Vene jälg terrori ajaloos

Nüüdisaja Euroopa ja Põhja-Ameerika maades assotsieerub terrorism sageli islamiga (“enamik moslemeid pole terroristid, kuid enamik terroriste on moslemid”, väidab populaarne ütlus). Siin pole kohane arutleda, kui õigustatud selline suhtumine on (selge, et mitte eriti: näiteks Tamili Tiigrid ei ole korraldanud vähem terroriakte kui Hamas, kuid sellegipoolest tavaliselt terrorismi hinduismiga ei seostata). Huvitavam on see, et oli aeg (19. sajandi lõpp – 20. sajandi algus), mil terrorism assotsieerus ennekõike epiteediga “vene”. Piisab, kui nimetame Anatole France’i “Inglite mässu”, kuid eriti Camus’ “Õiglaseid” (vrd ka tema “Mässavat inimest”). Ka vene terrorismi puhul peab rõhutama termini tinglikkust, kuna suur osa nendest “.venelastest” kuulusid Vene impeeriumi vähemusrahvuste, ennekõike poolakate ja juutide sekka, kuid polnud vähe ka baltlasi – peamiselt lätlasi – ning kaukaaslasi. Ent sellegipoolest rääkis terrorism sel ajal vene keelt. Võib isegi väita, et Venemaa ongi nüüdisaegse terrorismi sünnimaa ja seda nii individuaalterrori kui ka riikliku terrori osas.

Kõigepealt aga tuleks peatuda terminil “terrorism”. Viimasel ajal kasutatakse seda laias ja hinnangulises mõttes: terrorist on a priori paha inimene. Terroristideks sildistatakse neid, kes ise ennast defineeriksid vabadusvõitlejana (nii näiteks tembeldati terroristideks Eesti metsavendi), samas kui puhtkriminaalsed kallaletungid on tihti maskeeritud terroriaktideks (vrd vene anarhistide praktikat). Need kaks poolust – vabadusvõitlus ja banditism – moodustavadki selle skaala, mille vahele jääb terrorism. Terrorismiuurijad on loonud sellele nähtusele üle saja definitsiooni ja pole vajadust lisada omapoolset. Selgitame vaid neid kriteeriume, mille järgi üks või teine inimene või nähtus on kaasatud siinsesse ülevaatesse. Esimeseks terrorismi komponendiks ei ole vägivald, vaid hirm. Eesmärk on muuta (või riikliku terrorismi puhul säilitada) olukorda, kasutades selleks hirmutamist. Selles mõttes ei ole psühhoterror üks terrorismi liike, vaid iga terroriakti komponent. Mõrvad on vaid üks efektiivsetest vahenditest õuduse tekitamiseks. Teiseks, kuna terrorism kuulub ennekõike vaimsete ja alles siis füüsiliste nähtuste valdkonda, ei saa olla terrorist “kogemata”, iga terrorist on teadlik, kes ta on ja on selle üle uhke. Tema kõrge ideelisus välistab madalaid motiive nagu omakasu vms. Järgmine oluline tunnus on see, et terroristi tegevus on suunatud “omade”, mitte “võõraste” vastu. Vastasel korral on tegu partisanidega vms.

Venemaal ei moodustanud terroristid mingisugust ühtset gruppi ning enesenimetused võisid olla erinevad.

Öeldu vajab selgitust. Praeguste arusaamade kohaselt on kuulsaimad terroriorganisatsioonid Al Qaida ja Hamas, seega need, mis sõdivad mitte sise-, vaid välisvaenlasega. Tuletagem aga meelde, et esiteks nii Al Qaida kui ka Hamasi liikmed ei nimeta ennast terroristideks: nad liigitavad end hoopis heategevuslikeks organisatsioonideks (Hamas ka poliitiliseks erakonnaks) ja viimase puhul ei ole tegemist vaid maskeeringuga, ehkki suurt osa heategevuseks kogutud rahast kasutab liikumine vägivallaaktide ettevalmistamiseks ja enesetapjate perede toetamiseks. Teiseks, välismaal asuvate sihtide ründamine on Al Qaida, täpsemini Bin Ladeni know-how, kuid Al Qaida võitlejatel oli terroristlikke kogemusi võitlusest erinevate maade islamirežiimidega. Viimane käib ka valdava enamuse teiste islamitaustaga terroriorganisatsioonide kohta, nende ohvrid on ennekõike teised, “halvad” moslemid. Sudaani, Somaalia, Pakistani, Alžeeria jt maade äärmuslikud liikumised suunavad oma terrori omade vastu. Ka Hamas kasvas välja Moslemivennaskonnast, rühmitusest, mis tekkis möödunud sajandi 20. aastate lõpus Egiptuses, kuid korraldas terroriakte ka Süürias ja teistes Araabia maades.

Piirdume vene terrorismist rääkides vaid nende liikumiste ja tegelastega, kes ise ennast terroristideks nimetasid ning tegid seda uhkusega, vaadakem näiteks Boriss Savinkovi memuaare “Terroristi märkmed” või siis vasakpoolsete esseeride liidri Marusja Spiridonova 1919. aastal vanglast saadetud kategoorilist korraldust Leninile mitte kasutada punase terrori nimetust, kuna see määrib terroristi kõrget nime. Venemaal ei moodustanud terroristid mingisugust ühtset gruppi ning enesenimetused võisid olla erinevad. Nii näiteks hakkas 1880. aastatel osa terroriste end nimetama “bombistideks”. Siin on tegu pigem erialase kui ideoloogilise diferentseerumisega. Ideeline erinevus oli neil aga maksimalistidega – viimased pidasid võimalikuks mitte üksnes väljavalitud reaktsionääride, vaid ka kollateraalsete kõrvalseisjate tapmist. Nii sai peaminister Stolõpini atentaadis, mille korraldajaks oli 12. augustil 1906. aastal maksimalist Sokolov, kannatada u 100 inimest, neist 27 sai kohapeal surma. Kannatanute hulgas oli kaks Stolõpini last, peaminister ise aga viga ei saanud. “Tõelised” terroristid mõistsid sellise tegumoe hukka. Pealegi tõstis see tapmiskatse tohutult Stolõpini autoriteeti ja populaarsust. Ta sai korraga nii märtri kui ka efektiivse liidri oreooli. Ise ta resümeeris juhtunu nii: nende rünnakute eesmärk on tekitada paanikat ja kokkuvõetav kahe sõnaga: “Käed üles!” Meie vastame neile samuti kahe sõnaga: “Ei karda!” Stolõpin tapeti viie aasta pärast. Ka nimetasid end paljud terroristid vaheldumisi anarhistideks või nihilistideks, kuid siin peab olema ettevaatlik, kuna mitte kõik anarhistid ja nihilistid ei toetanud terrorit, rääkimata siis osalemisest terroriaktides.

Seega Venemaa puhul vaatleme narodnikute ja esseeride terroristlikku tegevust, kuid samas ei saa märkimata jätta ka nn punast terrorit kui omamoodi riikliku terrorismi etaloni. Kuid ka neil oli varasem eeskuju. Terrorismiuurijad leiavad selle nähtuse lätteid näiteks assasiinidelt või teistelt Lähis-Ida sektidelt, kuid need seosed on pigem eksitavad, kuna taandavad nähtuse poliitilistele mõrvadele, eriti arvestades, et assasiinid tegutsesid ka palgamõrtsukatena.

Moodsa terrorismi lätteid tuleb otsida Prantsuse revolutsioonist. Sellele eelnes ja sellega kaasnes Suur Hirm, la Grande Peur, massiline hüsteeria, mis oli monarhia vastaste poolt teadlikult vallandatud, kuid pärast Bastille’ vallutamist 14. juulil orienteeriti see hirm ümber revolutsiooni vaenlaste vastu. Hiljem (1793.-1794. aastatel) kuulutasid jakobiinid koos žirondiinidega välja terrorirežiimi, mis läks ajalukku Suure Terrori (la Grand Terreur) nime all. Robespierre’i järgi “ei ole terror midagi muud kui kohene, tõsine ja paindumatu õiglus”. See tähendab, et juriidilised garantiid ja tagatised on kõrvale jäetud ning giljotiini (“rahvusliku habemeajamisnoa”) alla lähevad need, keda võimud kuulutavad rahvavaenlasteks. Siis tekkis ka termin “terrorist”, millega oponendid tähistasid jakobiine. Prantsuse revolutsioon avaldas suurt mõju kogu järgnevale revolutsioonilisele tegevusele Euroopas ja mitte ainult seal.

Varases dekabrismis tekkis idee topeltvandenõust: liikumise sees tekib salajane grupp, kes sooritab türanni mõrva ja avab niimoodi tee demokraatlikule valitsemiskorrale.

Dekabristid ei olnud terroristid. Üheks dekabrismi juhtivaks ideeks oli Venemaa ümberkujundamine õigusriigiks. Kuid siin oli probleem: muudatuste teel seisis ees tsaar ja ta tuli kõrvaldada. Dekabrismi liidrid ei tahtnud aga, et liikumine oleks määritud verega. Nii tekkis varases dekabrismis (1816-1817) idee topeltvandenõust: liikumise sees tekib salajane grupp (nn vandenõu vandenõu sees), kes sooritab türanni mõrva ja avab niimoodi tee demokraatlikule valitsemiskorrale. Pärast võimuvõtmist lähevad nad aga kohtu alla ja hukatakse kui mõrtsukad. Ehkki need plaanid jäid teostamata, kohtame analoogilisi mõttekäike ka hilisemates liikumistes.

Esimesena võtsid terrorismi poliitilise võitluse arsenali narodnikud, juhtiv opositsiooniline liikumine Venemaal 1860.-1890. aastail. Narodnikute liikumine ei olnud homogeenne ning üldpildis oli terrorismil võrdlemisi tagasihoidlik roll. Kuid nende seas sai populaarseks Mihhail Bakunini ja Pjotr Kropotkini anarhistlik “Tegev filosoofia”, mille tähtsaks komponendiks oli nimelt terrorism (Bakunin arendas edasi Karl Heinzeni pommifilosoofiat, mis lubas revolutsiooni käigus tappa kuni pool Euroopa elanikest). Sellegipoolest oli isegi narodnikute revolutsioonilisel organisatsioonil Maa ja Priius terror vaid äärmuslik meede. 1870.-1880. aastate algul saavutas narodnikute liikumine maksimaalse kõlapinna, kuid sattus samas ideelisse kriisi. Valitsevaks sai “väikeste tegude filosoofia” ja “minek rahva sekka”, mille käigus sajad noored haritud inimesed loobusid karjäärist ning läksid teenima ja õpetama lihtrahvast, kes ei näidanud sel puhul üles mingeid entusiasmimärke.

Tähtsaks poliitiliseks organisatsiooniks aga sai Rahva Tahe. Nende programmis oli terror juba tähtsal kohal. Nad korraldasid mitu kõmulist atentaati, mis tipnesid 1881. aasta 1. märtsil Aleksander II tapmisega.

Ent vene terrorismi tipphetk oli seotud esseeride (sotsialistide-revolutsionääride) tegevusega 20. sajandi alguses. Esseerid pidasid ennast narodnikute järglasteks ja nende programmis oli palju ühist, eriti puudutab see sotsialistlikke ümberkorraldusi külaelus, erinevalt marksistidest ei olnud nad orienteeritud töölistele, vaid Venemaa põhielanikkonnale – talupoegadele. Venemaa ainsatel vabadel üldvalimistel 1917. aastal saavutasid esseerid võidu bolševike ees (parempoolsed esseerid, st mitte terroristid, said 52% kohtadest, bolševikud 24,5%). Kuid esseeride ja narodnikute vahel oli oluline psühholoogiline ja rahvuslik erinevus. Esseeride seas oli palju vähemusrahvuste esindajaid. Aleksander Solženitsõni andmetel oli ainuüksi juute nende hulgas kuni nelikümmend protsenti. Narodnikud olid intelligendid. Nende seas oli palju tuntud teadlasi (seda ka terroristide hulgas, näiteks matemaatik Nikolai Morozov ja tsaaritapjast raketiehituse pioneer Nikolai Kibaltšitš). Esseeridest juudid olid aga enamasti poolharitud ja juurteta inimesed, nad olid katkestanud sidemed juudi kogukonnaga ning otsisid revolutsioonis uut identiteeti (nii väitis Trotski, et ta on rahvuselt internatsionalist). Teadmiste puudumist kompenseerisid nad revolutsioonilise entusiasmiga, mis kohati küündis fanatismini. Esseerid lõid topeltstruktuuri: erakonna nähtav osa tegeles propaganda ja poliitilise võitlusega, selle sõjaline organisatsioon tegeles terroriga. Hiljem hakkasid sama taktikat kasutama IRA ja ETA. Esseeride erakonna lõid 1901. aastal “Vene revolutsiooni vanaema”, aadlisoost Jekaterina Breško-Breškovskaja, kellest sai poliitilise tiiva juht, ja Grigori Geršuni (Isaak Gerš), kes juhtis sõjalist organisatsiooni. Esseerid korraldasid mitu atentaati, nende ohvriteks said siseministrid Sipjagin ja von Plehwe, peaminister Stolõpin jt. Nad plaanisid ka tsaar Nikolai II mõrva, kuid need jäid ainult plaanideks.

Kuna terrorism kuulub ennekõike vaimsete ja alles siis füüsiliste nähtuste valdkonda, ei saa olla terrorist „kogemata”, iga terrorist on teadlik, kes ta on.

Ma ei hakka siin peatuma terrorismi tehnilistel aspektidel, ehkki narodnikutel ja eriti esseeridel oli atentaaditehnoloogia niivõrd arenenud, et seda uurivad siiamaani nii algajad terroristid kui ka terrorismiga võitlevad salateenistused.

Terrorist ei saa tegutseda ilma toetajaskonnata. Ühiskonnas peab olema jõud, mis propageeriks terroristi ideaale ning 19. sajandi lõpul – 20. sajandi alguses oli Vene ühiskonnas revolutsioonilistel ideedel lai kõlapind: ühel või teisel moel toetas neid peaaegu kogu vene intelligents. Isegi terroristide kirglik vastane Dostojevski tunnistas meeleheites, et kui ta saaks teada ettevalmistustest terroriaktiks, ei suudaks ta sellest võime informeerida. Veel tähtsam on see, et terroristid ja nendega võitlevad struktuurid ei ole omavahel üksnes dialoogis, nad lausa sõltuvad teineteisest.

Vene terrorismi kohta on kaks levinud arusaama. Esimene neist, liberaalne, väidab, et terror on reaktsioon (kas adekvaatne või liialdatud, sõltub hindaja ideoloogiast) ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele. Seega on kõige efektiivsem vahend terrorismivastaseks võitluseks õiglase ühiskonna ülesehitamine. Niimoodi mõtles muuseas ka terrorismivastase võitluse koordinaator kolonel Sergei Zubatov, keda peetakse politseisotsialismi (tuntud ka zubatovštšina nime all) rajajaks. Tema väide oli väga lihtne: kui tööliste elutingimused muutuvad inimlikuks, pole terrorismil sotsiaalset baasi. Sellele võib ainult lisada, et Zubatov muutus vene revolutsionääride seas üheks vihatumaks figuuriks. Teise arusaama järgi aga just liberalism tekitabki kommete lodevust ja terrorismi ning ainus efektiivne võitlus terroriga on riigipoolsete repressioonide tugevdamine. Need vaidlused kestavad siiamaani ja mõlemad pooled toovad oma seisukohtade tõestamiseks hulgaliselt statistilisi andmeid. Huvitav on, et viimasel ajal on Venemaa ametlik seisukoht Vene revolutsiooni käsitlemisel selgelt revolutsioonivastane. Näitena võiks tuua kas või veebilehekülje terrorizmunet. com (saiti kureerib FSB, see on adresseeritud ajakirjanikele nende suhtumise kujundajana). FSB, mis ametlikult on tšekistide järglane, identifitseerub siin huvitaval kombel tsaari “ohrankaga”.

Terroristid ja politsei saatsid vastastikku teineteise hulka salaagente, nii et 1905. aasta revolutsiooniks olid nad teineteisest juba olulisel määral läbi imbunud. Üks kuulsamaid topeltagente oli Jevno Azef, kellest pärast Geršuni arreteerimist 1903. aastal sai sõjalise organisatsiooni juht. Just tema korraldas siseminister Vjatšeslav von Plehwe ja suurvürst Sergei Aleksandrovitši tapmise. Samas oli ta juba alates 1893. aastast salapolitsei agent. Kui provokaatorite kütt Vladimir Burtsev ta paljastas, sai temast vene revolutsionääride ja liberaalide silmis vihatuim kuju. Teda nimetati reeturiks, juudaks, saatanaks (on huvitav märkida, et Geršunit võrreldi Kristusega). Need süüdistused on õigustatud vaid osaliselt: Azef ei olnud esseer, kellest sai politseiagent, vaid ta oli algusest peale politseiagent, kes edukalt infiltreerus revolutsioonilisse liikumisse. Siiski on Azefi lugu väga õpetlik. Politseiagendina paljastas ta enamiku juhtivaid esseere ja hoidis ära mitu terroriakti (näiteks tsaarile), aga kui terroristlik liikumine oleks saanud kiire hävitava löögi, oleks ka Azefi karjäär lõppenud. Nii hakkas ta mängima topeltmängu: ta kasvatas aktiivselt esseeride sõjalise organisatsiooni võimekust (mida näitasid von Plehwe ja Sergei Aleksandrovitši edukad atentaadid) ning suurendas hirmuäratavaid raporteid tehes oma tähtsust võimude silmis. Azef on üks parimaid näiteid selle kohta, kuidas terror ja antiterror on vastastikuses sõltuvuses ning koguni toituvad teineteisest.

Paar sõna terroristist kui psühholoogilisest tüübist. Vene haritlaskonna seas tekkis arusaam, et terroriaktis osalevad tõepoolest koletised ja süütud märtrid: koletise osas esines atentaadi sihtmärk, terrorist ise aga oli ohver. Terroristil oli märtri ja isegi pühaduse oreool: terrorist ohverdab oma elu rahva hüvangu eest. Selles mõttes sarnanesid vene bombistid šahiididega, oluline vahe aga seisneb selles, et vene terroristid olid üldjuhul ateistid ja nende tasu ei pidanud olema mitte taevariigis, vaid maises paradiisis tulevikus. Tavaliselt, kui räägitakse vene terroristi psühholoogilisest tüübist, mainitakse anarhistist revolutsionääri Sergei Netšajevit, kes eelkõige tänu Dostojevski “Sortsidele” sai amoraalsuse võrdkujuks. Tegelikult aga oli Netšajevi roll enam kui tagasihoidlik. Palju iseloomulikum on Ivan Kaljajevi, suurvürst Sergei Aleksandrovitši tapja kuju (muide, Netšajevit ja Kaljajevit vastandab ka Camus).

Esseeridel oli atentaaditehnoloogia niivõrd arenenud, et seda uurivad siiamaani nii algajad terroristid kui ka terrorismiga võitlevad salateenistused.

Kaljajevi jaoks, kes oli ateist, oli revolutsioon religioon ja püha üritus. Revolutsionäär peab pühenduma sellele täielikult ja olema ise täiuslik inimene, seda mitte üksnes oma tegudes, vaid ka mõtetes. Terrorism on eneseohverdus, askees. Kaljajevi tuttavad kirjeldavad teda kui pühakut, kellele viha oli täiesti võõras (muide, peaaegu samades väljendites kirjeldatakse ka Geršunit). Kaljajev pakkus ennast pidevalt kõige ohtlikumate ülesannete täitjaks ning rõhutas korduvalt, et tema suurim unistus on saada surma revolutsiooni nimel, ta avaldas kahetsust, et saab seda teha ainult üks kord. Ta oli juba valmis viskama pommi Sergei Aleksandrovitši tõlda, kuid nägi, et lisaks suurvürstile viibivad tõllas ka ta naine ja lapsed. Oma vabaduse ja eluga riskides katkestas ta atentaadikatse ning erakonnakaaslased, ennekõike Geršuni kiitsid ta käitumise heaks. Kui ta järgmisel katsel suurvürsti siiski tappis, veendus ta kõigepealt, et perekonnaliikmeid tõllas ei ole. Kaljajev ei olnud mingi erand. Tsaaritapjaid Sofia Perovskajat ja Andrei Željabovit nimetati samuti märtriteks ja pühakuteks, elavateks tõrvikuteks, kes toovad rahvale valgust. Teised nimetused terroristidele olid apostlid ja uued inimesed (uustestamentlik väljend, mis tähistas kristlasi). Nikolai Kljujevi väitel nägi ta Marusja Spiridonova pilte talupoegadel ikoonidena. Camus, kes väsimatult võitles nii fanatismi kui ka dogmatismiga, ei varjanud vaimustust vene terroristide üle: “Ka 1950. aastal ei suuda me neile esitada ühtegi küsimust, millele nad ise kas või osaliselt ei vastanud oma elu või surmaga.”

Lõpetuseks tuleb märkida, et terroristide tegevus ei lõppenud koos Oktoobrirevolutsiooniga. Vasakpoolsed esseerid liitusid bolševikega ja moodustasid valitsuse, parempoolsed aga olid juhtiv jõud bolševike-vastases võitluses. Kuid ka vasakpoolsed esseerid tõusid 1918. aasta suvel bolševike režiimi vastu üles (mõned autorid nimetavad seda neljandaks Vene revolutsiooniks). Suur osa nõukogude liidrite tapjatest olid needsamad esseerid, kes võitlesid tsaari despotismi vastu. Esseeride juht Marusja Spiridonova nimetas oma kirjas Leninile nõukogude despotismi tsaari omast hullemaks. Esseer Fanni Kaplan tulistas Leninit (viimasel ajal on küll esitatud selle atentaadi kohta ka teisi versioone, kuid igal juhul võttis Kaplan vastutuse). Teised esseerid aga tegid karjääri Nõukogude karistusorganites, eriti punaterrori ajal, kuid see ei pruukinud tähendada, et riiklikusse terrorimasinasse kaasatuna lõpetasid nad individuaalse tegevuse. Näiteks üks kõrgel positsioonil tšekiste Jakov Blumkin korraldas samas atentaadi Saksa saadikule Wilhelm Mirbachile. Valdav osa esseeridest tšekiste hävitati kas trotskistidena 1930. aastate algul või Suure Terrori ajal 1934-1937.