Vene Leviathani tagasitulek
Sergei Medvedev. Return of the Russian Leviathan. Polity Press, 2019
Sergei Medvedev on üdini venelane ja mõistab hästi Euroopat. Ometi lükkab ta haaravalt ja kõnekalt ümber illusiooni Venemaast kui Euroopast osast, mis naaseb, kui Vladimir Putin lahkub. Venemaa absolutistliku mineviku rituaalid, diskursus ja võimuvormid kummitavad jätkuvalt Venemaa olevikku? Medvedev selgitab, kuidas ja miks.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.
Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
Elena Korosteleva: Valgevene ühiskond teel demokraatiast diktatuuri ja tagasi
Valgevene demokraatlik opositsioon on ikka veel killustunud. Neil on küll ühine visioon Lukašenka-järgsest vabast Valgevenest, ent napib konkreetsust. Kuniks pole tekkinud ühtsusrinnet, ei tule praegusest võimuladvikust keegi üle. Killustatus takistab ka Euroopa Liidu toetuse tugevnemist, leidis Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatile professor Elena Korosteleva.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Rain Puusta: „Oleksime pidanud teid varem kuulama“ – Eesti julgeolekupoliitiline kuvand aastal 2022
Analüüsides viimasel neljal aastal (2019-2022) USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa meedias ilmunud Eestit mainivaid julgeolekupoliitilisi kajastusi, on märgata olulist nihet nii lugude kvantiteedis kui ka kvaliteedis. Mis on juhtunud ja kuidas sai Eesti järsku Lääne meedia "superstaariks"?
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.
Olga Oliker: Venemaa uurimine muutunud oludes
Venemaad tundmaõppimine muutub raskemaks, kuid riiki mõista on ülimalt oluline. Kindlustamaks, et Venemaa uurijate töö on veenev, erapooletu, hästi informeeritud ja toob seega võimalikult palju kasu, peavad teadlased osalema aruteludes, kahtlema oletustes ja eeldustes ning olema avatud uutele tehnoloogiatele.
Pavel Baev: Kurnatud sõjaväed võivad äkitselt kokku kukkuda
Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Dunja Mijatović: Inimõiguste ja demokraatia õõnestamine Euroopas – väljakutsed ja lahendused
Euroopa Nõukogu riigipead kohtuvad 16.–17. mail Reykjavikis. See on alles neljas nii kõrge tasandi tippkohtumine organisatsiooni ajaloos, kuigi ühendus loodi juba 1949. aastal maailmajaos inimõiguste kaitse edendamiseks. Viimase puhul ei ole täna pilt sugugi roosiline, leiab inimõiguste volinik Dunja Mijatović.
James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused
Sellest on möödunud peaaegu seitse kuud, kui võimsad plahvatused purustasid 26. septembril neljast Nord Streami torujuhtmest kolm, muutes nad mitte üksnes kasutuskõlbmatuks, vaid tõenäoliselt lausa parandamatuks. Kaks päeva hiljem alustasid Rootsi ja Taani omaette juurdlust intsidentide kohta, mis olid aset leidnud rahvusvahelistes vetes, kuid vastavalt emma-kumma riigi majandustsoonis. Rootsi kaitsepolitsei kogus 18. novembriks piisavalt tõendeid, järeldamaks, et plahvatuste taga oli tõsine sabotaažiakt.