Artikli pealkiri on: Ajaloolised õppetunnid vastasseisust ja läbirääkimistest NSV Liidu/Venemaaga

Samas ei saa eitada, et näiline kergus, millega lõppkokkuvõttes Venemaa presidendi administratsioonil õnnestus Riigiduuma valimisi hallata, taaskinnitas vene ühiskonnas tunnet, et kontroll ühiskonna üle on kindlalt Kremli käes. See omakorda annab presidendi administratsioonile lisaaega, et režiimi ees seisvate sise- ja välispoliitiliste probleemidega tegeleda, ilma, et need muutuksid režiimi püsimisele otseseks ohuks.

Kreml ei soovi Ukraina vastast sõda lõpetada ilma tulemuseta, mida võiks nii sise- kui ka välispoliitiliselt eduloona serveerida. Teisalt jääb Venemaal puudu võimekustest soovitud mahus edu saavutamiseks, kuivõrd Vene armee kindralstaabi raportid tuhandetest ruutkilomeetritest Ukrainalt hõivatud aladest on ilmselge fantaasia. Vajaka jääb ka võimekusest rindest kaugemale jäävate piirkondade sõja mõjude eest kaitsmiseks.

Tagasi NSV Liitu

Ukraina kaugmaa droonilöökide tekitatud varjamatute mõjude kõrval on üha teravamalt esile kerkinud Venemaa riigirahanduse ees seisvad probleemid, mis tulenevad otseselt sõjaliste kulutuste kohati kontrollimatust kasvust ja mida suurendavad Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid – eriti asjaolu, et Venemaa on ära lõigatud rahvusvahelisest finantsturust. Olukorra problemaatilisusest saadakse aru ka Kremlis ja just see oligi põhjuseks, miks 19. oktoobril viidi läbi ümberkorraldused Venemaa valitsuses.

Tähtsaim muudatus oli senise rahandusministri Anton Siluanovi asumine ka asepeaministri ametikohale. Oluline areng oli ka Siluanovi senise esimese asetäitja Irina Okladnikova saamine asepeaministriks ja valitsusaparaadi juhiks. Rahandusministeeriumis oli Okladnikova ülesandeks koostada riigieelarve kava ja hiljem jälgida selle elluviimist. Venemaa meedias seostati toimunud ümberkorraldusi üsna üksmeelselt Venemaa föderaaleelarve probleemidega olukorras, kus riigi kulutused on juba mõnda aega suuremad tuludest ja eelarve defitsiit on kasvanud väga kiiresti.

Venemaa 2027. aasta eelarve peaks vähemalt paberil vähendama defitsiiti. Kuid seda mitte sõjaliste kulutuste kokkutõmbamisest, – need hoopis tõusevad rekordiliselt kõrgeks (17,1 triljonit rubla, mis moodustab 35% kõigist kuludest) –, vaid uute maksude kehtestamise, aga ka kodumaise laenamise ja fiskaalreeglite muutmise abil.

Tänane Venemaa on sisuliselt asunud kordama NSVLi vigu, kus muude sfääride arvel rahastati armeed ja sisekaitse valdkonda.

Seejuures on maksude tõstmine võimalik üksnes piiratud ulatuses, kuivõrd 2025. aastal juba tõsteti tulu- ja käibemaksu. Ka kodumaise laenamisega on keerulised lood, kuivõrd Venemaa pankadel ei ole vabu rublasid, mille eest osta riigivõlakirju ning pangad saavad võlakirjade ostuga jätkata üksnes juhul, kui nad saavad selleks abi Venemaa keskpangalt. Seda on viimane ka pankadele pakkunud, süstides Venemaa pangandussüsteemi täiendavalt vähemalt 2,3 triljonit rubla. Nii on keskpank sisuliselt “trükkinud” raha, võimaldamaks riigieelarveliste kulutuste finantseerimist.

Kui lisada 2027. aastaks planeeritud sõjalistele kulutustele sisejulgeolekule eraldatud summad, siis kokku moodustavad need 44% kogu eelarvelistest vahenditest, samas kui sotsiaalsfäärile, haridusele ja tervisehoiule kokku on ette nähtud üksnes 21% eelarvest. Tegemist on viimase 20 aasta kõige väiksema rahaeraldusega, mis tähendab, et Venemaa kulutused sotsiaalsfäärile vähenevad 2027. aastal käesoleva aastaga võrreldes 7%, haridusele 6% ja tervishoiule 6,8%.

Siluanovi määramisega asepeaministriks ja tema senise asetäitja määramisega valitsusaparaadi juhiks soovitakse tagada parem kontroll märkimisväärselt vähenenud mittesõjaliste kulutuste üle. See ei muuda kuidagi asjaolu, et taoline kulutuste jaotus ei ole jätkusuutlik. Tänane Venemaa on sisuliselt asunud kordama NSVLi vigu, kus muude sfääride arvel rahastati armeed ja sisekaitse valdkonda. Ka toona tõi see kaasa elanikkonna elatustaseme järjekindla vähenemise ja riigi vaates vajalike investeeringute tegemata jätmise, mis määrasid NSVLi pöördumatult läänemaailmast mahajäämise kursile.

Ameerika ulatab abikäe

Venemaa oli seega juba enne Riigiduuma valimisi suve lõpuks omadega tupikusse jõudnud ja samamoodi lõputult jätkata justkui enam ei saanud. Kõige ilmsemaks lahenduseks, kuidas olukorda muuta, oleks olnud uue suure mobilisatsioonilaine läbiviimine. Seetõttu oodati ja kardetigi Venemaa ühiskonnas ning ka Venemaaga tegelevate ekspertide kogukonnas laialdaselt, et peale Riigiduuma valimisi viiakse mobilisatsioon läbi.

Uut mobilisatsioonilainet ei ole aga seni toimunud ja hetkel paistab, et vähemalt enne aasta lõppu ei toimugi. Tõsi, Vene armee ees seisvad elavjõu probleemid sõjas Ukrainaga ei ole kuhugi kadunud. Seega on säilinud vajadus suuremahulise mobilisatsiooni järele, kuid vähemalt ajutiselt üritatakse elavjõu puuduse lahendamist edasi lükata 2026. aasta juunis esimest korda kasutusele võetud meetoditega. Mitmetes regioonides on see tähendanud sobivas vanuses meeste sisuliselt jõuga tänaval kinni pidamist ja armeega liituma sundimist.

Venemaa juhtkond näeb USA hirmudes ja ootustes võimalust Washingtoniga manipuleerimiseks ning enda huvides ära kasutamiseks.

Mis siis suve lõpus, sügise alguses juhtus, et mobilisatsioon toimumata jäi? Mis võimaldas Putinil enda jaoks väga ebameeldiv ja riskantne mobilisatsiooniotsus edasi lükata? Vastus peitub USA, täpsemalt Donald Trumpi administratsiooni Venemaa-suunalises tegevuses. 25. augustil külastas Moskvat CIA direktor John Radcliffe. Meedias ilmus Radcliffe’i reisi eesmärkide ja põhjuste kohta rohkelt spekulatsioone ja erinevatele anonüümsetele allikatele toetuvaid “paljastusi”. Eeldatavasti oli reisi eesmärgiks puudutada mitut üksteisega seotud teemat. Radcliffe’i Moskva visiidi üheks keskseks küsimuseks oli tõenäoliselt Venemaa hoiatamine, et samamoodi jätkates ootab seda ees Nõukogude stiilis kokkukukkumine.

USA administratsioone on juba alates George H. Bushi valitsusajast 1980. aastate lõpus pannud muretsema võimalik ebastabiilsus NSVL-is ja hilisemal Venemaal, mis on eelkõige olnud seotud asjaoluga, et Venemaa valduses on üks maailma suuremaid tuumarelvade arsenale. Erandiks ei ole ka Trumpi administratsioon. Viimase puhul lisandub veel Trumpi suur huvi äritegevuse võimaluste vastu Venemaal, mis võiksid olla kasulikud nii USA-le laiemalt kui kitsamalt talle endale ja tema lähikonnale. Lisaks näeb Trump Ukraina sõja võimalikku lõpetamist enda pärandi jaoks olulisena. Venemaa juhtkond näeb mainitud hirmudes ja ootustes võimalust USA-ga manipuleerimiseks ning enda huvides ära kasutamiseks.

Vorst vorsti vastu

22. septembril kutsus USA välisminister Marco Rubio kohtumisel Venemaa välisministri Sergei Lavroviga New Yorgis Venemaa presidendi Vladimir Putini osalema detsembris Miamis toimuval G20 riigijuhtide kohtumisel. Juba varem, 31. augustil oli Siluanov osalenud USA kui korraldajariigi kutsel Põhja-Carolinas toimunud G20 rahandusministrite kohtumisel. Tegemist oli esimese korraga alates veebruarist 2022, kui Siluanov oli G20 rahandusministrite kohtumisel füüsiliselt kohal. Lisaks leidis aset Siluanovi kahepoolne kohtumine oma USA ametivenna Scott Bessentiga. 30. oktoobril osales Sergei Lavrov G20 välisministrite kohtumisel Atlantas.

Kui USA otsus Venemaa kaasamiseks G20 üritustele on olnud eelkõige märgiline, siis reaalset kasu tõi Moskvale Trumpi 9. oktoobril Venemaaga sõlmitud diislilepe, mis peatas USA sanktsioonid Venemaa diislile kuni aprillini 2027. Lisaks ebarealistlikule eeldusele, et antud kokkulepe toob endaga kaasa diislihinna languse USA-s, lootis Trumpi administratsioon, et see toob Moskva Ukraina küsimuses tagasi läbirääkimistelaua taha. Viimasega Putin ka nõustus ja sel nädalal peaksid Abu Dhabis taas algama Venemaa-USA-Ukraina töötasandi kolmepoolsed läbirääkimised.

Lisaks diislileppele, mida Putin sai Trumpile esitleda kui Venemaa konstruktiivset sammu ja abi seoses lähenevate USA vahevalimistega, sai Kremli peremees USA-lt 2026. aasta alguses katkenud kolmepoolsete läbirääkimiste taasalustamisega nõustumise eest midagi Venemaa vaatest märksa olulisemat. Septembris oli Trump allkirjastanud Kongressi mõlemas kojas heakskiidetud nn Grahami seaduse, mis võttis sihikule Venemaa nafta ja gaasi ostjad ning oleks märkimisväärselt karmistanud Venemaa vastaseid sanktsioone.

16. oktoobri õhtul allkirjastas Trump aga täitevkorralduse, mis vabastas Venemaa sanktsioonidest ja tollimaksudest kaks päeva enne seda, kui need oleksid Grahami seadusest tulenevalt jõustunud, tuues põhjenduseks, et see on USA rahvuslikes huvides. Putin omalt poolt vabastas 21. oktoobril 74-aastase USA kodaniku Stephen Hubbardi, kes oli Venemaal 2024. aastal peaaegu seitsmeks aastaks vangi mõistetud süüdistatuna palgasõdurina Ukraina poolel võitlemises. Habbard vahistati Ida-Ukrainas 2022. aastal varsti peale Venemaa täiemahulise invasiooni algust. Kohtudes Hubbardiga Valges majas 30. oktoobril seostas Trump tema vabastamise Grahami seadusest tulenevate sanktsioonide peatamisega.

Putini tegelikud eesmärgid

Kuigi Putin on nõustunud jätkama Venemaa-USA-Ukraina kolmepoolseid töötasandi läbirääkimisi, siis tegelikku kavatsust Ukraina sõda lõpetada tal ei ole. Putini jaoks on Ukraina olnud algusest peale ideoloogiline küsimus, mida ta ühtlasi seostab oma ajaloolise pärandiga. Olukorras, kus reaalset edu Ukraina Venemaale allutamises ei ole saavutatud ning ka territooriumi hõivamisel pole saavutatud isegi miinimumeesmärki kogu Donbassi Venemaa kontrolli alla võtmise näol, ei ole Putinil võimalik sõda lõpetada.

Sellest saadakse ilmselgelt aru ka Venemaal, eriti kõrgemate riigiametnike hulgas, mistõttu Vene eliit ei usu, et taaskäivitunud läbirääkimised kuhugi viivad. Ainus, mida loodetakse, on saada USA-ga suhete paranemisest majanduslikku ja poliitilist kasu. Kuigi sõjaväsimus ametnikkonna hulgas on kasvamas, siis valmisolekut seista vastu Putini poliitikale ning panna sellega ohtu oma karjäär või rohkemgi, ei ole. Selle asemel oodatakse apaatselt ning loodetakse, et äkki millalgi jõuab Putin Trumpiga kokkuleppele ning see võimaldab sõja lõpetada.

Siinkohal jõuame tagasi Venemaa ummikseisu juurde. Seda demonstreerib ilmekalt asjaolu, et Kremlil, aga ka laiemalt Vene eliidil, tuleb loota teguritele, mis ei ole Venemaa kontrolli all. Vene eliit loodab Trumpile ja sellele, et Putin on valmis mingil hetkel Trumpiga kokku leppima, mugavalt enesepettuses unustades, et on olemas ka Ukraina, mis on siiski jätkuvalt iseseisev riik. Nagu on näidanud ka käesoleva sügise sündmused, siis hoolimata Trumpi survest ja õhutõrjevahendite puudusest, ei ole Kiiev olnud valmis tegema Venemaale järeleandmisi. Loomulikult arvestab Ukraina seejuures Euroopa toetusega, kuid on selge, et Ukraina on iseseisev jõud, mis ei hakka lähiajal teiste soovide kohaselt painduma.

Putini jaoks on Ukraina olnud algusest peale ideoloogiline küsimus, mida ta ühtlasi seostab oma ajaloolise pärandiga.

Putin omakorda loodab samuti teguritele, mis ei ole Venemaa kontrolli all. Eeskätt sisepoliitilistel põhjustel proovib Putin vältida uue suure mobilisatsioonilaine korraldamist Venemaal niikaua kui võimalik. Olukorras, kus algamas on talv ja Ukrainal on suur puudus õhutõrjerakettidest, panustab Putin massiivsetele Venemaa õhulöökidele Ukraina energeetikataristu vastu, lootes, et need murravad lõpuks Ukraina rahva vastupanutahte ja Kiiev muutub Moskva nõudmistele lõpuks ometi järeleandlikumaks.

Mobilisatsioonist hoidumine sobib Venemaale hetkel hästi ka välispoliitilisest vaatest, kuivõrd võimaldab mõnevõrra veenvamalt Washingtonile signaliseerida Moskva huvi rahuläbirääkimiste ja kokkuleppe vastu. Veel loodab Putin, et Euroopa valmisolek Ukrainat toetada mureneb ja Euroopa abi kas kuivab kokku või lõpeb sootuks. Putinile annavad seejuures lootust AfD edu Saksamaa kohalikel valimistel ning 2027. aasta kevadel toimuvad Prantsusmaa presidendivalimised.

Käesoleva aasta sügisel mitmes Euroopa riigis puhkenud meeleavaldused elukalliduse märkimisväärse tõusu üle on samuti midagi, mida Venemaa püüab ära kasutada. Ka sabotaažiaktide märgatava kasvu taga Euroopas tuleb näha Kremli lootust, et see hirmutab kui mitte Euroopa valitsusi, siis nende riikide ühiskondi piisavalt, et murendada valmisolekut Ukrainat toetada. Kõik ülalkirjeldatu sõltub aga kellegi teise reaktsioonist ja mitte ühelgi juhul ei ole tegemist garanteeritud olukorraga, kus Kremli loodetud tulemus saavutatakse ning keegi väljaspool Venemaad, kas tahtlikult või tahtmatult, tuleb Moskvale appi pakkuma väljapääsu Venemaad ähvardavast ummikseisust.

Rahu jõu läbi

Praegu paistab, et Putinil on vähemalt osaliselt põhjust optimismiks. Samas on võimalik, et 2027. aasta kevadel ei ole Putini lootused täitunud ja siis on tal järjest raskem sõda jätkata kuivõrd sellega kaasnevad sisepoliitilised riskid hakkavad üha suurenema. Seda muidugi eeldusel, et sanktsioonide surve Venemaale säilib või isegi tugevneb ja Ukraina kauglöökide võimekus kasvab veelgi.

Lääneriikides on muretsetud, et situatsioonis, kus Putinil enam midagi kaotada ei ole, võib ta muutuda veelgi ohtlikumaks. Samas tuleks arvestada, et Putini eesmärk on jätkuvalt Ukraina Moskvale allutamine ning võimaluse korral Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümberkorraldamine ja NATO laienemise tagasipööramine.

Senine Kremli käitumine on tõestanud, et Putini režiim püüab pea alati võimaluse tekkides oma mõjusfääri laiendadada.

Seega, isegi kui Putin oleks mingil põhjusel (eelkõige hirmust kaotada oma võimu) valmis minema kokkuleppele Ukraina küsimuses, siis jääks see vaid ajutiseks. Senine Kremli käitumine on tõestanud, et Putini režiim püüab pea alati võimaluse tekkides oma mõjusfääri laiendadada ning Moskva ei käsitle varasemaid lubadusi ega kokkuleppeid mingi takistusena.

Samuti on ajalugu näidanud, et Kreml on valmis oma ambitsioone kärpima vaid tõhusa välise kaitse- ja heidustushoiaku mõjul. Külma sõja ajal õnnestus läänel hallata tuumarelvadega ja hiigelarmeega varustatud Nõukogude Liitu, ilma sattumata kolmandasse maailmasõtta ning külm sõda lõpuks võita. Hetkel ei ole paraku põhjust loota, et Putin soovib enne kevadet sõda lõpetada.

Olukorras, kus Trumpi administratsioon ei hooli just ülemäära Ukraina saatusest koos sellega Euroopale kaasnevate negatiivsete tagajärgedega, kipub Venemaa heidutamise raskus paratamatult jääma Euroopa õlule. Selleks tuleb Euroopal mõistagi hoida ühtset positsiooni ja mitte minna kaasa USA sooviga teha Venemaale järeleandmisi. Kas see on Euroopa jaoks jõukohane ülesanne, näitavad järgmised nädalad ja kuud.