Jäta menüü vahele
Nr 80 • Aprill 2010

In Memoriam: Lech Kaczyński

Sel kuul toimunud õnnetus on kohutav. Kuid see ei kalluta Poolat teelt edu suunas – teelt, millest tema naabritel on ainult võita.

Ta oli pärit teisest ajastust. Nädalalõputi Lech Kaczyński presidendisuvilasse Poola Läänemere rannikul sattunud külalised avastasid tavaliselt peagi, et jutt tüürib opositsioonipoliitikale 1970. aastate Gdanskis. See oli tõepoolest köitev teema, ehkki vahest mitte kõige põletavam, mis pidanuks kõlama Ida-Euroopa ühe tähtsama riigi riigipea huulil peaaegu nelikümmend aastat hiljem. Härra Kaczyński, kes suri lennuõnnetuses Venemaal koos 95 inimesega, kelle hulka kuulus palju Poola sõjalise ja poliitilise eliidi liikmeid, kehastas mitmeid Poola praeguse poliitilise ladviku parimaid ja halvimaid jooni.

Ta oli vaieldamatult, peaaegu muret tekitavalt sihi- ja järjekindel mees, kes ei jõudnud presidendipaleesse mitte mõnest lossitaolisest häärberist, milles eelistab elada enamik tuntumaid Poola poliitikuid, vaid kehvakesest Varssavi korterist, kus ta oli koos abikaasa Mariaga elanud juba aastakümneid. Tema väärtused, hoiakud, kombed ja käitumine kajastasid sõjaeelse Poola keskklassi: selle kultuur oli nii tugev, et elas üle kõik hävingud ja piinad, mida tõid kaasa Nõukogude ja natside okupatsioonid ning pärast sõda relva jõul kehtestatud okupatsioonirežiim. Jäärapäise, vanamoelise, provintsliku, südika, suhteliselt ujeda, ebamugava, umbuskliku, tülinoriva, ausa ja nupuka inimesena ei tundnud ta vähimatki huvi taktitundelise tühijutu vastu, mis on tänase Euroopa poliitikutele muidu lausa kohustuslik.

Ta oli loomupäraselt vankumatu atlantitsist. Kui valitsuse ministrid püüdsid Ameerikaga kavandatava raketitõrjebaasi üle tingima hakata, sõnas ta otse, et Poola oleks baasi saamise üle õnnelik igasugustel tingimustel. Samasuguse suhtumisega oli ta Leedusse, jättes tähele panemata tolle vastumeelsuse lubada Leedu poola vähemuse esindajatel kirjutada enda nime oma soovi kohaselt ka poola tähti w, ł ja ń kasutades, mida ei leidu leedu tähestikus. Teised Poola poliitikud pidasid Leedu tõrksust viha tekitavaks kahepalgelisuseks, härra Kaczyński aga kõigest kahetsusväärseks. Tema poolehoid Balti riikidele, Ukrainale ja teistele varem ikestatud rahvastele oli jäägitu: kas polnud nad siis kannatanud samamoodi nagu Poola? Seepärast peaksid nad alati seisma õlg õla kõrval. Kui Venemaa ründas 2008. aasta augustis Gruusiat, kiirustas Lech Kaczyński kohe olukorda päästma, algatades pelutava lennu Thbilisisse koos teiste ekskommunistlikesse riikidesse poolehoiuga suhtuvate juhtidega.

Ta oli vaieldamatult, peaaegu muret tekitavalt sihi- ja järjekindel mees, kes jõudis presidendipaleesse kehvakesest Varssavi korterist, kus ta oli koos abikaasa Mariaga elanud juba aastakümneid.

Tema ehk suurim puudujääk oli suutmatus aduda, et tänane Saksamaa Angela Merkeli juhtimisel võiks olla Poola mõjuvõimas sõber, mitte aga salakavalaid revanšistlikke plaane hauduv vastane. Koos venna Jarosławiga, kes juhib peamist opositsioonierakonda Õigus ja Õiglus, muutus Lech Kaczyński Saksamaal naerualuseks oma jäiga vaenulikkuse ning kohati lausa rämeda suhtumise tõttu naaberriiki. Umbusaldusest läänenaabri vastu ei jäänud kaugele maha sügav vaenulikkus Venemaa suhtes. Lech Kaczyński, tema venna ja paljude nende toetajate meelest kujutas Venemaa endast endiselt ohtu, riiki, mida juhtisid endised KGB töötajad ja mis suhtus häbiväärse ükskõiksusega minevikus korda saadetud jubedatesse kuritöödesse. See, et tänane Venemaa ei võrdu enam päris Stalini aja Nõukogude Liiduga, jäeti kahe silma vahele.

Selgepiiriline suhtumine Poola endistesse ja praegustesse vaenlastesse rahuldas tema toetajaid. Kuid seda saatis väga selgelt ilmnev kalduvus astuda rumalaid samme ning meeskond, mille liikmed tundusid sageli olevat ülekoormatud isegi juba igapäevase protokolli küsimustega, mis jättis veel vähem aega strateegiliste küsimuste üle mõtlemisele. Kui härra Kaczyński kõneles raevukalt ajaloolisest ülekohtust, siis valitsus, mida juhtis tema igipõline rivaal Donalt Tusk, ajas julgelt tasakaalustavat välispoliitikat. Kui härra Kaczyński õhutas tuld, siis härra Tusk ja tema kaaluka sõnaga välisminister Radek Sikorski üritasid seda vaigistada. Poola sai sõbraks Rootsiga, vähendas pingeid Saksamaaga, taaselustas Kesk-Euroopa ekskommunistlikest riikidest koosneva Visegradi grupi ning suutis saavutada märkimisväärse läbimurde suhetes Venemaaga.

Viimase keskmes seisis Katõni massimõrv, 22 000 Poola ohvitseri tapmine 1940. aasta kevadel. See ei olnud kõigest ebaseaduslik sõjavangide hukkamine. See oli maa sõjaeelse eliidi hävitamine. Ohvitseride seas, kellest paljud olid reservväelased, leidus juriste, arste, õpetajaid ja intelligente, kes oleks võinud kujutada äärmiselt tõsist ohtu Poola küünilisele jagamisele vastavalt Hitleri ja Stalini 1939. aastal sõlmitud paktile. Muide, nende hulgas oli ka Poola sõjaväe pearabi Baruch Steinberg.

Poola ohvitseride kuritegeliku mõrvamisega kaasnes groteskne vale, nagu oleks hukkamise korda saatnud natsid, mitte NKVD. Alles 1990. aastal, Mihhail Gorbatšovi ajal, võttis Nõukogude Liit lõpuks omaks selle, mida poolakad ja nende sõbrad olid kogu aeg kinnitanud. Boriss Jeltsin külastas Venemaa presidendina Katõni mälestusmärki Varssavis ja sõnas sinna lilli asetades: “Prostite nas, jesli smožete.” (“Andke meile andeks, kui suudate.”)

Kuid see oli ka kõrghetk. Vladimir Putini ajal hakkas kell tagurpidi käima. 2007. aasta septembris avaldas Venemaa valitsusleht Rossiiskaja Gazeta kommentaari, milles avaldati kahtlust, kas Katõn oli ikka Nõukogude poole veretöö. Katõni ohvrite sugulaste poolt Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaevatud Venemaa valitsus väitis, et süü veretöös pole kindlalt tõestatud. Ohvrite rehabiliteerimine blokeeriti, arhiivid pitseeriti.

Seepärast kujutas see endast tõelist läbimurret, kui Poola valitsusel õnnestus vaevalise ja keeruka diplomaatia abil tuua härra Putin aprilli algul Katõni ühisele mälestustseremooniale. Sellele eelnes enneolematu sündmus: Venemaa televisioon näitas Poola suurima filmilooja Andrzej Wajda suurepärast ja õõvastavat Katõni-filmi.

Härra Putin tunnistas sõnaselgelt, et veretöö oli Stalini režiimi kuritegu – ehkki ta samas võttis üles ka 20 aastat varem Poola sõjavangilaagrites surnud Nõukogude ohvitseride teema, otsekui püüdes ajaloolise süü kaalukausse tasakaalustada. Paljude poolakate, sealhulgas Kaczyński toetajate meelest ei olnud Vene pool astunud kaugeltki piisava pikkusega sammu.

Küsimuste esitamine õnnetuse kohta on vältimatu. Mõned ei suuda vastu panna vandenõuteooriate köitvusele.

Sellepärast oligi president Kaczyński koos peaaegu kogu oma erakonna välispoliitilise juhtkonna, maa-, mere- ja õhuväe ning erijõudude juhtide, kõrgemate luureveteranide ja tippajaloolastega lennuki pardal, mida tabas 10. aprillil õnnetus. Nad olid võtnud ette eravisiidi Katõni Venemaa esindajate osalemiseta, et leinata Poola sõjaaegset kõige traagilisemat kaotust, ilma et seda segaks – nende arvates – nädala alguse sündmusi saatnud silmakirjalik lepitus ja kahtlase väärtusega poliitilised trikid.

Poola on tragöödiast vapustatud ja segaduses. Isegi stalinistlike repressioonide kõrgajal ei kaotatud korraga nii palju maa parimaid ja säravamaid esindajaid. Küsimuste esitamine õnnetuse kohta on vältimatu. Mõned ei suuda vastu panna vandenõuteooriate köitvusele. Kas ei mõrvatud mitte kindral Władysław Sikorskit 1943. aastal Nõukogude Liidu nurka ajamise eest Katõni küsimusega? Nüüd tabas sama saatus veel üht vaprat Poola presidenti. Teooria kurjakuulutav sümmeetria on paraku vigane. Põhjalikust uurimisest hoolimata ei leidnud keegi kindral Sikorski surmas ühtegi kuritegelikule kavatsusele viitavat tõendit. Samamoodi tundub äärmiselt tõenäoline, et ka nüüdne lennukatastroof oli lihtsalt traagiline õnnetus.

Palju tõsisem küsimus on see, miks nii palju tähtsaid poolakaid lendas ühes ja samas lennukis. Erafirmadel ja paljudel valitsustel on väga ranged reeglid, mis ei luba kõige väärtuslikumatel peadel korraga ühte kohta sattuda. Poolakad, kes on viimastel aastatel nördinult pärinud aru oma juhtide suurte kulude üle, mis kulub nende reisimisele mööda maailma, võivad praegu küllap soovida, et nad oleksid olnud suuremeelsemad.

Teise küsimuse tõstatab see, et Poola presidendi lennukiks oli vana, mürarohke ja kütuseahne Tupolev 154. Samas muutsid kolm mootorit selle kiiremaks kui tänapäevased Lääne päritolu kahemootorilised lennukid, mida eelistavad teised Euroopa riigijuhid. Iga-aastasel palverännul ÜRO Peaassambleele võis härra Kaczyński lahkuda viimasena, aga ikka jõuda koju esimesena. See ei järginud moodi ja polnud vahest ka kuigi keskkonnasõbralik. Ent seni pole mingeid märke mehaanilise vea kohta. Nõukogude aja lennumasinate üle ei tasu naerda.

Nagu ka Venemaa lennudispetšerite üle. Nende kinnitusel oli udu Smolenski lennuväljal liiga tihe ja nad olid korduvalt piloodile öelnud, et see maanduks mujal. Piloot olevat keeldunud, teinud kolm nurjunud maandumiskatset ja siis neljandal tabanud puulatvu. Kas riigipea oli andnud talle käsu kõigest hoolimata maanduda? Kui see peaks tõeks osutuma, siis näitaks see äärmise traagilisusega poolakate kalduvust langetada otsuseid vastutustundetult.

Poola sõprade ja naabrite peas ja hinges on kaastunne segatud küsimustega Poola tuleviku kohta. Härra Kaczyńskit ootas oktoobrikuistel presidendivalimistel nagunii ees härra Tuski Kodanike Platvormi väga tõsiseltvõetav konkurents. Nüüd peetakse valimised palju varem. Bronisław Komorowski, kes praegu Poola seimi alamkoja eesistujana täidab presidendi kohuseid, on samuti Kodanike Platvormi kandidaat. Õigus ja Õiglus peab nägema vaeva, et leida talle vastaskandidaat. See kiirendab härra Tuski aina edukamaid katseid konsolideerida Poola poliitilise spektri paremtsentristlik tiib. Samuti muudab see palju lihtsamaks välispoliitika ajamise. Poola põhiseadus ei ütle üheselt, kes vastutab välispoliitika eest. Presidendi ja valitsuse vahel on olnud pidevalt tüliküsimuseks, kes peab riiki esindama ELi tippkohtumistel. Härra Tuski sihiks on Saksamaa laadis tseremoniaalne president, kelle vetoõigus oleks tugevasti väiksem kui praegu. Täiesti võimalik, et tal õnnestub see läbi suruda.

Samas on kindel, et kuhugi ei kao sotsiaalselt konservatiivsed, karused, eetikale rõhuvad ja isamaalised valijad, kes hääletasid härra Kaczyński poolt. Samamoodi ei kao kuhugi poliitilised ideed, mida kehastab Õigus ja Õiglus. Poola liberaalse mõtteviisiga linlikul eliidil, kelle väljenduseks on Kodanike Platvorm, leidub palju väärt omadusi. Nad on võimekad, kosmopoliitsed ja paindlikud. Kuid rahva seas püsib visalt arvamus, et kunagine kommunistlik eliit ja nende järglased on moondunud uueks nomenklatuuriks. Poolakad kasutavad selle kohta paljude tähendustega ja sestap raskesti tõlgitavat sõna układ, mis siinkohal võiks tähendada kokkulepet või tehingut. Kommunistliku režiimi langemise hinnaks 1989. aastal oli see, et nad said muuta oma võimu rahaks, kasutades ära sidemeid, kokku aetud vara ja privileege, mis andsid neile maa üleminekul kapitalismile head stardipositsioonid. Härra Kaczyński pidas sellist asja vastuvõetamatuks ning soovis uut algust või, kui kasutada tema enda sõnu, “neljandat vabariiki”. Paraku valitses Õiguse ja Õigluse ebaõnne tähe all kulgenud valitsuse ajal 2005-2007 pigem Robespierre’i kui Benjamin Franklinit meenutav õhustik. Prokurörid pidasid kohut pressikonverentsidel, mõistes kohtualused otse-eetris süüdi tihtipeale äärmiselt tühistena ja enamasti poliitilisena tunduvate tõendite alusel.

Samuti nõudis tohutult aega ja energiat lausa kinnisideeks muutunud tähelepanu koondamine sõjaväeluurele WSI. Kahtlemata vajas see reformimist. See oli püsinud peaaegu muutumatuna alates kommunismi kokkuvarisemisest. Selle sidemed äriringkondade ja avaliku eluga tekitasid muret. Ent Õiguse ja Õigluse pakutud ravim paistis olevat hullem kui haigus ise. Uue sõjaväe-vastuluure etteotsa asetati puhtalt poliitiline kandidaat, Kaczyńskite lähedane liitlane Antoni Macierewicz. Tema algatatud uurimised varasemate väärtegude kohta ei paljastanud õieti midagi. Kuid paljud pelgasid, et tema juhtimisel hakkab uus organisatsioon nuhkima Kaczyńskite poliitiliste vastaste järel.

Paraku valitses Õiguse ja Õigluse ebaõnne tähe all kulgenud valitsuse ajal 2005–2007 pigem Robespierre’i kui Benjamin Franklinit meenutav õhustik.

Pärast seda, kui võimutüür läks taas Kodanike Platvormi kätte, on agressiivne korruptsioonivastane poliitika hääbunud. Jan Kulczyki taolistel inimestel on kergem hingata. Miljardärina, kelle ärimehekarjäär sai alguse 1980. aastate algul Lääne-Berliinis – see oli ennekuulmatu ja peaaegu kujuteldamatu privileeg kommunistlikus Poolas kõigile, kel polnud tollase režiimiga ülitihedaid sidemeid -, kehastab ta Kaczyński leerile kõike seda, mis on Poolas valesti. Nende võimu ajal pidi ta asuma Londonisse. Nüüd külastab ta sageli Poolat.

Poola majandusedu Tuski ajal on varjutanud avaliku nördimuse korruptsiooni pärast. Erinevalt teistest Euroopa riikidest võis Poola eelmisel aastal kiidelda majanduskasvuga. Pangandussüsteem on stabiilne, riigi rahakott tüse. Tee-ehitus, mis muidu kujutas endast kommunismijärgse aja häbiplekki, on äkitselt kiirenenud härra Tuski hea oskuse tõttu sundida kohalikud poliitikud kiiresti kokkuleppeid sõlmima. Poola püsib rambivalguses. 2012. aastal korraldab Poola koos Ukrainaga Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Juba 2011. aastal on Ungari järel Poola käes võib-olla mitte nii glamuurne, aga tõenäoliselt palju tähtsam kuuekuuline ELi ees-istumisperiood. Kõige tugevama majanduse, kõige kindlama valitsuse ja kõige konstruktiivsema diplomaatiaga ekskommunistlik riik on näinud äärmiselt palju vaeva, et tõrjuda kunagised mahajäämuse ja kaose stereotüübid. Sel kuul toimunud õnnetus on kohutav. Kuid see ei kalluta Poolat teelt edu suunas – teelt, millest tema naabritel on ainult võita.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Seotud artiklid