september 19, 2014

Võimalus mõista tavalist Vene inimest

„Paljud võtsid tõde ja vabadust vastu kui vaenlast.“

Svetlana Aleksijevitš. Pruugitud aeg. (Punainimese lõpp.) Tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2014. 429 lk.
Venemaa presidendi Vladimir Putini populaarsus on Krimmi hõivamise järel rekordiliselt kasvanud. Suve keskel kiitis Levada keskuse andmetel tema tegevuse heaks rohkem kui 85 protsenti venemaalastest. Vestlustes erinevate elanikkonna gruppidega jääb kõlama arusaam, et „ajalooliselt on Krimm ju alati meie olnud”. Harvardi ärikoolis haritud noor pankur, kes tavaliselt suhtub Vene riiklikus televisioonis näidatud programmidesse intelligentse skepsisega, tunnistab isiklikus vestluses, et kuigi talle ei meeldi Kremli toetus Ida-Ukraina separatistidele, siis Krimmi äravõtmise osas on ta Putinile tänulik. Kuidas on see võimalik?
Sotsioloogide sõnul on Vene riigi valitsemismudel regulaarselt võnkunud ainult kahe faasi – tavalise ja erakorralise olukorra vahel, ja praegu on erakorraline aeg. Alates märtsist näib Venemaad olevat haaranud totaalne sõjahüsteeria. Erakorralisel ajal aktsepteerib ühiskond võimu, mis kasutab erakorralisi meetmeid.
Svetlana Aleksijevitši „Pruugitud aeg. (Punainimese lõpp)” (vn k: Время сэконд хэнд)
pakub praegusele Vene ühiskonnas valitsevale hüsteeriale tundlikku ja nüansseeritud konteksti. Raamat on hästi ajastet ja operatiivselt tõlgitud  – esmatrükk ilmus Moskvas vaid aasta tagasi. Tõlge on nõtke ja ladus – juba eestikeelne pealkiri on hea leid.
Aleksijevitši raamat pakub võimalust mõista idapiiri taga toimuvat rohujuure tasandil. See räägib empaatiliselt tavalisest vene inimesest. Nende hulgas on nii neid, kes lasevad endale Kremli poolt kärbseid pähe ajada, kui neid, kes – vähendamaks propagandast saavat mõju – lasevad oma televiisori välja lülitada ning ammutavad infot interneti-telekanalist Dožd. Autor on antropoloogi kombel kokku korjanud ja üles kirjutanud hulga lugusid. Ta annab need sõna-sõnalt edasi, lisades mõned omapoolsed repliigid. Need on tavaliste inimeste lood. Kaante vahel sisalduvad monoloogid on kirjutatud kümne aasta jooksul mööda Venemaad reisides, need on teravmeelsed ja kohati murelikud tähelepanekud inimestest, kes on pidanud peale Nõukogude Liidu lagunemist õppima elama täiesti uuel viisil.
„Pruugitud aeg” annab hea ülevaate sellest, mida inimesed Nõukogude Liidu lagunemisega seoses tundsid ja mõtlesid. See on paljude jaoks valus teema: „Kui meie sõbrad saavad kokku … siis poliitikast mitte sõnagi. Meil on kokkulepe, et me neid teemasid ei puuduta … Ei tee teineteisele haiget. Kunagi me vaidlesime, katkestasime suhted. Kuid see läks üle … Nüüd räägime ainult lastest ja lastelastest. Mis kellelgi suvilas kasvab.” Sellega haakub tänane Venemaa, kus Ukrainast ja Krimmist rääkides on lähedased pereliikmed, sugulased ja tuttavad vahel pöördumatult tülli läinud. Et seda ei juhtuks, siis sel teemal eriti enam ei räägita.
Aleksijevitš toob esile uusi minevikutõlgendusi ning erinevaid lugusid, mida inimesed võivad ühe sündmuse kohta mäletada. See on lugu tavalistest nõukogude inimestest tavaliste nõukogude elukäikudega. Nad hakkasid kommunismi uskuma peale Juri Gagarini kosmoselendu. Need on venelased, keda represseeriti ja kes ikka uskusid kommunismi ja tahtsid oma parteipiletit tagasi. Miks nad nii tegid? Sest ilmselt oleksid nad kommunismi uskumisest loobudes ilma jäänud kõigest – sõpruskonnast, perekonnast, elumõttest ja väärtustest.
Üks arvatavatest põhjustest, miks tänane Vene ühiskond Putini propagandale nõnda vastuvõtlik on, seostub Boriss Jeltsini ajal käest lastud võimalusega Nõukogude aja lõpust ausalt rääkida. Vene inimeste jaoks on sellele valusale teemale jäetud avalik hinnang andmata. Ühiskonnas ei ole toimunud ausat ja avalikku debatti teemadel nagu  „Mis oli Nõukogude Liit ja miks see lagunes?”,  „Mis oli kommunism ja kommunismi pärand?”,  „Mida kujutas endast KGB ja mida sellega teha?”. Nagu ütles Lennart Meri, kommunism on surnud, aga keegi pole näinud selle laipa.
Miks jäid need valusad teemad omal ajal lahti rääkimata? Vene liberaalidest reformijad on ise meenutanud, et majanduslik olukord 90ndatel oli nii vilets, et liberaalidele ei tundunud avaliku narratiivi kujundamise ja minevikule hinnangute andmise vajadus eriti olulisena. Jeltsini lähikonna seas, kes reforme läbi viisid, valitses marksistlik arusaam ühiskonna muutmisest – et majandusreformid muudavad kõik ja sellest piisab.
Aleksijevitši raamatu lood annavad sellele mälestusele inimliku hääle: „Mäletan, kuidas Gaidar esines televisioonis: õppige äri tegema … turumajandus päästab meid … Ostad ühel tänaval pudeli mineraalvett ja müüd teisel maha – see on bisnis. Inimesed kuulasid hämmeldunult.”
Tõepoolest, võib-olla oli marksistlikel reformijatel õigus – et Vene tavainimese jaoks oli esmatähtis toibuda majanduslikust kollapsist. Minevikule hinnangute andmine jäi tagaplaanile.
Nagu Svetlana Aleksijevitš leiab: „Pettumus tuli hiljem, perestroika järel. Paljud võtsid tõde ja vabadust vastu kui vaenlast. Inimesed lugesid ajalehti ja ajakirju, neid tabas üle jõu käiv õud: „Kuidas sellega edasi elada? Kus see vabadus siis on? Kas me sellist vabadust tahtsime? Milline alandav vaesus ümberringi.““
Venemaa sisemised järeldused oma mineviku deemonitega toimetuleku osas pidid küpsema omas mahlas. Sellised arusaamad kujundavad ühiskonda. Ka Lääs polnud valmis 90ndatel Venemaaga nendel teemadel rääkima. Praegu võib-olla oleks, aga nüüd ei soovi Venemaa välismaa hääli enam kuulda.
Merle Maigre on julgeolekuekspert ning raamatuhuviline. Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.