juuni 18, 2013

Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast?

Viimasel aastal on Põhja-Kaukaasias kujunenud eeldused ebastabiilsuse süvenemiseks ning riigivõimul puuduvad vajalikud lahendused uute ohtude tõrjumiseks.

Bostoni 15. aprilli terrorirünnakut on mõistagi raske võrrelda 2001. aasta 11. septembri tragöödiaga. Kuid ka see maratoni lõpusirgel kõlanud plahvatus muutis teataval moel maailma. Eelkõige sundis see Läänt taas hoolikalt uurima, mis õieti toimub Venemaal Põhja-Kaukaasias.
Küsimus ise, kuivõrd on Bostonis juhtunu seotud Põhja-Kaukaasia ja seal toimuvaga, osutus üsna mitmetahuliseks. Vennad Džohhar ja Tamerlan Tsarnajevid on rahvuselt tšetšeenid, kuid kooskõlas tänapäeva maailmas kehtivate poliitilise korrektsuse põhimõtetega ei peaks see õieti midagi tähendama, sest Lääne väärtustesüsteemi üks olulisemaid põhimõtteid on kõigi võrdsus seaduse ja kohtu ees, sõltumata rahvuslikust kuuluvusest.
Ent antud juhul ei olnud võimalik rahvuslikku kuuluvust eirata. See oli ilmselgelt osa vundamendist ja selline osa, ilma milleta Bostoni kuriteo motiivi poleks tekkinudki.
Uurimine selgitas üpris kiiresti, et vennad Tsarnajevid ei ole lihtsalt tšetšeenid, vaid tšetšeenid, kes tundsid elavalt huvi Põhja-Kaukaasia sisside relvastatud võitluse vastu.
Isegi kuu aega pärast tragöödiat ei ole kaalukaid tõendeid, et Tsarnajevid oleksid kuulunud mõnesse diversioonivõrgustikku. Nende tegu oli pigem kahe noore inimese samm, kes olid saanud innustust Põhja-Kaukaasia džihadistidelt ja mingil määral end nendega samastasid.
Siinkohal tuleb küll teha mööndus, ilma milleta ei ole võimalik adekvaatselt käsitleda teisi Bostoni laadis olukordi – mille esinemist, paraku, võib edaspidi pidada päris kindlaks.
Mööndus on järgmine: Tsarnajevite puhul on kõik suhteliselt lihtne. Nende huvi Põhja-Kaukaasia džihaadi vastu tekkis seotusest ühe Põhja-Kaukaasia rahvaga, kelle juures džihaad kuulub otse kultuuri, tahame seda või mitte.
Kuid otsese, sisulise, isegi loogilise sideme puudumine Tsarnajevite ja Põhja-Kaukaasias võitlevate džihadistide vahel kõneleb meile võrreldes 11. septembriga tunduvalt kasvanud ohutasemest. 11. septembri löögi andmiseks oli vajalik üleilmne terrorivõrgustik. Bostoni maratoni löögi andmiseks polnud üleilmset terrorivõrgustikku enam vaja instrumendina, vaid pigem sümbolina tahvelarvuti ekraanil.
Üks meie silme ees muutuva maailma ohte selles seisabki, et too tahvelarvuti võib sama edukalt kuuluda kellelegi, kes pole sugugi tšetšeen. Võib kuuluda ükspuha kellele, kes mingil, teistele sugugi mitte kohe arusaadavatel põhjustel hakkab lihtsalt ühel heal päeval internetist lugema džihaadi kohta ja tasapisi end ette kujutama džihaadi teele asuva võitlejana. Niisuguse ohu tekkimist ei ole võimalik ennustada, tänapäeva riikidel puuduvad vahendid, millega oleks võimalik takistada vaba teabeleviku ja liikumisvabadusega maailmas üksi tegutsevate elanike vägivallapurskeid.
Ameerika ja Lääs tervikuna on pärast 11. septembrit juba mitmel korral pidanud seisma teatavas mõttes maailmavaatelise valiku ees: kas teabe ja inimeste vaba liikumine või nende ja teiste vabaduste piiramine julgeoleku nimel. Õnneks on seni valik langenud põhiväärtuste säilitamise kasuks, vastasel juhul võiks tunnistada terroristide võitu.
Spiraali uuel harul on valikut langetada isegi mõneti hõlpsam: vabaduste piiramine, mis võimaldaks kas või ühe skaalaastme võrra suurendada turvatunnet üksikisikute vägivallapursete ees, peaks olema sõna otseses mõttes orwellilikult põhjapanev, ometi ei saaks keegi garanteerida selle edu.
Sestap tuleb meil harjuda elama maailmas, kus ohu allikas pole vaenulik riik ega isegi üleilmne terrorivõrgustik, mille eest oleks end võimalik teatavate vahenditega kaitsta. Uues maailmas võib oht tekkida sporaadiliselt kus tahes. Sellele võib vastu seada ainult väärtused, mida me oleme valmis ühiselt kaitsma, ja meie institutsioonide valmisoleku toetada korra jaluleseadmist ja kannatanute abistamist seal, kus seda äkitsi peaks vaja minema.
Kui pöörduda tagasi Tsarnajevite juurde, siis nende tegu lõhkus mitu klišeed, mis iseenesest ongi aina ohtlikumaks muutuvas üleilmastunud maailmas kohatud. Ehkki Venemaa üritas pärast 11. septembrit 2001 oma sõda Põhja-Kaukaasias siduda üleilmse sõjaga terrori vastu, ei olnud see katse üldiselt kuigi edukas. Lääne inimeste tavateadvuses jäi Põhja-Kaukaasias pulbitsev vastupanu väikeste, kuid uhkete ja vabadust armastavate rahvaste vastuseisuks türanlikule savijalgadel impeeriumile.
Niisiis jäi avalikkuse sümpaatia mässuliste poolele, seda isegi pärast 2007. aastat, kui Põhja-Kaukaasia sisside juht teatas avalikult solidaarsusest Al-Qaeda ja maailma teiste muslimite organisatsioonidega, mis peavad võitlust islami seaduste ja korra kehtestamise eest.
Kui Lääs suhtus umbusaldusega Venemaa 2000. aastate alguse katsetesse esitada Põhja-Kaukaasia sündmusi osana üleilmsest vastupanust terrorismile, olid sel umbusaldusel kindlad juured.
Venemaa on alati paisutanud välistegurite osa Põhja-Kaukaasias. Välisvaenlane on vajalik selleks, et vältida traumaatilist tõdemust: Põhja-Kaukaasia “puder” on keedetud kohalikus katlas ja kohalikest koostisosadest, tuld katla all aga on aidanud õhutada keskvõimu tegevus. Lisaks andis see ideaalse võimaluse vastata kõigile humanitaarse kallakuga etteheidetele: “Meil on Kaukaasias seesama vaenlane, mis teil Iraagis ja Afganistanis, ja teate ju isegi, et nendega tuleb otsustavalt ümber käia.”
Ent täielikult mööda vaadata Põhja-Kaukaasias toimuva seostest nõndanimetatud ülemaailmse džihaadiga oli ekslik toona ja on ka praegu – just seda meenutabki valusalt ja traagiliselt meile Boston. Põhja-Kaukaasia praegused sissid on väga suurel määral religioosselt motiveeritud. Neil on suurel määral samad sihid ülejäänud maailma relvastatud radikaalsete muslimitega ja need sihid omakorda on seotud sõdimisega oma väärtustesüsteemi kehtestamiseks mis tahes teiste süsteemide üle – kusjuures võitlus peab kestma võiduka lõpuni.
Selliste väärtuste püsistumine tuleneb suurel määral aastaid toiminud ebaseaduslikest ja poolseaduslikest suhtluskanalitest Põhja-Kaukaasia ja Lähis-Ida vahel. Neid pidi on liikunud misjonärid, mudžahiidid, raha, ideed. Olulisim on just viimane. Põhja-Kaukaasia kõige tähtsam seos üleilmse džihaadiga on samasugune nagu vendadel Tsarnajevitel Põhja-Kaukaasia sissidega: see on omamoodi soft power, pehme jõud.
Islam on Põhja-Kaukaasias eksisteerinud ammugi, aga selle iseloom ja omaksvõtmise sügavus on eri piirkondades erinenud. Nõukogude võimu ajal suruti usutraditsioonid ühiskondliku elu äärealale, mistõttu 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse ilmalikud rahvuslik-demokraatlikud liikumised, mis Tšetšeenia puhul kasvasid üle separatismiks, on tugevasti Nõukogude ajast välja kasvanud.
Loomulikult ei saa neid liikumisi kuigi hästi võrrelda sametrevolutsioonidega Ida-Euroopas ja Baltikumis: tuleb arvesse võtta, et Nõukogude impeeriumi Kaukaasia perifeeria majanduslik olukord oli sootuks teine ja teine oli ka vaimne ruum, millesse see oli järjepidevalt kuulunud.
Pealegi olid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse tõukejõud suuresti omamoodi piirkondliku bürokraatia revolutsioon, mis püüdis kindlustada oma mõjuvõimu ja muuta see mis tahes keskuse esindajate ees võimalikult läbitungimatuks. Viimane ei puuduta küll nii palju Tšetšeeniat kui naaberalasid, kus see Tšetšeenia sõdade kõrval täiesti edukalt õnnestus.
Majandusliku taristu krahh, venelaste massiline lahkumine, sõda ja ebastabiilsus tekitasid Kaukaasias väärtuste virvarri.
Et Põhja-Kaukaasia ühendatus Venemaaga tugines peamiselt vene elanikkonnale ja “arenenud” majandusele, millega eelkõige venelased tegelesidki, lakati majanduse ja venelaste kadudes Kaukaasias tasapisi suhtumast Venemaasse kui kultuurilisse eeskujusse ja norme kehtestavasse keskusse.
Mõlemad rollid on alates 2000. aastate algusest üha kindlamalt üle võtnud islam. Viimase jõud peitub nii traditsioonis kui ka selles, et erinevalt aina vaenulikumast Venemaast pakub islam universaalset maailmavaatelist süsteemi, millele pole olulised rahvuslikud piirid ja mis samal ajal seob piirkonna suurema, Marokost (tänapäeval küll juba pigem Suurbritanniast) Indoneesiani ulatuva islamimaailmaga.
Teise Tšetšeenia sõja ajal Moskva juba mõistis, et Kaukaasias ei seisa Venemaa silmitsi mitte rahvusliku separatismiga, vaid jõudu koguva usulise liikumisega. Seepärast otsustati teha panus nõndanimetatud traditsioonilisele islamile, mida oli kombeks vastandada väidetavalt imporditud radikaalsele islamile. Mõneti oli see õigustatud lähenemine, mis lähtus osaliselt õigest olukorra hinnangust.
Kaukaasia noored muslimid, kellest paljud saavad teoloogilise hariduse Lähis-Ida riikides, suhtuvad tõepoolest religiooni teisiti kui nende eakamad kaasmaalased. Mõnelgi juhul on dogmaatilised erimeelsused muutunud sõna otseses mõttes lepitamatuks. Ka teise Tšetšeenia sõja algul Venemaa poolele asunud Kadõrovite suguvõsa võitlus oli ja on suurel määral traditsioonilise islami võitlus islami imporditud versioonide poolehoidjatega.
Kuid tundub, et riigi toetumisel traditsioonilisele islamile on rohkem miinuseid kui plusse. Riigiaparaat ei ole juba loomu poolest mõeldud osalema dogmaatilistes vaidlustes, kuid on andnud vaidluse ühele osapoolele ülekaalu füüsilise jõu mõttes.
Sisuliselt tähendab see ususõja sanktsioneerimist, rääkimata juba sellest, et islamit liitlaseks valides laiendab riik ise selle osalemist piirkonna ühiskondlikus elus ning annab islamivaadetele peaaegu piiramatu võimaluse oma mõjuala laiendada ja süvendada.
See on nagu katse kustutada tulekahju bensiiniga: Moskva teeb panuse traditsioonilistele muslimitele, üritades kaitsta enda kui kultuurimõjude allika ja normiseadja positsioone, kuid  ühtlasi ka nõrgestab sellega neid positsioone.
Samal ajal kaob silmnähtavalt vahe traditsiooniliste muslimite ja nende muslimite vahel, kellega me Moskva strateegide arvates kindlasti peame võitlema. Lepitamatud dogmaatilised erimeelsused võidakse ajutiselt tagaplaanile lükata, nende asemele aga võib astuda (ja juba ongi hakanud astuma) islamisolidaarsus. Seni on see täheldatav veel vaid sõnaks saanud kahtlustes: kas ikka just islamiradikaalid on süüdi kriisis, mis on tabanud Põhja-Kaukaasia elu kõiki tahke?
Tuleb arvestada sedagi, et füüsilised ressursid, millega riik on justkui valmis toetama traditsioonilisi muslimeid, pole kaugeltki piiramatud. Neiks on peamiselt kohalik õiguskaitse- ja kohtusüsteem. See on aga läbi imbunud korruptsioonist, ei suuda toimida, ei allu sugugi alati keskvõimule ja mis peamine, ei ole kohalike elanike silmis usaldusväärne.
Riik kui kodanikke teeniv instrument, mängureeglite allikas ja vahekohtunik suudab Põhja-Kaukaasias tegutseda aina vaevalisemalt. Kuna inimesed, sõltumata sellest, millist islamivoolu nad pooldavad, eelistavad elada ja suhelda kindlate reeglite järgi, siis võtavadki nad omaks muud normatiivsed süsteemid. Ainukesed reaalselt kättesaadavad alternatiivid on adaat (rahvuslikud tavad)  ja šariaat (islamikoodeks). Just see ongi näiliselt kireva ja lahkmeelse Põhja-Kaukaasia muslimikogukonna “kokkupuutepunkt”.
Reageerimine jõu kasutamisega “mittetraditsiooniliste” muslimite suhtes tähendab juba praegu riski põrkuda ühinenud islamivastupanule, millest pole tegelikult võimalik jagu saada, kui mitte suurendada sõjalist kohalolekut taas tasemeni, mis on võrreldav aktiivse sõjategevuse ajaga Tšetšeenias. Lootus, et kiirete institutsionaalsete reformidega Põhja-Kaukaasias ja kogu riigis suudab Venemaa ruttu taastada enda kui normide ja väärtuste allika rolli, on õhust võetud. Seda eriti siis, kui arvestada, et praegusel aeglaselt kokku variseval riigistruktuuride süsteemil on oma kasusaajad, kes on võimelised olukorda destabiliseerima, kui keegi püüab seda tõsiselt muutma hakata.
Igal juhul pole mõtet samme Põhja-Kaukaasia olukorra tervendamise ja riigiaparaadi taastamise suunas loota enne projekti “Sotši-2014” lõppu. Olümpiamängudeni jääva aja vältel eelistab Moskva peaaegu kindlasti säilitada praegust stabiilsusega sarnanevat olukorda või tugevdada füüsilist survet, et nii-ütelda hiirepoegki võrgust läbi ei poeks. Eespool mainitud põhjustel võib aga surve tugevdamine avaldada soovitule vastupidist mõju.
Rängalt süvendab probleeme Põhja-Kaukaasia maareformi saatuslik venimine võrreldes ülejäänud riigiga. Enamikus Põhja-Kaukaasia piirkondades on maa erastamist ja omavalitsuste reformi aastaid edasi lükatud hirmu tõttu teravdada sajandeid vindunud etnilisi tülisid maa pärast. See ei erutanud inimesi märkimisväärselt, kuni Venemaal polnud ennast tunda andnud majandussurutis ning maa omamine kodumaal, näiteks Dagestanis või Kabardi-Balkaarias, ei olnud muutunud veel majanduslikult oluliseks neile, kes varem teenisid perekonnale raha Surgutis, Astrahanis, Rostovis või Moskvas. Nüüd on aga avastatud, et hoolimata erastamise edasilükkamisest on maaõigused ometi paika loksunud – ja üldjuhul kohalike võimumeeste kasuks.
Viimasel aastal on Põhja-Kaukaasias kujunenud korralikud eeldused ebastabiilsuse süvenemiseks ning riigivõimul puuduvad vajalikud lahendused uute ohtude tõrjumiseks. Füüsilise surve tugevdamine on riskantne, senisest suuremad investeeringud ainult toidavad korruptsiooni, ei lahenda aga kuidagi muresid normide kehtestamise ja nende järgimisega ning institutsioonide ja maareformiga.
Võib konstrueerida mitmesuguseid poliitilisi hüpoteese, kuidas kasvavad probleemid Põhja-Kaukaasias võivad nõrgestada Venemaa valitsevat režiimi, kuidas need võivad tõmmata režiimi tähelepanu eemale Gruusia konfliktipiirkondadelt ja üldse Lõuna-Kaukaasialt või kuidas oleks lõppeks mõistlik pöörata Moskva tähelepanu Süürialt Venemaa enda Põhja-Kaukaasia “tagahoovile”.
Muide, üks omajagu tähtsaid argumente, miks Venemaa on Assadi režiimi Süürias piiratult toetanud, on see, et Damaskusel on suures osas sama vaenlane, mis Moskval Põhja-Kaukaasias. Ja seda mitte ainult formaalselt – islamivõitlejad –, vaid osaliselt ka päris otseselt: Süürias sõdib valitsusega hulk inimesi, kes on läbinud lahingukooli Venemaal Põhja-Kaukaasias või “mobiliseeritud” Põhja-Kaukaasia vabariikidest.
Ent Boston tuletas meile meelde, et Põhja-Kaukaasia probleemid pole ainuüksi Venemaa probleemid. Tänapäeva maailm on pisike ja läbipaistev. Mahhatškalast Bostonisse on kümme tundi lennata. Bostonist Põhja-Kaukaasia islamibrigaadide veebileheni on vaid üks hiireklõps.
Sellises olukorras on suisa veider kõnelda, nagu oleks vaja üheskoos otsida sobivaid vastuseid uutele ohtudele – pealegi kui tundub, et otsijatel pole juba ammu enam midagi ühist. Ühiseks on jäänud vaid üks – viha ühise vaenlase vastu, kelle haarmed ulatuvad juba Bostoninigi.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.