Jäta menüü vahele
Nr 89 • Jaanuar 2011

Ebatavaline diplomaat

Richard Holbrooke’i mälestuseks

Jüri Luik
Jüri Luik

kaitseminister (Isamaa)

Diplomaadid on reeglina väga ettevaatlikud inimesed, kuid Dick Holbrooke’i kohta see ei kehti. Sarnaselt valitud ajakirjanikele, kes on rindekorrespondendid, oli Holbrooke kriiside lahendaja. See oli tema element, seal tuli kõige paremini välja tema isiksuse loomingulisus ja meeletu tahtejõud. Tema töö oli ühtlasi tema missioon. Holbrooke’i tuntuimad saavutused – Bosnia rahuvahendamine ja sõja lõpetanud Daytoni lepped – jäävad tähistama diplomaatia üllamaid hetki. USA Wright-Pattersoni sõjaväebaasis sundis ta Serbia presidenti Miloševići ja tema Bosnia ning Horvaatia kolleege rahu tegema. Kuigi hiljem sai  Holbrooke USA valitsuse hierarhias  väga olulise tiitli, ta nimetati saadikuks ÜRO juurde (reeglina presidendi kabineti liikme koht), jääb Daytoni rahuleping siiski tema  karjääri tipphetkeks. Rahulepinguga peatati sõda, mis oli nõudnud juba sadu tuhandeid  tsiviilohvreid ja toonud  meie sõnavarasse sünge termini „etniline puhastus“.

Holbrooke polnud kerge kolleeg. Hiiglasekasvu mees, alati terav ja täpne, pühkis ta oma tegevuses kõrvale bürokraatlikud traditsioonid, ametlikud ja mitteametlikud hierarhiad.  Tema jaoks oli oluline missioon, inimeste päästmine, rahu tegemine, kõik muu oli sellele allutatud. Holbrooke tajus hästi USA riigisüsteemi toimimise eripära. USAs pärineb kogu täitevvõim presidendilt ja mõju on neil, kes on presidendile isiklikult lähedal. Seista presidendile lähedal, see oli tema moto. Kas see oli edevus, nagu mõned arvasid? Küllap ka seda, Holbrooke ei olnud tagasihoidlik inimene. Ometi rakendas ta kõiki oma sidemeid missiooni täitmiseks. Holbrooke uskus, et tema isiklikult  ja USA on kohustatud  kasutama oma mainimisväärset autoriteeti ja jõudu kannatuste leevendamiseks ning nõrkade kaitseks. Ta uskus, et lühikeses perspektiivis pole ühtegi teist riiki, kes seda teha suudaks, ja pikas perspektiivis toob see alati kasu ka USAle endale. Ta oli humanist, kes oli oma heade eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama sõjalist jõudu, kui see vajalikuks peaks osutuma. Gandhi ta ei olnud, ta uskus, et diktaatori ähvardamiseks tuleb kasutada ka pommituslennukit. Ta oli üks USA humanitaarse interventsiooni printsiipide kujundajatest.

Sarnaselt valitud ajakirjanikele, kes on rindekorrespondendid, oli Holbrooke kriiside lahendaja.

Lähedus presidentidele Jimmy Carterile ja Bill Clintonile oli Holbrooke’i eduks hädavajalik. Talle oli tähtis juurdepääs teiste riikide tippjuhtidele. Lähedus Valgele Majale aitas tal mööda vaadata bürokraatlikest reeglitest USA välisministeeriumis. Meedia, hädavalik partner, tundis tema vastu huvi ainult juhul, kui tal oli vajalik staatus. Holbrooke ei jätnud kunagi saladuseks, et ta esindas isiklikult presidenti, välisministreid pidas ta endaga võrdseks, muid autoriteete ta ei tunnistanud. Tema kujundas kriisi lahendamise plaanid, tema viis need ellu, kõik muu, kaasa arvatud sõjalise jõu kasutamine, pidi selle protsessiga kokku klappima. Kui ei klappinud, siis Holbrooke pani klappima.

Mis andis Holbrooke’ile tema unikaalsed võimed, mida tunnustasid nii sõbrad kui vaenlased? Loomulikult suur anne, aga ka unikaalne elukogemus. Holbrooke pärines diplomaatide põlvkonnast, kes olid teinud läbi sõja Vietnamis. Nii nagu praegu on USA suurimad saatkonnad Bagdadis ja Kabulis, nii oli ka tollel ajal suur panus tehtud  tsiviiltoetusele. Loodeti, et paremad majandusolud panevad piiri kommunismi levikule. Holbrooke’i esimene diplomaatiline töö oli jagada arenguabi Mekongi delta linnades. Aasta oli siis 1964. Hiljem sai Holbrooke ka esimese kogemuse rahu vahendamisel – noore diplomaadina osales ta Pariisi rahuläbirääkimistel, kus delegatsiooni juhtis legendaarne Averell Harriman. Toonased läbirääkimised kukkusid läbi, sest USAl polnud suutlikkust midagi Põhja-Vietnamile pakkuda ega teda millegagi ähvardada ja teine pool teadis seda. Hiljem proovis Holbrooke alati selliseid abituid olukordi vältida. Alates meediast ja lõpetades USA sõjaväega, Holbrooke’il oli alati USA oponentide vastu mingeid trumpe varuks.

Holbrooke’i  rahutu vaim ei oleks kaua talunud USA välisteenistuse normatiivseid piiranguid, aeglast marssi atašeest kolmandaks sekretäriks. Ta siirdus teistele jahimaadele ja naasis diplomaatiasse juba president Carteri asevälisministrina Kagu-Aasia küsimustes. Holbrooke mängis siin oma esimese suure diplomaatilise partii – Carteri administratsioon pidi kompenseerima oma otsuse tunnustada puna-Hiinat lubadustega kaitsta Taiwanit. Holbrooke’ile omase väga keerulise kombinatsiooni   tulemusena, kus põimusid USA sisepoliitika, julgeolekupoliitika ja inimõigused, töötati välja ebakindel kompromiss. USA tunnustas ühte Hiinat, kuid tunnustab tänaseni  mitmesuguste legaalsete ja diplomaatiliste instrumentide abil ka Taiwani sõltumatust. See kompromiss, mida tollel ajal jõhkralt kritiseeriti, on püsinud üle kolmekümne aasta. Hiina pole kunagi proovinud olukorda relva jõul muuta.

Bosnia katsumus

Miks valis president Clinton Holbrooke’i rahuvahendajaks? Loomulikult oli ta üks professionaalsemaid ja mõjukamaid diplomaate toonases Clintoni administratsioonis.

Aga mis veelgi olulisem, oli avalikult teada, et Holbrooke  muretses Bosnia pärast ammu enne presidendivalimisi, veel eraisikuna. Holbrooke oli teravalt kritiseerinud toonase välisministri James  Bakeri tõdemust, et USAl pole selles konfliktis oma huvisid (we have no dog in  this fight). Holbrooke’i määramine näitas Clintoni vajadust demonstreerida, et nüüdsest võtab USA konflikti tõsiselt. President isegi palus tal võimalikult palju esineda televisioonis. Temast sai USA  ja rahvusvahelise publiku jaoks Clintoni administratsiooni Bosnia mees. Aga kui Dick Holbrooke juba tegutsema määrata, siis hakkab juhtuma ka palju muud peale teleintervjuude.

Peatselt viis serblaste jõhkrus, aga ka Holbrooke’i põikpäine asjaajamine selleni, et NATO sekkus USA juhtimisel sõjaliselt, pommitades serblaste positsioone. Holbrooke’i töölemääramisest alguse saanud väikestest sammudest oli saanud hiiglaslik rahualgatus.

Oskus kasutada ajakirjandust rahu loomiseks oli üks Holbrooke’i kaubamärke.

Selle viimane vaatus oli terav psühholoogiline duell, kus Holbrooke kinnisesse sõjaväebaasi sulgunud konflikti osapooli meelitas ja ähvardas: serblasi eelkõige sõjalise jõuga ja bosnialasi ning horvaate sellega, et ühel hetkel lahkub USA kõnelustele, jättes neid nende hädas üksi. Seda kõike on Holbrooke väga hoogsalt kirjeldanud oma bestselleris „Kuidas lõpetada sõda“ („How to end a war“). Holbrooke’i meeskond käis osalejate jaoks välja kümneid ideid, millest lõpuks saidki lahendused rahulepingus. Nii tehti Bosnia pealinnast Sarajevost sõltumatu linn, mis ei kuulu föderatsiooni kummagi osa koosseisu. Eeskujuna kasutati Washington DC mudelit, kus linn on samuti sõltumatu ega asu juriidiliselt ühegi osariigi territooriumil.

Daytoni lepped pole ideaalsed. Kuid Holbrooke  tajus, et keskpärane lepe, kui see peatab sõja, võib olla kasulikum kui ideaalne lepe, millele keegi alla ei kirjuta. Holbrooke’i süüdistati hiljem riigi ülesehitamises, mis oli juriidiliselt lõhestatud kolme kogukonna vahel. Süüdistus oli absurdne. Inimesed, kes olid eile üksteist tankidega tulistanud, ei saa täna elada ühes terviklikus riigis. Daytoni lepped on hoolimata skeptikute ennustustest hästi toiminud. Käisin  koos NATO kolleegidega eelmisel aastal Sarajevos, kohtusime kolme kaaspresidendi, bosnialase, horvaadi ja serblasega, kellel kõigil oli usku Bosnia tulevikku. Bosnia on täna ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige, Tallinna kohtumisel anti talle NATO välisministrite poolt MAP (seda küll tingimuslikult). Oli tähelepanuväärne, et soovi liituda  MAPiga, seega siis ka NATOga, esitasid kolm presidenti ühiselt.  

Holbrooke’i pärand

Holbrooke’i-suguseid mehi enam ei tehta. Mul oleks tõsiseid raskusi nimetada praegu USA välispoliitikas Holbrooke’iga võrdväärset isikut. Sellest on kahju, sest see teeb välispoliitika vaesemaks. Kuigi valitsused  tihtipeale seda tüüpi diplomaate ei salli, on sellised vabad, sõltumatu hingelaadiga isikud neile väga kasulikud. Holbrooke võis öelda asju, mida president pidas õigeks, kuid ei saanud näiteks sisepoliitilistel kaalutlustel öelda. Kui keegi küsis, võis president käsi laiutada ja öelda, et „oh, te teate ju seda Holbrooke’i…“. Pigem  liigutakse praegu vastupidises suunas: globaliseeruv ja üha paremaid kommunikatsioonisüsteeme pakkuv maailm soodustab  riigijuhtide otsekontakte, ka rahuvahendamist tehakse tihti riigipeade või välisministrite tasemel. Sellel on eeliseid, aga on ka puudusi. Pole enam kõrgemat astet, keda mängu tuua, kui asjaga tegeleb juba riigipea ise. Eksimustest on raske puhtalt välja tulla. Meedial on tipp-poliitikuga alati kümme asja ajada, rahuprotsessid võivad nende pingete ohvriks langeda. Ja tipp-poliitikud peavad alati olema valmis, et iga nende kõne ja kohtumine võib muutuda sisepoliitilise jagelemise objektiks.

Usk, et rahuläbirääkija on isiksus, kelle süda tilgub inimohvrite pärast verd ja kes on valmis sama juttu rääkima ka valitsusest väljas olles, nakatab nii konflikti osapooli kui ka meediat. Meedia toetus on miski, ilma milleta moodne konfliktihaldus kuidagi toime ei saa. Holbrooke’i surm tõi kurbi järelehüüdeid paljudelt suurtelt meediaväljaannetelt. Legendaarne CNNi tippreporter Christiane Amanpour tunnistas, et nad polnud Holbrooke’i suhtes „objektiivsed“. Amanpour oli ise kaevikutes Bosnias, nägi pealt  kirjeldamatut hävitustööd, ja ootas USA sekkumist. Kui Holbrooke lõpuks Clintoni poolt kohale saadeti, oli meedia raudkindlalt tema poolt, nad tundsid end osana tema meeskonnast. Oskus kasutada ajakirjandust rahu loomiseks oli üks Holbrooke’i kaubamärke.

Eestlased puutusid Holbrooke’iga palju kokku ajal, mil ta oli asevälisminister Euroopa küsimustes. Ta osales Euroopa taasühendamise suures projektis, kuigi rahuloome Bosnias võttis hiljem suurema osa tema ajast. Mäletan episoodi, kui lendasin tagasi süngelt tseremoonialt Auschwitzi  koonduslaagri vabastamise aastapäeval. Eesti delegatsiooni juhtisin mina, USA delegatsiooni koonduslaagri endine vang, legendaarne  Nobeli preemia laureaat Elie Wiesel ja Holbrooke. Holbrooke ei tahtnud lasta lennusõidul raisku minna, istus mu kõrvale ja küsis, kas meie äsja teatatud soov (aasta oli siis 1995 jaanuar) liituda NATOga on ikka tõsine. Kinnitasin, et oleme tõesti otsustanud. Kohe, kui suutsin teda veenda, et asi on tõsine, muutus ka tema suhtumine. Ta esitas kohe kiire ja täiesti pädeva analüüsi probleemidest ja võimalustest. Ta ei pidanud meie eesmärki võimatuks, sest sellist sõna tema sõnavaras polnud.

Eestlased puutusid Holbrooke’iga palju kokku ajal, mil ta oli asevälisminister Euroopa küsimustes.

Viimast korda nägin ma Holbrooke’i mõned kuud tagasi  NATO peakorteris. Ta nägi hea välja ja endale omaselt ei pidanud ta erinevalt paljudest teistest Afganistani olukorda lootusetuks. Afganistanis polnud Holbrooke läbirääkija, sest kui Karzai ja Taliban peaks kunagi ühe laua taha istuma, ei kutsu nad kindlasti ameeriklasest rahuvahendajat. Holbrooke oli probleemide lahendaja, tema lahend Afganistani kriisile oli kompleksne lähenemine, seetõttu oli ta lasknud ennast määrata nii USA valitsuse nii Afganistani kui ka Pakistani eriesindajaks. Afganistani raske majanduslik olukord liidab noori Talibaniga, tõdes Holbrooke ikka ja jälle. Õhinaga rääkis ta Afganistani  põllumajanduse  võimalustest, eriti õunakasvatusest. Ainult Holbrooke võis näha otsest seost kriisi lahendamise ja Afganistani  aeglaselt taastuva puuviljakasvatuse vahel. Selle kriisi lõpp jäi tal nägemata. Loodetavasti leidub mehi ja naisi, kes viivad Afganistani konflikti lahenduseni samasuguse entusiasmi ja tarkusega, nagu Holbrooke oleks seda teinud.

Seotud artiklid