veebruar 12, 2016

Eesti Vabariik sai Tartu rahuga 1920. aastal maksimumi

Ardi Truija / Pärnu Postimees
Peeter Järvelaid
Peeter Järvelaid

Eesti avalikkus tähistas jaanuaris Jaan Poska 150. sünniaastapäeva.

Tartu rahulepingule alla kirjutanud Jaan Poskal olid elukogemused, mis lubasid tal vastu astuda bolševikele, on sihtasutuse Jaan Poska mälestusfond nõukogu esimees, Tallinna Ülikooli õigusajaloo ja võrdleva õiguse korraline professor Peeter Järvelaid veendunud.
Kuidas hindate Jaan Poska rolli Eesti iseseisvumisel? Kuivõrd palju mõjutas Poska tegevus seda, et maailma riigid hakkasid Eestit võtma rahvusvahelise elu subjektina?
Mulle meeldib professor Aadu Musta tabav märkus, kus ta seletas ajaloolasena ja arhiivinduse spetsialistina, kuidas sai juhtuda, et meie tuntud riigimehe Jaan Poska (1866–1920) teened hakkasid nii kiirelt peale tema surma ajaloo eesriide taha jääma. Ta väitis, et kui Jaan Poska lähedane noorem sõber ja tema kui vandeadvokaadi endine abi Konstantin Päts vahetult peale tema surma alustas iga kõnet viitega Jaan Poskale, rõhutades tema teeneid, siis juba aasta hiljem tekkis uus vormel – „mina ja Poska mõtlesime nii“, ning paar aastat veel hiljem kadus võrdlus Poskaga üldse. See ei tähenda, et Konstantin Pätsil polnud endal teeneid, muidugi oli, aga küllalt kiirelt peale oma õpetaja ja patrooni surma ei vaevunud ta enam seda täpset rollijaotust rõhutama. Kahjuks läks sellega kaasa ametlik ajalookirjutus ja seetõttu olemegi seisus, kus me täna oleme.
Tahan siin kohe rõhutada, et Jaan Poska rolli õiglane tunnustamine ei vähenda kuidagi näiteks Konstantin Pätsi või mõne teise tuntud poliitiku rolli meie ajaloos, seda pole vaja karta. Aga jättes õiglaselt välja toomata Jaan Poska rolli Eesti riigi sünniaastatel, ei saa me päriselt aru, kuidas sai see riik sündida. Tegelikult võttis Jaan Poska tähtsuse oma hoogsas stiilis väga õiglaselt kokku juba Jaan Tõnisson Asutava Kogu istungil 8. märtsil 1920 ehk siis üks päev peale Jaan Poska surma. Mina ei hakka siin ruumipuudusel Tõnissoni Poska teeneterida kordama, valin vaid paar näidet. Eesti riigi ajaloolised eeldused on keeruline teema, aga selles faktorite kogumis oli kindlasti oluline tähtsus eestlaste võimuletulekul Tallinnas 1904. aastal. See oli kollektiivne saavutus, aga Jaan Poskal oli eriline roll, sest nooremad juristid (Jaan Teemant, Konstantin Päts) poleks ilma Jaan Poskata seda tulemust saavutanud, kuna neil puudus sel ajal veel selleks vajalik positsioon linnas. Võimuga hakkamasaamise harjutamine Tallinnas ja kiire linna arendamine andis meie selle põlve poliitikutele vajaliku kogemuse, millega julgeti hiljem teha järgnevaid samme. Kuid Poska oli ikkagi teise, kõrgema kategooria isik, sest ta kehastas ise olulist tegurit meie ajaloo saatuse üle otsustamisel. Jaan Poska tõuseb nende eestlaste hulka, kel oli olemas toetus olla valitud Venemaa Asutava Kogu liikmeks. See kogu, millele küll polnud antud edu saavutada, tegeles impeeriumi kujundamisega moodsaks vabariikliku korraga riigiks. Kuid Eesti tasandil oli oluline see, et Tallinna linnapea ameti kaudu sai 1917. aastal Jaan Poskast juba uue, suurema ja rahvusliku Eestimaa kubermangu komissar (mis kaasaegsete jaoks tähendas kuberneriks olekut). Kui 1905. aastal kadedad ja pahatahtlikud baltisaksa poliitikud kirjutasid kaebekirjades, et Jaan Teemant peab end „Eestimaa kuningaks“, siis leiame sama Eestimaa kuninga väljendi eksitavalt Aleksander Kerenski ingliskeelses mälestusteraamatus Jaan Poska kohta, aga see on ehk siiski veidi ülipüüdliku meie olusid mittetundva toimetaja süü. Tulles nüüd Eesti Ajutise Valitsuse juurde, kus Jaan Poskal oli täita peaministri kohusetäitja roll, sest Konstantin Päts ei saanud oma ülesandeid täita, siis tulebki nimetada Jaan Poskat meie esimeseks valitsusjuhiks, kes suutis väga keerukates oludes teha esimesed kõige olulisemad sammud riigi juhtimise käivitamisel. Tal oli selleks olemas nii Tallinna linna juhtimise kogemus kui Eestimaa kubermangu juhtimise praktiline kogemus. Teistel meie selle aja poliitikutel päris võrreldavat ja just Eesti riigi alal üldjuhtimise praktilist kogemust polnud ja oli ülioluline, et Jaan Poska rakendas oma oskused Eesti riigi heaks. Loomulikult, kui me räägime sündiva Eesti riigi rahvusvahelisest tunnustamisest, siis oli vanemate riikide valitsustele oluline, et meie riigi esindajaks oli mees, kel riigimehe tunnus ka maailmasõja-eelsest ajast, milleks Venemaa ühe kubermangu kuberner (komissar) kindlasti oli. Lisaks tuli kasuks Jaan Poska kogemus olla sellises seltskonnas parketikõlblik, mida tema noorematel kolleegidel tuli uutes oludes kiirelt õppima hakata. Kuid seni pidi olema keegi, kes suutis võtta kõige keerulisemad ülesanded enda peale. Kuni märtsini 1920 täitis Eesti Vabariigi jaoks seda ülesannet teiste meie selle legendaarse põlvkonna poliitikute kõrval silmapaistavalt Jaan Poska.
Poska ja Tartu rahuläbirääkimised – kas Poska saavutatud tulemus oli maksimum või oleks saanud veel midagi välja kaubelda?
Tartu rahuläbirääkimised ei toimunud vaakumis, vaid olukorras, kus Euroopa pidi uuesti defineerima nii oma üldised jõujooned kui fikseerima sõja tulemusena tekkinud ja uude perioodi jõudnud Euroopa riikide piirid. Seetõttu oli selles uduses seisus väga raske kohapeal hinnata, kuhu üldse pöörab maailm oma suhetes bolševikega ja kuidas lõpevad Euroopas paralleelselt toimuvad teised läbirääkimised, mis võisid mõjutada meiegi positsioone. Seetõttu olid Tartu rahuläbirääkimised kindlasti võidujooks ajaga, kus venitamine pigem töötas meie kahjuks.
Teiseks oleme unustanud, et sõna „rahu“ oli rahuläbirääkimiste esimene teema ja seda soovis iga pere Eestis, sest mehed, pojad, sugulased olid sõjas ja iga sõjaminut tõi surma. Eesti kaitseväel polnud pikaks sõjaks palju kahuriliha kuskilt enam juurde võtta. Samuti, olles pragmaatiline ja sõdides viimse meheni poleks meist enam riigina asja saanud. Neid mehi vajas juba uus elu iseseisva riigina.
Oli veel üks lisafaktor: Jaan Poska kiirelt halvenev tervis. Delegatsiooni liikmete seas oli arst Mait Püümann, kes ühel hetkel nägi arstina ohumärke ja kutsus Tartus ülikoolist kohale head kolleegid, kes soovitasid Jaan Poskal läbirääkimistest kõrvale astuda, mis oli aga olukorda arvestades võimatu. Seetõttu oli läbirääkimiste pikalt jätkamine, mis nõudis pidevalt ülimat vaimset ja kehalist kontsentratsiooni, Jaan Poska tervisele väga laastav. Seda me ju teame, et pühapäeval, 7. märtsil 1920 lõunauinaku ajal tabas teda une pealt haigushoog, mis ei lasknud tal isegi enam abi kutsuda, kuigi teenija oli majas ja oleks kellahelina peale kiirelt kohale tulnud.
Eesti Vabariik sai Tartu rahulepinguga sellel momendil ja nendes oludes kindlasti maksimumi, sest me saime 3. jaanuarist 1920 alanud vaherahust üle kasvanud rahuaega nautida kuni baaside lepinguni 1939. Teiseks kasutasime oskuslikult ära hetke, kui kindralstaabi akadeemia haridusega kindral Jaan Soots ning kolonel Victor Mutt ja nende abilised suutsid joonistada Eesti-Vene piiri meie jaoks sõjaliselt maksimaalselt kaitstavana tuleviku jaoks ja rahudelegatsiooni teised liikmed, eriti Poska ja Piip, suutsid sellele sõjaväelaste poolt läbiarvutatud piirikaardile teise poole allkirjad saada. Rahulepingu sõlmimise järel toodi Eesti Panka Vene Panga varudest meile eraldatud osa kullast, mis pani aluse meie oma riigi valuutale.
Kui me usume kaasaegsete kirjeldusi, siis Tartu rahudelegatsiooni liikmete Tallinna jõudmisel võtsid inimesed jaamas külmal talvepäeval mütsid maha ikkagi selle ees, et delegatsioon tõi kaasa lepingu, milles lubati rahu. Inimesed tahavad igal ajal elada oma elu ja ei taha ilma ülima vajaduseta sõdida.
Poska oli vaid kaks aastat vanem kui Jaan Tõnisson – kas oleks olnud midagi teisiti Eesti sõjaeelses poliitikas, sh välispoliitikas, kui Poska oleks kauem elanud?
Küsimus muidugi provokatiivne ja võiks vastata, et oleks on vilets mees. Ajaloo jaoks on Poska mees, kes elas lühikese, aga erksa elu. Tema vend Mihhail, kes tõusis kooliinspektoriks ja talurahvakomissariks, elas vaid kolmkümmend kaks aastat. Aga kui spekuleerida, siis on minu vastus, et kindlasti oleks siseriiklikult midagi läinud teisiti. Jaan Poska oleks olnud kindlasti korduvalt riigivanem ja oleks suutnud enam kui keegi teine tasakaalustada oma endist advokaadiabi Konstantin Pätsi. Poska oleks suutnud enam avada Eestit väljapoole, sest temal olid just need omadused, mida polnud paljudel noorematel, kes olid enam vaid kodused poliitikud, kel polnudki ambitsioone ega julgust-oskust vaadata väljapoole kodu piire. Tunnistagem, Päts oli ikkagi eelkõige meie kodune poliitik, kes eriti ei huvitunud välissuhtlusest ja kel oma ägeda iseloomu tõttu polnud selleks eeldusigi.
Kui me juba spekulatsioonide rappa astusime, siis on suur küsimus, kas kaks Jaani (Poska ja Tõnisson) oleks edasises poliitikas suutnud ühes poliitilises erakondlikus sektoris ära mahtuda. Poskale antud eluajal oli ta väga tegus spetsialistina (nii ministrina, peaministri kohusetäitjana, rahuläbirääkijana, samas veel perele lisaraha teeniva advokaadina), ta ei saanud endale riigis enam rohkem võimu taotleda, sest poleks seda sel hetkel suutnud kanda. Rahulikumatel aegadel, kui Poska oleks pidanud ilmselt valima vaid poliitika, oleks olukord võinud muutuda, ning samuti senised suhteliselt head suhted inimesena mitte lihtsa Jaan Tõnissoniga.
Mida oleks Poska kogemusest õppida praegustel poliitikutel, eriti välispoliitikas?
Mulle meeldib vahel ikka üle vaadata professor Eero Medijaineni raamatuid meie välispoliitika sünniaegade kohta ja mind paeluvad sinna paigutatud omaaegsete Eesti ajalehtede karikatuurid meie poliitikutest ja diplomaatidest. Andku tänased Eesti diplomaadid mulle võrdlused andeks, sest igasugune üldistus teeb ehk nii mõnelegi andekale diplomaadile liiga ja erinevalt juristide ettevalmistamisest pole mina nende ettevalmistamisel osalenud, seetõttu püüan mulle esitatud küsimusele vastata nii.
Eesti Vabariigi alguses joonistas omaaegne karikaturist Gori lehes pildi, kus naerdi välja välisteenistusse sattunud inimesi, kes sinna ei sobinud. Pilati noori, kel puudus nii elukogemus kui korralik kool ja nende keeleoskuski oli tegelikult puudulik. Jaan Poska oli poliitik ja diplomaat, kel olid olemas kvaliteedid, millega ta sai vastu astuda näiteks Adolf Joffele. Adolf Joffe puhul oleme liialt rõhutanud ta bolševikuks olemist, aga unustanud rõhutada, et see mees oli Lääne-Euroopas elanud ning Viinis arstiks-psühhiaatriks õppinud, olles tollase psühhiaatriaeriala maailmanimede lähikonda tugevalt nuusutanud.
Proovides skitseerida, mida tänastel poliitikutel-diplomaatidel oleks Jaan Poskalt õppida, siis esiteks tuleks mäletada, et suuri otsuseid teevad paremini inimesed, kel on elukogemust. Teiseks oli Poska poliitik, kel oli endal heal tasemel elukutse (advokaat) ja mingil määral oli tal vaimuliku ettevalmistus Riia Vaimuliku Seminari kasvandikuna, pluss köstrist isa koolitus kodust, mis andis talle suurema võime suhelda elus väga erinevate inimestega, osates oma isiklikud eelistused maha suruda. Seda peavad oskama nii arstid, vaimulikud kui ka advokaadid. Poska oli kahtlemata andekas, aga tal oli olnud elus aega ka korralikult õppida. Tema saksakeelne täisstuudium juura alal Tartus oli sõna otseses mõttes saksa haridus, sest teda õpetasid sakslastest professorid, kellest suurem enamus oli väga heal tasemel. Ta rääkis mitte ainult vene keelt nagu venelane, vaid tundis sügavuti vene kultuuri.
Välispoliitikas tasub Jaan Poskalt õppida paljut. Olen rääkinud selle ajastu parima eksperdi doktor Ago Pajuriga sellest, et koos ajaloolaste ja juristidega hiljemalt aastaks 2020 välja anda korralik akadeemiline väljaanne, kus oleks lõpuks olemas Tartu rahuläbirääkimiste suur akadeemiline kommentaar koos tekstianalüüsidega ja taustakirjeldustega. Kui me oleme selle töö meie oma riigi jaoks ära teinud, siis uskuge mind, me näeme Jaan Poska rolli palju suuremana, kui me seniste teadmiste pinnalt oleme osanud hinnata. Kuigi Jaan Poska oli arstiks õppinud ülikoolis vaid ühe aasta, siis oma edaspidise elu jaoks oli tal kaasa võtta hoiak, mis peab olema arstil, vaimulikul ja advokaadil – sa pead olema iga päev (hetk) olema valmis ja suhtlema inimesega (inimestega), kellega sa ehk inimesena seda üldse ei sooviks. Sul ei saa olla negatiivset eelhäälestust, et sulle ei sobi mõned inimesed, kellega sa pead paratamatult suhtlema. Ka diplomaadid ei saa endale lubada luksust näidata välja, et neile on vastuvõetamatud teise poole rahvuslikud, usulised, poliitilised või muud põhimõtted. Kui oled välispoliitikaga tegelev poliitik või diplomaat, pead lähtuma riigi huvidest, et neid ülesandeid täita, ja siin on vajalik austav suhtumine. Sa pead suhtuma nagu arst või vaimulik, eesmärk on jõuda sihile, kui raske teine pool ka poleks. Loomulikult baseeruvad igasugused suhted oskuses mitte riivata teist poolt, kellega on vaja läbi rääkida. See, et igasugused läbirääkimised, kuhu kutsutakse professionaalid, ongi rasked, on loomulik, ja seepärast pole ka ajakirjandusel vaja epiteetidega liialdada, sest sõpradega saame kokkuleppele ka ilma sõnadeta ja siis polegi (parimaid) spetsialiste riigi huvide eest seismisel ehk alati vaja.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: