Eesti 90-aastane välisministeerium

Välisministeerium tähistas nagu Eesti Vabariikki oma 90. aastapäeva. Sel puhul korraldati 24.-25. oktoobril Tallinna Õpetajate Majas, kus välisministeerium tegutses 90 aasta eest, esinduslik rahvusvaheline konverents “Eestile. 90 aastat välispoliitikat ja diplomaatiat”. Välisministeeriumi võib pidada ainsaks Eesti riigiasutuseks, mis välisesinduste kaudu jätkas katkematult oma tegevust ka nõukogude okupatsiooniaastatel ning nii on praegu paslik hetk heita Diplomaatiagi veergudel pilk tagasi aega, mil iseseisva Eesti välisministeerium üheksakümne aasta eest oma tegevust alustas. Kindlasti suudavad omal ajal asjaga seotud isikud seda paljude aastakümnete tagust õhustikku oma mälestustes meiegi kujutlusse hoopis värvikamalt tuua kui arhiividokumentidel põhinevad kuivad faktid ehk siis tagantjärele tarkusena esitatud analüüs.

1918. aasta 24. veebruaril kuulutati Tallinnas välja Eesti iseseisvuse manifest, millega kõrgem võim läks Päästekomitee kätte. Samal kuupäeval välja antud päevakäsuga moodustati Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga ja välisministriks kutsuti Jaan Poska. Kuna järgmisel päeval sisenesid Tallinnasse Saksa keiserlikud väed ja järgnevalt okupeeriti kogu Eesti, siis ei saanud välisministeerium reaalselt tegevust alustada enne, kui Saksa okupatsioon Eestis kokku varises. 1918. aasta 11. novembri hommikul tuli Ajutine Valitsus esmakordselt avalikult kokku Vanaturu kaelas Gutkini majas teedeminister Ferdinand Petersoni korteris. Vahepeal ka põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamoti Roosikrantsi tänaval üheksatoalises korteris tegutsenud Ajutine Valitsus asus peagi majja Raekoja plats 14, kus praegu on Tallinna Õpetajate Maja. Välisministeeriumi reaalse tegevuse alguseks ja ka sünnikuupäevaks peetakse traditsiooniliselt 14. novembrit, mil saadeti kiri Inglise ja Prantsuse konsulile Helsingis, kus paluti relvastust ja abi, et takistada sakslasi varasid ja toiduaineid maalt välja vedamast.

Ferdinand Kull meenutab

Välisdelegatsiooni liige ja välisministeeriumis peasekretäri ülesandeid täitnud Ferdinand Kull kirjutab oma mälestustes, kuidas ta novembri keskel 1918. aastal Helsingist Tallinna jõudis:

“Vaatamata ärevatele eksimistele Soome skääride miiniväljadel ja meresõidule kogu öö kestel, ei tunnud hommikul mingit väsimust: nii kütkestas närve tolleaegse Tallinna iseäralik kahepaikne ilme – Eesti Ajutine Valitsus ja Saksa kindralkomando.

Heitlus võimu pärast nende kahe vahel nõudis suurt visadust ja energiat. Iga saavutust tuli sakslastelt nagu läbi hammaste välja rebida. Et nad Toompea lossi veel nõus ei olnud Eesti võimudele üle andma, siis tuli meil Raekoja platsile, praegusesse Ohvitseride keskkasiino ruumidesse kolida. Maapäeva koosolekuid peeti praeguses suures tantsusaalis, Ajutise Valitsuse omi pahemat kätt asuvas vähemas ruumis, kuna “ministeeriumid” kogu oma ametkondadega praegusesse puhvetiruumi pidid mahtuma. Selle võrdlemisi ruumika toa seinte veeres asusid siis üksikud lihtsad lauad paari-kolme tooliga. Iga laud moodustas omaette ministeeriumi ja iga ministeeriumi laua taga istus üks inimene – asutuse kõrgem ja ühtlasi ainus ametnik. Hiljem sigines tuppa ka lõbusamat elementi: nimelt sai iga laud endale eraldi masinapreili, mille järele naljatamised ja hõikamised ühest ministeeriumist teise sinna nagu puhangu kevadist päikest oleks kandnud, ehk küll väljas juba sügis valitses. Omapärane mugav oli see terve valitsemise aparaadi koondumine ainsamasse ruumi. Oli vaja teiselt ministeeriumilt mõnda teadet, tarvitses ainult vähe valjemini hõigata.

„Iga laud moodustas omaette ministeeriumi ja iga ministeeriumi laua taga istus üks inimene – asutuse kõrgem ja ühtlasi ainus ametnik.”

Arusaadavalt valitses kõikides praktilistes küsimustes esialgu suur segadus. Ehk küll sissepääsu valitsuse hoonesse ainult sellekohaste kaartide abil võimaldati, hakkas rahvast murdu sisse voolama – ühel üks, teisel teine häda, paljud aetud lihtsast uudishimust. Et välisministeeriumi laud otse ukse kõrval asus, siis pärisid kõik sissetulijad esijoones minult, kuhu kellelgi vaja oleks pöörduda. Vahel polnud vähimatki aimu, kellele küsimus peaks alluma. Näiteks, andsin ma mitmel päeval isegi harilikke välispasse välja, kuni lõpuks K. Lepp selle toimingu siseministeeriumi alana enda peale võttis. Teiste aladega oldi endises maavalitsuses juba enam-vähem harjutud, kuna välisministeerium täielikult luua tuli. Oma puudulikkudel andmetel seadsin siiski esialgse korralduse kava kokku, mille järele tal kolm osakonda pidi olema: administratiivne, poliitiline ja informatsiooni osakond. Kuid tegelikkude sammudeni ei jõutud minna, kuna mul varsti tuli jälle Stokholmi sõita.”

Esialgu töötas välisministeeriumis lisaks ministrile siiski vaid kolm ametnikku: peasekretär Ferdinand Kull, inglise keele tõlk Alice Erjapea ja asjaajaja-prantsuse keele tõlk Helene Müllerstein.

Omaette maja sai välisministeerium 1918. aasta lõpus aadressil Väike-Pärnu mnt 3. Maja kuulus varem vene kroonule, seal elas Tallinna sõjasadama ülem, aseadmiral Wirén. Osalt ühe-, osalt kahekordne puithoone asus praeguse Kentmanni ja Sakala tänava nurgal, kohal, kus nüüd on Kaitseministeerium ja NO teater. 1919. aasta alguseks olid välisministeeriumi koosseisus juba minister, sekretär, asjadevalitseja, arve- ja passiosakond ning telegraafiagentuur Estur.

Eduard Virgo meenutab

Tol ajal välisministeeriumis Esturi juhatajana ja Tartu rahuläbirääkimiste delegatsiooni sekretärina töötanud Eduard Virgo kirjutab:

“Välisministeeriumi personal koosnes tol ajal härra Herman Hellatist, kes kamandas suuremat hulka nooremaid ja vanemaid daame. Välisministeeriumi asjadevalitsejaks oli härra Schipai ja isiklikuks sekretäriks hr. William Tomingas. Mehi oli aga sedavõrd vähe, et jäi mulje, nagu koosneks ministeerium ainult daamidest.

Tol ajal viibis Tallinnas väga palju välismaalasi, kas ajutiselt või pikemat aega, ja kõigil neil oli alati asja välisministeeriumi. Hr. Hellat hoolitses selle eest, et välisministeeriumi preilid välismaalasi linnaga tutvustaksid ja neile tarbekorral seltsi pakuksid. Seepärast oli preilidel pääle tööaja veel hulk esinduskohustusi täita. Osalt sündis see seepärast, et välismaalased meie oludest ja seisukorrast saaksid õiglase, Eesti seisukohale vastava informatsiooni. Tihtipääle pandi välisministeeriumis toime pidusid välismaalastele ja suvisel ajal kutsuti neid ministeeriumi võrdlemisi suurde aeda tennist mängima. Pidusid peeti harilikult ministeeriumi kõigis ruumes, keskkohaks olles muidugi ministeeriumi avar saal, milline oma suurte palmidega avaldas eksootilist mõju. Mäletan üht suvist pidu, kus välisministeeriumi daamide poolt pruulitud piima- ja muude likööride ning kohviga tuju tõsteti ning agaralt tantsiti. Etiketist riietuse suhtes olid meil tol ajal veel üsna ämarad kujutlused. Mäletan üht tähtsamat ametlikku härrat, kes ilmus ballile valgeis pükses ja sinises pintsakus, olles vist arvamisel, et see on kõige peenem šikk. Agarasti tantsides tallas ta vahetpidamata ühe Ameerika naisajakirjaniku teravatele kinganinadele.

„Omapärane mugav oli see terve valitsemise aparaadi koondumine ainsamasse ruumi. Oli vaja teiselt ministeeriumilt mõnda teadet, tarvitses ainult vähe valjemini hõigata.”

Välisministeeriumi arhiiv ja kirjavahetus olid tol ajal veel kaunis väiksed. Need mahtusid tervena ühte aktikappi ja olid nii segi paisatud, et säält väga raske oli mõnda paberit kätte leida. 1919. a. lõpus hakati siiski arhiivi korraldama ja õhtuti oli ministeeriumis igavene paberite sorteerimine käsil, millist sooritas tolleaegne arhivaar, neiu Metsis ja tema abi hr. Puura. Kuna aga neiu Metsisel sagedasti tuli esindusotstarbel õhtuti ja öösiti väljas viibida, oli ta tihtipääle nii väsinud, et ta hommikuti välisministeeriumi väga uniselt saabus ja ministeeriumi vannitoas vannis oma väsimust pidi välja puhkama. Säält kutsus teda hr. Puura ettevaatliku koputuse järel välja, kui teda kui arhivaari tarvis oli.”

William Tomingas meenutab

Välisministri erasekretärina tööle asunud William Tomingas kirjeldab seda ajastut oma mälestustes samavõrd värvikalt:

“Sisseastujat võttis väikeses vööruses vastu ukse- ja riietehoidja. Teda, kelle nime ma kunagi ei teadnud, tuleb pidada Eesti välisministeeriumi vanimaks ametnikuks, sest ta oli omal vanal kohal, kui külastasin ministeeriumit tema uues asupaigas, endises rüütelkonna majas Toompeal 1934. a. alul.

Vöörusest viis uks ministri ooteruumi, mis oli ministeeriumi suurim ja uhkeim ruum, kummipuudega ja muude roheliskasvudega, läikiva parkettpõrandaga. Viréni ajal oli selle ruumi nimeks kindlasti saal. Sealt viis uks ministri kabinetti, mis oli suur ja võinuks mahutada mitu ministrit. Teine uks viis suurde tuppa, mis vististi varem oli olnud söögituba, nüüd aga kasutati ministeeriumi kantseleiruumina. Kantseleist läks üks uks klaasverandale, mis oli köetav, teine väikestesse kõrvalruumidesse. Sissekäigu vöörusest viis trepp teisele korrusele, kus asus passiosakond. See koosnes abielupaarist Lindpere, Samuel ja Salme.

Esimestel päevadel peale tööle asumist õppisin tundma oma kaasteenijaid. Ametiredeli järele järgmisel pulgal peale ministri oli poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat, täieline vastand oma kindlakäelisele brutaalsele vennale Aleksandrile, kes sai kuulsaks miilitsaülemana ja siseministrina. Tuli välja, et Herman Hellatiga oli mul ministeeriumis kõige enam tegemist. Tema valitses kogu ministeeriumi siseelu ja tegi selle kõrval poliitikat. Hariduselt oli ta jurist (ta vend Aleksander oli ka jurist). Nii loomult kui käitumiselt oli Herman vanatüdruk par excellence. Kohe esimesel päeval panin talle hüüdnime tante Hermine. Nimi võeti jalamaid kasutamisele kogu personali poolt. Tõnisson oli teadlik sellest nimest, ka Hellat ise.

„Etiketist riietuse suhtes olid meil tol ajal veel üsna ämarad kujutlused. Mäletan üht tähtsamat ametlikku härrat, kes ilmus ballile valgeis pükses ja sinises pintsakus, olles vist arvamisel, et see on kõige peenem šikk.”

Herman Hellat oli umbes 45 aastat vana, poissmees. Käitumiselt oli ta üliviisakas, puudus vaid, et ta niksu ei teinud. Ta oli ülimal määral häbelik. Kui ma vahest vabal minutil koerusest tema ees rääkisin minu arust kõige ilmsüütuma anekdoodi preilidele, keda ta karjatas, ja need heasüdamlikult kihistasid naerda, punastas Herman oma hõredate blondide juuste juurteni. Hakkas oma peenikese häälega mind noomima – pfui, mis pani tüdrukuid kihistamise asemel plahvatama.

Tema oli ministeeriumi arbiter elegantiarum, andes selles suhtes vahel Tõnissonile rumalat nõu. Näiteks kui ministeerium 6. juulil korraldas oma esimese raudi “Estonia” kontsertsaalis, siis oli kogu selle ürituse kava inspireeritud Tõnissonile Hellati poolt. See oli tema idee saata rahvale kutsekaardid pour une tasse de thé a 5 heures (tassi tee peale), pidades inimesi peol kuni varahommikuni, panna teed laiali kandma “seltskonnapreilid” väikestes valgetes põlledes ja tanudes.

Tõnissonile meeldis tee serveerimine seltskonnapreilide poolt sedavõrd, et ta mobiliseeris Tartu preilid meile teed tooma rahukonverentsil, kui ta oli riigivanem.

Hellati komando alla kuuluv ministeeriumi naisvägi koosnes kolmest preilist – Helene Müllerstein, Erika Saaler ja Anette Simonson. Müllerstein istus väikese laua taga ooteruumis. Tema ülesandeks oli vastu võtta külastajaid ja neist teatada kas Hellatile või ministrile. Simonson oli ministeeriumi prantsuse keele ekspert. Tema käest käis läbi kõik kirjalik töö selles keeles. Saaler oli masinakirjutaja kõikide keelte peale.”

1919. aasta lõpuks töötas välisministeeriumis juba 29 ametnikku, kellest küll 14 kuulusid Esturi koosseisu. Välissuhtluse laienedes jagati senine poliitiline osakond 1920. aastal Ida ja Lääne poliitiliseks osakonnaks. Lääne poliitiline osakond tegeles Lääne-Euroopa ja Ameerikaga, Ida poliitiline osakond Soome, Läti, Leedu, Poola, Kaug-Ida ja Väike-Aasiaga. Sama aasta lõpus moodustati veel Vene osakond. Välisministri residents asus Toomkooli tänav nr 17, kus praegu asub Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.

Eduard Virgo jätkab

Vahepeal, pärast relvarahu allakirjutamist Nõukogude Venemaaga, oli Eduard Virgo Eesti esindajaks Londonis. 5. maist 1920 määrati ta välisministeeriumi Lääne poliitilise osakonna juhatajaks ja välisministri abiks. Ta jätkab oma mälestusi sellest ajast:

“Kuna Väike-Pärnu maantee ruumid olid välisministeeriumile ebakohased, pretendeeris ministeerium nn. Landstoale¹, mille ta saigi oma valdusele. 1920-da a. sügisel kolisime siis Landstoale ja siin on ministeerium püsinud kuni tänapäevani. Landstoale tulles paigutasime endid kuidagi ülemisele korrale, kuna alumine oli osalt endise rüütelkonna arhiivi all, osalt aga vangimajade päävalitsuse kasutamisel. Praegune välisministri suur esindussaal oli osalt sellises seisukorras, nagu ta rüütelkonna valdamisel oli olnud: seinad täis Eestimaa rüütelkonna liikmete vappe, keset seina suur õlimaal – Peeter I näopilt – ja teisel seinal marmortahvel hulga aadlisoost isikute nimedega, kes olid langenud aadli ühise asja eest võideldes. Need vapid ja tahvel anti hiljem rüütelkonnale tagasi. Eksootilised suured palmid tõime vanast majast kaasa ja nendega jaotasime praeguse välisministri korteri ootesaali kaheks. Ühel pool oli minu kui välisministri abi ja poliitilise osakonna juhataja kabinet ja teisel pool kantselei. Remontide algades siirdus kogu ministeerium suurde endise Landstoa koosolekutesaali. Sääl oli igavene käimine, kirjutusmasinate klõbin ja kõnelemine, kuid oli siiski lõbus töötada.

Esialgu töötas välisministeeriumis lisaks ministrile siiski vaid kolm ametnikku.

Aegamööda hakkas ministeeriumi sisemise elu korraldamine, töötati välja ministeeriumi kodukord; protokoll sai kindlamad vormid ja algeline primitiivsus hakkas maad andma teistele Lääne-Euroopa välisministeeriumidele lähedasele korrale.

Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused – Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt.”