Jäta menüü vahele
20. aprill 2021

Kas lääne üksmeelsest toetusest Ukrainale piisab Kremli heidutamiseks?

Lääne praegune reaktsioon Venemaa provokatiivsetele ähvardustele on tähelepanuväärselt operatiivne ja konkreetne, kuid soovitud mõju saavutamiseks peavad poliitilistele avaldustele järgnema olulised praktilised sammud.

Aleksei Melnik
Aleksei Melnik

Ukraina Razumkovi keskuse välispoliitika ja rahvusvahelise julgeoleku programmide kaasdirektor

NATO peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kohtusid 13. aprillil, et arutada Venemaa vägede koondumist Ukraina piirile.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kohtusid 13. aprillil, et arutada Venemaa vägede koondumist Ukraina piirile. Foto: EPA/Scanpix

Venemaa suurenenud sõjaline aktiivsus, mida saadavad intensiivsed inforünnakud, külvab hirmu Venemaa-Ukraina konflikti uuest kuumenemisest. Kremli kommentaarid pigem suurendavad kartusi, kui säilitavad viimse usalduseraasu nende seas, kes ei ole piisavalt lähiajaloost õppinud.

Sõjaks valmistumise ilmseid märke ei tohiks pidada paratamatuseks. President Vladimir Putini sammud sõltuvad paljudest asjaoludest ja teguritest, sealhulgas suuresti sellest, kui kaalukad on argumendid, mis mõjutavad sõjalise agressiooni riskide ja kasu tasakaalu.

Ukraina kui Kremli lahinguväli läänega

Selles olukorras näitab Ukraina üsna aktiivselt vastupanutahet ja praktilist kaitsevalmidust. Mõistagi ei käi jutt teoreetilisest võimalusest alistada Venemaa täiemahulises sõjas Ukraina relvajõudude või kogu riigi abil, vaid agressorile vastuvõetamatu kahju tekitamise võime veenvast demonstreerimisest.

Ukraina relvajõudude lahinguvõimet saab hinnata erinevalt, kuid vaieldamatult on viimastel aastatel toimunud kvalitatiivne muutus. Lisaks peamistele Ukraina sõjaväe tugevdamisele kaasa aidanud teguritele nagu näiteks sõjaline kogemus ja kaitsereform, on märkimisväärselt tähtis mitmekülgne rahvusvaheline toetus, millel oli nii praktiline tähendus kui ka äärmiselt oluline sümboolne mõõde.

Ainuüksi iseseisev Ukraina riik ja rahvas, kes on valinud alternatiivse arengutee, on vastuolus Venemaa maailmapildiga. Putinile on Ukraina mõjusfäär ja maailmale Venemaa autoriteedi näitamise lava.

Ukrainal on Venemaa nii sisepoliitiliste probleemide lahendamisel kui ka üleilmsete ambitsioonide elluviimisel eriline koht. Ainuüksi iseseisev Ukraina riik ja rahvas, kes on valinud alternatiivse arengutee, on vastuolus Venemaa maailmapildiga. Putinile on Ukraina mõjusfäär ja maailmale Venemaa autoriteedi näitamise lava. Ukraina on kaasaegsete maismaal ja merel ning info- ja küberruumis sõja pidamise meetodite polügoon, Kremli lahinguväli vihatud läänega. Tõenäosus, et Putin piirdub võiduga Ukrainas, on ebareaalne.

Ukraina on valitud demonstratiivseks löögiks, kuid praeguse operatsiooni eesmärgid ja mastaabid ulatuvad palju kaugemale. Ukrainat ootab ees järjekordne tõsine katsumus, mille tulemus sõltub nii tema enda kaitsevõimest kui ka suuresti rahvusvahelisest toetusest. Lääne praegune reaktsioon Venemaa provokatiivsetele ähvardustele on tähelepanuväärselt operatiivne ja konkreetne, kuid soovitud mõju saavutamiseks peavad poliitilistele avaldustele järgnema olulised praktilised sammud.

Lisaks sõnadele vaja tegutseda

„Venemaal on ainult kaks liitlast – sõjavägi ja laevastik.“ See Venemaal populaarne lause on raiutud okupeeritud Krimmi püstitatud keiser Aleksander III mälestussamba postamendile. President Putin mainis mälestusmärki 2017. aasta novembris avades „rahusobitaja tsaari“ tarka poliitikat, mis tagas Venemaa mõju kasvu, riigi autoriteedi suurenemise maailmas ning Venemaa traditsioonide, ajaloo ja vaimsete väärtuste austamise. Võib-olla just tänu traditsioonidele on sõjavägi ja laevastik tänasele Venemaale nii kompensatsiooniks liitlaste puudumise eest kui ka peamine vahend sise- ja välispoliitiliste probleemide lahendamiseks.

Ukraina eelis, mis objektiivsetel põhjustel ei suuda tagada vajalikku sõjalist pariteeti, on partnerid ja mitteametlikud liitlased. Rahvusvaheline toetus oli üks põhjusi, miks Venemaa esialgsed Ukraina lõhestamise plaanid 2014. aastal nurjusid. Õiglast kriitikat lääne leebe Venemaa hoiaku suhtes või üksikute partnerite poliitika heitlikkust ei tohiks käsitada rahvusvahelise abi tähtsuse eitamisena.

Avaldusi võimalikest vastumeetmetest on vaja konkreetsemaks muuta, kuid veelgi enam on vaja tegevusi, mis veenaksid Venemaad, et „sügava mure“ (deeply concerned) ja ühepoolsete kompromisside ajad on minevik.

Lääne reaktsioon Venemaa praegusele tegevusele on avalduste kiiruse ja sisu poolest märgatavalt erinev ja parem. Samal ajal on Venemaa vastureaktsioon avaldunud agressiivse retoorika tugevnemises ja kasvava pinge põhjuste kõrvaldamiseks vajalike praktiliste sammude vältimises. On ilmne, et lääne seniste sammude lihtlabasel kordamisel, mida ei toetata tegevusega, on samasugune mõju. Avaldusi võimalikest vastumeetmetest on vaja konkreetsemaks muuta, kuid veelgi enam on vaja tegevusi, mis veenaksid Venemaad, et „sügava mure“ (deeply concerned) ja ühepoolsete kompromisside ajad on minevik.

Lääneriikide Venemaa heidutuspoliitika ja Ukraina toetamise kandvaks põhimõtteks peab saama lisaks Ukraina rahvaga solidaarsuse väljendamisele pikaajaline investeering oma julgeolekusse.

Venemaa agressiivse käitumise hukkamõistmine ja Ukraina toetamine ei jää märkamata Moskvas ega Kiievis, kuid neid tajutakse erinevalt. Näiteks teatas president Volodõmõr Zelenskõi vastuseks NATO peasekretäri toetussõnadele, et „NATO on ainus viis Donbassis puhkenud sõja lõpetamiseks. NATO liikmesuse tegevuskavast saab Venemaa Föderatsioonile tõeline signaal”. Venemaa välisministeerium avaldas Kremli vastusena Brüsseli samalaadsele signaalile prognoosi või isegi ähvarduse olukorra ulatuslikust eskaleerumisest kagus. Sellises olukorras ei ole Venemaa relvade peamised sihtmärgid mitte üksnes Ukraina sõjalised positsioonid, vaid ka Ukraina suveräänne õigus valida liitlasi.

NATO ja Euroopa Liit

NATO liikmesuse tegevuskava Ukrainale (ja/või Gruusiale) esitamise küsimusest – tegelikult nii otsusest lisada see eelseisva NATO tippkohtumise päevakorda kui ka kollektiivsest otsusest – kujuneb Euro-Atlandi alliansi tõehetk – kas NATO suudab võtta kalkuleeritud riski, et saavutada strateegilised eesmärgid piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamisel. See otsus on muidugi üsna riskantne, kuid praeguses olukorras on üha vähem võimalusi valida tõhusate sammude ja tegevusetuse vahel.

Ei ole saladus, et Venemaa jõupingutused takistada Ukraina lähenemist ELile ja NATO-le on kandnud oodatule vastupidist vilja ning ainult tugevdanud Ukraina püüdu Venemaa mõjusfäärist lahkuda.

Ajastuselt ja tõhususelt oleks võrreldav lootustandev signaal Ukraina Euroopa Liiduga liitumise väljavaadetele. Ei see ega NATO liikmesuse tegevuskava taga Ukraina liikmesust või pane NATO-le ja EL-ile olulisi kohustusi. Lisaks Ukrainale olulise poliitilise toetuse näitamisele oleks nende peamine väärtus tähenduslikus signaalis Kremlile tema poliitika jätkamise mõttetuse kohta. Ei ole saladus, et Venemaa jõupingutused takistada Ukraina lähenemist ELile ja NATO-le on kandnud oodatule vastupidist vilja ning ainult tugevdanud Ukraina püüdu Venemaa mõjusfäärist lahkuda. Võimalik, et Putin on juba praegu valmis ilmselgega leppima, kuid see ei vähenda järgmise ELi ja NATO vastusammu strateegilist tähtsust.

Pikaajalised plaanid ja kriisikavad

Ukrainale poliitilise ja praktilise abi osutamisel on mõistlik täiendada ka praegust pikaajalist koostööd kriisikavadega. Lähtudes Venemaa-Ukraina konflikti olemusest, väljavaadetest ja võimalikest poliitilistest lahendustest, on edaspidigi oodata olukorra teravnemist. Venemaa sõjalistele ja teistele rünnakutele ühise ja igakülgse reageerimise kavade loomine ning regulaarne katsetamine praktikas aitab kaasa nii võimekuse tugevdamisele kui ka vastase kavatsuste ohjeldamisele.

Mõistagi kulub nimetatud ettepanekute võimalikuks elluviimiseks vähemalt mitu kuud ja nende mõju ilmnemiseks veelgi kauem. Samas, pelgalt selliste plaanide tegemisest info avaldamine võib mõjuda heidutavalt. Pikaajaliste plaanide avalikustamise heidutavat mõju võib kasutada Ukrainale sõjalise abi andmise konsultatsioonidel ja läbirääkimistel. Kommunikatsioonistrateegia peaks hõlmama nii avalikke sõnumeid, kontrollitud lekkeid kui ka märguandeid Moskvale väheste säilinud otseste suhtluskanalite kaudu.

Seotud artiklid