Eesti kogemused teel Euroopa Liitu: mida teistel oleks õppida?

Eesti on juba mõned aastad jaganud olemasolevatele ja potentsiaalsetele Euroopa Liidu kandidaatriikidele liitumisalast nõu. Alustasime selle tööga juba enne Euroopa Liiduga ühinemist 2004. aastal ja oleme oma tegevust selles vallas järk-järgult laiendanud. Täna anname nõu tulevastele liitujatele Kagu-Euroopas, aga ka Eesti peamistele arengukoostöö sihtriikidele – Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale.

Eesti positiivse liitumiskogemuse tutvustamine on kasulik nii kandidaatidele kui ka meile endile. Eesti pidi Euroopa Liiduga ühinemiseks läbima ise pika õppimisperioodi. Nii käisid meile praktilisi näpunäiteid jagamas Euroopa Liidu eksperdid Soomest, Rootsist, Taanist ja paljudest teistest liikmesriikidest. Nüüd, kui oleme selleks võimelised, on meie kord aidata uusi liitu pürgijaid. Aitame neid, sest me tahame, et stabiilsuse ja heaolu vöönd ümber Euroopa Liidu – ümber meie – suureneks. Tahame, et need riigid, kes püüdlevad liikmelisuse poole, kes jagavad meiega ühiseid väärtusi ja on valmis ennast reformima, oleksid Euroopa Liiduga võimalikult tihedalt seotud. Parim viis, kuidas Eesti saab neid riike Euroopa Liidule lähemale tuua, on aidates neid väga praktilisel moel.

Millised on olulisemad õppetunnid, millega Eesti pidi silmitsi seisma Euroopa Liiduga ühinemisel ja mida tasuks liituda soovijatega jagada?

Euroopa Liiduga ühinemine oli iseseisvuse taastamisest peale üks Eesti põhieesmärkidest. Mõtestatud jõupingutusi Euroopa Liitu pürgimiseks hakati aga tegema alates 90ndate aastate keskpaigast. Formaalse tõuke liitumisprotsessile andis liitumistaotluse esitamine Euroopa Liidule 1995. a novembris. Vajalikud siseriiklikud koordinatsioonistruktuurid loodi 1996. aasta algul. Seejärel asuti süsteemselt kohandama Eesti seadusandlust Euroopa Liidu omaga.

Esimeste ettevalmistuste käigus sai Eestile üsna peatselt selgeks, et Euroopa Liiduga liitumist ei saa käsitleda ainult siseriikliku tööna. Ja vastupidi – liitumine ei ole pelgalt välispoliitiline eesmärk. Euroopa Liiduga edukaks ühinemiseks tuli mõlemale suunale pöörata piisavalt tähelepanu. Tähtis oli leida õige lähenemine ja tasakaal nende vahel. Eesti oli teel Euroopa Liitu sunnitud teatud etapil keskenduma rohkem välispoliitikale, teatud etappidel aga rohkem siseriiklikele ettevalmistustele.

Aastatel 1996–1997, enne Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste kutse saamist, oli põhirõhk välispoliitikal. EL liikmesriikides tuli teha aktiivset ja ulatuslikku lobitööd selleks, et ennast tutvustada ja kummutada laialt levinud eelarvamusi Eesti suhtes. Ühe esimese ettevõtmisena otsustati rajada saatkonnad kõikidesse Euroopa Liidu pealinnadesse. See julge – ehkki kulukas – otsus osutus mitmes mõttes kasulikuks. Saatkondade avamise kaudu tõestasime poliitilisel tasemel, et meie liitumissoov on tõsine. Samal ajal avanes uute diplomaatiliste esinduste kaudu võimalus edastada informatsiooni Eesti siseriiklike edusammude kohta otse liikmesriikidele, kes seni said Eesti kohta teavet vaid Euroopa Komisjonilt või teisejärgulistest allikatest. Vajadusel saime koheselt reageerida üksikute liikmesriikide küsimustele ja muredele ning ümber lükata valearusaamu Eesti kohta. Liikmesriikidelt saadud tagasiside aitas meil omakorda paremini kavandada oma ELi suunalist taktikat ja retoorikat.

Saatkondade avamine andis võimaluse edastada informatsiooni Eesti siseriiklike edusammude kohta otse liikmesriikidele.

Samal ajal võttis Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves ette ulatusliku visiitide turnee Euroopa Liidu pealinnadesse. Euroopa Komisjoni ülesandeks oli jälgida arenguid kandidaatriikides ja koostada nende kohta oma arvamus, kuid ka liikmesriigid eraldivõetuna hoidsid end kursis kandidaatriikides toimuvaga. Lõppude lõpuks pidid ju nemad – mitte Euroopa Komisjon – otsustama Luksemburgi tippkohtumisel 1997. a detsembris, keda kutsuda Euroopa Liidu liitumisläbirääkimistele. Leidsime, et parim viis, kuidas neile Eesti edusamme tutvustada ja skeptikuid veenda, et Eesti on liitumisläbirääkimiste alustamiseks piisavalt küps, on otsekontaktide kaudu. Nii toimus näiteks läbi ajaloo esimene Eesti välisministri visiit Madridi, Roomasse ja Ateenasse. Põhiargument, mida välisminister oma kohtumistel tutvustas, oli, et kõiki kandidaatriike, sealhulgas Eestit, tuleb hinnata individuaalselt ja objektiivsete liitumiskriteeriumite alusel. Ta palus liikmesriikidel võrrelda Eesti edu Kesk-Euroopa kandidaatriikide omaga, mitte teiste Balti riikidega.

Kas Eesti taktikaline otsus püüelda Euroopa Liitu individuaalselt, mitte regionaalselt, oli õige?

Seda küsimust esitati tol ajal mitmeid kordi. On selge, et Eesti otsus tekitas ajutiselt üsna palju pingeid meie suhetes Läti ja Leeduga. Läti ja Leedu poliitilised juhid ja diplomaadid küll ametlikult nõustusid meie poolt esitatud lähenemisega, et üks Balti riik liitumisläbirääkimistel on parem kui mitte ükski, kuid samal ajal süüdistasid Eestit Balti koostöö lõhkumises. Mõned naaberriikide poliitikud reageerisid Eesti püüdlustele vägagi emotsionaalselt. Õnneks need emotsioonid pikapeale vaibusid.

Arvestades paljude liikmesriikide kriitilist suhtumist Balti riikide kiiresse ühinemisse usun, et meie taktikaline otsus oli ainuõige. Tasub meenutada, et sel ajal oli valdav arvamus, et Euroopa Liit ei ole võimeline liitumisläbirääkimisi pidama suure grupiga ega liikmeks võtma mitu riiki korraga. Eelistati selgelt Kesk-Euroopa kandidaate ning mõned isegi leidsid, et üksnes need riigid, kes said NATOga liitumise kutse, peaksid saama esimesena Euroopa Liitu. Taoliste arusaamade muutmine oli kindlasti üks keerulisemaid välispoliitilisi ülesandeid, millega tuli toime tulla 1997. aastal.

See õnnestus tänu tõhusale diplomaatilisele tegutsemisele, mida toetas aktiivne siseriiklik töö Eestis. Üks Euroopa Komisjoni kõrge ametnik, kes mängis olulist rolli Eesti liitumisel, on kinnitanud, et Eesti müügitöö oli väga efektiivne. Aasta vältel hakati Büsseli kuluaarides palju rohkem rääkima Eestist. See mitte ainult ei suurendanud liikmesriikide huvi Eesti vastu, vaid ka varem meist vähe teadnud riigid hakkasid Eestit pidama üheks edukamaks kandidaatriigiks. Teisisõnu – tänu intensiivsele ja süstemaatilisele välispoliitilisele tegevusele suutsime me väga lühikese ajaga oma positsiooni ja imagot tõsiseltvõetava ELi kandidaatriigina märgatavalt parandada. See omakorda aitas tulevikus ka tervikuna Balti riikide positsiooni liitumisprotsessis parandada.

Samas on selge, et Eesti edu Euroopa Liiduga liitumisel ei taganud üksnes tõhus diplomaatiline töö. Välispoliitiline töö kindlasti aitas, kuid edasiliikumiseks tuli ette näidata ka reaalseid edusamme kodus. Kodutöö tuli ära teha – see oli kahtlemata kõige olulisem õppetund, mille me Euroopa Liitu pürgimisel saime.

Esimeste ettevalmistuste käigus sai üsna peatselt selgeks, et Euroopa Liiduga liitumist ei saa käsitleda ainult siseriikliku tööna.

Eesti siseriiklike ettevalmistustööde aluseks oli valitsuse tegevuskava Euroopa Liiduga liitumiseks, mis koostati esimest korda aastal 1996. Tegevuskava, mida täiendati igal aastal, oli eeskätt abinõu ministeeriumitele. Ent dokumendil oli ka välispoliitiline mõõde. Tegu ei olnud propagandapaberiga, kuid seda oli siiski väga hea välispoliitiliselt kasutada – eriti Brüsselis. Ta andis põhjaliku ülevaate meie Euroopa Liidu suunalistest kavadest ning aitas tõestada liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile, et Eesti liitumissoov on tõsine.

Õppisime liitumisprotsessi käigus ka seda, kui tähtis on teha koostööd Euroopa Komisjoniga. Paljud kandidaatriigid suhtusid Euroopa Komisjoni soovitustesse skeptiliselt. Eesti seevastu pidas algusest peale komisjoni nõuandeid ja kriitikat strateegiliselt väga tähtsaks. Pidasime näiteks komisjoni poolt juhitud eduaruannete protsessi heaks võimaluseks Eesti liitumisvalmiduse tõestamisel. Komisjon oli sel ajal küll hästi informeeritud poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Kesk-Euroopa riikides, kuid teadis võrdlemisi vähe Eesti ja teiste Balti riikide kohta. Seetõttu arvestasime, et meie poolt saadetud informatsioon võib omada suurt mõju komisjoni poolt tehtavatele analüüsidele ja järeldustele. Just seda aspekti silmas pidades sai liitumisläbirääkimiste eelsel ajal väga palju rõhku pandud Eesti poolt saadetud vastuste viimistlemisele ja komisjoni pidevale varustamisele võimalikult värske ja kasutajasõbraliku informatsiooniga. Hoidusime komisjoni süüdistamisest ja kritiseerimisest.

Täna Euroopa Liitu pürgivad riigid ei kurda üksnes komisjoni suhtumise üle, vaid väidavad ka, et liitumistingimused olevat nüüd karmimad kui eelmise laienemise puhul. ELi seadusandlus – acquis – täieneb pidevalt ja uusi direktiive tuleb järjest juurde. Kas neil on õigus?

Laienemispõhimõtted ei ole viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Liitujatelt nõutakse nüüdki ei rohkem ega vähem kui Kopenhaageni liitumiskriteeriumite täitmist ja acquis’ täielikku ülevõtmist. Acquis on kõikidele, nii liikmesriikidele kui ka kandidaatidele, ühteviisi kohustuslik. Kuid loomulikult on võimalik objektiivseid liitumiskriteeriume subjektiivselt tõlgendada – kas vähem või rohkem rangelt, vastavalt sellele, kas liikmesriigid on valmis mõne riigi liitumisele „jah” ütlema või mitte.

Ka Eestile tundus kandidaatriigina, et meilt nõutakse rohkem kui neilt, kes liitusid enne meid. Ja kuigi ametlikult pooldasid kõik liikmesriigid meie kiiret ühinemist Euroopa Liiduga, olime sunnitud pidevalt võitlema eelarvamuste ja subjektiivsete hinnangutega Eesti suhtes. Eriti algaastatel oli suhtumine Eesti ELi liikmelisusse võrdlemisi leige. Mõned suured liikmesriigid ei varjanudki oma vastuseisu. Eelarvamustega, subjektiivsusega mitte leppimine ja kinnistunud arusaamade vastu võitlemine oli kindlasti üks keerulisemaid välispoliitilisi ülesandeid, millega Eesti pidi toime tulema Euroopa Liiduga ühinemisel.

Kuigi ametlikult pooldasid kõik liikmesriigid meie kiiret ühinemist Euroopa Liiduga, olime sunnitud pidevalt võitlema eelarvamuste ja subjektiivsete hinnangutega Eesti suhtes.

Viimane oluline õppetund, mille saime teel Euroopa Liitu, oli see, et liitumine on arenev ja aeganõudev protsess. Edasiliikumine toimub samm-sammult, üks etapp korraga. Kuna tegemist on protsessiga, siis ei ole mõtet nõuda liitumiskuupäeva, olles ise veel kaugel liitumisläbirääkimiste alustamisest. Tuleb olla kannatlik. Seda on muidugi lihtsam öelda kui olla. Kuid ei ole mõtet arvata, et liikmelisus tuleb lähemale, kui piisavalt palju nõuda ja vinguda.

Väljakutsed, mis olemasolevaid ja potentsiaalseid liikmesriike ees ootavad, on suured. Nagu Eestis hästi teatakse, on Euroopa Liiduga liitumine mahukas protsess. Eesti ühinemine ELiga ei toimunud üleöö. Tegime selle eesmärgi nimel üle kümne aasta rasket tööd. Riigid, kes täna tahavad ELiga liituda, peavad arvestama vähemalt sama suure ja kauakestva pingutusega.

Lisaks peavad nad silmas pidama järjest keerulisemaks muutuvat poliitilist konteksti Euroopa Liidu sees. Skeptiline suhtumine edasisse laienemisse järjest süveneb. Ametlikult on laienemispoliitika endiselt ELi päevakorras tähtsal kohal, kuid tegelikult ei nähta kõikjal laienemist enam kui ajalooliselt hädavajalikku üleeuroopalist stabiilsust ja heaolu tootvat projekti. See kõik võib tähendada, et niigi pikk teekond Euroopa Liitu pikeneb praeguste kandidaatide jaoks veelgi.

Eesti saab neid riike aidata, toetades edasist laienemist ning jagades oma positiivset liitumiskogemust. Hiljuti Eestit külastanud Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Olli Rehni sõnutsi on Eesti olnud laienemise positiivseks näiteks ja tänu sellele on meie sõnadel kaalu olemasolevates ja potentsiaalsetes Euroopa Liidu kandidaatriikides. Meil võib tõepoolest olla teatav mõju nendes riikides, kuid sellegipoolest ei tarvitse kõik Eesti poolt tehtud valikud sobida tänastele liitu pürgijatele, sest nagu me omast kogemusest teame – välised nõuanded on kasulikud, kuid iga riik peab tegema oma otsused ise. Lõppude lõpuks on iga riik unikaalne ja peab leidma oma tee Euroopa Liitu.