Venemaa tulevik: välised ja sisemised muutused on lahutamatult seotud

Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) Riiklikus Akadeemias peetud loeng.

Lubage mul esitada neli stsenaariumi. Kuid enne tahaksin veel märkida, et ükski neist ei anna Venemaal stabiilse, liberaalse (või isegi poolliberaalse) demokraatliku korra tekkimiseks suurt lootust.

Läänes tõmbab enamik inimesi võrdusmärgi liberaalse demokraatia ja normaalsuse vahele. Nii see siiski pole. See on poliitiline kord, väärtussüsteem ja poliitiline kultuur, mis on tekkinud konkreetse ajaloolise kogemuse põhjal. Milline on Venemaa poliitiline kultuur? Milline selle ajalooline kogemus? Moskva suurvürstiriigi poliitilise kultuuri juured olid absolutismis ja patrimonialismis: range allumine võimule, mida ei piiranud tasakaalustavad võimukeskused ega seadus. Individuaalse vabaduse, omandiõiguse ja kohtusüsteemi autonoomia põhimõtted ei juurdunud Venemaal kunagi sügavalt, rääkimata juba võidutsemisest, ning lühikesi tõusuperioode määrisid kompromissid illiberaalsete poliitiliste jõududega ja tuhmistasid ebaõnnestumised.

Moskva suurvürstiriigi poliitilise kultuuri juured olid absolutismis ja patrimonialismis: range allumine võimule, mida ei piiranud tasakaalustavad võimukeskused ega seadus.

Teeme julge oletuse, et Venemaa opositsiooni esindajad, kes tänapäeval end muutuste eestvedajateks nimetavad, kehastavad tõeliselt liberaalseid, libertaarseid ja demokraatlikke väärtusi. Teeme samavõrd julge oletuse, et neil õnnestub Putini-järgse korra ajal võimule tulla, kui – ja see on kolmas julge oletus – putinism ei kesta Putinist kauem. Ja teeme veel viimased julged oletused: et Venemaa kodanikud võtavad need väärtused omaks ja et need annavad positiivseid, käegakatsutavaid tulemusi. Kaht viimast oletasime rõõmsalt 1990. aastatel ja eksisime. Ja nii jõudsimegi Vladimir Putinini, kes esindas valitsejakeskse süsteemi kättemaksu ja Moskoovia taassündi.

Samaviisi tuleb küsida, kuidas eraldada Venemaad tema imperialistlikust pärandist? Millal on Venemaa ajaloos selgelt piiritletud riiki, rahvust ja impeeriumi? Väljend „Venemaa demokraatia lõpeb seal, kus algab Ukraina küsimus“ ei ole pärit Ukrainast. See tuleb Venemaalt. Oma pöördumises USA Kongressi poole 1992. aastal kuulutas Boriss Jeltsin, et „imperiaalne ajastu Venemaa ajaloos on lõppenud“. Seejärel kirjeldas ta Sõltumatute Riikide Ühendust (SRÜ) kui impeeriumijärgset ettevõtmist. Belovežje tippkohtumisel, kus SRÜ loodi, hoiatas Jeltsin Leonid Kravtšukki, et kui Ukraina uut lepingut ei allkirjasta, jäävad Ukraina ja Venemaa „teine teisele poole barrikaadi“.

Kas tänapäeva Venemaa „demokraadid“ (nagu ka 1990. aastate „demokraadid“) on säärasest mõtteviisist loobunud? Neilt, kes ütlevad, et putinismi kokkuvarisemise tulemuseks on demokraatlik Venemaa, peaksime küsima: miks teil see täna õnnestub, kui te varem läbi kukkusite? Las ma pakun nüüd välja neli stsenaariumi.

1. stsenaarium: võidukas Ukraina

Kuidas me defineerime võitu? Lääne valitsuste, isegi ekspertide vastumeelsus sellele küsimusele vastata on kurikuulus. Seega pakun välja järgmise definitsiooni. Ukraina on võidukas, kui kõik osapooled – Ukraina ise, tema läänepartnerid ja mis kõige tähtsam – Venemaa riiklik ja sõjaline juhtkond – tunnistavad, et Venemaa enam ei saa oma poliitilisi eesmärke Ukrainas sõja abil saavutada. See on tagasihoidlik ja napp võidu määratlus. See ei ütle midagi selle kohta, kas režiimivahetus Moskvas toimub esimesena või kas üldse toimub. See ei ütle midagi selle kohta, kas kord on jääb püsima – Venemaa relvajõududes, juhtimis- ja kontrollisüsteemides või riigis endas. See ei ütle midagi ka selle kohta, kas Venemaa edaspidi püüab oma eesmärke muude vahenditega saavutada.

Ent isegi kui Ukraina saavutab ja säilitab otsustava sõjalise ülekaalu, ei lepi Venemaa lüüasaamisega. Ukraina on võidukas alles siis, kui Venemaa relvajõudude lahinguvõime on murtud. Ja kui see on kord murtud, siis nii, et seda ei oleks seda võimalik kellegi eest varjata. Tagajärjed ei ole tõenäoliselt leebed. Prigožini mäss 2023. aastal on selles suhtes õpetlik. See puhkes, kuna Jevgeni Prigožin ja tema toetajad – sealhulgas mõni kõrgem sõjaväelane – tajusid, et sõjaväe ja riigi juhid viivad armee ja riigi katastroofini. Vene väed ei mässa võidu vastu. Nad ei hakka mässama vaid selle pärast, et tapatalgud hõrendavad nende oma ridu, isegi kui tapetakse kuni 1500 sõdurit kuus. Nad hakkavad mässama alles siis, kui mõistavad, et nende ohvrid on olnud asjatud, kui nad näevad, et riigi ja sõjaväe juhtkond ei ole võimelised sõda pidama ega ka riiki kaitsma.

Ukraina on võidukas, kui kõik osapooled tunnistavad, et Venemaa enam ei saa oma poliitilisi eesmärke Ukrainas sõja abil saavutada.

Kui Ukraina saavutab võidu niisuguses olukorras, on tagajärjeks tõenäoliselt korratus nii Venemaal kui ka selle armees. Kas see tähendab mässu, rahutusi, putši või lihtsalt putšiste, on omaette küsimus. Neis tingimustes on küllaltki usutav ülaltpoolt lähtuv juhtkonna vahetus, mille korraldavad need, kes soovivad riiki säilitada, kusjuures on võimalik, et seejuures abistavad ja õhutavad need, kes ihkavad alal hoida suurt osa režiimist endast.

Kui me suudame kõiki neid „kui“-sid aktsepteerida, on loogiline järeldada, et järgmise juhtkonna – isegi kui see on vaid kosmeetiline ja vormiline  – põhimure on kodumaal segaduste aja (смутные времена) ärahoidmine. Sel eesmärgil on nende jaoks tõenäoliselt esmatähtis sõda võimalikult kiiresti lõpetada, eelkõige kokkuleppel läänega, ning sellele järgneks vägede korrapärane väljaviimine vähemalt 24. veebruari 2022 demarkatsioonijooneni. Siit edasi mõeldes võime ka ette kujutada läbirääkimisi pärast 2014. aastat okupeeritud territooriumide tuleviku üle. See on Ukraina võidustsenaariumidest lootustandvaim.

Võib-olla isegi liiga lootusrikas. See on tulvil „kui“-sid. Ukraina võidu tagajärjed on tõenäoliselt märksa segasemad ja ebamäärasemad. Tegelikkuses ilmneksid need tagajärjed arvatavasti nii võidu eel kui ka pärast seda. „Rahutuste aeg“ võib alata enne, kui seda oodata osatakse, ja see võib haarata palju võimutasandeid. Isegi kui armee kokku kukub, on liiga lootusrikas eeldada, et praegune juhtkond, Putin ja tema lähiring, lihtsalt nõustub laskma end kõrvale tõrjuda, et nad ei suuda enda kaitseks mobiliseerida võimsaid liitlasi ja vägesid.

Tõenäoliselt on ka liiga lootusrikas eeldada, et armee kõik (all)üksused lõpetavad pärast lüüasaamist Ukrainas sõdimise, isegi kui järgmine juhtkond annab käsu seni okupeeritud territooriumilt lahkuda. Vastupanuaktid ja isegi ülestõusud on võimalikud ning Ukraina kaitsevägi jääb mitte just kadestamisväärsesse olukorda, kus nad peavad allumatud likvideerima ja relva jõul kõrvaldama. Ka kõige paljutõotavama võidustsenaariumi korral naaseb koju suur hulk solvunud ja kibestunud Vene sõdureid koos relvade ja teadmisega, kuidas neid käsitseda.

See on üks põhjusi, miks 2022. aastast peale on nii mõnigi lääneriikide valitsus kartnud Venemaa kaotust peaaegu niisama palju kui Ukraina lüüasaamist. Aga kuidas täpsemalt saab смутные времена’st Venemaal oht lääne julgeolekule? Millal varem on Venemaa püüdnud end siserahutuste eest päästa, alustades sõda välisjõudude vastu? Millal on ta üldse alustanud sõda võimsamate vastaste vastu? Selliseid juhtumeid pole Venemaa ajaloost lihtne leida.

Venemaa enda jaoks on lüüasaamine poliitilise süsteemi muutmise eeltingimus, olgu siis hea või halva poole.

Venemaa lüüasaamine Ukrainas toob kaasa teisigi tagajärgi. Tõenäoselt käib võitlus võimu pärast riigis; muud võimusuhted, nii poliitilised kui ka majanduslikud, on arvatavasti segi paisatud ja millega asi lõpeb, pole tõenäoliselt veel mõnd aega näha. Kuid ka segaduste ajal on usutavasti piirid. Isegi riigi lagunemine aastail 1991–1992 jättis puutumata riikliku julgeoleku süsteemi põhielemendid: tuumajõudude juhtimise ja kontrolli (ning nende jõudude korrakohase likvideerimise Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis), peastaabi terviklikkuse ja selle operatsioonikultuuri ning kuni 1992. aastani KGB-na tuntud organisatsiooni töökultuuri.

Kogu ebakindlusest hoolimata on Venemaa lüüasaamine eelistatav igale alternatiivile. Venemaa enda jaoks on see poliitilise süsteemi muutmise eeltingimus, olgu siis hea või halva poole. See on ka ainus stsenaarium, mis võib demokraatlikele jõududele võimalust pakkuda.

2. stsenaarium: läbirääkimistel saavutatud kokkulepe

Lääne peavoolu vaatenurgast lõpevad kõik sõjad läbirääkimistega ja läbirääkimiste teel saavutatud lepe on kompromisskokkulepe. Kuid see väide on niisama sageli vale kui tõene. Venemaa seisukohast, mis jääb leninlikuks nägemuseks, on läbirääkimised võitluse vorm – või nagu Lenin Brest-Litovski kõneluste ajal ütles, „sõja jätkamine teises valdkonnas“.

Praeguse sõja puhul on tõenäoline, et Venemaa nõustub läbirääkimistega ainult kahel juhul: ta on kas poliitilise võidu lähedal või sõjalise lüüasaamise äärel. Kogemus näitab – nagu nägime Minski lepete puhul –, et ta on otsustanud pidada läbirääkimisi „omaenda lähtekohast“, oma konkreetse tegevuskava alusel ja alles pärast mitme eeltingimuse vastuvõtmist. Seega püüab Venemaa siduda enda nõudmised, mida ta tahab näha lõplikus kokkuleppes, oma nõustumisega üldse läbirääkimisi pidada. Sama kehtib ka relvarahu kohta. Kui Ukraina ja tema läänepartnerid taotlevad läbirääkimisi mingitel muudel tingimustel, peavad nad selleks aluse looma jõudu rakendades. Putin alustab läbirääkimisi nõrgalt positsioonilt ainult siis, kui usub, et vastasel juhul on tagajärjed hullemad.

President Volodõmõr Zelenskõi on omalt poolt nimetanud läbirääkimiste eeltingimuseks vaid üht: korralikult vormistatud ja toimima pandud relvarahu. On võimalik, et Ukrainat veenavad ta eeldatavad partnerid sellest tingimusest loobuma ja samuti nõustuma mõne Venemaa tingimusega. Kuid see võimalus jääb praeguse arutelu teemast välja.

Läbirääkimised Venemaa tingimustel külmutavad poliitilised muutused Venemaa enda sees.

Mida kõik need kaalutlused praktikas tähendavad? Kui läbirääkimistel ei käsitleta sõja nn „algpõhjusi“ – alustades Ukraina põhiseaduslikust korrast –, siis Venemaa nendega tõenäoliselt ei nõustu. Arukalt või mitte, aga Putin on teinud Ukraina naasmisest Vene maailma eksistentsiaalse eesmärgi ja omaenda legitiimsuse samba. Pelgalt „territooriumide vahetamine“ (Trumpi hooletu väljend) teda ei rahulda. Kordan seda, mida kirjutasin 2015. aastal: „Putin on otsustanud Ukraina taas allutada või hävitada.“

Kaks järeldust. Kui läbirääkimisi alustatakse Venemaa tingimuste põhjal, on Venemaa algusest peale eelisseisus. Sellisel juhul annavad läbirääkimised talle hingamisruumi (передышка) sõjalise jõu ja valitsemis-haldusvõimu rekonstrueerimiseks. Need pakuvad ka areeni infosõjaks Ukraina vastu ja tagavad katte halli tsooni ehk hübriidtegevuse, salakavalate ja jõhkrate rünnakute korraldamiseks Ukrainas. Samal ajal kui Venemaa taastab oma jõu takistusteta, võivad psühholoogilised tõkked takistada läänt Ukrainat sama eesmärgi saavutamisel abistamast, kartes õõnestada läbirääkimisprotsessi. Vähem oluline pole seegi, et läbirääkimised Venemaa tingimustel külmutavad poliitilised muutused Venemaa enda sees.

Ometi, kui Venemaa satub täieliku lüüasaamise äärele, on võimalik, et ta „taotleb rahu“. Aga isegi sellisel juhul püüab ta läbirääkimislaua taga saavutada seda, mida lahinguväljal saavutada ei suuda.

3. stsenaarium: Venemaa võit

See võit läheb Ukrainale ja läänele kalliks maksma.

Esiteks tugevdab see praegust režiimi. Ukraina lüüasaamist – selle alade anastamist, killustatust ja nõrgenemist – esitletakse Vene relvade suurima võiduna Venemaa vastaste üle pärast 1945. aastat. „Võit on kõik,“ nagu Stalin ütles Maole 1950. aastal, „võitjate üle kohut ei mõisteta.“ See erineb väga Suurbritanniast 1945. aastal, kus võit tõi ametisse uue poliitilise juhtkonna, kes tegeles kaua edasi lükatud sotsiaalsete probleemidega. Venemaa kogemus paneb uskuma, et juhtkonna vahetus, rääkimata režiimivahetusest, järgneb lüüasaamisele, mitte võidule.

Venemaa definitsiooni järgi ei ole võit Ukrainas territoriaalne, vaid eksistentsiaalne; see hõlmab rahvuse hävitamist.

Teiseks, võidu tagajärjed – sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja psühholoogilised – on sügavad ja kauakestvad. Venemaa definitsiooni järgi ei ole võit Ukrainas territoriaalne, vaid eksistentsiaalne; see hõlmab rahvuse hävitamist. Niisiis ei ole võit lõplik seisund. See on protsess. Kuna Ukraina ei nõustu surema, puhkevad vastupanu ja  ülestõusud. Ja seega toimuvad provokatsioonid ja kättemaksuaktsioonid, repressioonid, puhastused ja küüditamised. Balti riikides võeti kõige ulatuslikum küüditamine ette 1949. aastal, viis aastat pärast nende taasokupeerimist ja neli aastat pärast Saksamaa lüüasaamist. Kõigil neil põhjustel pole Marshalli plaani võimalikkus Ukrainas usutav. Ainsad majandusinvestorid, keda Ukraina neis tingimustes tõenäoliselt ligi meelitab, on kiskjad ja spekulandid.

Kolmandaks, Euroopa kardab. Mõni riik reageerib sellele hirmule konsolideerumise ja taasrelvastumisega. Teistes tõusevad ’pragmaatikud’ uuesti  esile, otsides suuri äritehinguid ja normaliseerimist. Veel ühes riikide rühmas, kollaboratsionistide ehk nn Vichy-riikides, antakse instinktidele täiesti vaba voli.

Isegi neis tingimustes võivad savijalad Vene kolossi all mingil hetkel järele anda, kuid see pole kaugeltki kindel ega ole ka tõenäoline, et see juhtub kiiresti, kui üldse kunagi juhtub.

4. stsenaarium: lõputu sõda

Kuigi Ukraina võit (1. stsenaarium) on lõppkokkuvõttes saavutatav, on lõputu sõda määramata tulevikus parim päriselt teostatav ajutine kurjus. Ennetava strateegiana peetav sõda pakub kõige realistlikumat teed lõpliku võiduni.

Endiselt kaitseministrilt Andri Zagorodnjukilt pärineb selle strateegia põhisõnastus, mis peaks kokku võtma Ukraina operatiivplaneerimise aluse ja sõja üldise strateegilise suuna. Ta ütles:

Ukraina ja tema liitlased peavad kavandama elujõulise, suveräänse ja turvalise riigi ülesehitamist pideva sõjalise surve all. See reaalsus nõuab, et mõtestaksime ümber, milline edukas tulemus peaks välja nägema. Selles kontekstis ei tohiks eesmärk olla Venemaa täielik alistamine või loota, et tema režiim lõpetab sõja majandusliku või diplomaatilise surve tõttu, vaid süstemaatiliselt takistada tal oma sõjalisi eesmärke saavutada.

See nõuab terviklikku, kogu valitsust hõlmavat pingutust. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid peavad olema asümmeetrilised, dünaamilised, leidlikud ja püsivad. Mitmes tähtsas aspektis on see strateegia tegelikult saanud reaalsuseks ja juba andnud sõjaliselt olulisi tulemusi.

• 1. Merendus. Kontrollida Ukraina juurdepääsu merele oli Venemaa keskne strateegiline eesmärk algusest peale, veebruarist 2022. Kuid 2023. aasta lõpuks nurjasid asümmeetrilised vahendid Venemaa ootused, hoolimata asjaolust, et Venemaa Musta mere laevastik endiselt eksisteerib ja Ukrainal endal puuduvad märkimisväärsed mereväed.
  
• 2. Õhk. Kuigi õhuvaldkond on Ukraina jaoks endiselt kõige ohtlikum – tohutult kulukas nii strateegilisele taristule kui ka tsiviilelanikele –, pole Ukraina lasknud Venemaal saavutada õhust otsustavat ülekaalu, rääkimata ülemvõimust. Kui see olnuks teisiti – näiteks oleks Venemaa suutnud strateegilises mõttes domineerida ja pakkuda tihedat õhutoetust –, oleksid nii riik kui ka armee võinud olla surmaohus. Tänaseni on Ukraina aga suutnud säilitada operatiivse ühenduvuse kõigis tähtsates valdkondades: valitsemise ja sõjanduse alal ning tsiviilellu puutuvas.
  
• 3. Maaväed. Venemaa jõletu maasõda ei ole veel suutnud taktikalisi edusamme operatiivselt olulisteks tulemusteks vormistada ning hoolimata Hiina, Iraani ja Põhja-Korea arvestatavast abist on Kremlil vähe väljavaateid oma strateegilisi eesmärke saavutada. Ameerika eksperdi Phillips O’Brieni arvutuste kohaselt on Venemaa maaväed viimase poolteise aasta jooksul edasi liikunud vähem kui teotempoga, sedagi laastava hinnaga.
  
• 4. Info. Hoolimata intensiivsest ja pidevast tegevusest Ukraina ühiskonna lõhestamiseks ja demoraliseerimiseks on Venemaa pingutused ilmselgelt ebaõnnestunud. Ehkki lääneriikide toetuses on ette tulnud möödalaskmisi ja puudujääke, on Venemaa infosõjal, kui üksikud erandid (eelkõige tuumaähvardused) välja arvata, olnud vaid marginaalne mõju partnerite ühtekuuluvusele ja nende pühendumusele Ukrainat toetada, mis ületab mis tahes mõõtkava järgi märkimisväärselt seda, mida 2022. aastal osati ette näha. Vaatamata Trumpi presidendiaja rabedusele ja järjepidevusetusele ei saa Venemaa püüdlusi USA poliitikat mõjutada pidada ilmseks eduks.

Tunnetatud realism

Realism ja kaine mõistus nõuavad äratundmist, et Ukraina sõltuvus partnerite toetusest ja selle toetuse loomupärane haprus muudavad need saavutused potentsiaalselt tagasipööratavateks. Tõsiasi on, et paljud läänemaailma olulised tegijad projitseerivad jätkuvalt oma ratsionaalsusest lähtuvaid skeeme (ja kulude-tulude analüüsi) Venemaa mõtlemisele. Praeguseni ei ole otsustajate seas piisavalt palju neid, kes mõistavad Venemaa eesmärkide ideoloogilist ja eksistentsiaalset alust, ning sel põhjusel on tema kohanemisvõime ja visadus tulnud paljudele üllatusena.

Trumpi administratsiooni jaoks on lõputu sõda arusaamatu ja esmapilgul vastuvõetamatu. Nagu Kreml mõistab, võib see, kui Ukrainat tabavad sõjalises vallas suured tagasilöögid – või isegi nende näivuse korral –, kahjustada teiste valdkondade terviklikkust ja Ukraina enda ühtekuuluvuse üle talutavuse piiri proovile panna. Kõigist olulistest muutujatest on Ukraina rahvuslik ühtekuuluvus endiselt tähtsaim.

Realism ja kaine mõistus nõuavad äratundmist, et Ukraina sõltuvus partnerite toetusest ja selle toetuse loomupärane haprus muudavad need saavutused potentsiaalselt tagasipööratavateks.

Kõige tõepärasem takistus lõputu sõja pidamisel on mõistmatus nende poolt, kes peavad seda toetama. Lääne traditsioonis on sõda ja rahu vastandlikud seisundid ning sõjale järgneb rahu. Leninlikus traditsioonis täiendavad sõda ja rahu teineteist. Ukraina on selle traditsiooni pärand niisama palju kui Venemaa. Selleks et lõputu sõda saavutaks Ukraina eesmärgid, peab see muutuma sidusaks ja hästi sõnastatud strateegiaks, mida toetavad partnerid, kes pole kunagi kannatanud Venemaa „ajaloolises mõjupiirkonnas“ elamise kahtlast kasu. Paremini informeeritud liitlaste ülesanne on koos Ukrainaga edastada oma kollektiivset tarkust juhtivatele lääneriikidele. On hädavajalik, et juhtriigid tajuksid nende kogemust pigem boonuse kui takistusena. Seegi peab olema Ukraina strateegia osa, sama tähtis kui sõja pidamine Venemaa vastu. Selles valdkonnas oleme edust veel kaugel.