juuli 28, 2008

Džihaadi vari

Venemaa võimud väidavad, et sõdivad Kaukaasias “globaalse terrorismiga,” nende kriitikud nendivad, et tegemist on rahvuste enesemääramisõiguse jõhkra jalge alla tallamisega. Milline on tegelikkus?

Venemaa võimud väidavad, et sõdivad Kaukaasias “globaalse terrorismiga,” nende kriitikud nendivad, et tegemist on rahvuste enesemääramisõiguse jõhkra jalge alla tallamisega. Milline on tegelikkus?


Ivan Suhhov

Džihaadi vari

Venemaa võimud väidavad, et sõdivad Kaukaasias “globaalse terrorismiga,” nende kriitikud nendivad, et tegemist on rahvuste enesemääramisõiguse jõhkra jalge alla tallamisega. Milline on tegelikkus?

NSV Liidu lagunemisest möödunud poolteisekümne aasta jooksul on Venemaa Põhja-Kaukaasia olnud jätkuvalt ebastabiilsuse tsoon. Probleemid ei piirdu kaugeltki kahe võimsa ja purustava sõjaga Tšetšeenias ning Osseetia-Inguššia 1992. aastal relvastatud konfliktiga, mille tagajärjed annavad ennast seniajani tunda. Üks tähtsamaid tegureid, mis hoiab olukorra Kaukaasia Venemaa osas pingelise, on kahtlemata islam.
Nii Venemaa ekspertide ringkonnas kui ka Kaukaasia probleemidega seotud poliitikute seas on juurdunud kaks seisukohta. Ühe pooldajad seletavad Kaukaasia praegust ebastabiilsust islamifundamentalismi värvides tegutseva “globaalse terroristliku internatsionaali” sekkumisega. See seisukoht on ideoloogiliselt vastuvõetav Venemaa võimudele, kes üritavad viimasel ajal oma mitte alati just adekvaatseid samme Põhja-Kaukaasias näidata rahvusvahelise terrorismivastase koalitsiooni raames ette võetud liitlasmissioonina.
Vastupidise seisukoha toetajad arvavad, et riiklik propaganda on tahtlikult suurendanud välismaise mõju tähendust ja et põhjusi tuleb otsida ennekõike kohapealt: probleemide juured peituvad majanduslikus surutises, massilises töötuses, sotsiaalses rahulolematuses ja võimuorganite täielikus korrumpeerumises.
Nagu ikka juhtub, kui keerulisi ilminguid lihtsustada, ei vasta ka antud juhul kumbki seletus täiel määral tegelikkusele ning mõlemad annavad tunnistust kiiresti muutuva olukorra ebapiisavast analüüsist.
Venelaste lahkumine
1990. aastate algul kaotas Venemaa keskvõim sisuliselt kontrolli kõigi Põhja-Kaukaasia regioonide nagu Dagestan, Tšetšeenia, Inguššia, veidi vähemal määral ka Põhja-Osseetia, Kabardi-Balkaaria, Karatšai-Tšerkessia ja Adõgee üle.
Kaukaasia nõukogudejärgse aja süsteemsetest muutustest kõneldes alahinnatakse sageli väga olulist etnilis-demograafilist tegurit. Kolmest idapoolsest regioonist, nimelt Tšetšeeniast, Inguššiast ja Dagestanist, tõrjuti 1990. aastate esimesel poolel välja peaaegu kogu vene elanikkond. Siinkohal tuleb märkida, et olukorra kardinaalse erinevuse tõttu etendasid venelased Kaukaasias sootuks teistsugust rolli kui Balti vabariikides. Kaukaasias olid nad olnud omamoodi sotsiaalne “turvapadi” ehk grupp, mis oli lojaalne keskvõimule ning kujutas endast tähtsat ühiskondlik-majanduslikku segmenti, ilma milleta ei oleks kohalike olude tõttu võimalik olnud tõhus haldus, kvaliteetne haridus ega kvalifitseeritud tootmine. Lisaks sellele moodustasid venelased hädavajaliku lüli, mis sidus Kaukaasiat kultuuriliselt ülejäänud Venemaaga, ning olid, hoolimata keerulistest suhetest kohalike elanikega, ometi neile sotsiaalse käitumise osas eeskujuks. 1990. aastatel see kõik lakkas. Tšetšeeniast ja Inguššiast lahkusid venelased 1990. aastate algul peaaegu täielikult, sealjuures seisis lahkumise taga tihtipeale füüsiline vägivald või sellega ähvardamine. NSV Liidu lagunemise ajal moodustasid aga neis vabariikides venelased 25 protsenti elanikkonnast.
Teistes Kaukaasia vabariikides kulges sama protsess vähem dramaatiliselt ja venelaste lahkumine oli suhteliselt tagasihoidlikum, kuid ka seal on venelased tänapäevaks peaaegu täielikult poliitilisest elust välja tõrjutud. Venelaste lahkumistung on seniajani suur ka neis vabariikides, kus nad on suurim või suuruselt teine rahvusgrupp (Adõgee, Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria). Seejuures peavad nii Kaukaasia venelased, Kaukaasia rahvaste esindajad kui ka ülejäänud Venemaa elanikud enamasti Põhja-Kaukaasiat omaette maa-alaks, kus valitsevad ülejäänud Venemaast erinevad poliitilised, õiguslikud ja ühiskondlikud olud.
See ei olegi tõest väga kaugel. Põhja-Kaukaasia vabariikides 1990. aastate algul võimule tulnud etniline eliit, enamasti nõukogudeaegse parteinomenklatuuri etnilised esindajad, rajas suletud võimusüsteemi, kuhu pääses peamiselt sugulus- ja korruptiivsete sidemete kaudu. Majandusliku infrastruktuuri kriis, mille tingis esialgu majandussidemete katkemine NSV Liidu teiste piirkondadega, seejärel aga uue juhtkonna oskamatus leida adekvaatseid juhtimislahendusi, tõi kogu regioonis kaasa majandusliku surutise ja massilise töötuse. Tootmine kahanes katastroofiliselt ning Kaukaasia vabariigid võtsid kiiresti sisse juhtpositsioonid regioonide seas, mida keskvõim on sunnitud lõputult doteerima. Sealjuures lähevad riigieelarvest vabariikidele eraldatud vahendid täielikult kohaliku eliidi taskusse, mis on kutsunud esile nõukogude ajaga võrreldes ennenägematu sissetulekute erinevuse vaeste maaharijate ja valitsusametnike vahel.
Ainuüksi see poleks Kaukaasiat 1990. aastate Venemaast kuigi palju eristanud. Kuid erinevalt enamikust Venemaa regioonidest olid Kaukaasias aktiivsed etnilised liikumised ja arenenud relvakandmiskultuur. Seetõttu on igasugused protestiilmingud juhtimissüsteemile äärmiselt ohtlikud.
Rahvuslus, võim, relvad ja religioon
1990. aastate algul manipuleerisid Põhja-Kaukaasia vabariikide võimud etniliste liikumistega suhteliselt edukalt, mille näiteks on kahtlemata Tšetšeenia iseseisvuse väljakuulutamine. Dagestanis, Kabardi-Balkaarias ja Karatšai-Tšerkessias loodi keerulised etnilise “vastukaalu” mehhanism, mis piiras eelkõige teatud etniliste üksuste osalemist valitsemisorganites. Inguššias ja Adõgees suunati etnilise liikumise energia osaliselt suveräänse vabariigi taotlusse; enne NSV Liidu lagunemist oli nende piirkondade staatus märksa tagasihoidlikum. Põhja-Osseetias, mis soovis ennast näidata keskvõimu geopoliitilise kantsina “lootusetute” islamiregioonide keskel, tekkis lausa kaks etnilist projekti: toetus tunnustuseta Lõuna-Osseetiale ning vastasseis inguššidega, kes nõudlesid Prigorodnõi rajooni.
Vabariikide võimuaparaadile olid natsionalistlikud ning kohati separatistlikudki ideologeemid vahend, mis aitas püsistada nende staatust elanikkonna silmis ning pakkus võimalusi kaubelda keskvõimuga (“meie hoiame separatismi kontrolli all, kui teie meile rohkem vahendeid eraldate”). Etnilistes liikumistes osalejatele polnud see üksnes poliitilise eneseväljenduse vahend, vaid ka oma tihtipeale väga aineliste huvide teostamise ja kaitsmise vorm.
Etnilised liikumised kasvasid kokku võimustruktuuride ja organiseeritud kuritegevusega. Eranditult kõigil Kaukaasia etnilistel liikumistel oli oma relvastatud struktuur. 1990. aastate algul õnnestus see uus relvastatud jõud siiski kanaliseerida sõjalise vastasseisu kolletesse, nimelt Tšetšeeniasse, kus esimeses sõjas keskvõimu vastu, võitlesid tihti regionaalsete võimude vaikival heakskiidul, kõigi Kaukaasia vabariikide esindajad, samuti Abhaasiasse ja vähemal määral Lõuna-Osseetiasse.
Väga iseloomulik on Põhja-Kaukaasia vabatahtlike osalemine Gruusia-Abhaasia konfliktis 1992.–1994. aastal. Vabatahtlikke suunasid Abhaasiasse peamiselt Kaukaasia Rahvaste Konföderatsiooni (KRK) aktivistid. KRK oli ühiskondlik organisatsioon, mida juhtisid tšetšeenid ja mis ühendas kõigi Põhja-Kaukaasia rahvaste esindajad olemuselt separatistliku idee ümber. Religioossed erinevused ja vanad etnilis-territoriaalsed vaidlused lükati tagaplaanile: KRK moslemitest võitlejad sõdisid õlg õla kõrval mittemoslemitega.
Kuid 1990. aastate teisel poolel, pärast esimese Tšetšeenia sõja lõppu ja Hassavjurti lepingute allakirjutamist, mille kohaselt Tšetšeenia poliitilise staatuse küsimuse lahendamine lükati edasi viieks aastaks, 2001. aastasse, tabas Kaukaasias natsionalismi- ja separatismiideed kriis. Üsna tähtsat osa mängis selles Tšetšeenia valmistatud pettumus. Saanud sisuliselt Venemaast sõltumatuks, sattus vabariik välikomandöride omavahelise vaenu kütkesse, kusjuures mitmed neist monopoliseerisid ainelised hüved samamoodi nagu sõjaeelne nomenklatuur. Naabruses suruti etnilised liikumised peaaegu täielikult maha või siis astusid need lõplikult liitu võimudega ega kujutanud endast enam protestivormi.
Samal ajal jäi vähekindlustatud elanikkonna olukord raskeks, majanduslik surutis süvenes, vaeseimate ja rikkaimate sissetulekute vahe süvenes, võimustruktuuride korruptiivne klanniiseloom tugevdas aga veelgi nende positsioone. Pettunud etnilises separatismis, pöördusid rahulolematud üha enam islami poole.
Tuleb märkida, et islam on levinud kõigis Põhja-Kaukaasia vabariikides, isegi Põhja-Osseetias on ligikaudu 20 protsenti elanikkonnast, peamiselt Digori osseedid, moslemid. Sealjuures erineb nii islam kui ka suhtumine sellesse Põhja-Kaukaasia ida- ning lääneosas. Idas sai islamit juba XVIII sajandil võitluslipp, mille alla koondus enamik kohalikke hõime võitluseks Venemaa impeeriumi pealetungiga. Dagestanis, Tšetšeenias ja Inguššias on islam väga tugev, isegi nõukogude ideoloogide pingutused ei suutnud religiooni Ida-Kaukaasiast kuidagi välja tõrjuda. Ingušid, tšetšeenid ja dagestanlased järgivad traditsiooniliselt sunniitide shafii koolkonda, kusjuures kõigis kolmes vabariigis on väga tugevad sufistlikud vennaskonnad.
Põhja-Kaukaasia lääneosas on islamisse traditsiooniliselt suhtutud vähema rangusega ning seal ei ole see igapäevakultuuri nii sügavalt juurdunud kui idas. Religioosses mõttes sovetiseerusid Lääne-Kaukaasia rahvad märksa rohkem. Lisaks järgivad Põhja-Kaukaasia lääneosa moslemid sunniitide hanafi koolkonda, mis on iseloomulik ka Venemaa Volga-äärsetele piirkondadele (Tatarstan ja Baškortostan) ja mida peetakse kõige mõõdukamaks ning sallivamaks islamikoolkonnaks.
Värsked usutuuled Lähis-Idast
Traditsiooniline usumaastik hakkas muutuma alles 1990. aastatel: üheaegselt huvi tärkamisega etniliste traditsioonide vastu kasvas eriti noorsoo seas ka islamihuvi. Traditsiooniline vaimulikkond, kes oli saanud hariduse nõukogude islamiõppeasutustes, ei suutnud seda rahuldada, seda enam, et moslemite ametlikke usuinstitutsioone peeti sageli kohaliku võimu omamoodi “ideoloogiliseks osakonnaks”. Samal ajal ametliku vaimulikkonna autoriteedi langemisega avanes inimestel pärast piiride avanemist võimalus saada märksa kaasaegsem islamiharidus Lähis-Ida riikides.
Koju tagasi pöördunud, kujutasid nad senisele vaimulikkonnale tõsiseid konkurente: paljudele usklikele tuli näiteks üllatusena, et vaimulik ei tohigi võtta matusetalituse eest tasu. Uued noored imaamid oskasid märksa paremini koraani tõlgendada ning suutsid paindlikult reageerida kiiresti muutuvatele oludele. Peaaegu kõikjal tekkisid neile andunud poolehoidjad, ilmusid uued mošeed ja alternatiivsed õppeasutused.
Siinkohal tuleb rõhutada, et kaugeltki mitte kõik uued imaamid ei pooldanud islami fundamentalistlikke vorme. Paljud olid saanud hariduse mainekates ja mõõdukates islamiülikoolides Kairos ja Ammanis. Enamasti ei piirdunud välismaal omandatud teadmised shafii ja hanafi koolkonna raamidega ning hõlmasid Venemaal vähe levinud hanbali koolkonna seisukohti, kuid see ei tulenenud tavaliselt mitte teadlikust valikust, vaid lihtsalt õppekohast. Venemaal polnud sel ajal peaaegu üldse islamikirjandust, tõlgiti aga peaaegu eranditult hanbali koolkonna allikaid. Nii või teisiti, Kaukaasia põlvkondadepikkune islamipärandi tõlketraditsioon murdus 1990. aastatel.
Üsna suurt osa mängis selles kõiges 1980. aastate lõpul loodud Islami Taassünni Partei. Nähtavasti üritasid NSV Liidu võimud selle abil kontrollida Põhja-Kaukaasia islamiseerumist. Kuid olukord väljus väga ruttu üldse igasuguse kontrolli alt.
Välismaal omandatud hariduse kvaliteeti ei saanud keegi kuidagi kontrollida, pealegi hakkas ka Põhja-Kaukaasiasse jõudma fundamentalistlik ideoloogia. Lisaks naasvatele õppuritele hakkasid 1990. aastate algul piirkonda saabuma araabia jutlustajad, kes kõnelesid üha enam globaalsest džihaadist ja puhtast islamist.
Just puhta islami pooldajaid ehk salafiste on Venemaa poliitilises leksikas ekslikult hakatud vahhabiitideks nimetama. Algupäraselt on salafistide siht tugineda eranditult moslemite pühakirja tekstile, mistõttu nad peavad nii sunniitide koolkondi kui ka vennaskondi hereesiaks, mis väärib ainult väljajuurimist. Mitte kõik salafistid ei poolda relvastatud võitlust kõigi oma vastaste vastu, kuid relvastatud džihaadi loosung on neile märksa iseloomulikum kui teistele moslemitele.
Imporditud fundamentalism leidis Kaukaasias eest nõrga ja võimude kontrollile allumatu keskkonna. Tšetšeenias tekkis teise Venemaaga peetava sõja eel olukord, mis ähvardas kaasa tuua üldise kodusõja. Osa välikomandöre eesotsas Å amil Bassajevi ja Jordaania päritolu emiir Hattabiga nõudsid Itškeeria põhiseaduse muutmist, et kehtestada šariaadi õiguskord. Teised välikomandörid, kelle meelest ilmutas Itškeeria president Aslan Mashadov liigset nõrkust fundamentalistide suhtes, läksid opositsiooni, hiljem aga üle Venemaa poolele.
Separatistid ja fundamentalistid
Venemaa võimud panid pikka aega ning osaliselt ka teadlikult ühte patta sõja separatistide vastu ja sõja religioossete fundamentalistide vastu. Ehkki Aslan Mashadov oli kindlasti separatistlik liider, finantseerisid teist Tšetšeenia sõda kahtlemata ka neile kaasa tundvad Lähis-Ida usklikud. Osa neist (usutavasti mõnikümmend inimest) osales ka otseselt sõjategevuses. Bassajevi lähikonnas oli tõepoolest araabia komandöre, keda peeti Al Qaeda liikmeteks, näiteks Hattab, Abu Omar as-Seyf, Abu Dzeit, Abu Kuteib ja teised. Usutavasti võtsid mõned tšetšeeni välikomandörid osa Al Qaeda korraldatud nõupidamistest Pakistanis 1998. – 1999. aastal, mille käigus langetati ilmselt otsus määrata Tšetšeenia üheks globaalse džihaadi suunaks. “Globaalse terroristliku internatsionaali” rahalist ja sõjalist panust sõtta endasse ei tasu küll üle hinnata, selle peamiseks liikumapanevaks jõuks olid ja on jäänud kohalikud tšetšeenid ise. Kuid tšetšeenide põrandaaluste globaalsete sidemete analüüs on praegugi aktuaalne, sest sellest sõltub regiooni tulevik.
Tšetšeenia ja Dagestani tugev traditsiooniline islam suutis üle elada esimese tõsise fundamentalistide väljakutse 1999.-2000. aastal, mil niinimetatud Itškeeria ja Dagestani šuura kuulutas välja kahe vabariigi territooriumil kalifaadi loomise. Teise sõja tagajärjel tuli Tšetšeenias taas võimule etniline eliit, mis koosneb endistest separatistidest. Nad teevad päevast päeva truualamlikke avaldusi Moskva suunas, kuid tegelikult rajavad vabariigis sisuliselt iseseisva võimusüsteemi, mida seovad Venemaaga ainult eraldised riigieelarvest. Praegu võib öelda, et teise Tšetšeenia sõja võitsid need separatistid, kes jäid 1998.-1999. aastal Å amil Bassajeviga eriarvamusele. Nad õppisid oskuslikult manipuleerima tšetšeenide natsionalistlike tunnetega ja püüavad nüüd teostada oma iseseisva arengu mudelit, millesse ei mahu ei fundamentalistlik islam ega avalik relvastatud vastasseis Moskvaga.
Dagestanis ei ole võimuaparaat nii tugevasti muutunud kui Tšetšeenias. Kuid nii Tšetšeenia kui ka Dagestan kujutavad endast endiselt lakkamatu diversioonisõja tandrit, mida peavad relvastatud põrandaalused, keda koondavad religioossed, mitte aga separatistlikud ideed. Teise Tšetšeenia sõja ajendiks ei olnud enam separatistlik, vaid just religioosne tegevus.
Paljud põrandaalused ei ole kuigi hästi kursis usuõpetuslike nüanssidega. Enamikule pole mitte usk, vaid pigem nördimus võimude ebaõigluse tõttu või kättemaksusoov neile ja nende peredele osaks saanud ülekohtu pärast tõukeks, mis sunnib nad astuma relvastatud džihaadi rajale. Siiski peavad nad religiooni võimsaks ühendavaks jõuks võitluses kohalike võimude, aga ühtlasi ka keskvõimu vastu.
On iseloomulik, et erinevalt Tšetšeeniast kasvab Dagestanis diversioonide hulk peatumatult. Seda võib peaaegu üheselt seletada sellega, et Tšetšeenias on sõja tõttu taas vahetunud vähemalt osa eliiti, kuid Dagestanis on vabariigi juhi omaaegsest mõistlikust väljavahetamisest hoolimata valitsev grupp suutnud oma positsioone säilitada juba ligikaudu kakskümmend aastat.
Just etniline eliit on Kaukaasia suurim probleem. Juba oma olemasoluga diskrediteerib see rängalt riigivõimu ja tekitab rahvas pidevat protesti, mis avaldub muu hulgas ka fundamentalistlike põrandaaluste kujul. Seejuures üritab eliit põrandaaluste arvel Moskvaga kaubelda samamoodi, nagu nad varem kauplesid etniliste liikumiste arvel: “Islamiülestõusu ei puhke seni, kuni teie meile raha annate.”
Mõned vabariikide võimuesindajad on üritanud võtta ühendust religioossete põrandaalustega, et nendega manipuleerida ning tagada “kontrollitud ebastabiilsus”. Aga kui 1990. aastate algul oli etnilistel liikumistel ja vabariikide nomenklatuuril põhimõtteliselt ühine vastane keskvõimu kujul, siis nüüd on põrandaaluste peamiseks vastaseks just kohalikud ametnikud ja militsionäärid. Seepärast on ka katsed kasutada põrandaaluseid enda huvides mõistetud läbi kukkuma.
Viimasel ajal on keskvõim saavutanud Kaukaasias märkimisväärset edu võimukaadri optimeerimise osas. Lisaks on õnnestunud likvideerida mitu nimekat põrandaaluste juhti. Kuid praegune diversioonisõda levib piirkonnas sellest hoolimata, kas tuntud välikomandörid osalevad või mitte. Kaukaasias loodud ühtsel põrandaalusel võrgustikul on endiselt olemas tsentraliseeritud juhtimine. Ometi on üksikud rakukesed, mis sageli koosnevad kahest-kolmest inimesest, kes ei pruugi teistega nägupidi tuttavadki olla, võimelised tegutsema ka autonoomselt. Sealjuures ei mängi mingit rolli ei etnilised erinevused ega halduspiirid.
Selles mõttes on fundamentalistlik oht Põhja-Kaukaasia kesk- ja lääneosas vähemalt sama tõsine kui Tšetšeenias, Inguššias ja Dagestanis. Läänes on küll tavapäraselt pooldatud märksa ilmalikumat ellusuhtumist ning seal on seniajani säilinud ühiskondlik stabilisaator suhteliselt suure vene kogukonna kujul. Kuid traditsioonilise islami nõrkus tagab ka siin “puhastele moslemitele” korraliku “mobilisatsioonibaasi”. Vaesust, korruptsiooni ja võimude omavoli kogenud inimesed, kes on pettunud etnilistes liikumistes, otsivad lohutust islamist. Ametlik islam seda pakkuda ei suuda: traditsiooniline vaimulikkond on kehva haridusega, tihedalt seotud vihatud võimudega ning mõnigi kord ka ise korrumpeerunud. “Puhaste moslemite” kogukondi ei ole siin (nagu ka idas) kuigi palju, aga potentsiaalselt võivad neid toetama hakata kõik, kes vähegi ilmutavad huvi religiooni vastu.
Seejuures üritab traditsiooniline vaimulikkond koostöös kohalike võimuorganitega maha suruda igasuguse teisitimõtlemise. Seepärast on väga sageli isegi mõõdukad imaamid, kes ei ilmuta poolehoidu vaimsematele koolkondadele, arvatud fundamentalistide hulka, nende poolehoidjaid aga hakatud vaenama ja taga kiusama. Kõige selle tulemusel on võimud lausa tõuganud mõõdukad moslemid, kes varem isegi ei mõelnud relvastatud võitlusele, astuma terrorirajale. Sellise väära profülaktika ilmekaks näiteks on rünnak Kabardi-Balkaaria pealinna Naltšiki vastu. Sellest võttis osa hulk noori kabarde, kes varem ei olnud ilmutanud mingit sümpaatiat relvastatud ekstremismi suhtes.
Samas oli Naltšiki operatsioon kavandatud ja läbi viidud põrandaaluste liidrite Å amil Bassajevi ja Anzor Astemirovi juhtimisel, keda seostatakse “globaalse terroristliku internatsionaaliga”. Astemirov, kes on päritolult kabardi aristokraat, on nüüdseks võtnud nimeks emiir Seifulla ning juhatab niinimetatud Kaukaasia rinde Kabardi-Balkaaria sektorit. Pärast Bassajevi surma 2006. aasta juulis jäi Seifulla peaaegu ainsaks olulisemaks relvastatud džihaadi ideoloogiks Kaukaasias: tema manifestid, mis koosnevad peaaegu täielikult Koraani tsitaatidest, ilmuvad regulaarselt võitlejate Interneti kodulehtedel.
Sidemeid tuleb juurde
Leidub andmeid ka selle kohta, et Anzor Astemirovi hea sõber Rassul Kudajev (kannab sama perekonnanime viimasest Afganistani sõjast osavõtnuga, kes langes ameeriklaste kätte vangi, hiljem aga sattus võimude repressioonide alla pärast võitlejate rünnakut Naltšikis) astus Türgis ühendusse Al Qaeda liikmetega, nimelt Jordaania päritolu Raid Mansur al-Bannaga. Al-Banna hukkus enesetapurünnakus Bagdadis 2005. aasta veebruaris. Ühe versiooni kohaselt korraldas al-Banna kabardi kogukonna sidemeid Abu Musab al-Zarkawiga. Veel ühe versiooni kohaselt leiab al-Zarkawi jälgi mõningates 2004. aasta terroriaktsioonides, näiteks plahvatuses Moskvas Riia metroojaamas ning kahe Venemaa tsiviillennuki plahvatuses 2004. aasta augustis. Vastutuse terroriaktsioonide eest võttis enda peale Islambuli brigaad, mille juht Muhammad Islambuli oli al-Zarkawiga üsna lähedalt seotud. Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria ja Adõgee fundamentalistide sidepidamist (see tähendab, intellektuaalse ja materiaalse vahetuse) globaalse võrgustiku juhtidega hõlbustavad kabardi ja tšerkessi kogukonnad Jordaanias, Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides.
Rahvusvahelise fundamentalistliku kogukonna huvi oma mõju suurendavate “puhaste moslemite” kogukondade vastu Põhja-Kaukaasias on täiesti ilmne. Praegu pole nende osakaal veel väga suur: koos kaasatundjatega on neid vaevalt üks protsent elanikkonnast. “Sõjaline tiib” on veelgi napim. See ei ole mõistagi takistuseks diversioonisõjale, mis käib sisuliselt seitsmest Kaukaasia vabariigist kuues. Lisaks täienevad võitlejate read seda enam, mida visamalt püsivad vabariikides võimul toimetud ja korrumpeerunud režiimid. Hetkel on olukord suhteliselt stabiilne. See on seotud Venemaa soodsa majandusliku konjunktuuriga ning Moskva mitme päris adekvaatse kaadripoliitilise otsusega. Kuid kaalukauss võib kalduda iga hetk teisele poole. Areenilt on lahkumas esimese põlvkonna liidrid, näiteks Å amil Bassajev, kes jõudsid relvastatud džihaadi juurde etnilise natsionalismi ja separatismi kaudu, kuid tekkinud vaakumi võivad kiiresti täita globaalse võrgustiku emissarid ja nende kohalikud mõttekaaslased. Ja siis võib selguda, et Kaukaasia terroristliku internatsionaali tont, mida seni on meile ette maalinud mitte väga nutikad valitsuspropagandistid, ei ole enam tont, vaid reaalsus. Võidelda selle vastu ainult relva jõul – olgu siis Põhja-Kaukaasias või kus tahes maailma nurgas – on kasutu, ainuke väljapääs on pakkuda inimestele mõni köitvam positiivne idee. Paraku on see palju keerulisem kui presidentide väljavahetamine ja sõjaväeosade ümberpaigutamine.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar