Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas

Tehisaru erineb eelnevatest ajaloolistest võidujooksudest enda laia ulatuse poolest. Kui tuumarelvade levik tõi suure muutuse sõjalisse heidutusse, siis tehisaru haare hõlmab luuret, küber- ja infosõda, logistikat ning paljusid teisi sõjandusega seotud valdkondi. Samuti loob tehisaru uusi võimalusi tsiviilsektorisse, näiteks finantsmaailma ja tervishoidu. Iga edasiminek või uus avastus võib anda ühele riigile teise ees strateegilise edumaa. Ka NATO näeb tehisaru suure potentsiaaliga jõuna, nimetades seda võtmesõnana arenevate tehnoloogiate vallas.

Tehisaru asetub sarnasesse kategooriasse nagu kosmose- või tuumatehnoloogiad külma sõja ajal.

Jaanuaris toimunud Ameerika Ühendriikide Kongressi avalikul kuulamisel jäi kõlama raamistus, et tehisaru on julgeoleku-, mitte pelgalt innovatsiooniküsimus. Samuti rõhutati tehisaru võidurelvastumise tähtsust, arvestades pingeid Ühendriikide ning Hiina vahel. Seega asetub tehisaru sarnasesse kategooriasse nagu kosmose- või tuumatehnoloogiad külma sõja ajal – kus riiklik sekkumine on vältimatu, sest valdkond võib oluliselt mõjutada riigi geopoliitilist positsiooni.

Washingtoni taktika: koostöö ja kontroll

Ühendriikide tehisaru-strateegiast võib mõelda laias laastus kui kahesambalisest struktuurist, millest üks on aina süvenev tsiviil-militaarsektori koostöö. Pentagon on laiendanud koostööd tehnoloogiafirmadega nagu näiteks OpenAI ja Anthropic, et leida tehisarule uusi rakendusvaldkondi sõjanduses. Anthropicuga on Ühendriikide kaitseministeerium aga tülli pööranud, kuna ettevõte ei lubanud enda tehnoloogiat sõjapidamiseks ega inimeste jälgimiseks kasutada. Seepeale kuulutati firma riikliku julgeoleku tarneahela riskiks – tiitel, mida seni on kandnud vaid välisriikide ettevõtted, näiteks Hiina Huawei. Anthropicu poolt loodud Claude oli siiski ainuke tehisarumudel, mis töötas Ühendriikide kaitseministeeriumi salastatud süsteemides, kuid nüüdseks on president Donald Trump andnud korralduse kõigil föderaalasutustel Anthropicu tehnoloogia kasutamine lõpetada. Ka Pentagonis on käimas kuuekuuline üleminekuprotsess, et Anthropicu seisukohtade püsimise puhul teiste partnerite tehnoloogiale ümber lülituda.

Samuti teeb Ühendriikide militaarsektor koostööd erinevate riskikapitalifondide ning ülikoolidega, kust järgmised edasiminekud tehisaru valdkonnas võrsuvad. Lisaks OpenAI-le ja Anthropicule on Pentagon viimastel aastatel süvendanud koostööd ka ettevõtetega nagu Palantir ja Scale AI ning suurte pilveteenuste pakkujatega nagu Microsoft ja Amazoni tütarettevõte Amazon Web Services. Need ettevõtted arendavad mudeleid ja loovad ka taristut, mille kaudu tehisarul põhinevaid lahendusi sõjalistesse süsteemidesse integreerida. Selles võib näha laiemat nihet, kus traditsioonilised kaitsetööstusettevõtted ei ole enam ainsad sektori tähtsad tegijad.

Ühendriikide tehisaru-strateegiast võib mõelda laias laastus kui kahesambalisest struktuurist, millest üks on aina süvenev tsiviil-militaarsektori koostöö ja teine ekspordi kontrollimine.

Teiseks sambaks on ekspordi kontrollimine. Kuna tehisaru arendamine sõltub paljuski pooljuhtide ning kõrgetasemeliste protsessorite olemasolust, siis on Ühendriigid hakanud järjest enam piirama kiipide ning pooljuhtide tootmisvahendite eksporti Hiinasse. Näiteks on Ühendriikide kaubandusminister Howard Lutnick maininud, et Nvidial, mis on tuntud peamiselt enda protsessorite poolest, tuleb Hiinasse eksportimisel arvestada tugevate piirangutega. Seega on eelmainitud tehnoloogiast saanud paljuski geopoliitiline küsimus, mille keskmes on muidugi Taiwan ning tema pooljuhte tootev firma TSMC. Veebruari algul muutis president Donald Trump küll senist kiibiekspordi poliitikat, lubades Hiinal teatud tingimustel neid osta. See otsus sai aga tugevalt negatiivset vastukaja Ameerika sisepoliitikas.

Pekingi tsentraliseeritud vastustrateegia

Hiina strateegia ei ole kaugeltki vähem ambitsioonikas, küll aga, nagu arvata võib, tugevamalt tsentraliseeritud. Kommunistliku partei peasekretär Xi Jinping on enda kõnedes korduvalt rõhutanud vajadust olla tehnoloogiliselt sõltumatu. Ka enda uusaastatervituses mainis Hiina juht keelemudeleid ja kiibitootmist, mis rõhutab teema olulisust Pekingi jaoks.

Pooljuhtide teemal peatudes tasub meenutada, et tegu ei ole vaid tootmisvõimaluste küsimusega, vaid äärmiselt killustunud globaalse tarneahelaga. Kõrgetasemeliste kiipide valmimiseks on vaja kümneid eri riikides toodetud komponente, alates keemilistest materjalidest kuni ülitäpsete mõõteseadmeteni. See tähendab, et täielik nn tehnoloogiline iseseisvus on isegi Hiina jaoks väga keerukas eesmärk. Just seetõttu tekitavad ka tarneahelate katkestused väga suuri riske.

Tehisaru arendamisega tegelevad asutused on Hiinas palju tugevamalt integreeritud riiklikku struktuuri. See võiks tähendada kiiremat innovatsiooni just militaarsektoris. Küll aga on ekspordipiirangud Hiinale tõepoolest pinnuks silmas ning viskavad täiskäigul lahenduste loomisele kaikaid kodarasse. Kuigi Hiinal on ka enda pooljuhte tootvad firmad, jäävad need globaalsetele tippudele alla. Kõrgetasemeliste kiipide tootmiseks on vaja väga spetsiifilist varustust, mida toodab hetkel vaid üks ettevõte – Hollandis paiknev ASML Holding, kes on Ühendriikide survel Hiina-suunalist eksporti piiranud.

Täielik tehnoloogiline iseseisvus on isegi Hiina jaoks väga keerukas eesmärk.

Osad raportid on täheldanud kiipide liikumist Hiinasse Kagu-Aasia musta turu kaudu, kuid sellest hoolimata on Hiina selles valdkonnas mõnevõrra maha jäänud, kuna kõrgetasemeliste kiipide tootmise arendamine on äärmiselt ressursi- ja ajakulukas. Ka siin võib näha seost Hiina sõjalise tegevusega Taiwani ümber. Muidugi ei jää Hiina lootma vaid impordile, vaid üritab jõudsalt vahet Ühendriikidega tasandada. Selle tegevuse vilju võib juba praegu märgata, mullu valmisid Hiinas esimesed ASML-i masinatel põhinevad prototüübid.

Peab aga mainima, et Hiina tehisaru-arengu eeliseks on valitsuse ligipääs tohututele andmemahtudele, mis tuleneb nii riigi suurusest kui ka nõrgemast andmekaitseraamistikust. See annab Hiinale potentsiaalse eelise just masinõppemudelite treenimisel, kus andmete hulk ja mitmekesisus on väga tähtsad. Samas vähendab see koostöövõimalusi Euroopaga, kus andmekaitse on palju tugevamalt eeskirjadele allutatud valdkond.

Euroopa keset võidujooksu

Kuidas võib aga kahe suurriigi vaheline võidujooks mõjutada Euroopat ja Eestit? Meie julgeolek on suurel määral sõltuv NATOst. Kui tehisarul põhinevad süsteemid omandavad lahinguväljal kriitilise tähtsuse, on Euroopa veelgi rohkem sõltuv Ühendriikide tehnoloogiast. Tõsi, muidugi tegeleb ka Euroopa tehisaru rakendamisega kaitsevõimesse. Samas on Euroopa Liit end asetanud positsiooni, kus kõneldakse tehisaruga seotud proovikividest ning üritatakse luua ühtset raamistikku, mis ennetaks tehisaruga seotud riskide realiseerumist.

Kui Ühendriigid ja Hiina aga sellise initsiatiiviga kaasa ei tule, võivad Euroopale jääda küll reeglid, kuid mitte võimekused, mida reguleerida. Ohuks võib olla ka nn majanduslik kapseldumine, kus tehnoloogiliselt kaitsetööstusele olulised kaubad ei pruugi enam riigipiire nii vabalt ületada. Väikeste ja keskmise suurusega riikide jaoks muudaks selline seis olukorra veelgi jäigemaks.

Tehisarul põhinevate lahenduste roll sõjapidamises on ning saab olema kahtlemata väga oluline, nagu võib juba praegu Ukraina näitel näha. Kuid tehisaru võidujooksus ei pruugi määravaks saada üksnes see, kes arendab kõige võimsama mudeli, vaid ka see, kes suudab uue tehnoloogia kõige paremini olemasolevate võimaluste ning institutsioonidega siduda. Pekingi ja Washingtoni võidujooks antud valdkonnas mängib suurt rolli kahe hiiglase omavahelises dünaamikas ja seega ka globaalses geopoliitikas, kuid kogu olukorras võiks teoreetiliselt ju võita olla ka digi- ja idufirmariigi kuulsusega Eestil.