetajaks ja mentoriks arvukatele eestlastele ning kindlasti oli tema elu üks tähtsamaid tegusid Tallinnas Usuteaduste Instituudi asutamine, mis tagas eesti kiriku jätkusuutlikkuse ka nõukogude okupatsiooni ajal.
USA valimised ja välispoliitika
Ajal, mil käesolev artikkel lugejate silme ette jõuab, on USA 2. novembri valimiste tulemused juba teada. Selle kirjutamise ajal aga ei saanud sugugi kindel olla, kes ja kuidas võidab. See ei tähenda siiski, et poleks võimalik öelda, millised on valimiste võimalikud tulemused, ennustada, mis kõige tõenäolisemalt teoks saab, ning piiritleda, kuidas iga tulemus mõjutab Ameerika suhteid ülejäänud maailmaga.