Jäta menüü vahele
Nr 42 • Veebruar 2007

Ebakindlusest ja maailmakorrast

Maailmas on taas kujunemas uus maailmakord. Eesti ülesanne on võidelda selle nimel, et jääksime võitjate, mitte kaotajate poolele.

Jüri Luik
Jüri Luik

kaitseminister (Isamaa)

1919. aasta jaanuaris saabus Prantsusmaale juba haige ja väsinud president Woodrow Wilson, et osaleda rahuläbirääkimistel, mis pidid tegema igaveseks lõpu sõdadele kogu maailmas. I maailmasõda oli olnud nii jõhker ja julm, et millegi sellise kordumist ei kujutanud ükski eurooplane õieti ette. Kaasaegsed arvasid, et tegu oli sõjaga, mis pidi lõpetama kõik sõjad. Wilson tõi Euroopasse kaasa nn 14 punkti, mis pidid saama aluseks rahule Euroopas ja kogu maailmas. Muu hulgas tunnustas see dokument rahvaste enesemääramisõigust, mis mõjutas oluliselt ja positiivselt maailma arusaamu Eesti iseseisvusvõitlusest. Samuti sisaldus selles nimestikus idee luua organisatsioon, millest hiljem sai Rahvasteliit. Ajakirjandus ja vaatlejad tervitasid Wilsoni punkte kui uue maailmakorra (new world order) alusprintsiipe.

Me teame, et Versailles’ rahuleping ei vastanud täpselt Wilsoni ideedele. Selle lepingu tõttu puhkes suuresti hoopis Teine maailmasõda. Kuid toona kokku lepitu, olgu hea või halb, korraldas maailma riikide tegevust kuni Teise maailmasõja eelõhtuni. Maailmakord on rahvastele samasugune käitumisjuhis nagu inimestele käitumisreeglid, mis tagavad sujuva lävimise seltskonnas. Millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid, kes on reeglid kehtestanud ja kellel on neid reegleid võimalik muuta või neist üle astuda? Need on olulised küsimused nii inimühiskonnas kui ka riikide seas.

Tuntud ajaloolase Philip Bobbitti arvates ei alanud uue maailmakorra loomine sugugi pärast Esimest maailmasõda. Oma raamatus “Achilleuse kilp” selgitab ta, et rahvastevahelise suhtlemise reeglid on alati kehtestatud suurtele sõjalistele konfliktidele järgnenud rahulepingutega. Pärast suuri sõdu on ajaloos vahetunud maailmakord. Näiteks toob ta 30aastase sõja ja sellele järgnenud Westfaali rahu või juba nimetatud Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Versailles’ rahulepingu. Rahulepingud sätestavad uue korra rahvusvahelise õiguse koodeksites. Ühe maailmakorra eluiga võib olla lühike, Versailles’ rahulepingu ja Teise maailmasõja vahele jäi vaid kakskümmend aastat. Palju oleneb sellest, kuidas rahuldab see kord neid riike või rahvaid, kelle võimuses on seda muuta.

Alljärgnevalt analüüsin praegust väga dünaamilist ajajärku, mille järel kujuneb taas uus maailmakord. Süvitsiminek on vajalik, kui tahame planeerida oma välispoliitilist tegevust lähema 10 – 15 aasta jooksul.

Külma sõja ajal kehtinud kahe suuriigi vastasseisul põhinenud maailmakord hävis NSVLiga toimunud suurte muutuste tagajärjel. Saabunud optimismi ja demokraatia võidukäigu perioodil tuli taas käibele uue maailmakorra mõiste. Kõigepealt rääkis uuest maailmakorrast valdavalt Gorbatšov, see oli tema siseriikliku perestroika välispoliitiline ekvivalent. ÜRO rolli tõus, suured relvastuskärped, tihe NSV Liidu ja USA koostöö pidid tagama NSV Liidu valutu sisenemise uude, külma sõja järgsesse süsteemi. President George H. W. Bush kasutas sama retoorikat esimese Lahesõja ajal, pakkudes NSV Liidule koguni võimalust selles sõjas liitlasvägede koosseisus osaleda. Eestit selline maailmakorraldus muidugi ei rahuldanud, sest NSVL vägivallatses endiselt Balti riikides.

NSV Liidu lagunemine ning Euroopa Liidu ja NATO laienemine lõid Eestis illusiooni kauakestvast ja hästi korrastatud ning meie huvidele vastavast maailmast.

Tegelik uus maailmakord tekkis meie jaoks NSV Liidu lagunemise tagajärjel, mis tõi kaasa ka Balti riikide iseseisvuse taastamise ja lääne jõudude, eriti NATO ja ELi aeglase laienemine Ida-Euroopasse. See lõi Eestis illusiooni kauakestvast ja hästi korrastatud ning meie huvidele vastavast maailmast. Aga enne kui me olime jõudnud NATOsse ja ELi astudagi, plahvatas pinna all pomm, mille olemasolu aimasid vähesed. Maailmas oli mõjukaid jõude, kes ei soovinud elada lääne demokraatlikus ideaalis, vaid soovisid ajada lääneriigid välja Lähis-Idast ja kehtestada seal kalifaadi. Neil polnud suurtükke, nad valisid nõrkade relva terrorismi.

2001. aastal paisatigi segi see Eesti jaoks üsnagi soodne maailmakord. 11. septembrit võib võrrelda esimeste kahurilaskudega Saksa-Belgia piiril 1914. aastal või Hitleri sõjakuulutusega Poolale 1939. aastal. Maailma Kaubanduskeskuse häving oli reaalne alguslask, mis kuulutas sõja alles vaevu kujunenud maailmakorrale. Tänaseks on see päästnud üle maailma valla täiesti kaootiliste sündmusteahela, milles ka kõige parema ettenägemisvõimega inimene ei oska näha stabiliseerumist ja uue maailmakorra aluseid. Igal juhul pole praegu selgelt eksisteerivat korda olemas, uue maailmakorra ootuses tuleb meil aga jälgida tähelepanelikult, et see kord vastaks Eesti huvidele. Analüüsi alustuseks võib juba praegu tuua välja need ebastabiilsust kujundavad asjaolud, mis kindlasti avaldavad oma mõju ka uue maailmakorra kujunemisele.

Jõud maksab

Praeguse maailma dominandiks on USA poolt välja kuulutatud sõda, sõda terrorismi vastu, mida USA julgeolekudoktriinis on nimetatud ka pikaks sõjaks. Maailm on näinud pikki sõdu: Saja-aastane sõda, Kolmekümneaastane sõda, aga lõpuks on ikkagi tulnud rahu ja uus maailmakord. Küllap ka seekord. Iseasi, kas see sõda lõpeb rahulepinguga, sest ekstremistidega sõlmitavat rahulepingut on erakordselt raske ette kujutada. Aga mingi vorm uue korra sätestamiseks kindlasti leitakse.

Kõik suured ja väga paljud väikesed riigid, kaasa arvatud Eesti, osalevad pikas sõjas. Paljudel suurriikidel on “oma” sõjad, aga suurema legitiimsuse saavutamiseks haagitakse need ühe suure sõja raamistikku. Seetõttu võib öelda, et maailm on permanentses sõjaseisukorras.

Igas maailmakorras on olemas dominantriigid või rahvad, kes tagavad kehtiva süsteemi või lammutavad seda. Pärast külma sõja lõppu tekkinud uue korra tagaja oli USA, kuid tänaseks on USA roll nõrgenenud ja seda mitmel põhjusel. USA on endiselt maailma võimsaim riik, selles ei kahtle keegi. Kuid USA on võtnud endale väga keerulisi ülesandeid, näiteks demokraatia viimine Iraaki, ja nende ülesannete täitmisega on tekkinud raskusi. Seetõttu on mõranenud arusaam USA kõikvõimsusest, lisaks on piiranud see USA suutlikkust osaleda muude rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Viimase tõttu on pead tõstnud diktaatorlikud riigid. Selge, et väikeriiki Eestit häirib nii USA jõu suhteline kahanemine kui ka erinevate osaliste vahel ja mitmetel tandritel toimuv sõjategevus.

Olulisim julgeolekupoliitiline küsimus on sellises olukorras sõjalise jõu kasutamine. Sõjalise jõu kasutamise barjäär oli külma sõja ajal väga kõrge. Isegi suurriikide valmidus kasutada relva väiksemate riikide vastu oli märgatavalt pärsitud, sest alati võis sattuda teise suurriigi mängumaale, mis võis kaasa tuua suurriikidevaheliste pingete tõusu. USA rannikuvetes asuva väikese Kuuba pärast madistades oleksid USA ja NSV Liit peaaegu tuumasõja valla päästnud. Kuu aega tagasi ei ületanud aga näiteks uudis, et USA pommituslennuk avas tule Somaalias Etioopia armee eest põgenevate Islamikohtu võitlejate pihta, isegi CNNi õigustatult madalat uudisekünnist. Paralleelselt sellega on vähenenud rahvusvahelise õiguse osakaal riikidevahelistes suhetes, relvastuskontrollilepinguid enam ei sõlmita, vajadusel minnakse olemasolevatest mööda. Ülekaalukaks on saanud rahvuslikud huvid; mis tahes riigi suhtes kehtivate piirangute ulatus on tihti mõjutatud just tema jõuvahekorrast teiste riikidega. Igasugune jõu eelistamine õigusele teeb Eesti vaatevinklist muret, kuigi Eesti on alati möönnud, et on olukordi, kui demokraatia kaitsmisel on jõud vältimatu.

Maailmakord on rahvastele samasugune käitumisjuhis nagu inimestele käitumisreeglid.

Maailma julgeolekut mõjutab oluliselt ka ööpäev läbi toimiv teleinfomaailm, kus pole aega analüüsiks: iga riik või sündmus on eelkõige märgilise tähendusega. Igal riigil on selles virtuaalses maailmas oma imago. Imago tagab julgeoleku. Riiki tabab viivitamatu hukkamõist, kui ta ründab teist riiki, mille imago seostub rahvusvahelisele televaatajale positiivse, edasipüüdliku, sõbralikuga. Hea imagoga riiki on raske rünnata, virtuaalse teleruumi loogika sildistab ründaja kohe alatuks jõhkardiks. Seesama virtuaalse ruumi hukkamõist sunnib maailma valitsusi avalikule arvamusele vastu tulema ja agressori suhtes meetmeid rakendama.

Eesti on hea imagoga riik, see on meie julgeolekugarantii ja seda tuleb hoida. Viimase on teinud keerulisemaks asjaolu, et igaüks võib tänu YouTube’i võimalustele mõjutada oma riigi või organisatsiooni imagot. Piisab mobiiliga tehtud pildist ja selle ülesriputamisest Internetti ning ühe inimese teod võivad drastiliselt mõjutada miljardite inimeste arvamust sellest riigist ja rahvast. Meenutagem või Internetti riputatud Abu Ghraibi vangla pilte, mis on andnud hirmsa löögi USA imagole islamimaailmas ja mõjutanud 1,5 miljardi islamiusulise käitumist.

Täiesti unikaalne ja tänaseks juba põhiline pingekolle maailmas on religioossed konfliktid. Võiks ju arvata, et ususõjad lõppesid Kolmekümneaastase sõja ja Westfaali rahuga. Selgub siiski, et Lähis-Idas pärast I maailmasõda loodud uued riigid polnud piisavalt tugevad, et vaigistada juba tuhat aastat hõõgunud religioosseid konflikte. Võib vaielda, kas rünnak New Yorgi Maailma Kaubanduskeskusele oli usukonflikt. Mina arvan, et pigem mitte. Kuid riikluse lagunemine ja kujunev konflikt sunniitide ja šiiitide vahel, mille lahinguväljaks on Iraak ja üha rohkem ka Liibanon, võib hõlpsasti muutuda ususõjaks. Religioossete sõdade eripära on, et neid peetakse paralleelselt nii riikide sees kui samade riikide vahel. Sellega lagundatakse Lähis-Idas igasugune respekt kehtiva maailmakorra vastu. Maailm seisab suurele Lähis-Ida konfliktile hirmuäratavalt lähedal. See avaldab katastroofilist mõju energiahindadele ja suurendab terrorismiohtu. Tuule saavad tiibadesse need Eesti naabrid, kes ei austa meie iseseisvust ja on rahul, et maailma tähelepanu on pööratud Lähis-Itta.

Muutuste aeg

“Suur sõda” on praeguse ebastabiilse aja dominantne sündmus, kuid kaugeltki mitte ainus sündmus, mis võiks mõjutada uue maailmakorra kujunemist.

Juba vähemalt viisteist aastat on räägitud sellest, et 21. sajandi suurjõud saab olema Hiina. Nüüd on Hiina tegevus Aafrikas, Lähis-Idas ja oma lähipiirkonnas andnud sellele arvamusele ka käegakatsutava kinnituse. Maailm otsib näiteks Hiina toetust Darfuri humanitaarkriisi lahendamiseks. Hiina jõubaas on hetkel eelkõige majanduslik. Kuid globaalse majanduse kaudu on võimalik avaldada märkimisväärset mõju regionaalsele ja maailma julgeolekule. Edukas majanduspoliitika genereerib ka ressursse, mida võib kasutada majandusabina teistele riikidele, samuti kaitsevägede arenguks.

Globaalne majandus võimaldab mõjutada isegi teiste riikide sisepoliitikat. USA majanduse oluline mõjur on madal, kuid siiski stabiilne dollar. Samas valdab Hiina hiiglaslikke USA dollarivarusid, hetkel umbes ühe triljoni väärtuses, mis teevad dollari teoreetiliselt haavatavaks Hiina mõjudele. Dollari kõigutamine on ebatõenäoline. Milleks seda Hiinal vaja oleks? Kuid see on taktikaline eelis, mis, nagu relvastuskontrolli läbirääkimistel armastas tõdeda Henry Kissinger, transformeerub paratamatult strateegiliseks eeliseks. (Kissinger arvas, et kui sul on teatavat tüüpi raketid, tagavad need algul taktikalise ja edaspidi strateegilise edu ka siis, kui kõik teavad, et sa ei kasuta neid).

Millised saavad tulevikus olema globaalseks suurvõimuks sirgunud Hiina täpsed seisukohad, on praegu veel vara ennustada. Kuid küllap kuuleme sellest peagi. Eesti kontaktid ja suhted Hiinaga on olnud traditsiooniliselt väga head, viimaseks positiivseks märgiks on meie otsus rajada Pekingisse oma saatkond. Sellel teel peame jätkama.

Meile füüsiliselt lähim globaalne mõjukeskus on muidugi Venemaa. Keegi pole ju kunagi kahelnud, et Venemaa tõuseb uuesti jalule. Iseasi on see, mida jaluletõusmine õieti tähendab, kas suuremat toetumist demokraatiale ja euroopalikkusele või NSV Liidu tüüpi üheparteilise korra taastamist. Usun, et tänane päev on sellele küsimusele vastuse andnud. Samuti polnud veel mõni aeg tagasi selge, kas Venemaa hiiglaslikke toorainemaardlaid kasutatakse turumajanduse käivitamiseks või strateegilise energiarelvana – ka sellele küsimusele on nüüd vastus olemas. Kuidas arenevad need silmanähtavad tendentsid edasi pärast 2008. aasta presidendivalimisi, on praegu muidugi vara öelda, kuid paratamatult mõjutab Venemaa julgeolekut ja demokraatiat kogu Euroopas. Ka Eestile on Venemaa käitumine võtmetähtsusega küsimus.

11. septembrit võib võrrelda esimeste kahurilaskudega Saksa-Belgia piiril 1914. aastal või Hitleri sõjakuulutusega Poolale 1939. aastal.

Euroopa Liidu liikmena osaleme tahtmatult ülemaailmse tähtsusega negatiivses protsessis, mida võiks nimetada demokraatia sulgumiseks. Pärast külma sõja lõppu valitses maailmas usk demokraatia võidukäiku. Oma kuulsas teoses “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” nägi Francis Fukuyama üldises demokratiseerumises ülepea ajaloo lõppu.

Täna on terrorism sundinud riike, ka väga demokraatlikke ja arenenud riike, võtma tarvitusele erakordseid abinõusid oma sisejulgeoleku tagamiseks. Selles olukorras on tihti seadustatud igas ühiskonnas latentsena peituv viha ja hirm võõramaalaste suhtes.

Poliitikud on hakanud sulgema piire, majandusisolatsionistid on saanud vettpidavad argumendid väravate sulgemiseks. Proovitakse luua väikesi heaolu ja rahu saarekesi üldiselt ebastabiilses ja süvenevalt vägivaldses maailmas. Kõige eredamalt on see näha Euroopa Liidu puhul, mis pole ju oma olemuselt riik, vaid koostöömudel piirkondliku heaolu ja stabiilsuse arendamiseks. Võib ainult ette kujutada, millist psühholoogilist mõju avaldab demokraatia tee valinud riikidele ELi mõnede poliitikute soov lüüa uks kinni isegi tulevase laienemise ees. See ei nõrgestaks mitte ainult taotlejariike, vaid ka kehtivasse maailmakorda siiski veel programmeeritud demokraatiaideaali. Eesti käes on juba praegu võimalused neid sulgumisprotsesse pidurdada ja me oleme üsnagi tugevalt seda ka teinud.

Kõikvõimalikes futuristlikes kirjatöödes leidub juba 1970. aastate lõpust hoiatusi, et kunagi tekivad konfliktid puhta elukeskkonna pärast. Nii-öelda reaalses elus peeti keskkonnakaitset siiski üksikute roheliste aktivistide mängumaaks, tõsine julgeolekupoliitika tegeles relvade ja majandusega. Nüüd on looduse hävimise tagajärjed kõigile näha. Rahvusvaheliste telejaamade vahendusel on ka kõige kaugemates külades võimalik jälgida, kuidas jääkarud jäämägede sulamise tõttu upuvad. Kõik tunnetavad reaalseid kliimamuutusi omal nahal.

Teema on üles tõstnud suure meediajõuga rahvusvaheliselt tuntud poliitikud, näiteks endine asepresident Al Gore. USAs, kus valitsus suhtub vaatlejate arvates kliima soojenemisse skeptiliselt, on osariikide valitsused valijate soovidele vastu tulles sööstnud kehtestama oma keskkonnakaitsenorme. Näiteks California normid annavad silmad ette paljudele Euroopa Liidu riikidele. Keskkonnakaitsest saab peatselt diplomaatia ja julgeolekupoliitika objekt, nii nagu täna on selleks uute demokraatia teel riikide abistamine.

Väikeriigi valikud

Palju meil valida pole. Olulisim on, et anname endale aru: me elame taas kaasa uuele maailmakorra muutumisele. Paljusid protsesse võib pehmendada, kuid neid muutusi, mis algasid 11.09.2001, ei ole võimalik tagasi keerata. Uue maailmakorra kinnistumisel kivistuvad ka uued jõuvahekorrad ja uued reeglid. Eestile oleks erakordselt kahjulik, kui need reeglid on vastuolus tema huvidega, sest väikeriigina peab ta kehtestatud reegleid paratamatult järgima. Poliitiliselt soodne ja stabiilne maailmakorraldus on Eestile kasulik, liigne rabelemine ja segadus tekitab väikeriigile ainult muresid.

Peame võitlema selle nimel, et jääksime uues maailmakorras võitjate, mitte kaotajate poolele (kahjuks pole olemas ideaalset maailmakorda, kuigi sellest on alati unistatud). Kõige kiirem viis konkurentsist välja langeda on kaotada oma hea rahvusvaheline imago. Imagot on raske üles ehitada, kuid kerge kaotada. Imago hoidmine on endiselt raske, kuigi Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Tänases maailmas võivad infoagentuurid paisata maailma laiali nii üliväikese probleemi kui ka sellega seotud külavanema kommentaari, mis veel kümme aastat tagasi oleks jäänud meie siseasjaks. Kergem pole ka valitsusasutustel. Kui traditsiooniliselt paluti rahvusvahelistes küsimustes kommentaari välisministeeriumilt, siis üha rohkem pöördutakse näiteks siseministeeriumi poole, eriti kui on juhtunud midagi ebameeldivat. Keskkonnakatastroofi puhul ei tulda samuti välisametkonda, vaid helistatakse keskkonnaministeeriumisse. Sellest tõsiasjast peaks lähtuma ka ministeeriumide kaadri- ja personalivalikul.

Palju oleneb sellest, kuidas rahuldab see kord neid riike või rahvaid, kelle võimuses on seda muuta.

Ka klassikalises välispoliitikas on muutunud oludes olulisim ressurss inimesed. Vajame Eesti välispoliitikas interdistsiplinaarsust. Vajame julgeolekuspetsialiste, kes orienteeruvad naftavoogudes, või ka neid, kellele on arusaadavad kliimamuutuste mehhanismid. Vajame julgeolekueksperte, kes on suutelised jälgima rahvusvahelist raha- ja kaubavoogude liikumist ja nende mõju maailma majandusele. Vajame – ja sellest on palju juttu olnud – inimesi, kes valdavad araabia ja hiina keelt ning tunnevad nende maade kultuuri ja ajalugu. Meid on 1,34 miljonit ja sellise rahvaarvuga ei saa me paljusid spetsialiste ise välja õpetada, peame mõtlema, kuidas kasutada rohkem riigiasutusteväliseid ja ka rahvusvahelisi eksperte.

Meie välispoliitika raskuspunkt on praegu keskendatud esiteks infovahetusele ning teiseks oma seisukohtade esitamisele. Kindlasti saame aga rohkem teha praktiliste lahenduste väljapakkumisel Euroopa ühiste eesmärkide saavutamiseks. Rahvusvaheline õigus ja suhtlemine laiemalt on sisuliselt pretsedendiõigus. Mida rohkem on õnnestunud probleeme praktiliselt lahendada, seda mõjukamad pretsedendid tekivad sellest rahvusvaheliseks suhtlemiseks. Näiteks meie edu Eesti-USA-Gruusia kolmepoolsete toetusskeemide ülesehitamisel on praktiline, pretsedenti loov ühele noorele demokraatiale abiandmise mudel. NATO õhuturve on praktiline pretsedent demonstreerimaks NATO hoolitsust Eesti eest. Need mudelid toovad meile suurt kasu nii täna kui tulevase välispoliitilise normistiku kujunemisel. Panused on väga suured, tuleb kõvasti pingutada.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Seotud artiklid