Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia

Tegelikult on need mured eksisteerinud kaua aega ja vaevalt oleks Euroopa eriläbirääkija esile toomine usaldusväärne kaitse säärase stsenaariumi vastu. Pealegi teeb juba avalik arutelu selle üle, kes mainitud rolli võiks enda kanda võtta, nii Euroopale kui ka Ukrainale praegu enam kahju kui kasu.

Emmanuel Macron tõstatas idee taastada Euroopa Liidu diplomaatiline kontakt Kremliga esimest korda pika aja järel avalikult kuu aja eest, 2025. aasta detsembris. Väärib märkimist, et see juhtus vahetult pärast seda, kui Prantsusmaa president viimasel hetkel loobus toetamast Saksamaa kantsleri Friedrich Merzi ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula van der Leyeni algatust Venemaa külmutatud varad Ukrainale üle anda.

See tagasitõmbumine oli teravas vastuolus Macroni kõigest kaks kuud varasema seisukohaga. Oktoobris toetas ta külmutatud Vene riigivarade kasutuselevõtmist Ukraina hüvanguks ega esitanud vastuväiteid kuni detsembris Brüsselis peetud tippkohtumiseni. Diplomaatilistes ringkondades kõneldi isegi, et Pariisi sammu tajuti Berliinis reetmisena.

Tulemusena valis Euroopa Liit niinimetatud B-plaani, mille järgi kogutakse kaheks aastaks vajaminevad 90 miljardit eurot laenu abil. Aga seegi valik näib Élysée palee jaoks problemaatiline olevat. Prantsusmaal on riigivõlg juba niigi suur, mistõttu igasugune kasv annab opositsioonierakondadele lisamoona Macroni valitsuse ründamiseks. Tema poliitiline positsioon on viimastel aastatel jäänud äärmiselt hapraks.

Macroni Vene hetk

Paradoksaalsel moel on just nüüd tekkinud soodsad tingimused, et süvendada Euroopa Liidu strateegilist autonoomiat – seda ideed on Macron propageerinud juba vähemalt 2017. aastast saati. Venemaa Ukrainasse tungimise ja Euroopa vastu peetava hübriidsõja ning Donald Trumpi Ameerika Ühendriikide välispoliitika prioriteetide radikaalse ümberkorraldamise taustal ei nähta kaitsekulutuste järsku tõusu enam liigsena, vaid sammuna, milleks oleks ammu aeg olnud. Samuti on tagasi päevakorras Euroopa armee loomise idee.

Macroni seisukohad Euroopa strateegilise autonoomia kohta on tublisti vähem ambitsioonikad, kui need võivad tunduda.

Tegelikkuses on Macroni seisukohad Euroopa strateegilise autonoomia kohta tublisti vähem ambitsioonikad, kui need võivad tunduda. Need ei puuduta mitte Euroopa sõjalise jõu või geopoliitilise kaalu tegelikku tugevdamist, vaid pigem on asi sõltuvuse vähendamises Ameerika Ühendriikidest, jaotades selle sõltuvuse ümber teiste „võimukeskuste“, sealhulgas Venemaa ja Hiina vahel. Isegi pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda, säilitas ta kontakti Putiniga kauem kui enamik Euroopa liidreid – kuni augustini 2022. Ta õhutas läänt mitte alandama Venemaad Ukrainas ja otsis viise kaasata Hiinat probleemi vahendamisse, hoolimata sellest, et kulisside taga mängis Peking sisuliselt Moskva kasuks.

Kokkuvõttes teeb kõik see Pariisist ühe nõrgema lüli Euroopa ridades ja Kremlis loetakse seda kutseks tingida Euroopa julgeoleku ja Ukraina suveräänsuse üle. Seetõttu kuulutaski Putin otsemaid valmisolekut pidada dialoogi just nimelt Emmanuel Macroniga.

Dialoogi taasavamise ohud

Üleskutsete juures taasalustada kontakte Kremliga torkab silma, et neis puudub selge eesmärgitunnetus. Küsimusele, miks on sellist kaasatust vaja, oleks lihtsam vastata, kui Venemaa oleks vaenutegevuse lõpetanud ja Putin siiralt valmis läbirääkimisi pidama. Selle asemel on asjad arenenud risti vastupidises suunas. Venemaa jätkab massiivseid lööke Ukraina linnade pihta ja paneb süstemaatiliselt toime sõjakuritegusid tsiviilelanike vastu. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, ehkki ta pole Macroni algatust avalikult tõrjunud, kordas hiljuti uuesti, et Putin ei ole huvitatud rahust, vaid Ukraina edasisest hävitamisest.

Putiniga läbirääkimiste kogemusi on juba küllaldaselt ja ausalt öelda ei saa neid pidada edukaks. Viimase aasta kestnud kontaktide jooksul pole ei Donald Trump – kes lubas Vene-Ukraina sõja lõpetada 24 tunniga – ega tema meeskond suutnud Kremlilt ainsatki järeleandmist välja pigistada. Moskva keeldub kompromissidest ja jätkab panuste tõstmist. Euroopa erisaadiku nimetamine seda loogikat õigupoolest ei muudaks.

Kontaktide taastamine Euroopa ja Kremli vahel tooks praegustes oludes paratamatult kaasa võrdlusi Donald Trumpi lähenemisviisiga ja Kiievis võidaks seda pidada Ukrainast eemaldumiseks. Putiniga dialoogi algatades tegi Trump selgeks, et õiglane ja kestev rahu Ukrainas ei ole USA jaoks enam esmatähtis. Ta näitas üles ka valmisolekut maha kaubelda Ukraina iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus ning Euroopa julgeolek, et saavutada „kiire tehing“ ja naasta tavasuhtluse juurde Moskvaga. Sisuliselt nähakse Macroni algatust alternatiivina õiglase rahulepingu saavutamisele. Selle aluseks näib olevat sõnum: kui sõda ei õnnestu lähikuudel peatada, tuleks Euroopal Putiniga kokkuleppele jõuda tema tingimustel.

Surve, mitte jutt

Praeguses olukorras on Euroopa tõmbamine vaidlusse selle üle, kes peaks teda esindama läbirääkimistel Putiniga, ennatlik ja kahjulik. Säärane arutelu iseenesest annaks märku Euroopa nõrkusest ja julgustaks Moskva püüdeid Euroopa ühtsust õõnestada. Kui Kreml soovib Euroopa Liiduga rääkida, on juba olemas Euroopa Komisjoni president Ursula van der Leyen, Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ja isegi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas. Kahjustada Euroopa Liidu institutsioonilisi raame või luua paralleelseid struktuure lihtsalt seepärast, et Vene diktaatorile Euroopa Liidu praegune juhtkond ei meeldi, on vastuvõetamatu.

Euroopa tõmbamine vaidlusse selle üle, kes peaks teda esindama läbirääkimistel Putiniga, on ennatlik ja kahjulik.

President Macron on varem öelnud, et Prantsusmaa püüab seada Ukraina positsioonile, „mis lubab rahu üle läbi rääkida parimatel tingimustel“, samal ajal kui Giorgia Meloni on rõhutanud, et Itaaliast ei saa kunagi nõrka lüli Lääne liidus Venemaa agressiooni vastu. Kui Pariis ja Rooma jäävad nendele lubadustele kindlaks, peab prioriteediks olema Venemaa-vastaseid sanktsioone edasi karmistada ja oluliselt suurendada toetust Ukrainale.

Selles mõttes võiksid nii Prantsusmaa kui ka Itaalia praegusest märksa enam panustada. Ukraina toetuseks eraldatud SKP osakaalu poolest püsivad nad Euroopas mahajääjate seas, vastavalt vaid 0,291 ja 0,145 protsenti. Just nende näitajate mitmekordne suurendamine ja mitte rutakas naasmine läbirääkimiste juurde Vladimir Putiniga tugevdaks Euroopa julgeoleku arhitektuuri ja avaks viimaks ometi tee õiglase rahu suunas Ukrainas.