september 16, 2008

Külm rahu

On väga inimlik pidada just oma kannatusi kõige suuremaks, siiski ei pruugi see olla tõsi: Janusz Bugajski raamatust selgub, et nii NSV Liidu repressioonid kui iseseisva Venemaa propagandarünnakud laienevad peale meie veel teistelegi.

On väga inimlik pidada just oma kannatusi kõige suuremaks, siiski ei pruugi see olla tõsi: Janusz Bugajski raamatust selgub, et nii NSV Liidu repressioonid kui iseseisva Venemaa propagandarünnakud laienevad peale meie veel teistelegi.


Toomas Hendrik Ilves

Külm rahu

On väga inimlik pidada just oma kannatusi kõige suuremaks, siiski ei pruugi see olla tõsi: Janusz Bugajski raamatust selgub, et nii NSV Liidu repressioonid kui iseseisva Venemaa propagandarünnakud laienevad peale meie veel teistelegi.
Janusz Bugajski. Cold Peace: Russia’s New Imperialism. Center for Strategic and International Studies. Praeger, 2004. 302 lk.
Oma ainulaadsusest on raske loobuda. Unikaalsus kaunistab, vaid eristudes pääseme rubriiki “Teised meist”. Täpselt sellisena kipume kujutama oma probleeme suhetes Venemaaga: meid on justkui välja valitud, oleme erilised kannatajad, meil on eriline vaenlane ja probleem.
Tegelikult see nii ei ole ning Janusz Bugajski raamat “Cold Peace: Russia’s New Imperialism” on hädavajalik ravim Eestis ja Lätis vist veelgi enam levinud arusaamale, et just meie oleme venelaste vaenuobjektid. Bugajski, nagu ta nimest võib aimata, on Poola päritolu välispoliitikateadlane. Üles kasvanud Suurbritannias, töötas ta teadurina koos allakirjutanuga Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudis. Tänapäeval juhib ta Washingtoni suurima julgeolekupoliitika mõttekoja Center for Strategic and International Studies Ida-Euroopa programmi, lisaks ka USA välisteenistuse instituudi Kagu-Euroopa uuringute programmi.
Venemaa meetodite loetelu
Bugajski raamat pole kaugeleulatuv analüüs, pigem Venemaa “lähivälismaa” välispoliitika meetodite ning külma sõja järgse aja sellealaste suundumuste loetelu. Pilt pole eriti roosiline. Olgu tegemist SRÜ riikidest Valgevenega, kus kunagi oli demokraatlikult valitud valitsus, Moldova või Ukrainaga, olgu Baltimaade ja Kesk-Euroopa nüüd juba Euroopa Liidu ja NATO liikmetega või siis Bulgaaria ja Rumeeniaga – Venemaa on viimase viieteistkümne aasta vältel sihipäraselt üritanud väga erinevate meetmete abil takistada nende riikide integreerumist Läände. Isegi Albaanias ja endises Jugoslaavias, kus Nõukogude Liidu poliitiline mõju pärast Teist maailmasõda oli nõrk, tegutseb Venemaa oma mõjuvõimu kasvatamise nimel.
Üldsuund on kõikjal üks ja seesama: suurendada mõju ja saavutada kontroll. Eesmärgi osas käsitletakse riike siiski veidi erinevalt. Kui SRÜ riike soovitakse taas liita Venemaaga, siis Balti riikides nähti puhvrit ja takistati nende liitumist Lääne struktuuridega. Kui see osutus võimatuks, siis nüüd üritatakse Balti riike ääremaastada ja marginaliseerida ning muuta need Läänele tülikaks. Kesk-Euroopa riigid tuleb neutraliseerida ja võtta neilt võimalus olla eeskujuks Vene mõjusfäärist lahkuda soovivaile SRÜ riikidele.
Samuti tuleb neutraliseerida Kesk-Euroopa ja Balti riikide võimalik mõju Euroopa struktuuridele, eriti Euroopa Liidule. Selleks tuleb rõhuda Venemaa kahepoolsetele “erisuhetele” Lääne-Euroopa suurriikidega eesmärgiga marginaliseerida uute liikmesriikide mõju ELi otsustamisprotsessis.
Igas piirkonnas on Kreml osavalt ära kasutanud just neid momente, mis kõige paremini aitavad tal mõjutada riikide välis- ja julgeolekupoliitikat ning piirata sõjalist integratsiooni NATO ja eriti USAga. Ekspluateerimiseks sobivate valdkondade valik on lai: usulised lahkhelid (nt Ukrainas), majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid (pea kõikjal Ida-Euroopas), venekeelse elanikkonna olemasolu (Moldova, Eesti, Läti) või piirkondlikud-kohalikud konfliktid.
Bugajski tõdeb, et Venemaa ei pea nõukogudeaegset lauskontrolli ei otstarbekaks ega ka soovitavaks. See on majanduslikult ja poliitiliselt, aga ka sõjaliselt liiga koormav. Mõju üritatakse saavutada teiste meetmetega ning neid on Bugajski meelest kuus.
Esiteks, kontrollida riigi välispoliitilist orientatsiooni. Teiseks, hoida enda mõju all Ida-Euroopa riikide majandust, eriti infrastruktuuri, seejuures takistada kõigi vahenditega Lääne firmade osalust, eriti energeetikasektoris. (Et seda on teinud Venemaa kõikjal, paneb mõtlema, kas pole põhjust uurida neid jõude, kes üritasid iga hinna eest takistada Lääne firmade osalemist Eesti infrastruktuuri erastamisprotsessis. Kuni vaatame asjale vaid Eesti kontekstis, paistab asi ainult naljakas. Kui teha Bugajski kombel võrdlev analüüs, paistavad Eesti Energia ja Eesti Raudtee juhtum Kremli krestomaatiliste mahhinatsioonidena.) Kolmandaks, konverteerida Ida-Euroopa energiasõltuvus Venemaast valitsuste poliitika pikaajaliseks, alaliseks ja ennustatavaks mõjuks. Kui vaadata äsja sõlmitud Vene-Saksa gaasitrassi lepingut, ei piirdu Venemaa huvid ainult Ida-Euroopaga. Neljandaks, takistada igasugust sõjalis-julgeolekulist integratsiooni Läänega. Viiendaks, koos kontrolliga Ida-Euroopas taastada oma minetatud suurvõimu staatus. Kuuendaks, õõnestada ja nõrgestada Euroopa ja USA suhteid, tugevdada Euroopa – Venemaa telge lõppsihiga luua Euroopas USAd välistav Vene-Euroopa julgeolekusüsteem.
Kuidas Venemaa on üritanud kõike seda saavutada, tuleb meile masendavalt tuttav ette. Diplomaatiline surve; propagandarünnakud, millele aitab Bugajski meelest kaasa Ida-Euroopa meedia kriitikavaba suhtumine, vähene professionaalsus ja sensatsioonihimu; desinformatsioonikampaaniad í  la “uute ELi ja NATO riikide russofoobia”; sõjaline surve (Ukrainas, Moldovas) ja “rahuvalve” (Balkanis, Gruusias, Moldovas); kontroll energiasektori üle ja muu majanduslik surve; etniliste probleemide ja sotsiaalse rahulolematuse õhutamine; valitsuste diskrediteerimine (Ukrainas, aga ka Balti riikides); poliitiline mõjutamine “vanade tutvuste” kaudu; toetus isolatsionismi ja autarkismi pooldavatele poliitikutele, parteidele ja liikumistele; kriminaalsete struktuuridega manipuleerimine; korruptsioon – ja kui viimane ebaõnnestub, siis selle paljastamine; sisseimbumine riikide salateenistustesse ja omaenda luurevõrgu arendamine.
Kuigi Bugajski on esimene Lääne teadlane, kes sellise üldpildi teaduslikus raamatus ära toob, ei üllata see neid, kes jälgivad Venemaa välispoliitilist käitumist elukutselistena. Ei ole see välk selgest taevast ka memosid lugevatele Eesti diplomaatidele. Küll aga tasub raamatut lugeda neil poliitikutel, kes on aastaid süüdistanud Eesti diplomaate “saamatus” Vene-poliitikas. Samuti peaks raamat olema pisut ohtlik meie “helesinisest torust” unistavatele ärimeestele. Kuigi Eesti ärimehed on kindlasti süütud, võib Bugajski ülevaade Kremli sammude kohta poliitika ja ärimaailma vastastikuste mõjutuste osas hoopiski teistsugustes Ida-Euroopa riikides heita teenimatult varju nii mõnelegi meie tegijale.
Kuni Eesti välispoliitikat vaadeldakse vaid läbi kohaliku prisma, uurimata või, ajakirjanduse puhul, kajastamata mujal toimuvat, võime Eesti-Vene suhetest luua päris kummalise pildi. Umbes sellise, nagu meil on kogu iseseisvumise-järgsel ajal maalitud: Venemaa poliitika Eesti suunas on midagi ainulaadset; ainult meid (ja Lätit) ei mõisteta, sest me pole suutnud oma ainulaadsust seletada; me peaksime olema paindlikumad ja vastutulelikumad, sest kui me ainult ühes küsimuses järele anname, paraneb võluvitsana kõik.
Kuid ega Läänes nood arusaamad sageli targemad ole. Dotseeriv hoiak ja tegelikkuse sihikindel eiramine oma riigi majanduslikes huvides Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika hinnaga on sein, mille vastu sageli põrkuvad nappide ELi-kogemustega uued liikmesriigid.
Selle vastu on raske võidelda, ent valikut ju samuti pole. Et seda paremini teha, tuleb meil endil kui rahval, poliitikutel ja ajakirjanikel loobuda viljatust strateegiast ja taktikast. Tuleb aduda, et meie probleemid pole unikaalsed, me oleme osa laiemast maailmast ja laiemast poliitikast.
Ainulaadsus ja erilisus
Eesti välispoliitika kujundajad otsustasid 1990. aastate keskpaigas toetuda Lääne struktuuridega ehk NATO ja ELiga liitumiseks nende ja meie nn ühistele väärtustele. Me pidime kuuluma Lääne organisatsioonidesse, sest me kuulusime kultuuriliselt, ajalooliselt, vaimselt, aga ennekõike oma käitumistavade ehk habitus’ega sinna, kuhu kuulusid Rootsi, Saksamaa, USA ja Itaalia. Olime neist vaid oma traagilise ajaloo tõttu ära lõigatud. See oli meie “narratiiv”, nagu üks Eesti välispoliitikat analüüsinud Kanada teadlane on seda nimetanud. Eesmärk, kõige lihtsustatumas vormis, oli korvata ja kaotada kõik meid Läänest eristavad jooned.
Tegemist oli laiema arusaamaga, mis ei pruukinud reaalsusega täiel määral haakuda. Võib-olla me polegi lääne kultuuri pärisosanikud? Ehk olemegi me hoopis killuke idast? Võib-olla on meie põhjamaisus ja erinevus ülejäänud N Liidu järeltulijaist vaid illusioon? Võib-olla. Aga kas sellest oleks mingit kasu olnud? Kas nii oleksime saanud end Läände lükata? Vaevalt.
Bugajski raamatus kirjeldatud Venemaa poliitika peab sellist Euroopasse kuulumise “narratiivi” ja habitus’t ohtlikuks. Mida integreeritum on Ida-Euroopa Lääne-Euroopaga, mida raskem on uusi liikmesriike vanadest eristada, seda keerulisem on ka nende vahele kiilu lüüa. Seda on adunud eeskätt Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Sloveenia. Poola ja Balti riigid vähem, kuigi tuleb tunnistada, et Venemaa ponnistused ja aktivka viimaste osas on olnud ka jõulisem. Kremli poliitika vastu on raske midagi ette võtta, samas tuleb meil endil vältida inimlikult mõistetavat eristamispoliitikat, mis aitab kaasa eeskätt Vene sihtidele.
Meil peaks olema piisavalt mõistust adumaks, et meie kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal polnud märkimisväärselt teistsugused kui poolakail, ungarlasil, tšehhidel ja slovakkidel. Katõn, Budapest 1956, Praha 1968 on niisama valusad kui sovetiajastu meile. Miljon Ida-Saksa aladel 1945. aastal vägistatud naist. Ida-Euroopas pärast Teise maailmasõja lõppu toimunud arreteerimised ja repressioonid. Igaüks neist rahvastest võiks täie õigusega väita, et “meie Moskvasse ei lähe!”, meid ei vabastatud, natsiõudusele järgnes 1945. aastal niisama õudne pime öö.
Viimase aja Eesti käigud väga erinevaist valdkonnist – otsus 9. mail Moskvasse mitte minna, haritlaste apell ÜRO-le, suhkrutrahvi põhjustanud käitumine – viitavad teisele suunale meie asjaajamises: püüule näidata, et just Eesti on erikaasus. Olla positiivne erikaasus – rikkaim, kiireim, targim – on igaühe unistus, ent suurimaks kannatajaks saada pole ei saavutus ega ka tõsi.
Lisaks pole oma unikaalsust kannatuste ja ajaloo ülekohtu vallas – isegi sel juhul, kui seda oleks võimalik tõestada – just kerge instrumentaliseerida ehk kasutada välispoliitilise vahendina. Vaid Iisraelil on see mõnevõrra korda läinud, aga Iisrael on erand. Ent üldiselt on ajalookannatused välispoliitika instrumendina, olgu ametliku või kodanikualgatuse poliitikana, nõrgad või kasutud. Palestiinlastele tehtud ülekohus õigustab terrori kasutamist vaid üksikutes ühiskondades. Balkani rahvaste kannatused pole suutnud väljaspool Balkanit veenda kedagi nende õigsuses.
Meie kannatused on meie asi. Need on meie kannatused, need vastavad tõele. Nad ei huvita aga kedagi teist peale meie endi, nii nagu ei huvita kedagi teist peale poolakate massimõrv Katõni metsas. Meie praeguse käitumise õigustamine – minna Moskvasse või mitte minna – mineviku ülekohtu või selle heastamisega meid ei aita. Meil on vaja tänapäevast seletust ehk “narratiivi”. Ja kui selleks on meie kuulumine Läände, see, et Eesti on osa Läänest, siis tuleb vastavalt sellele ka käituda.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar