Vene hunt ja Euroopa Liidu lambad

Kui ei juhtu midagi ettenägematut, tuleb Euroopas 2008. aasta algul ilmale üks uus riik. Kui Kosovo saab seejärel enamiku Euroopa Liidu liikmesmaade, USA ja veel paljude teiste riikide tunnustuse, tähendab see suurt lüüasaamist Serbia, aga ka Venemaa diplomaatiale. Kui peaks nii minema, on Venemaa poliitikud sunnitud ennast mõõtma pika pilguga, sest see tähendab, et nende Kosovo-poliitika on andnud tagasilöögi ja toonud kaasa otse vastupidise tulemuse kavandatule.

Kosovo saaga viimase peatüki tähtsaim daatum on 2004. aasta märts. Just siis veensid seal puhkenud rahutused paljusid, et status quo ei ole enam võimalik ning tuleb astuda samme, mis viivad Kosovo niinimetatud lõpliku staatuse kindlaksmääramiseni.

Pärast toonase Jugoslaavia pommitamise lõpetamist 1999. aastal reguleeris Kosovo staatust julgeolekunõukogu resolutsioon num­ber 1244, mille kohaselt läks provints ÜRO jurisdiktsiooni alla. Kuid samal ajal tunnustas resolutsioon Jugoslaavia territoriaalset terviklikkust, ning Jugoslaavia õigusjärglaseks on vähemalt Kosovo küsimuse puhul Serbia.

Pärast kogenud Norra diplomaadi Kai Eide esialgset aruannet paluti serblaste ja albaanlaste kõnelusi juhtima Soome endine president Martti Ahtisaari. Seda ta tegigi, aga nagu võis ette arvata, ei olnud kompromissi saavutamine tuleviku osas võimalik. Serbia kinnitas, et Kosovo võib saada peaaegu kõik, mida soovib, välja arvatud iseseisvuse, samal ajal kui Kosovo albaanlased, kes moodustavad maa kahest miljonist elanikust 90 protsenti, väitsid, et nad on valmis ükskõik millisteks kompromissideks, välja arvatud iseseisvuse osas.

Kosovo tagasiandmine Serbia võimu alla tooks kaasa uue Balkani sõja.

Põhimõtteliselt põrkub Kosovo puhul kaks rahvusvahelise õiguse põhimõtet: esimene on riikide õigus tagada oma territoriaalne terviklikkus, teine aga rahvaste enesemääramisõigus. Jugoslaavia lagunemisel tekkis selle territooriumil kuus uut riiki, millest kahes, nimelt Sloveenias ja Makedoonias, elab umbes sama palju inimesi kui Kosovos, ning Montenegros isegi ligikaudu kaks kolmandikku vähem.

Kosovot ja mainitud kuut uut riiki eristab see, et viimased olid vabariigid, Kosovo kuulus Serbia koosseisu aga autonoomse piirkonnana. Nagu NSV Liit nii lagunes ka Jugoslaavia mööda vabariikide piire ning Serbia juhtkond, soovides hoida Kosovot enda koosseisus, väitis, et Kosovo iseseisvumine kujutaks endast ohtlikku pretsedenti kogu maailmas, alates Katalooniast kuni Tšetšeeniani.

Ahtisaari juhitud kõneluste ajal uskusid lääne diplomaadid, et kuigi Venemaa ei pruugi Kosovo iseseisvust heaks kiita, ei hakka ta sellele lõpuks siiski vastu seisma, sest on ilmne, et Kosovo tagasiandmine Serbia võimu alla tooks kaasa uue Balkani sõja. See oletus võis olla õige ajal, kui Ahtisaari alustas oma tegevust, kuid siis, kui ta selle lõpetas, see nii enam ei olnud.

2007. aasta märtsis esitas Ahtisaari ÜRO-le oma plaani. See nägi ette mitmeid asju. Esiteks pidi Kosovot ees ootama niinimetatud iseseisvus järelevalve all. See tähendas, et Kosovo saab küll iseseisvuse, aga praegu seal tegutseva ÜRO missiooni asemele astub kaks uut. Esimene neist on suur ELi missioon, mis juhib õigus- ja korrakaitsesüsteemi. Teine on mõnevõrra väiksem Rahvusvaheline Tsiviilamet (International Civilian Office, ICO), mille juhil on märkimisväärne võimutäius, umbes nagu rahvusvahelise üldsuse kõrgel rahvusvahelisel esindajal Bosnias. Kolmas rahvusvaheline tingimus oli praegu Kosovos NATO juhtimisel tegutseva 17 000 mehega rahutagamisjõu tegevuse jätkamine.

Ahtisaari plaan nägi ette ka Kosovo ulatuslikku detsentraliseerimist, mis sisuliselt tähendab üsna suure autonoomia andmist serblaste aladele, kusjuures lubatakse säilitada tihedad sidemed Belgradiga.

Albaanlased olid plaaniga nõus, kuid serblased lükkasid selle tagasi. Enamik ELi riike oli sellega samuti nõus, sest ka nemad ei näinud teist võimalust Kosovo praeguse jätkusuutmatu staatuse ületamiseks. Venemaa aga, kes on taas hakanud näitama oma diplomaatilisi muskleid, tegi igati selgeks, et kui plaan jõuab ÜRO julgeolekunõukogu ette, paneb ta resolutsioonile veto. USA, kes on juba pikka aega toetanud Kosovo iseseisvust, oli plaaniga nõus.

Lääne diplomaadid uskusid, et kuigi Venemaa ei pruugi Kosovo iseseisvust heaks kiita, ei hakka ta sellele lõpuks siiski vastu seisma.

Venemaa seisis Ahtisaari plaani vastu mitmel põhjusel. Esiteks väitsid nad, et see loob ohtliku pretsedendi. „Me vajame ühiseid printsiipe, mille alusel leida neile probleemidele õiglane lahendus, mis oleks hüvanguks kõigile inimestele, kes elavad konfliktirohketel territooriumidel,” sõnas Venemaa president Vladimir Putin. „Kui anda täielik iseseisvus Kosovo elanikele, siis kuidas me saame seda keelata Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikele?” Ta osutas siinkohal kahele Gruusiast lahku löönud alale, mida Venemaa toetab, ehkki ei ole seniajani neid ametlikult tunnustanud.

Teine põhjus, miks Venemaa seisab vastu Kosovo iseseisvusele, on personaalne. Paljud Venemaa välispoliitika kujundajad, sealhulgas praegune välisminister Sergei Lavrov, tunnevad end isiklikult alandatuna suutmatuse tõttu hoida 1999. aastal ära Jugoslaavia pommitamine. Kättemaks on teatavasti alati magus ja just sellega ongi siin tegemist. Lõpuks on Kosovo ka väga kasulik relv Venemaa ja Lääne praegustes tüliküsimustes, mis ulatuvad energeetikapoliitikast Iraanini. Pealegi eelistab Venemaa näha oma piiridel pigem nõrka ELi kui ühtset ja tugevat blokki.

Kuid piisab pilgust kaardile nägemaks, et Kosovo ei asu ei ELi ega NATO ääremaadel. See ei paikne isegi nende tagahoovis, kuidas ka seda tagahoovi ei määratletaks. Kosovo jääb otse keset niinimetatud Balkani getot, on sügaval ELi ja NATO territooriumil.

Möödunud suve algul, kui sai selgeks, et Venemaa paneb Ahtisaari plaanile julgeolekunõukogus veto, läks EL Kosovo küsimuses selgelt lõhki. Riigid, kus valitseb potentsiaalne (tegelik või ettekujutatud) lagunemisoht, väitsid, et ka nemad on Kosovo iseseisvuse vastu, või vähemalt väljendasid oma tõsist rahulolematust sellega. Nende riikide hulka kuulusid Slovakkia, Küpros, Rumeenia, Hispaania ja Kreeka. Mõned riigid, näiteks Saksamaa, olid vastu mõttele, et Kosovo staatuse võiks lahendada üldse väljaspool ÜROd.

Niisiis, teadmata, mida õieti ette võtta pärast Ahtisaari plaani diplomaatilise ummikseisu tekkimist, kutsus EL ellu niinimetatud troika diplomaatilise missiooni. See koosnes USA, Venemaa ja ELi esindajast. Õigupoolest oli küll ka see missioon, mille eesmärk oli katse rajada serblaste ja albaanlaste vahele sild, algusest peale nurjumisele määratud, sest polnud enam ühtegi asja, mida ei oleks juba mitu korda läbi arutatud ja ikka samasugustele tulemustele jõutud.

ELi diplomaatia seisukohast olid siiski need 120 päeva, mis jäeti kõnelusteks, mille lõpptähtaeg oli 10. detsember, pärast mida pidi troika esitama tööaruande ÜRO-le, üpris kasulikud. See andis nimelt aega, et luua ELis riikide „kriitiline mass”, kes on valmis tunnustama Kosovot ka siis, kui too kuulutab iseseisvuse välja ühepoolselt. Omamoodi irooniana oli „kriitilise massi” saavutamisel kõige rohkem abi Venemaast. Praeguse seisuga tundub, et Küpros on veel ainuke riik, mis seisab otsustavalt vastu Kosovo tunnustamisele ELi poolt.

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) hiljutises ülevaates nimetati Kreekat ja Küprost Venemaa „Trooja hobusteks” ELis. Aga isegi Kreeka on andnud vaikselt märku, et ehkki ta ei ole valmis Kosovot otsekohe tunnustama, on see võimalik teatud aja pärast.

Tundub ilmne, et kui Serbia hakkab lõpuks analüüsima küsimust „Kes kaotas Kosovo?”, ja see seisab neil üsna kindlasti peagi ees, siis kerkib suurima veana esile katse toetuda Venemaa abile.

Tundub ilmne, et kui Serbia hakkab lõpuks analüüsima küsimust „Kes kaotas Kosovo?” ja see seisab neil üsna kindlasti peagi ees, siis kerkib suurima veana esile katse toetuda Venemaa abile. Nimelt paistab üsna selgesti, et riike, mis ei olnud Kosovo iseseisvuse osas eriti pooldaval seisukohal või seisid isegi selle vastu, ärritas ennekõike viis, kuidas Venemaa kasutas seda küsimust survevahendina ELi lõhestamisel, et saavutada oma eesmärk hoida EL võimalikult nõrgana.

Või kui veel selgemalt öelda, siis ajendas vene karu, kes kukkus Serbia õhutusel metsas ragistama ja möirgama „Ma olen tagasi!”, seni veel kõhklevaid ELi lambaid, kelle seas mõjukaim on Saksamaa, tormama kiiruga tarasse, mille peal seisab silt „Euroopa Liidu ühtsus”.

Nüüd, mil on selge, et Venemaa poliitika on Kosovo osas läbi kukkunud, võib härra Ahtisaari öelda peaaegu ilma igasuguse irooniamekita, et „Venemaa suhtumine on tugevdanud ELi ühtsust. Ma ei usu, et see oli nende taotlus.” Venemaa katse suruda oma tahtmine läbi otse ELi südames ja enamiku ELi liidrite soovi vastaselt on toonud kaasa kõige soovimatuma tagasilöögi.

On üpris tõenäoline, et järgmise aasta alguses pannakse lõplikult paika uue riigi tunnustamise tingimused. Kõigepealt tehakse nähtavasti teoks Ahtisaari plaani need osad, mis ei eelda koostööd Serbiaga. Nende hulka kuulub arvatavasti ka nõue, et Kosovo võimud taotleksid ELi politsei- ja õigusmissiooni ning ICO loomist.

Sel moel saab peatüki, mis algas 2004. aasta märtsirahutustega ja mille põhisisu moodustas härra Ahtisaari ning troika diplomaatia, lõpuks sulgeda ja alustada uut peatükki, mis sisaldab uusi probleeme, sealhulgas ka uusi, seni veel süte all miilavaid konflikte Euroopas, näiteks Põhja-Kosovo serblaste lahkulöömiskatseid ja Serbia blokaadi uue riigi suhtes.