Carl Bildt: riigiloomist me alles õpime

Kui suurt ohtu kujutavad läbikukkunud riigid lähiaastatel? Mida me peaksime tulevikus ette võtma, kui arvestada, et lääneriikide sõjalised ja osaliselt isegi majanduslikud ressursid kipuvad kõigi ohukolletega tegelemiseks napiks jääma?

Me peame andma endale aru, et kui varem kujutasid endast meie julgeolekule peamist ohtu tugevad riigid – meenutagem vaid Nõukogude Liitu! –, siis nüüd ähvardavad meid pigem nõrgad riigid ja neisse kätketud ohud.

New Yorgi ja Washingtoni rünnakute taga ei seisnud mitte Nõukogude Liit, vaid Afganistani mägedes varjus tegutsev killunenud võrgustik. Ja kui ka see konkreetne Afganistanist tulenev oht ei ole praegusel hetkel rahvusvahelise sekkumise tõttu märkimisväärne, siis ometi võime öelda, et Afganistan kujutab meie ühiskonnale ohtu üha suureneva narkootikumide väljaveo ja sellega seotud kuritegevuse tõttu.

Ma ei taha mõistagi väita, et kõikjal maakeral oleks olukord ühesugune. Ida-Aasiasse vaadates on ilmne, et lähikümnenditel saab probleemiks Hiina suurenev jõud. Siin on aga meie ees seisvad probleemid nii-öelda klassikalised. Kui me aga heidame pilgu suurele otse Euroopa külje all asuvale piirkonnale Agadirist Amritsarini ja Adenist Astrahanini, on samamoodi ilmne, et me peame silmas pidama nõrkadest riikidest tulenevaid probleeme.

Me peame olukorda põhjalikult ja õigesti analüüsima ning töötama välja poliitilised vahendid probleemide lahendamiseks. Ma usun, et oleme mõlema osas alles alustanud.

Kas olete nõus analüütikutega, kelle väitel vajab elujõulise riigi loomine rahvusvahelise kogukonna ja vahest vägedegi kohalolekut paari põlvkonna, s. o 40 – 50 aasta vältel, lühemaajalised missioonid aga võivad isegi kahju tuua?

Ma olen kindlasti nõus sellega, et riigiloome – sest nii tuleks seda õieti nimetada – nõuab palju rohkem aega, ressursse ja kannatlikkust, kui otsuste langetajad oskavad tavaliselt ette näha. Samas tuleb iga situatsiooni vaadata omaette, arvestada konkreetseid asjaolusid.

Bosnias on meil väed sees veel kümme aastat pärast Daytoni rahulepingut, ning rahvusvahelise sekkumise määr maa siseasjadesse on üsna suur, kuigi mina kuulun nende sekka, kes pooldavad selle võimalikult kiiret lõpetamist.

Kosovos on möödunud ainult viis aastat sõjast, mille põhjus erinevalt Bosniast oli pigem vihkamine, mitte hirm, ning riigiloome on osutunud märksa raskemaks ja nõudlikumaks ülesandeks, kui paljud tahaksid tunnistada.

Ma olen nõus sellega, et kiired paranduskatsed ja lihtsad lahendused võivad anda oodatule vastupidise tulemuse ja olukorda hoopis destabiliseerida. Kui rahvusvaheline kogukond otsustab sekkuda või mingil muul moel osaleda tõsiselt mingi riigi või piirkonna riigiloome- või stabiliseerimisprotsessis, tuleb olla ka valmis pikemat aega sellel kursil püsima.

Kui rääkida ÜRO rollist riigiloomes, siis millised on olnud edusammud ja millised läbikukkumised ja mida me viimastest võiksime õppida?

Üks USA ajutrusti RAND Corporation hiljutine uurimus hindas üllatavalt positiivselt ÜRO riigiloome- ja stabilisatsioonimissioone, alates 1990. aastate alguse missioonist Kongos. kuigi ma kuulun selle juhatusse, rõhutan siiski, et see on minu arvates kindlasti maailma parim ja võimsaim ajutrust

Läbikukkumisi on muidugi ka olnud. Haitis on üks katse teise järel ikka ja jälle ebaõnnestunud. Somaalias lõppes kõik kaosega. Kongos püsib endiselt meie ees väljakutse.

Aga sisuliselt kõigil neil juhtudel võib probleemi näha tegelikult julgeolekunõukogu soovimatuses anda realistlik mandaat, tagada vajalikud ressursid või püsida ka läbi raskuste kindlalt valitud kursil.

Bosniat on sageli peetud ÜRO läbikukkumiseks, aga see sõltub rohkem sellest, kuidas asjale vaadata. Kindlasti oli see rahvusvahelise kogukonna läbikukkumine. Samas saadeti ÜRO väed 1992. aastal sinna piiratud mandaadiga kaitsta humanitaarabi jagamist. Rahu tagamine oli teistes kätes ja arvestada “teiste” suutmatus töötada välja realistlik strateegia oli see põhjus, miks sõda kestis edasi 1995. aasta lõpuni.

Kas ÜRO käsutuses peaks olema mõni püsiv institutsionaalne ja protseduuriline vahend, mida kasutada riigiloome vajaduse tekkimisel?

ÜRO sekretariaadis tegutseb rahuvalveoperatsioonide osakond, lisaks sellele on poliitikaosakonnal oluline roll kriiside vältimisel, nende avalikuks konfliktiks arenemise takistamisel ning nõrkade riikide killunemise ja kokkuvarisemise peatamisel.

Hiljuti soovitas niinimetatud kõrge kogu luua julgeolekunõukogu alluvuses omaette rahukomisjoni, mis tegeleks just selliste küsimustega. See kõlab hästi, aga ma pelgan, et see tekitaks rohkem probleeme, kui lahendaks.

Seda laadi operatsioonide eest peab kõige kõrgemal tasandil vastutama julgeolekunõukogu. Kui see vastutus mingilgi määral delegeeritakse, siis, ma kardan, hakkab nõukogu neisse probleemidesse suhtuma veelgi kergekäelisemalt kui seni, ning niigi keeruliste operatsioonide ja missioonidega on veelgi rohkem probleeme.

Kuidas oleks kõige parem rahvusvahelist tegevust koordineerida? Mida ütlete selle kohta oma kogemuse pinnalt?

Rahvusvahelise kogukonna tegevuse koordineerimine ja üksmeel ongi kõige võti. Kui valitsevad lahkarvamused ja erimeelsused, ei ole lihtsalt võimalik edu saavutada.

Kuidas selleni jõuda, sõltub konkreetsest situatsioonist. Balkani küsimustes on tihtipeale võtmeroll olnud niinimetatud kontaktgrupil. Muudel juhtudel on asju korraldanud ÜRO raames tegutsevad mitteametlikud grupid ja kui vaadata näiteks hiljutist Sudaani põhja- ja lõunaosa rahulepet, siis selles oli võtmeroll niinimetatud IGADi regionaalsel grupil, mida toetasid peamiselt USA, Suurbritannia ja Norra.

Tuleb leida vorm, mis koondaks igal konkreetsel juhul kõik vajalikud osapooled ja asjahuvilised. Ma ei usu, et siin oleks võimalik mingisugune üldine, kõigile ja alati sobiv lahendus.

Kas ei valitse oht, et kui rahvusvaheline kogukond on asunud üles ehitama mõnd läbikukkunud või kokkuvarisenud riiki, keskendutakse rohkem sellele, mida ise ära teha, mitte aga sellele, et õpetada kohalikke inimesi vajalikke asju tegelema? Nii võivad ju kohalikud poliitikud parimal juhul õppida hästi suhtlema rahvusvaheliste organisatsioonidega ja halvemal juhul nende tagant osavalt varastama, aga mitte oma riiki ise asjatundlikult juhtima.

Valitseb küll. Me oleme korduvalt näinud, et tekib sõltuvuskultuur. Kui me ei ole väga ettevaatlikud, siis kipub see lausa domineerima ning takistama katseid luua kohapeal vastutustundliku võimu tekkimise pinnas.

Kui vaatame näiteks Bosniat, pole kahtlustki, et minu järglased kõrge esindaja ametis on kaldunud õõnestama kohaliku poliitilise süsteemi arenemist, suurema kohaliku vastutuse ja potentsiaali tekkimist.

Ma olen nõus sellega, et kiired paranduskatsed ja lihtsad lahendused võivad anda oodatule vastupidise tulemuse ja olukorda hoopis destabiliseerida.

Selle asemel et võtta endale raskete otsuste langetamise vastutus ja leida kompromisse, on kohalikel inimestel palju lihtsam lihtsalt blokeerida igasugune tegevus ja paluda seejärel kõrgel esindajal sekkuda ning asi lahendada. Kui esindaja seda teeb, on muidugi lihtne tema otsust kritiseerida, olgu see siis milline tahes. Nii oleme me soodustanud vastutamatuse kultuuri süvenemist. Sellele tuleb lõpp teha.

Käisin jaanuaris Kosovos ja nägin, kuidas Eesti rahuvalvajad eskordivad serblasi nende enklaavkülast tööle ja tagasi – iga päev 40 kilomeetrit. Nad on seda teinud juba tükk aega, aga vajadus eskordi järele ei tundu sugugi kahanevat. Millal ja kuidas võiksid eestlased sealt ära tulla? Mitte et nad peaksid seda kiiresti tegema – õigupoolest neile meeldib seal, aga ikkagi…

Või äkki on õige, et rahvusvaheline kohalolek sellistes kohtades nagu Kosovo hoopis süvendab kahe kogukonna eraldatust, mitte ei integreeri neid, et rahu hinnaks on integratsiooni puudumine?

Meil ei ole kindlasti õnnestunud rajada Kosovos paljurahvuselist riiki. Kui NATO ja ÜRO sisse marssisid, tagasime peaaegu miljoni albaanlasest põgeniku kiire naasmise ja seda võib täiesti õigustatult pidada suureks eduks. Kuid samal ajal ei suutnud me kaitsta kohalejäänud vähemust ega vältida peaaegu veerand miljoni inimese väljarändu. See oli sama kindlasti suur läbikukkumine.

Kui me praegu Kosovost lahkuksime, olen täiesti veendunud, et sealt rändaksid kiiresti välja kõik veel sinna jäänud vähemused. Serblased ei pruugi pärast eelmise aasta märtsirahutusi pidada enam NATOt selleks usaldusväärseks kaitsjaks, mida nad algselt lootsid, aga ilma NATO praegusegi kaitseta, ma kardan, lahkuksid nad sealt ilmselt täies koosseisus.

Me peame jääma Kosovosse veel pikaks ajaks. Hädavajalik on kaitsta sealseid vähemusi ja just meie peame olema need, kes selle tagavad. Ma arvan, et meie kohalolek on edaspidi ainus võimalus loota, et kogukonnad mingilgi määral suudavad üksteisele läheneda.

Kui oluline on riigiloomes identiteedi küsimus? Kuidas lahendada olukord, kus sügavale juurdunud rahvuslik enesetunnetus tekitab inimeste vahele lõhe ning ühendav kontseptsioon, mida suudab pakkuda rahvusvaheline kogukond, näiteks demokraatlik turumajanduslik tulevik, on märksa nõrgem kui rahvustunded?

Me elame ajal, mil identiteet on poliitilise tegurina kaugelt tähtsam kui ideoloogia. Riigi- ja rahuloomes ongi tihtipeale suurim ja tõsiseim väljakutse luua sellised riiklikud struktuurid, mida peetakse legitiimseks väga erineva identiteediga piirkondades.

Vaatame veel kord Bosniat. Tegemist on riigiga, mis ühendab üksikisikuid, kes tihtipeale identifitseerivad ennast eelkõige horvaadi, muslimi või serblasena. Või võtame Makedoonia, kus päris igale albaanlasele on ilmselge, et tema olemuse määrab just asjaolu, et ta on albaanlane.

Paljurahvuselistes riikides on probleeme rohkem, aga Euroopas on need jõudnud stabiilsuseni, milleni vahest mujal on keerulisem jõuda. Vaadakem näiteks Belgiat, mis on sõna otseses mõttes jagunenud valloonideks ja flaamideks. Või vaadakem teid: nii Eestis kui Lätis elavad koos inimesed, kes võiksid väga hästi ennast täiesti välistavalt identifitseerida. See peab toimima ja me teame, et see toimib ka tegelikult.

Üha rohkem tuleb meil mõelda mitmesele identiteedile. Ma olen kirjutanud raamatu, milles kirjeldan ennast oma koduprovintsi Hallandi, Rootsi ja Euroopa kodanikuna ning üritan selgitada, et oleksin märksa vaesem, kui peaksin määratlema oma identiteedi üheselt.

Kas keeruline riigiloome eeldab otseselt multilateraalset ehk rahvusvahelist lähenemist?

Jah. Kui võtta kas või selline suhteliselt väike riik nagu Haiti, mis asub ju otse võimsa USA ukse all, võib ometi märgata, et isegi Washington eelistab alati läheneda multilateraalselt. Ka kõige võimsamad riigid peavad väiksemaidki riigiloomeoperatsioone tihtipeale üksi teostamiseks liiga suureks ülesandeks.

Kuidas siis hinnata USA kalduvust talitada üksi või üldse mitte sekkuda? Kas USA ja eriti Bushi praeguse administratsiooni poliitika õõnestab riigiloomet kui sellist?

Olukord muutub. Nad on ilmselgelt saanud väga tõsise õppetunni Iraagis ja ma võin ainult kahetseda, et nad võtsid selle operatsiooni ette nii ilmselgelt lihtsustatud ja lihtsameelse ettekujutusega kõigest sellest, mis neid ees ootab.

Nüüd valitseb seal palju suurem tahe teisi kuulata, vahel isegi lausa meeleheitlik soov tõmmata ka teisi kaasa…

Kuidas hindate riigiloomet Iraagis? Mis on tehtud hästi, mis halvasti, millised võivad olla tulevikuväljavaated?

Ma usun, et vead on nii ilmsed, et neid ei pruugi siin üles lugedagi. Poliitilised siksakid, mida me kõik oleme näinud, osutavad täiesti selgelt raskustele, mida kogu protsessi käigus on kohatud.

Ma pean tulevikus kõige keerulisemaks väljakutseks põhiseaduslikke küsimusi ning riigi võimaliku lagunemise riski. Põhjas elavate kurdide seas valitseb väga tugev omariikluse soov ning selliste linnade nagu Mosul ja Kirkuk paljurahvuselist iseloomu ja piirkonna naftaressursse arvestades tekitab see äärmiselt plahvatusohtliku situatsiooni.

Lisaks sellele valitseb ilmselge majandusreformide vajadus. Saddami ajastu riiklike subsiidiumide struktuur ning eeskirjad on sisuliselt endiselt jõus ja kuni see nii on, ei ole meil mingit võimalust näha naftaga mitte seotud majandusharude arengut. Iraagile saab tõelise demokraatliku stabiilsuse tuua ainult taastatud õitsev keskklass, kes usub kindlalt oma tulevikku.

Tänaseks on peaaegu kakskümmend aastat möödas hetkest, mil Nõukogude Liidus tõusis võimule Mihhail Gorbatšov. Eesti on nüüd NATO ja ELi liige ning põhimõtteliselt lääneriik, samal ajal kui Venemaa libiseb üha kiiremini tagasi autoritaarsusse. Miks? Miks need teed on nii erinevalt kulgenud?

Ma usun, et Eestile oli ELi ja NATOga lõimumine absoluutselt otsustava tähtsusega. NATO on andnud Eestile hädavajaliku turvatunde, mis on võimaldanud ajada avatumat ja suuremeelset poliitikat nii Eestis elavate venelaste kui ka Venemaa enda suhtes. ELiga lõimumine aga on viimasel viieteistkümnel aastal määranud üheselt sisepoliitilise arengusuuna.

Eesti suutis ka – ja see on väga märkimisväärne saavutus – kerkida üheks Euroopa reformide liidriks. Mart Laari juurutatud ühtlase maksumäära poliitika oli vaieldamatult oluline Soomele, aga see on nüüdseks levinud kogu Kesk-Euroopas ja ühel päeval jõuab see kindlasti ka Lääne-Euroopasse.

Mis puutub Venemaasse, siis on ilmselge, et niinimetatud juhitav demokraatia omandab iga päevaga üha enam pehme autoritaarsuse tunnusjooni. Me näeme seda väga selgelt ajakirjanduses, eriti televisioonis, ja me näeme, kuidas valimistulemustega manipuleeritakse suuremal või vähemal määral. Ühiskondliku diskussiooni temaatika aheneb, üha tsentraliseeritum valitsemissüsteem on varsti halvatumad.

See teeb muret. Venemaal seisavad ees tohutud probleemid. Maa elanikkond kahaneb miljoni inimese võrra aastas, tervishoiu olukord teeb muret, infrastruktuur vajab hiiglaslikke investeeringuid, et selle pinnal saaks areneda laiapõhjalisem majandus.

Ma olen Venemaa lähituleviku osas pessimist, kuid kaugemale vaadates siiski optimist. Praegu liiguvad kõik trendid täiesti selgelt vales suunas. Kuid Venemaal on palju väga andekaid inimesi ning võimas tahe kuuluda täiel määral tänapäeva maailma. Seepärast ma usun, et ükskord me näeme, kuidas euroopalikud reformid leiavad taas tee Venemaale.

Kindlasti ei ole meie huvides, et Venemaa upuks probleemidesse, mida ta on aina vähem võimeline lahendama. Täna tuleb meil lahendada suur küsimus, kuidas kujundada poliitika, mis selle väldiks.