mai 16, 2013

Bostoni hoiatus: kas Põhja-Kaukaasia terrorioht levib üle Venemaa piiride?

Võib olla ainult aja küsimus, millal „vägivallaturu” tingimustes üles kasvanud noored muutuvad rahvusvahelise terrorismi tööriistadeks ka väljaspool Venemaa piire.

Bostoni pommirünnaku järel tõusis maailmas korraks huvi Tšetšeenia, laiemalt kogu Põhja-Kaukaasia arengu vastu ning eriti tõusis teemaks sealt lähtuv terrorismioht. Viimaste aastate sündmused on näidanud, et Põhja-Kaukaasiast lähtuv terrorismioht vähemalt Venemaale on endiselt tõsine, kuigi erinevalt 1990ndate lõpu – 2000ndate alguse terroriaktidest pole need enam kuidagi seotud iseseisvusvõitlusega. See oleks aga täiesti uus areng, kui Põhja-Kaukaasiast külvatud terroriseeme langeks väljapoole Venemaad. Ühe juhtumi põhjal on siiski vara mingeid järeldusi teha, pealegi pole veel kindlat tõestust Bostoni rünnaku väidetavalt sooritanud tšetšeenidest vendade Tsarnajevite seotusest just Põhja-Kaukaasia islamiradikaalidega.
Mitu võitlust
Kremlile on muidugi kasulikud väited Läänes rünnakuid korraldavatest tšetšeenidest islamiterroristidest, et veenda suuremat osa liberaalset Lääne avalikkust: olukord Põhja-Kaukaasias on oluliselt muutunud, võrreldes selle ajaga, kui peamiselt Lääne-Euroopa riigid ja Norra võtsid vastu kümneid tuhandeid sõjapõgenikke Tšetšeeniast.
Täna pole meil enam põhjust rääkida relvastatud iseseisvusvõitlusest Põhja-Kaukaasias, vaid mitmest erisuunalisest relvastatud võitlusest: ühtede eesmärk on kehtestada islamiseadustele alluv ühiskond (tuntud „Kaukaasia Emiraat”, mille loomisest teatas nende juht ja Venemaa kõige tagaotsitavam terrorist Doku Umarov 2007. aastal), teised võitlevad mingite isiklike eesmärkide nimel ja/või maksavad konkreetselt kätte isiklikel või perekondlikel põhjustel, kolmandad on sulaselged bandiidid ja labased väljapressijad (on juhtumeid, kus selliste bandede juhiks on osutunud politseinikud), neljandaid rahastavad äärmuseni korrumpeerunud kohalikud ametnikud, et lõigata nende abil kasu „segastest aegadest” jne. Pole välistatud, et kuskil tegutseb mõni ideeline rühmitus ka iseseisva Tšetšeenia nimel. Vahel juhtub ka nii, et ühe või teise eesmärgi nimel ühinevad muidu erinevate sihtidega rühmitused ja teevad koostööd.
Ühesõnaga päris kirju seltskond, kellest n-ö ideelised islamivõitlejad ei moodusta tõenäoliselt üldse enamustki. Oluline on rõhutada, et kuigi üldiselt on viimastel aastatel peetud islamiradikalismi ja valitsusvastast relvastatud võitlust Põhja-Kaukaasias sünonüümideks, siis kindlasti see ei ole nii. Paljude jaoks on islamiradikalism lihstalt selline tore kate, mille all teha oma musti tegusid. See on tegelikult hea küsimus, millist rolli mängib üldse islam Põhja-Kaukaasia relvastatud võitluses. Sellele ei ole selget vastust.
Ühest küljest teevad „Kaukaasia Emiraati” kuuluvad jõugud ning ka iseseisvalt tegutsevad jõugud kõlavaid, islami väärtustele apelleerivaid avaldusi, kuid minu mulje järgi on suur osa Põhja-Kaukaasia elanikest sisimas üsna ilmlikud või siis mõõdukate vaadetega islamiusulised ning kindlasti ei toeta suurem osa inimesi neid avaldusi. Ma olen lugenud ühest sotsiloogilisele uuringule pretendeerivast küsitlusest Põhja-Kaukaasia vabariikides, mille järgi toetas šariaadiseadusi üsna väike protsent küsitletuist, aga selle küsitluse usaldusväärsust oli väga raske hinnata. Teada on küll, et kaugemad Dagestani mägikülad elavad üsna oma reeglite järgi ning nendes on oma osa islamiseadustel, aga ka nendel juhtudel on talibanlikud äärmused välistatud, sest need lihtsalt pole omased Põhja-Kaukaasia traditsioonidele. Üldse on häda selles, et aastatepikkuse konflikti tõttu pole Põhja-Kaukaasia kohta mitte mingisuguseid usaldusväärseid uuringuid sellest, mida rahvas tegelikult seal arvab ning millised sügavamad sotsiaalsed protsessid seal üldse toimuvad. Kõik põhineb ju ainult hinnangutel. Näiteks, et Põhja-Kaukaasia on kindlalt triivimas välja Venemaa kultuuriruumist.
Alates 1992. aasta verisest konfliktist Inguššia ja Põhja-Osseetia vahel on suur osa Põhja-Kaukaasia vabariikidest elanud pidevate relvastatud konfliktide tingimustes ja hirmus. See on juba kaks aastakümmet ehk terve inimpõlv! See hakkab vaikselt juba meenutama elu Lähis-Idas või veel hiljuti mõnes Põhja-Iirimaa piirkonnas, sest on raske uskuda, et relvastatud konfliktid lõppevad Põhja-Kaukaasias selle kümnendi jooksulgi.
Terve inimpõlv on üles kasvanud Põhja-Kaukaasias teadmisega, et relva või pommi kasutamine oma õiguste/õigluse või usu nimel on normaalne praktika. Sama normaalseks peavad nad ka seda, et kõik nende ümber on juurteni korrumpeerunud, et vajadusel saab iga politsei- ja riigiametnikku alati ära osta ning üldse on iga inimese elu müüdav-ostetav ehk siis väärtusetu. Inimelu hind on Põhja-Kaukaasias täna endiselt väga odav, kuigi viimasest Tšetšeenia sõjast on möödas juba üle kümne aasta. Vene eksperdid ütlevad selle kohta, et Põhja-Kaukaasias on välja kujunenud üsna täiuslik „vägivallaturg” (vene k рынок насилия).
Sõja õied
Korduvalt viimase viie aasta jooksul Põhja-Kaukaasias viibinuna on mul jäänud mulje, et see eelkõige Tšetšeenia sõdadest alguse saanud vägivallakogemus on inimestes nii tohutult akumuleerunud, et mõjutab otseselt nende igapäevast käitumist, kõnepruuki ning mõtteviisi. Näiteks valus mälestus sõjast ja kättemaksusoov Venemaale elab endiselt edasi oi-oi kui paljudes tšetšeenides. Nad lihtsalt varjavad seda.
Tohutult palju on vaimselt muserdatud inimesi, eriti noorukeid, keda on kerge ära kasutada ükskõik mis tegudeks, pakkudes neile oma elule mingitki lahendust. Seda sõdadest ja konfliktidest moonutatud põlvkonda saab tänaseks paljuski ohjeldada ainsa vahendiga, mida nad aktsepteerivad – toore jõuga, mida kõige edukamalt teeb Tšetšeenia. Kaua selline meetod muidugi vastu ei pea, aga kohalikud võimud ega ka Kreml pole suutnud midagi paremat välja mõelda.
See on minu arust ainult aja küsimus, millal need „vägivallaturu” viljakates tingimustes üles kasvanud noored muutuvad rahvusvahelise terrorismi tööriistadeks ka väljaspool Venemaa piire. Boston oli kardetavasti alles algus ning veidi juhuslik lugu (jällegi – kui muidugi leiab kindlalt tõestust tšetšeenidest vendade seos just Põhja-Kaukaasia islamiradikaalidega), aga Põhja-Kaukaasia päritolu terroristidest kuuleme me lähiaastatel veel palju rohkem. Juba kasvõi selle tõttu, et mida edukamad on Venemaa jõuametid islamistidest võitlejate ja nende passiivsete toetajate väljatõrjumisel Põhja-Kaukaasiast, seda enam peavad nad ju kuhugi mujale minema, sest vaevalt et õnnestub venelastel neid kõiki maha tappa. (Vene jõuametkonnad kasutavad tapmise asemel küll väljendit „likvideerima”.) Kardetavasti toob see kaasa pettumuslaine Läänes nende seas, kes omal ajal vaikides toetasid Tšetšeenia vabadusvõitlust.
Põhja-Kaukaasia islamivõitlejatel on pikaajalised tõestatud sidemed radikaalsete islamiringkondadega nii Araabiamaades kui ka kaugemal. Kõik on kuulnud araabia päritolu välikomandöridest Esimese ja Teise Tšetšeenia sõja ajal (tuntumad neist on Hattab ja tema järeltulija Abu al-Walid), aga sealtkandi „metsavendi” on eelkõige Dagestanis tabatud viimase ajani välja. Viimane tuntuma tegelase, „doktor Muhammedi”, tabamine jääb siiski juba 2009. aastasse.
Põhja-Kaukaasiast tulnud mehi on omakorda tabatud elusate ja surnutena valitsusvastastest islamistide üksustest nii Iraagis, Afganistanis kui ka nüüd Süürias. Viimaste aastate selge trend on järgmine: oluliselt on vähenenud islamivõitlejate sissevool Põhja-Kaukaasiasse, aga seda rohkem liigub „kogenud kaadrit” või siis lihtsalt radikaalselt meelestatud islamiusulisi Põhja-Kaukaasiast välja maailma. Vene Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) väited Põhja-Kaukaasia bojevik’ide sidemetest rahvusvahelise terroriga ei ole mingil juhul laest võetud.
Õiglus imaam Šamili kodukülas
Aga seda rahvusvahelise terrorismi mõju Põhja-Kaukaasia „metsavendlusele” ei maksa ka üle hinnata, varem oli see kindlasti suurem. Palju rohkem kui kuskilt Araabiamaadest tulnud värbajad või kohalikud radikaalsete vaadetega õpetajad mõjutab kohalikke elanikke võimude selline hoolimatu ning õiglusetu käitumine, nagu ma nägin mõned aastad tagasi Gimrõ mägiasulas.
Gimrõ on tuntud kui Tsaari-Venemaa vastu 19. sajandil edukalt võidelnud kuulsa imaami Šamili koduküla. Tänapäeval on mägedes peituv Gimrõ ja lähedal asuv Balahhani asula tuntud kui salafismi (vahhabismi) ühed tugevamad kantsid terves Põhja-Kaukaasias ning nendest avaaride asulatest võib pidevalt lugeda terrorismivastase võitluse kroonikatest. Balahhanist oli pärit näiteks Mariam Šarapova, üks kahest enesetaputerroristist, kelle süül hukkus 2010. aastal Moskva metroos 41 inimest.
Gimrõs sain ma näitliku õppetunni, kuidas vägivald võib muutuda suletud ringiks ning hakata ennast taastootma. Ma usun, et samasuguseid olukordi on juhtunud paljudes kohtades Põhja-Kaukaasias.
Venemaa jõuametkonnad peavad ilmselt kõiki Gimrõ elanikke läbiimbunuteks radikaalse islami ideedest, sest asula elanikud rääkisid tõepoolest võimude kohta väga raskeid sõnu. Aga hoopis mitte selle kohta, et nende usuharjumusi piiratakse (sellega olid nad harjunud), vaid selle kohta, kuidas võimude hoolimatus on muutnud nende traditsioonilist elu.
Võimud ehitasid allapoole mägijõele hüdroelektrijaamade kaskaadi, mille paisud uputasid 400 hektarit Gimrõ elanike sajandite jooksul rajatud puuviljaaedu ning jätsid ilma traditsioonilise sissetulekuta väga paljud pered. Vastutasuks pakkus riik kompensatsiooni, mis kohalike meelest oli liiga väike ning seotud nende, mägilaste jaoks alandavate protseduuridega.
Gimrõ asula lähedal on maanteetunnel, mille läbimise eest nõuavad ametnikud ebaseaduslikku tasu, aga muud võimalust liiklemiseks kohalikel pole. Vaatamata kaebustele pole keegi kohalike elanike kaitseks midagi ette võtnud.
Neid lugusid oli veel ning kõigi iva oli selles, et mingit õiglust polnud kohalikel võimalik saavutada. Loomulikult tekitas ja tekitab see proteste, mida politsei tõlgendab alati ühtemoodi – islamiradikaalide rünnakud ühiskondliku korra vastu, millele alati järgnevad väiksemad või suuremad karistusaktsioonid. (Kuigi muidugi on ka selliseid Gimrõ elanike seas, kes on võimude vastu relvad kätte võtnud.)
Viimase suurema karistusoperatsiooni üle 4000 elanikuga Gimrõs viisid FSB ja politsei läbi tänavu aprilli keskel. Kaukaasia-uudistele pühendunud portaali Kavkaz Uzel andmetel kästi peaaegu kõigil asula elanikel kodudest lahkuda ja viidi nad kõrvalküladesse, kust suur osa sai koju naasta alles nädal hiljem!
Eriüksused otsisid kogu selle aja vältel asulas islamiradikaalidest võitlejaid, kellest kolm külas ak tapeti. Kui elanikud tagasi lasti, siis oli kuus kodu õhku lastud põhjendusega, et sealt leiti isevalmistatud lõhkekehad. 420 peret esitasid avalduse nende majapidamistele suurema või väiksema kahju tekitamisest. Kindlasti ei vasta elanike kõik kaebused tõele, aga sama kindel on ka see, et õiglast uurimist nende kaebuste suhtes nagunii ei tule. Kui suur on võimalus, et Gimrõ elanikud hakkaksid kuidagi sõbralikumalt suhtuma võimudesse, kui need lasevad nende maju õhku ilma mingi kohtuotsusteta?
Lahenemine ja süvenemine
Isegi enamik Venemaa eksperte saab aru, et sellised operatsioonid mitte ei lahenda olukorda, vaid ainult süvendavad probleemi. See on pealtnäha kummaline, et Kreml ja Vene jõuametkonnad ei taha sellest juba aastaid (meelega?) aru saada. Tegelikult pole aga midagi kummalist, kui sa näed, et need ekspertide soovitused võidelda korruptsiooniga, klannivõimu, õiglusetusega ning selle vastu, et paljud Venemaa seadused kehtivad seal vaid paberil, jõuavad lõppude lõpuks ju nende samade Põhja-Kaukaasia poliitikute ja ametnike lauale, kes nendest kuri-asjadest kõige rohkem kasu lõikavad. Kogu see tegevus meenutab juukseidpidi iseenda soost välja tirimist, nagu tabavalt märkis üks mu Põhja-Kaukaasia probleemidega tegelev tuttav Moskvast. Enamusel Põhja-Kaukaasia eliidist puudub igasugune soov olukorda muuta ja nende ainuke soov ning eesmärk on, et Kreml eraldaks Põhja-Kaukaasia vabariikidele rohkem raha dotatsioonideks. Mis omakorda toob kaasa ainult tigedama võitluse ning rohkem ohvreid ka relvastatud konfliktis.
Moskva ajakirjanikest üks parimaid Põhja-Kaukaasia tundjaid Olga Allenova (ta on ise pärit Põhja-Osseetiast) kirjutas hiljuti ajakirjas Ogonjok, et kuigi formaalselt Venemaa osa, elab   Põhja-Kaukaasia tema meelest faktiliselt muust Venemaast omaette elu rohkem kui kunagi varem. Ka tuntud Põhja-Kaukaasia ekspert Aleksei Malašenko märkis hiljuti, et kuigi majanduslikult ja poliitiliselt jääb Põhja-Kaukaasia Venemaa omaks, siis sisemist elu ja olukorda reguleeritakse seal üha enam kohalike traditsioonidega. Kuigi paljudele Läänes – ja ilmselt ka Eestis – paistab see meeldivat, siis tegelikult pole selles midagi head. Halvemal juhul võib see tähendada Euroopa külje all Somaalia-sarnase seadusetuse „musta augu” tekkimist. Milliseid võimalusi avaks see rahvusvahelisele terrorismile, pole vaja pikalt seletada. 1990ndate lõpu Tšetšeenia võib siis meile tunduda täitsa kuurordina.