Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine

On inimesi, kes saavad sümboliks juba oma eluajal. Kelle elu, olgu siis isiklik või poliitiline, muutub otsekui kujundiks millegi üksikisikust suurema – rahva, riigi, terve geograafilis-ajaloolise piirkonna või isegi kogu teatava ajajärgu – kohta. Meil Eestis on sellisteks käilakujudeks olnud näiteks Jaan Kross ja Lennart Meri. Tšehhidel – ja ehk koguni Kesk-Euroopal tervikuna – Václav Havel. Kui Jaan Krossi elukäik koondas endas Eesti Vabariigi saatusevõnkeid 20. sajandil, siis Meri sümboliseeris oma Eesti eestkõneleja rollis meie Euroopa-ihalust ning kehastas vabanenud Eesti vastust sellele kutsele. Kesk-Euroopa “sametrevolutsioonide” sümbolina tähistas Václav Havel omakorda raudse eesriide taha jäetud riikide fantastilist tagasitulekut Euroopasse kogu selle taastuleku idealismis ja vastuoludes ning kokkuvõttes Euroopa lõhestatuse ületamist. Oma isikliku teekonnaga dissidendist presidendiks näitas Havel võimatukspeetu tegelikku võimalikkust poliitikas ja elus. Tõepoolest, nagu tõdes teine ilmakuulus tšehhi kirjanik ja Haveli vana poliitiline vaidluspartner Milan Kundera, võib Haveli suurimaks tööks ja teoks lugeda ta elatud elu. Havel näitas, et inimlik poliitika on võimalik. Ühtlasi oli ta ise oma veendumuse, mille kohaselt pidi Kesk- ja Ida-Euroopa uuesti laiema maailma osaks saamisel andma endast lihtsalt parima, kujukaimaks kinnituseks.

Nii enne kui pärast Tšehhoslovakkia ja hiljem juba Tšehhi Vabariigi presidentuuri ja muidugi mõista ka riigipeaks oleku ajal tuletas Havel oma kirjutistes ja kõnedes meelde hulga lihtsaid, ent igivärskena mõjuvaid tõdesid. Inimõiguste tagamist nõudva Harta77 ühe eestvedajana välmis Havel nõukogude kommunismi igapäevase ruineeriva absurdi taustal ja kiuste vastupanu eetika, mis mõjub ka täna loetuna väga ajakohase kodanikuvastutuse manifestina. Juba seitsmekümnendatel, mis Eesti kultuuritegelaste poolt teadagi millise epiteediga ristitud, rõhutas Havel vabakonna kui riigist sõltumatu elusoone olulisust demokraatliku ühiskonna arengus. Tema totalitarismivastane eetiline maksiim – elada tões! – kõlab värskelt ka tänase Euroopa võlakriisi taustal. Hiljem, pärispoliitikas, oli Haveli mänguväli paratamatult kitsam ja konkreetsem kui ta universaalseid seaduspärasusi tabada püüdev mõte kirjasõnas, ent inimõiguste olukord üleilmselt jäi ometi tema südameteemaks elu lõpuni. Presidendina andis Havel tabava ja tuumaka sisu paljudele külma sõja ajal ujuma läinud tähendusega mõistetele Euroopa väärtustest ja demokraatiast poliitilise vastutuse ja moraalini, kutsudes eurooplasi naasma oma poliitilise suurprojekti – Euroopa Liidu – moraalse mõõtme juurde. Nii kujunes Havelist üks sisukamaid ja avatumaid uue Euroopa (ja ka uue NATO) mõtestajaid külma sõja järgses maailmas.

Haveli humanism

Havel oli kõigepealt humanist ja alles siis (olu)poliitik. Või õigemini oli ta just läbini orgaaniline poliitik, zoon politikon, kes elas alati oma poliitiliste tõekspidamiste järgi, praktiseerides igal ajal oma veendumusi, isegi kui kommunistlikus Tšehhoslovakkias oli sellise „elustiili“ hinnaks mitmeaastane vangipõli ning muutunud poliitilistes tingimusis eelistanuks ta ehk sisimas järgida hoopis oma näitekirjaniku kutsumust presidendiametile, mille ta siiski poliitilisest vastutustundest ajendatuna vastu võttis. Ajalugu tunnistab ilmselt viimase valiku lõpp-plaanis õnnestunuks – Haveli poliitiline testament on kokkuvõttes vähemalt sama kaalukas kui tema eksistentsiaalset absurdi kujutada püüdvad näidendid.

Kesk-Euroopa „sametrevolutsioonide” sümbolina tähistas Václav Havel raudse eesriide taha jäetud riikide fantastilist tagasitulekut Euroopasse.

Nii dissidendi kui presidendina huvitas Havelit õieti üks keskne küsimus: kuidas elada moraalselt, kuidas elada head ja õiget elu? Antimarksistina rõhutas ta teadvust olemise ees, mistap rippus tema hinnangul ka inimeste olukorra paranemine ennekõike ära globaalsest revolutsioonist inimteadvuses. Rahvusvaheliste suhete teoreetiliste kontseptsioonide taustal Havelit „diagnoosida“ püüdes võime öelda, et ta uskus inimeste jõusse tuua kaasa süsteemseid muudatusi, seadis agendi vabaduse ja võimalused (aga ka vastutuse!) olulisemaks struktuuri(de) ettemääravast jõust.

Praha kevade järgselt mitmete väljaannete veergudel peetud diskussioonis Milan Kunderaga „inimnäolise sotsialismi“ jätkusuutlikkuse teemal Varssavi pakti sõjalise sekkumise järel sedastas Havel oma poliitilise kreedo: igaüks on oma saatuse sepp, aga õigusega vabadusele kaasneb ka vastutuskohustus. Seega ei tohiks inimeste konkreetset vastutust konkreetsete tegude eest varjutada niisuguste abstraktsioonidega nagu väikerahvaste ja -riikide ajalooliselt determineeritud raske saatus, või pugeda oma riigi ebaõnnestunud geograafilise asukoha taha õigustamaks teatud tegusid või tegematajätmisi. Ühtlasi osutas ta kommunismi reformimise idee ja reformikommunismi kontseptsiooni absurdsusele kui vastuolule terminites. Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.¹ Mõlemad pöördusid selle küsimuse juurde ka hiljem korduvalt tagasi – Kundera oma romaanides (meenutagem Tomáš dilemmat „Olemise talumatus kerguses“: kas allkirjastada üleskutse Tšehhi poliitvangide toetuseks või tagada oma naise Tereza õnn) ja Havel oma presidendikõnedes, vaagides lääneriikide natsidele vastuseismise soovimatuse ebamoraalsust Müncheni sobingu taustal 1938. aastal ning Tšehhoslovakkia keerulisi valikuid Teise maailmasõja järel.

Ses mõttes oli ideoloogiline hõõrdumine postkommunistist ja orgaanilisest pessimistist Kundera ning kommunistliku süsteemi suhtes kompromissitust, ent loomupärasest optimistist Haveli vahel tõepoolest vältimatu. Nagu oli nende isiksusetüüpidele iseloomulik ka Haveli tegudeinimese eetose suunamine täisverelisse poliitikasse ning Kundera taandumine publitsistikalt puhtale kirjandusväljale koos eksiiliminekuga Prantsusmaale. Räägitakse, et ka Havelil olnuks võimalus kommunistlikust Tšehhoslovakkiast Läände emigreeruda, aga ta ei kasutanud seda, püüdes elada tões sunnile ja teesklusele ehitatud süsteemi kiuste.

Kodanikujulguse, vastutuse ning mõtestatud vastupanu temaatika üheks täpsemaks ja elegantsemaks käsitluseks on Haveli 1978. aastal ilmunud essee võimuta jäetud inimeste võimupotentsiaalist poolpiduse totalitarismi tingimustes (ehk nn posttotalitaarses ühiskonnas) (ingl k: „The Power of the Powerless“). Selle keskne aedviljakaupmehe kujund, mille kaudu Havel näitlikustab teeskluses ja vales elamise moraalset probleemi, mõjub 2010. aasta lõpus araabia kevade vallandanud Tuneesia puuviljakaupmehe vimma prahvatamise taustal hämmastavalt ettenägelikuna. Kes otsib erinevate ajalooliste sündmuste numbrilisest kattuvusest mingit kõrgemalt seatud tähendusrikkust, leiab araabia ülestõusu alguskuupäeva ning „võimutute võimu“ mõtestajast Haveli surmapäeva aastase vahega kokkulangevusest mõndagi mõtlemapanevat.

Havel näitas, et repressiivse süsteemi püsimine sõltub lõpuks ikkagi inimeste valmidusest mängida süsteemiga kaasa, n-ö elada vales (seejuures tingimata sellesse valesse uskumata või seda aktsepteerimata), mis aitab tegelikult süsteemi pidevalt taasluua ning vaikimisi legitimeerida. Totalitaarne süsteem toimib aga ainult seni, kui inimesed on valmis selle teesklusele ja valedele rajatud reeglite järgi mängima. Piisab vaid ühest inimesest, kes mängu enam kaasa ei tee ja valib elamise tões – ning kogu süsteem (või vähemalt selle fassaad) on ohustatud. Havel oli veendunud vabadusjanu vääramatus võidus totalitarismi üle, sest uskus elu loomupärast kalduvust paljususe,  mitmekesisuse, sõltumatu enesekehtestamise ja -korralduse suunas.

Oma isikliku teekonnaga dissidendist presidendiks näitas Havel võimatukspeetu tegelikku võimalikkust poliitikas ja elus.

Haveli humanism avaldus ka püüdes näha halvimaiski inimkogemusis õpetlikku iva. Veendumusest, et totalitarismisurutises elanud inimestel on võime näha asju teisiti kui vabas maailmas „normaalset elu“ elanuil, sai tema käes retooriline trump – Ida-Euroopa „vaeste sugulaste“ kogemus, mida vastutasuks jõukale Läänele Euroopa ühingutesse vastuvõtmise eest pakkuda sai.

Uue Euroopa mõtestaja

Euroopa uue ülesehituse küsimus kommunismi kokkuvarisemise järel kujuneski Haveli põhitööks presidendina. Havelist sai uue Euroopa ehitamise protsessi üks peakonstruktoreid ja ideolooge, kes rõhutas laienenud Euroopa institutsionaalse organisatsiooni reformide kõrval alati ka kontinendi poliitilise korralduse eetiliste aluste läbimõtlemise tähtsust. Tema presidendiksoleku ajal toimusid Tšehhi Vabariigi (ja enne seda Tšehhoslovakkia) assotsiatsioonilepingu läbirääkimised ning allkirjastamine, Tšehhi Vabariigi liikmesuse taotluse esitamine Euroopa Liitu astumiseks 1996. aastal ning liitumisläbirääkimiste alustamine 1998. aastal. Havel oli ka veendunud transatlantist, kes  mõtestas NATO laienemise vajalikkust endise Varssavi pakti aladele ning Balti riikidesse ja kellele sai osaks rõõm tunnistada oma ideede võidukäiku alliansi suure ittalaienemise taustal 2002. aastal.

1989. aasta oli murdepunktiks nii Haveli enda elus kui Euroopa ajaloos – see oli hetk, mil muutus  reaalselt võimalikuks täita poliitiline vaakum Kesk-Euroopas millegi tähendusliku ja mõttekaga, anda poliitiline sisu senini vaid ajaloolise ja spirituaalse tähendusega mõistele. Presidendina sai just Ida-Euroopa tagasitoomisest ühtsesse Euroopa ruumi Haveli peamine poliitiline missioon. Havel lootis oma poliitilises retoorikas (seda samas ilmselt ka siiralt soovides), et Kesk-Euroopast (ja eriti muidugi Prahast) kujuneb kahekõne koht demokraatia üle erinevate Euroopa osade vahel. Ajastule nii tüüpilises vaimus toonitas ta idaeurooplaste (tema diskursuses muidugi ennekõike keskeurooplaste) soovi läheneda Lääne-Euroopale mitte kui vaesed ja abitud amnestia korras vabaks lastud vangid, vaid kui riigid, kes on võimelised andma oma sisulise panuse Euroopa edendamisesse. Ida-Euroopa rolliks pidi olema pakkuda läänlastele „midagi hingele“ – anda spirituaalseid ja moraalseid impulsse ühisesse Euroopa üritusse ning jagada Läänega oma seni rakendamata loovat potentsiaali ja erilist eetost, mis sündinud värskelt kätte võidetud vabaduse kogemusest. Ida-Euroopa kogemusest võinuks Lääs, nagu argumenteeris Havel, ammutada muuhulgas inspiratsiooni kiirete ja uljaste poliitiliste lahenduste suunas liikumiseks.

Kriitilise intellektuaalina hoiatas Havel samas läänlasi illusiooni ning sellega kaasneva enesestmõistetava üleolekutunde eest, nagu oleks Lääs demokraatia kullastandardi ainuomanik. Nii tuletas ta 1990. aastal veel Tšehhoslovakkia riigipeana USA Kongressi ees kõneldes meelde, et ka ameeriklased on – olgugi et idaeurooplastega võrreldes segamatumalt ja oluliselt pikemat aega järjest – vaid pidevalt pürgimas demokraatia poole, mitte selle juba täielikult saavutanud, sest kuni inimesed on inimesed, jääb demokraatia selle sõna täielikus ning täiuslikus tähenduses vaid ideaaliks, kaugeks kumaks horisondil. Kesk-Euroopa enesekriitika korras kahetses Havel, et ajalugu ei ole võimaldanud idaeurooplastel (veel) poliitiliselt täiskasvanuks saada. Vahetult kommunismi kokkuvarisemise järel Kesk-Euroopa eestkõneleja väljendatuna on see kuidagi hoopis teise mündiga tõdemus kui Jacques Chiraci sisult sarnane kähvatus Ida-Euroopa aadressil 2003. aastal…

Havel  rõhutaski pigem universaalseid inimväärtusi kui spetsiifiliselt „Lääne väärtusi“, kutsudes Läänt järele mõtlema, mis on ajalooliselt olnud nende „ainsa ja õige“ tõe „barbaritele“ levitamise hind. Sarnases võtmes toonitas ta inimeste vastutuse olulisust mitte ainult enda, vaid ka kaaskodanike ees, mitte ainult oma kogukonna või riigi, vaid inimkonna ees tervikuna. Oma universaalse-otsinguis oli Havel ometi veendunud Euroopa missioonis ja erilises vastutuses. John Donne’i kuulsa hingekella löömise motiivi vaimus uskus Havel iga inimese kohustusse vastutada kogu maailma ees, küsides idaeurooplastelt tiibetlaste inimõiguste rikkumise kontekstis retooriliselt, kas neil on üldse õigust nõuda endile vabadust, nõutamata seda samal ajal kõigile allasurutud rahvastele. Lähtudes Tšehhoslovakkia esimese presidendi T. G. Masaryki tõdemusest, mille kohaselt “Tšehhi teema on inimsuse teema“, rõhutas Havel avarama inimlikkuse olulisust traditsiooniliselt määratletud rahvuslike huvide ees.

Sümptomaatiliselt maksiimile „iga  inimene vastutab kogu maailma saatuse eest“ pidas Havel ka ajaloopoliitikas silmas kitsast tšehhi rahvuslikust suuremat plaani, mis talle sisepoliitiliselt küll pigem probleeme kui mõistmist kaasa tõi (nt sudeedisakslaste Tšehhoslovakkiast väljasaatmise hukkamõistmise küsimuses). Vastustades kollektiivse süü ja vastutuse omistamist rahvastele tervikuna, rõhutas ta individuaalse vastutuse eritlemise tähtsust. Nii väljendas Havel Ida-Euroopa Vergangenheitsbewältigung’i jaoks olulist veendumust, mille kohaselt peaksid ajaloolised kannatused inimesi ja rahvaid nende edasises elus kannustama pigem õiglust kui kättemaksu ja ebaõiglust rakendama.

Havel näitas, et inimlik poliitika on võimalik.

Haveli presidendikõned peegeldavad hästi Kesk- ja Ida-Euroopas tajutud poliitiliste võimaluste määra muutumist kommunismi kokkuvarisemisest Euroopa Liidu ja NATO ittalaienemise reaalsuseks saamiseni. Oma retoorikas algul ettevaatlikult pigem Euroopa-ülese kollektiivse julgeoleku süsteemi loomist toetanud Havelist kujunes pikapeale veendunud NATO ittalaienemise eestkõneleja. Haveli kõned on julged ja huvitavad ka oma varjamatu kriitika poolest Ida- ja Lääne-Euroopa mõistete ajaloolise laetuse aadressil. Kesk- ja Ida-Euroopa Euroopasse „tagasiviimise“ ideoloogilise mõtestajana kutsus Havel üles vabastama nii „Ida“ kui „Lääne“ mõisted nende külma sõja aegseist vastavalt negatiivselt ja positiivselt laetud tähendustest, et muuta mõlemad mõisted moraalselt neutraalseks. Vastavalt soovitas ta ka külma sõja lõppu tõlgendada pigem mõistuse võiduna absurdi üle kui Lääne võiduna Ida üle. Moralistina nägi Havel vastastikust võlga nii Lääne- kui Ida-Euroopal: Läänel Ida reetmise ja unarussejätmise eest Teise maailmasõja käigus ja järel ning Idal kasina võime tõttu tõlkida oma totalitarismikogemus Läänele arusaadavasse keelde. Lääs võlgnes Haveli käsitluses Idale ka oma suhtelise ühtsuse külma sõja ajastul, sest kommunismitont oli ikka piisavalt peletav. Koputades Euroopa Liidu omaaegsete uksehoidjate südametunnistusele, tuletas Havel meelde, et lääne pool raudset eesriiet sündinud olid lihtsalt õnnega koos ega väärinud sestap oma „läänlaseks“-oleku fakti pärast mingit erilist tunnustust. Sügavalt postmodernistlikus vaimus oli Havel veendunud, et identiteet ei ole midagi saatusest ettemääratut või verepõhist, vaid ennekõike ikka inimeste enda tegu ja valik – subjektiivse vastutuse võtmine ja selle väljendus. Sellelt pinnalt sillutas ta muidugi ühtlasi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele teed kontinendiülestesse valitsemisstruktuuridesse.

Ühe ajastu lõpp

Václav Haveli viimaseid näidendeid oli „Lahkumine“. Nüüd on ta ise lahkunud – suur eurooplane, nagu paljudes järelehüüetes teda meenutati. Haveli- ja Meri-taoliste kirjanikest poliitikute kadumine  tänase Euroopa poliitiliselt pildilt tekitab kiusatuse spekuleerida visionääride ajastu lõpu ja pudukaupmeeste poliitika maksvuselepääsu üle. Õnneks leiame endigi seast siiski veel julgustavaid näiteid jätkuvast võimalikkusest olla ühtaegu praktiseeriv poliitik ja avangardselt mõtlev intellektuaal.

Lennart Meril on üks liigutav meenutus Eesti taasiseseisvumise protsessist, mida ta on kirjeldanud kujundiga „hetk kui pisar“ – ehk kui oma elu kõige õnnelikuma hetke äratundmist veel enne, kui see möödas oli. Havel oli ses mõttes väga õnnelik inimene, kelle ka teised üle maailma „ära tundsid“ (ning vastavalt ka kümnete aumedalite ja -doktorikraadidega pärgasid) juba tema eluajal, mitte ainult panegüürikasse kalduvais euloogiais (nagu seesinanegi) peale surma.

Mida võiksime Václav Haveli poliitilisest pärandist lisaks tema peibutavalt lihtsale, ent tegelikkuses vägagi nõudlikule tões elamise imperatiivile meeles hoida? Mitte karta võimatust unistamist, kui soovime näiliselt võimatut reaalsuseks muuta. Mitte minetada lootust – sest lootuseta ei saa olla mõtestatud elu. Suuta täita vabadus uute unistustega, kui vabadusest endast enam unistama ei pea. Ja kuulata Frank Zappat.