august 26, 2008

Virtuaalpoliitika Venemaal

Palju Venemaal ja mujal nähtavast võib näida reaalse demokraatliku protsessina, kuid tegelikult on see kõik virtuaalne, näiline, kunstlik.

Palju Venemaal ja mujal nähtavast võib näida reaalse demokraatliku protsessina, kuid tegelikult on see kõik virtuaalne, näiline, kunstlik.


Harri Tiido

Virtuaalpoliitika Venemaal

Palju Venemaal ja mujal nähtavast võib näida reaalse demokraatliku protsessina, kuid tegelikult on see kõik virtuaalne, näiline, kunstlik.

Andrew Wilson. Virtual Politics: Faking Democracy in the Post-Soviet World. Yale University Press, New Haven and London, 2005. 336 lk.
No vaat, tekkis mõte viia poliitika tasapisi sportlik-mängulisele tasandile, kus ta hakkaks kedagi kahjustamata ägedalt pulbitsema. Mõistad?
(V. Pelevin, “Arvud”)
Kui varem NSVLi kuulunud riikides toimuvad valimised, saadavad rahvusvahelised organisatsioonid -ja paljud riigid kahepoolselt – kohale oma vaatlejad. Eesmärk on jälgida, et valimised oleksid vabad ning demokraatlikud. Nende üllaste ettevõtmiste tulemusel koostatakse mitmesuguseid raporteid, ettekandeid ja aruandeid, kus viidatakse puudustele ja antakse üldisem hinnang. Kui hinnang on üldjoontes positiivne, siis öeldakse, et demokraatia selles riigis toimib.
Kui läänes räägitakse suhetest Venemaa ja teiste postsovetlike riikidega, märgitakse tihti nende suhete tuginemist ühistele väärtustele. Sellest võiks järeldada, et need partnerid on demokraatlikud ja nende liidrid lähtuvad demokraatliku maailma põhimõtetest ning reeglitest. On ju enamasti neis riikides mitu parteid, regulaarselt toimuvad valimised, ilmuvad arvukad trükiväljaanded, tegutsevad raadio- ja telejaamad. Demokraatia, inimõigused, sõnavabadus on justkui paigas, kuigi, jah, mitmel puhul teatud puudustega. Aga asi ju areneb ja ega demokraatiat saagi üleöö juurutada, selleks kulub aega.
Mida suurem on riik, seda rohkem kiputakse talle aega andma ja Venemaa on selles mõttes eraldi kaalukategoorias – ikkagi Euroopa Liidu ja NATO partner, ÜRO julgeolekunõukogu liige, tagatipuks veel ka G7 liige, mistõttu see juhtivate demokraatlike industriaalriikide kogum on isegi muutunud septetist oktetiks.
Nii et ootame ja demokraatia kinnistub neis riikides, sealhulgas Venemaal, pikkamööda iseenesest. Seni saab aga keskenduda rohkem nafta- ja gaasiärile, sest energianälg kummitab ja Venemaa on vähemalt Euroopale selles mõttes vaata et hädavajalik päästerõngas. Või on see hoopis silmus, mida Euroopale lahkelt pakutakse? Kuid see on juba eraldi teema.
Seda optimistlikus toonis vaadet ei jaga aga kaugeltki kõik lääneriikide esindajad, seda nii poliitilisel tasandil, kuid veelgi enam mõttekeskuste tegelaste killas. Mõned pähetulnud näited: Fareed Zakaria tõi Venemaa oma raamatus “The Future of Freedom: Illiberal Democracy At Home And Abroad” näiteks riigina, kus demokraatia piirdub väliste atribuutidega ja on seega pigem vormiline kui sisuline. Chris Patten märgib oma hiljuti ilmunud raamatus “Not Quite the Diplomat”, et “… hetkel on nonsenss väita, nagu tugineks koostöö Venemaaga ühistele väärtustele”. Omal ajal Venemaaga tihedalt nõustajana seotud Anders Aslund läheb augustikuises Carnegie Fondi analüüsipaberis isegi nii kaugele, et eitab Venemaa presidendi Vladimir Putini õigust viidata rahva toetusele, kuna tema toetusbaas olevat kängunud Peterburi kagebiitide väikeseks rühmaks. Usun, et väikese otsimisega Internetis võiks seda näidete nimistut tublisti pikendada.
Kriitilised noodid on justkui vastuolus Venemaa avaliku arvamuse küsitluste tulemustega ja ametlikel kohtumistel kõlava retoorikaga. Puhuti tundub, et on olemas kaks Venemaad.
Andrew Wilsoni raamat “Virtual Politics: Faking Democracy in the Post-Soviet World” (Yale University Press, New Haven and London) on paras lugemismaterjal ülaltoodud probleemi selgitamiseks. Kuigi raamatu pealkiri viitab kogu postsovetlikule maailmale, keskendub autor eelkõige siiski Venemaale ja pisut vähemal määral Ukrainale. Lühidalt on üle käidud ka Kesk-Aasia riikidest. Kuna Ukraina on praegu muutumisprotsessis, siis keskendun alljärgnevas eelkõige Venemaa temaatikale; pealegi on protsessid teistes eks-nõukogude vabariikides paljuski Venemaal toimuva kohalikud koopiad ja puhuti isegi samade tegelaste administreeritud.
Andrew Wilsoni peamine tees seisneb selles, et palju Venemaal ja mujal nähtavast võib näida reaalse demokraatliku protsessina, kuid tegelikult on see kõik virtuaalne, näiline, kunstlik. Kirjutise alguses toodud Viktor Pelevini tsitaat võtab selle virtuaalsuse kokku kirjanduslikus vormis: käib poliitiline askeldamine, kuid tegemist on pigem mängu kui reaalsusega. Demokraatlikust poliitikast on tehtud näidend, kuid lavastajad pakuvad seda tegelikkuse pähe. Ja osa publikust hüüab rõõmsalt: “Tõeline elu!”, hoolimata teadmisest, et tegemist on etendusega.
Venemaale tuleb aga mõneti au anda – virtuaalse poliitikamaailma rajamine on kindlasti märkimist väärt saavutus. Kuigi, kui tegelike poliitikute asemel kujundavad poliitilisi protsesse “poliittehnoloogid”, kes toimivad ette antud (ja kinni makstud) juhiste alusel, siis on selle riigi puhul raskusi seal toimuvate protsesside adekvaatse hindamisega. Võib ju väita, et vene rahvas vajab “juhitavat (loe: manipuleeritavat) demokraatiat” , kuid sellisel juhul oleks tegemist omaette nähtusega, millel on vähe ühist demokraatliku maailma väärtuste ja põhimõtetega. Pealegi – millal läheb juhitav või virtuaalne demokraatia üle autokraatiaks ja kuidas seda tuvastada?
Valijate ja elanikkonnaga manipuleerimine poliitikute poolt ei ole loomulikult mingi uus nähtus, seda esineb tänapäeval ka arenenud lääneriikides ning ega Eestigi erand ole. Üks värskemaid ülevaateid sel teemal on hiljuti Suurbritannias ilmunud Kenti ülikooli sotsioloogiaprofessori Frank Furedi raamat “The Politics of Fear: Beyond Left And Right”, kus kirjeldatakse hirmufaktori kasutamist rahvaga manipuleerimisel, täpsemalt hirmu politiseerimist nii ajaloos kui tänases läänemaailmas. Samast teosest võib leida viiteid ka George Orwelli käibele lastud “mõttepolitsei” põhimõtete ehk elanikkonna mõtlemise kujundamise võtete rakendamisele demokraatias tänapäeval. Seega on nähtus levinud laiemalt kui postsovetlikus ruumis, kuid Venemaa eripära seisab manipuleerimise ulatuses, metoodilisuses ja tulemuslikkuses.
Ajalooline järjepidevus?
Andrew Wilson rõhub sellele, et Venemaa poliitilise kultuuri eripära aluseks on tuginemine bolševismiajastust pärit poliitilise manipuleerimise mustale kunstile ja võlts-kõne tavale. Selles kontekstis annab ta ka ülevaate neist “aktiivmeetmetest”, mida Venemaal on kasutatud juba tsaariajast saadik, olgu siis tegemist Ivan Julma opritšnikutega, tsaariajastu ohrankaga või bolševismiajastu tšekaa ja selle mantlipärijate NKVD/ KGBga. Näidete hulgast leiab ohranka eestvedamisel kirjutatud “Siioni tarkade protokollid”; revolutsioonimeelse ühenduse Rahva Tahe asendamise samanimelise, kuid politsei kontrollitud struktuuriga; parteide infiltreerimise ja isegi Lenini kõrvale politseiagendi sokutamise eesmärgiga tagada toetus Lenini ideedele -neid loeti nimelt kindlaimaks vahendiks Venemaa marksistide ühinemise vältimiseks.
Raamatus antakse ülevaade ka KGB tegevusest nii väljaspool N Liitu kui riigi sees – seda nii rajataguste “aktiivmeetmete” kasutamisel kui siseriikliku “Absurdistani” rajamisel ehk teisisõnutsi Suure Vale administreerimisel ja sellele rahva toetuse tagamisel. Autori toonitusel on selle protsessi järjepidevuse tagamisel otsustava tähtsusega asjaolu, et NSVLi lagunemisel oli KGB üks neid väheseid struktuure, mida lammutamine kuigivõrd ei puudutanud. Seega jäi alles struktuur kogu oma mõttelaadi, tavadetraditsioonide ja meetoditega. Pealegi on selle struktuuri esindajad nüüd võimul ja Venemaast on saanud maailmas esimene riik, mida juhivad eriteenistuste liikmed. Meedias on sellise riigivalitsemismalli kohta läbi jooksnud ka eraldi termin: sekurokraatia (ingl k securocracy).
Tees, et maailmas pole midagi uut, kõik on vaid hästi äraunustatud vana, ei pea Venemaa puhul päris paika, kuna seal ei ole kõnealuses valdkonnas midagi kunagi unustatud. Lihtsalt nende võtete kasutamise aktiivsus ja ulatus on ajalooperiooditi erinenud. Andrew Wilsoni pakutud ajaloolistele paralleelidele võiks äsjase oktoobrikuise tähtpäeva näitel lisada veel ühe. Nimelt täitus 17. oktoobril 100 aastat päevast, mil tsaar Nikolai II kirjutas alla kuulsale manifestile ja see dokument pani muu hulgas aluse Venemaa riigiduumale. Tsaari ja tema nõunike nägemuses pidi duumast saama võimutipu kuulekas tööriist ja pärast kahte omapead tegutsema kippunud koosseisu (mis kiirelt laiali saadeti) see tulemus ka saavutati. Kui vaadata Venemaa praegust riigiduumat, siis on see samuti mõnede varasemate koosseisude isemõtlemisele kippumise järel viidud sinnamaani, et saadikute enamik põhitegevus on Kremli eesmärkide vormistamine, nagu viitas näiteks hiljuti ajalehes Novõje Izvestija Vladlen Maksimov.
Teine täiendus Andrew Wilsonile puudutab veel ühte järjepidevust Venemaa juhtimisel – sellelegi on tähelepanu juhtinud Venemaa enese vaatlejad. Kui tsaari-Venemaal valitsesid tsaar ja tema lähikondlased ning NSVLis peasekretär ja poliitbüroo, siis postsovetlikul Venemaal valitsevad president ja tema administratsioon. Valitsus oli ja on kõigil juhtudel Kremli käskude täitja rollis, parlament tagab aga vajaliku seadusandliku katuse. Kusjuures Venemaa on sisepoliitiliselt liikunud selle tsaari- ja nõukogude-Venemaaga sarnase juhtimismalli POOLE, mitte sellest eemale. Ehk teisiti: on mindud tagasi tuttavliku, autoritaarse mudeliga sarnase valitsemistüübi suunas.
Chris Patten võtab selle arengusuuna eespool mainitud mälestustes kokku tõdemusega: “Nagu varemgi ajaloos, ei tee Venemaa ka nüüd panust tugevatele institutsioonidele, vaid tugevale isiksusele.” Anders Aslund omakorda väidab oma kirjutises “Putin’s Decline and America’s Response”, et Putini teise ametiaja eesmärk on olnud kõigi temaga konkureerivate võimukeskuste kõrvaldamine. See on aga viinud Venemaa Aslundi sõnul seisundisse, kus Putini režiim on liigsest tsentraliseeritusest ja salatsemisest tulenevalt üsnagi toimimisvõimetu, otsustajaid on liiga vähe ja nad on halvasti informeeritud.
Selle väitega ei pruugi täiesti nõustuda, kuna režiim on üsna teovõimeline: parlament on kontrolli all, massiteabevahendeist Venemaal tähtsaim – televisioon – samuti; kirjutav ja netimeedia võivad endale lubada kriitikat, kuid nende levik elanikkonna hulgas on piiratud ja seega mõju (loe: ohtlikkus Kremlile) väiksem. Oma kontrolli alla on võetud ka arvestatav osa riigi tuluallikaid, mis suurendab võimalusi võimu kindlustamise finantseerimiseks. Jne, jne. Seega võib järeldada, et vähemalt lühiajalises plaanis Venemaal harrastatav virtuaalne poliitika, vähemalt võimu konsolideerimisele suunatud osa, toimib.
Nagu öeldud, on võimuladvik Venemaal oma eesmärgid päris edukalt ellu viinud, küsimus on pigem selles, kas need on pikas plaanis Venemaale kasulikud või mitte. Tugeva isiksusega on alati see oht, et ühel hetkel hakkab ta riigi arengut takistama. Demokraatia plaanis on see probleem Venemaal juba praegu selgelt tunda. Andrew Wilson toob arvukalt näiteid, kuidas Venemaal ülaltpoolt vastavalt vajadusele parteisid luuakse, kuidas võimuparteil puudub tegelikult ideoloogia, mis peaks olema iga normaalse erakonna olemasolu alus; kuidas tasalülitatakse opositsiooni ja kuidas sünnitatakse pseudo-opositsiooni; kuidas luuakse noorteühendusi ja isegi radikaalseid rühmitusi; jne, jne. Kõik need näited on üsna konkreetsed ja ka nimedega varustatud, andes lisateavet mitmete Venemaa poliitiliselt maastikult tuttavate tegelaste kohta. Hea ülevaate saab ka mitmesugustest meetmetest poliitilise maastiku kujundamiseks, meedia kasutamisest jms.
Lääs ja Venemaa
Andrew Wilsoni kirjeldatu on võimaldanud luua Venemaal demokraatiaga teatud määral sarnase süsteemi, mis näib paljudele läänes andvat alust viidata üksnes “arenguraskustele”. Kui segame sellesse kokteili tubli annuse majandushuve, saamegi tulemuse, mis on piisavalt joovastav sõbralikeks naeratusteks ja embusteks Venemaa liidri(te)ga kohtudes… Tõik, et kõik nähtav on virtuaalne, mitte reaalne, jääb sellisel juhul tagaplaanile. Asjakäigu selline jätkumine võib aga pikas plaanis hakata ohtu kujutama lääne enese huvidele. Financial Timesi 14. oktoobri numbris hoiatab Philip Stephens seetõttu, et Läänel tuleb oma praeguse Venemaa-poliitika “realismi” eest kunagi veel kallist hinda maksta.
Venemaa ja Lääne suhetes on tegemist tõsise dilemmaga, millele on lihtsat lahendust raske leida. Ühelt poolt on ilmne, et Venemaa pelk eemaletõrjumine ja nurkasurumine ei pruugi positiivseid tulemusi anda. Ka täielik järeleandlikkus ei vii sihile, kuna Kremlis seda vaevalt et eriti hinnatakse. Chris Patten leiab, et Venemaa vajab Euroopa näol tugevat ja avameelset, mitte aga libekeelset ja kidurat partnerit. Patten lisab, et kui soovime näha Venemaad, kes jagab meie väärtusi, peaksime alustama nende väärtuste kaitsmisest Venemaal. Läti endine välisminister Sandra Kalniete kirjutab äsja ilmuma hakanud ajakirja Europe’s World avanumbris, et Euroopa Liidu suhted Venemaaga peaksid keskenduma väärtustele, mitte kaubandusele. Poola endine välisminister ja praegune europarlamendi saadik Bronislaw Geremek arvab samas ajakirjas, et EL peaks laskma Venemaal Euroopas suuremat rolli etendada vaid juhul, kui too aktsepteerib euroliidu reegleid. Mõned poliitikud arvavad, et Lääs on Venemaa vastu juba praegu liiga kriitiline, teiste hinnangul ollakse aga Kremli vastu liiga leebed. Arvamusi nagu ka soovitusi jagub ühest äärmusest teise.
Paljudes hinnanguis ja seisukohavõttudes endise idabloki Vene-poliitika teemal keskendutakse ajaloole ja selle hindamisele. Siingi valitseb suur segadus: ühelt poolt soovitatakse näiteks Balti riikidele, et oleks aeg ajalugu unustada ja tulevikku vaadata, teiselt poolt väidetakse, et Venemaa puhul tuleb arvesse võtta tema rasket ajalugu ja selle taaka. Kuid eks arvamusi on alati nii palju, kui on arvajaid, ning hinnangute toon ja sisu on tihtilugu mõjutatud ühe või teise riigi poliitikast ja huvidest. Seegi on paratamatus. Küll aga tasuks arvestada nende hinnangute mõju Venemaa tulevikule.
Kui võtta seisukoht, et tuleks iga hinna eest toetada Putini administratsiooni, sest see tagab Venemaal kõigile nii vajaliku stabiilsuse, siis võib tulemuseks olla Venemaa tegelikule demokraatlikule arenguteele pöördumise edasilükkamine. Mõtleme korraks Vene demokraatlikele jõududele, kuigi need pole arvukad. Kuidas suudavad nad tavainimesele selgitada mingeid demokraatlikke väärtusi, kui seesama Lääs praeguse režiimi tegevuse nii sõnades kui tegudes sisuliselt heaks kiidab? Nii mõnigi Venemaa demokraat võib kibestunult järeldusele jõuda, et ei maksa need väärtused midagi, kui Kremli praegune “virtuaalne poliitika” nende valguses heaks kiidetakse. Või siis on tegemist vaid sõnavahuga, mis majanduslike ja julgeolekuhuvide nimel vajadusel lihtsalt kõrvale pühitakse.
Puhuti näib läänes tegemist olevat mitmetasandilise soovimatuse ahelaga. Esiteks ei soovita tõest teavet Venemaa kohta saada. Teiseks, info saamise korral ei soovita seda uskuda. Kolmandaks, uskumise puhul ei soovita seda poliitilistel kaalutlustel kasutada. Kohati on olukord tõeliselt masendav ja näib, et mitte meie, vaid hoopis mitmed lääneriigid kipuvad elama minevikus – majanduslike või muude huvide nimel ollakse taas nõus vaatama maailma seda osa läbi “reaalpoliitika” läätsede. Kui aga tõeliselt lähtuda väärtustest, millele tugineb demokraatlik maailm, siis peaks orienteeruma pigem tulevikule ja vastavalt ka käituma. Venemaa elanikel on samavõrd õigus elada demokraatlikus – reaalselt, mitte virtuaalselt demokraatlikus ühiskonnas nagu kõigil teistelgi rahvastel. Selleks on aga vaja selgelt ja ühemõtteliselt välja öelda, et praegune reaalsus Venemaal on tegelikult vaid virtuaalne demokraatia. See on kindlasti vastumeelne Moskva praegusele võimuladvikule, kuid see vastaks Venemaa elanikkonna huvidele.
Lääs mõtleb palju sellele, kuidas juurutada demokraatiat araabia maades ja Aafrikas. Tasuks ehk rohkem mõelda ka sellele, kuidas sama tulemus saavutada oma suure partneri Venemaa puhul. Selgelt välja öeldud kriitiline suhtumine on kindlasti pikas plaanis kasulikum kui pingutatud soosiv naeratus ja püüdlik vajakajäämistest möödavaatamine. Hädavajalik on seejuures veel üks pisiasi: demokraatliku maailma sõnum Venemaale peaks olema ühtne, olgu siis tegemist Euroopa Liiduga või NATOga või mõne muu kooslusega. Kuni mõned riigid loodavad soojema embusega erisuhetest Venemaaga kasu lõigata, saab Moskva olukorra ära kasutada Lääne sisemiseks lõhestamiseks. Ehk teisisõnu: demokraatliku maailma killustatus Venemaa küsimuses tekitab asjatuid lahkhelisid nende riikide endi vahel. Pikas plaanis on see aga kahjulik isegi neile riikidele, kes oma erisuhetest lühiajaliselt majanduslikku või muud kasu lõikavad.
Viimasel ajal tundub Lääne suhtumine Venemaasse olevat pisut realistlikum, kuid see on tõusude ja mõõnadega protsess, mille arengut on raske ennustada.
Andrew Wilson võtab oma raamatu kokku märkusega, et virtuaalne demokraatia on kindlasti parem kui avalik totalitarism, kuna sisaldab ka tegeliku demokraatia elemente. Demokraatia ei ole sellisel juhul veel surnud, see on lihtsalt moonutatud. Kuid virtuaalne demokraatia on ka hall ala demokraatia ja autokraatia/totalitarismi vahel. Kummale poole kaldub vaekauss, on praegu veel vara ennustada. Väljastpoolt seda seisundit muuta ei saa, küll aga saab proovida arengut selgete sõnumitega mõjutada. Venemaa praegune ladvik on suhetest Läänega huvitatud vähemalt sama palju kui Lääs (nafta, gaas ja julgeolek) suhetest Venemaaga. Läänes tahetakse puhkamas käia, sinna saadetakse lapsi õppima, seal on mõnus nafta ja gaasiga teenitud dollaripakke õhemaks kulutada. Isolatsiooni korral oleks kõigel sellel lõpp, või vähemalt kahaneksid võimalused tunduvalt. Ja läänesuhteid on väga vaja ka nafta-gaasi-dollarite/eurode teenimiseks. Võib küll loota Hiina turule, kuid see piiraks võimalusi ja poleks ka nii “seksikas”. Venemaa võimulolijad on alati olnud rohkem huvitatud reisimisest läände. Seega on huvi kahepoolne ja Moskvale (selle praegusele võimuladvikule) on läänesuhted eluliselt vajalikud. See omakorda näitab kätte ka võimalused Lääne sõnumi selgeks kohaleviimiseks.
Andrew Wilsoni raamatut soovitaksin eelkõige Lääne lugejaile, poliitikutele ja nende nõunikele, kuid ega selle lugemine ka Eestis mööda külgi maha jookse. Diplomaatia lugejatele seisneb teose kasu eelkõige mitmete arusaamiste tarbeks tõestuse saamises, ida pool toimuvate protsesside tegeliku olemuse paremas mõistmises ja argumentide leidmises vaidlusteks Venemaa oleviku ning tuleviku teemal.