mai 16, 2013

Vastuvoolu: Lääne välispoliitika ideoloogia kriitika

Müllerson on opositsionäär sellise maailmakorra suhtes, kus üheselt mõistetavalt valitsevad või valitseksid Lääs ning USA.

Lauri Mälksoo
Rein Müllerson. Regime Change. From Democratic Peace Theories to Forcible Regime Change. Leiden/Boston: Martinus Nijhoff Publishers, 2013. 247 lk, 110 EUR.
Tallinna Ülikooli õigusakadeemia presidendi Rein Müllersoni värske raamat ujub ideoloogiliselt vastuvoolu paljugi suhtes, mida Eesti välispoliitiline eliit tänapäeval tõeks ja õiguseks peab. Mul on seda raamatut natuke keeruline arvustada, sest kuulume Reinuga väheste Eesti rahvusvahelise õiguse akadeemiliste juristide hulka ning meie omavaheline läbisaamine kolleegidena on sõbralik ja vastastikusest lugupidamisest kantud. Samas tabasin end Reinu viimast raamatut lugedes mõttelt, et ega me eriti poliitikast rääkinud pole ka – tahaks loota, et see pole olnud heade suhete „saladuseks“. Hakates nüüd siinkohal Rein Müllersoniga osaliselt siiski ka poliitika üle vaidlema, jõuab meie kollegiaalne suhe mingile teistsugusele tasandile. Ehk on see hea, sest andunud poolehoiu ja nõustumise vastand pole mittenõustumine, vaid tegeliku huvi puudus ja mittemidagiütlev neutraalsus – ega asjata sõnastanud Solženitsõn paradoksi, et „su sõber hakkab sinuga vaidlema“.
Müllersonist erineval positsioonil olev lugeja võib tema raamatut lugedes kergesti avastada, et argumentatsiooni põhisuunaga hästi nõus olla ei tahaks, aga löövat vastuväidet autori arutluskäigule on sellele vaatamata vähemalt kohati keeruline leida. See näitab Müllersoni mõtlemise kvaliteeti. Muuhulgas just seepärast julgen Müllersoni raamatut Diplomaatia lugejatele ka soovitada: me õpime tihtipeale kõige rohkem just nendelt kirjameestelt, kes mõtlevad meist erinevalt, ent  teevad seda seejuures intelligentselt ja säravalt. Seejuures ei pea ma silmas üksnes primitiivset realistlikku soovitust „tunne oma (ideoloogilisi) vastaseid“. Müllersonil on mitmes sisulises punktis (vähemalt osaliselt) ikkagi ka õigus.
Raamat „Režiimivahetus. Demokraatliku rahu teooriatest vägivaldse režiimivahetuseni“ koosneb kuuest peatükist, millest igaühel on oma alateema. Peatükid on üsna kergesti ka eraldi loetavad. Esimeses peatükis leiab lugeja Müllersoni üldisemad mõtisklused inimkonna päritolu, hetkeolukorra ja tuleviku kohta. Põhiküsimuseks on: mis ühendab ja lahutab erinevaid inimühiskondi ning mis on selle ajaloolised põhjused? Põhijärelduseks on paradoks, et maailm tervikuna liigub homogeensuse suunas, samas kui ühiskonnad eraldi võttes liiguvad suuremate inimestevaheliste erinevuste poole. Samas peab Müllerson oluliseks, et inimkonna ühetaolisemaks muutmist ei tohiks läbi viia seda protsessi kunstlikult kiirendades.
Teine peatükk on raamatu üks võtmeosi, sest siin antakse ülevaade ideoloogilistest suundumustest kaasaegses maailmas. Müllersoni üheks peamiseks teesiks on, et liberaaldemokraatliku maailmavaate esindajad Läänes, kes soovivad demokraatiat ja inimõiguseid teistesse maailmajagudesse „eksportida“, võtmata seejuures piisavalt arvesse teiste eripärasid, on ideoloogilise dogmatismi mõttes Nõukogude kommunistide vaata et vendadeks. Mõlemad ideoloogiad usuvad – Müllersoni arvates ekslikult – ajaloolisse determinismi ja ajaloo lineaarsesse arengusse; mingil moel usuvad nad niisiis endakeskset ajaloo lõppu. Ajaloolisteks põhjusteks, mis selliste maailmavaadete olemuse avavad, on kristluse messianistlik universalism ja valgustusest lähtuv dogmaatiline usk ratsionaalsusesse ja inimvabadusse kui üldinimlikesse väärtustesse, mille poole kogu inimkond peaks püüdlema.
Kolmas peatükk on pühendatud Hiinale ja selle pealkiri võtab autori sõnumi juba piisavalt hästi kokku – „Hiina „demokratiseerimise“ välismaiste katsete kasutusest ja ohtlikkusest“. Müllerson leiab, et Washington ei peaks end Pekingile peale suruma ja et Hiina demokraatia saab paratamatult olema midagi teistsugust kui USA oma. Müllerson hoiatab, et Lääs ei peaks läbinisti demokraatlikku Hiinat soovima, sest tõenäoliselt oleks demokraatlik Hiina tänasest veelgi natsionalistlikum. Igatahes oleks demokraatia Hiinas Hiina rahva jaoks, mitte Läänele meeldimiseks.
Raamatu neljas peatükk peaks Eesti lugejale erilist huvi pakkuma, sest räägib Venemaast. Selle peatüki mõningatest postulaatidest tuleb käesoleva arvustuse lõpu poole lähemalt juttu. Siinkohal lühidalt vaid seda, et Müllerson peab Hiina reforme NSVLi/Venemaa omadest edukamateks ja seda paljuski seetõttu, et Hiinas ei hakatud demokraatiat samal ajal juurutama kui turumajanduse elemente.
Viies peatükk teeb taas pöörde üldisema teooria suunas, rääkides Kanti jt demokraatliku rahu teooriate paikapidavusest (või mitte). Viimases, kuuendas peatükis on juttu humanitaarsetest interventsioonidest/vastutusest kaitsta (R2P), kodusõdadest ja režiimivahetustest. Lugeja saab teada, mida Müllerson arvab Kosovo lahkulöömisest Serbiast, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest Venemaa poolt, Liibüa juhtumist ja käimasolevast Süüria juhtumist. Müllersoni tõlgendused erinevad nende juhtumianalüüside osas Lääne peavoolust, mis Müllersoni arvates kipub nimetatud sündmusi tõlgendama oma huvidest lähtuvalt, mitte objektiivselt. Autori üldine hoiak on, et väline (eelkõige Lääne) ideoloogiline ja sõjaline sekkumine konfliktidesse mujal kipub olema halb ja kontraproduktiivne mõte. Selles kontekstis propageerib Müllerson jätkuvalt külma sõja ajal eriti Nõukogude Liidus, aga ka Kolmandas Maailmas peamiseks rahvusvahelise õiguse põhimõtteks peetud mittevahelesegamise printsiipi.
Kuigi raamatu autor on rahvusvahelise õiguse professor, on raamatus kitsamalt võttes õigusest suhteliselt vähe juttu (peamiselt viimases peatükis). Tegemist on eelkõige poliitilise ja poliitilist filosoofiat käsitleva raamatuga. Autori lemmiklektüüri hulka näivad kuuluvat erinevat sorti Lääne, Hiina ja Vene poliitilised mõtlejad ja arvamusliidrid, kelle seisukohti ta kas positiivselt tsiteerib või siis jälle kritiseerib. Näiteks saab Müllersonilt oma Vene-vastasuse pärast koosa kätte Postimehe poolt 2012. aasta arvamusliidriks kuulutatud Economisti ajakirjanik Edward Lucas (lk 123).
Oma poliitfilosoofiliselt maailmavaatelt näib Müllerson olevat eelkõige realist, isegi hüperrealist sellisel moel, et kohati jääb arusaamatuks, milline roll sellises homo homini lupus est maailmas saaks üldse jääda rahvusvahelisele õigusele (väljaspool riikide ennastõigustavat diskursust). Machiavelli pärand ja vanade roomlaste küsimus cui prodest?, jõudude tasakaal, suurriikide de facto eriõigused ja ajaloolised mõjusfäärid – need kontseptsioonid läbivad Müllersoni mõtlemist rahvusvahelistest suhetest. Kui riik, eriti suurriik, ja iseäranis USA, midagi õilsatest ja üllastest sihtidest kõnelema hakkab, siis on Müllersonil (metafoorselt rääkides) naaskel juba käes, et suureks puhutud õhupallist õhku välja torgata. Müllerson leiab, et messianistlike ideoloogiate levitamise asemel peaksime tänapäeval keskenduma riikide tegelike huvide analüüsile ja kui seda järjekindlalt teeksime, siis oleks maailm ka konfliktidest vaesem paik. Tegelikuks maailma ja inimloomust käivitavaks jõuks on ikkagi huvid – suurriigid lihtsalt kipuvad oma huve kõlavate ideoloogiatega varjama ja maha müüma. Seda sorti realistlik pragmatism on Müllersoni raamatut läbivaks põhihoiakuks. Samas tuleb arvesse võtta, et ka pragmatism ja realism on omamoodi ideoloogiad, lihtsalt teistsuguste tagajärgedega ideoloogiad – ideoloogiavaba mõtlemist rahvusvahelistest suhetest pole olemas. Selles mõttes on Müllersoni Lääne ideoloogiakriitika ka ise ideoloogiline.
Müllerson küll ise ei räägi sellest oma raamatus, aga julgeksin püstitada hüpoteesi, et tema hüperrealismi taga on vähemalt osaliselt Nõukogude Liidu lagunemise kogemus, mida Müllerson koges Moskva intellektuaalse ja poliitikale lähedalseisva eliidi tipust. (See pole etteheide, vaid konstateering.) Võimalik, et see kogemus ja kommunistlikus ideoloogias kui kaotanus pettumine, mis pidi paratamatult olema ka teatud mõttes inimlikult raputav, on viinudki Müllersoni järeldusele: ideoloogiaid ja ideolooge ei saa usaldada. Ükski neist ei jää igavesti püsima ja teiseks on neis alati tõde segatud vale ja demagoogiaga, nii nagu oli NSVLis. Kui natuke kiuslikult urgitseda, siis võib ju ka küsida,  kas selles kires ja süstemaatilisuses, mida Müllerson oma raamatus kohati välja näitab USA valitseva ideoloogia puuduste ja ebajärjekindluste „paljastamisel“, on  ka terake hilinenud kättemaksu magusust, pisikest võidurõõmu, et külmas sõjas Nõukogude impeeriumi võitnud Lääne üliriik pole ise ka kaugeltki võitmatu ja plekita.
Müllerson on opositsionäär sellise maailmakorra suhtes, kus üheselt mõistetavalt valitsevad või valitseksid Lääs ning USA. Raamatut läbib USA välispoliitilist mõtlemist juhtiva „demokraatia ekspordi“ kriitika. Selles mõttes on Müllerson ühtlasi ka omal kombel pluralist ja demokraat, mis puudutab rahvusvahelisi suhteid. Tema peamine nõuanne Läänele on lasta teistel riikidel olla sellised, nagu nad on, ja mitte neile peale suruda selliseid arengumudeleid, mis pole neile ajalooliselt, kultuuriliselt jne omased. See kehtib araabia maailma riikide suhtes, aga ka Venemaa ja Hiina osas.
Kui Müllerson on kriitiline Lääne ja eelkõige USA välispoliitilise mõtlemise peavoolu suhtes, jagub tal samas omajagu mõistmist Hiina ja Venemaa kui autoritaarse kapitalismi mõjukaimate esindajate suhtes. Müllersoni peamine postulaat – maailm peaks olema juhitud multipolaarselt, mitte unipolaarselt – toetab nii Vene kui Hiina välispoliitiliste doktriinide põhilist seisukohta ja USA-kriitikat. Multipolaarsusele ongi midagi raske põhimõttelist vastu väita – seda enam, et rahvusvaheliste suhete (ja õiguse) ajalugu viimastel sajanditel polegi olnud unipolaarne. Päris unipolaarses maailmas muutuks ka rahvusvaheline õigus pigem imperiaalseks õiguseks.
Venemaaga ongi seotud Eesti lugeja jaoks ilmselt magusaimad palad Müllersoni raamatus, sh ka need kohad, kus autor räägib iseenda kujunemisloost ja saatuslikest hetkedest. Autor paljastab, et Gorbatšov ja tema nõunikud, sh Müllerson ise, alahindasid perestroika ajal suuresti rahvustevaheliste pingete ulatust NSVLis ja allasurutud rahvuslikke meeleolusid. (lk 6) Samas leiab Müllerson siiski ka tänapäeva osas, et rahvuslus ei mängi enam positiivset emantsipeerivat rolli; tema mõju on valdavalt negatiivne. (lk 60) Samas muus osas näib Müllerson ka Eesti postsovetliku arenguga siiski vähemalt osaliselt rahul olevat – nimelt möönab ta, et naudib elamist liberaaldemokraatlikus riigis. (lk 70)
Müllersoni raamat on adresseeritud peamiselt globaalsetele eliitidele, mistõttu väike Eesti esineb enamasti statisti rollis või siis tuleb lugejal ise edasi mõelda, kuidas öeldu Eesti olukorda võiks puudutada. Näiteks kirjutab Müllerson:
„Kas Hiina või Venemaa näitavad meile praegu või edaspidi ette tulevikumudelit, seda me tõepoolest ei tea, kuid liberaalse demokraatia lõplikus võidus või domineerimises tulevikus pole midagi vältimatut. (…) Joshua Cooper Ramos kirjutab isegi, et sellesse uskumine, et „demokraatia ja kapitalismi triumf on vältimatu, peaks inimese koheselt diskvalifitseerima tõsiselt ametikohalt välispoliitikas.“ (lk 76)
Seda kohta raamatus lugedes tekkis mul irooniline kujutluspilt, kuidas Rävala, Sakala ja Kadriorg takkapihta töötajatest pooltühjaks jooksevad, sest vastavad inimesed ei kvalifitseeruks selle Müllersoni tsiteeritud ideoloogilise kriteeriumi järgi üldse  „tõsist“ välispoliitilist tööd tegema. Samas Müllersoni järjekindlalt lugedes ei saa välistada ka võimalust, et väikeriikide välispoliitika saatus ongi olla olemuslikult „mittetõsine“ vähemalt selles mõttes, et nad saavad üksnes järgida suuremate ettekirjutusi või isegi diktaati – võimalik, et ainus valiku koht, kui hästi läheb, on, millise suurvõimu tahte alla ennast painutada.
Müllersoni raamatut lugedes saame ka teada, et Vene välisminister Sergei Lavrov on tema vana sõber Moskva päevilt, kuigi nad pole viimastel aastatel enam trehvanud. (lk 143) Selliseid passaaže ja märkusi lugedes pole raske ette kujutada, et kirjutab Eesti varivalitsuse, kui selline olemas oleks, sisuline välisminister. Kui postkommunistlik Eesti poleks valinud selget Lääne-orientatsiooni, vaid oleks näiteks Moldova kombel Lääne ja Ida vahele halli tsooni jäänud või hoidunud koguni selgelt Moskva poole, siis oleks Müllerson võinud olla sellise – tänasest üsna erineva – Eesti üsnagi naksakas ja intellektuaalne välispoliitika chef. Tänastest Balti riikidest räägib Müllerson siiski pigem kui teetõkkest Euroopa Liidu ja Vene suhetes (lk 151); igatahes pole Balti riigid suutnud hakata positiivseks „sillaks“ Venemaa ja ELi vahel. Samal ajal kui president Ilves kirjutab Twitteris, et Eesti ootab Moskvalt endiselt vabandust Nõukogude okupatsiooniaegsete küüditamiste eest, mõjub Müllerson sellises lähenemises anti-Ilvesena.
Paraku Venemaaga on ka seotud raamatu argumentatsiooni suurim võimalik nõrkus. Nimelt pingutab Müllerson päris palju tõestamaks, et kuigi Venemaa on mingites asjades omamoodi ja ka jääb selliseks, on ta samas ikkagi piisavalt sarnane Läänele, et Lääs teda omaks võtaks ja omasugusena käsitleks. Minule jäi aga lugedes mulje, et Müllerson küsib Venemaale rahvusvahelises poliitikas USAga võrdseid õiguseid ja edasist lõimumist Euroopaga – samas argumenteerides, miks Venemaa välispoliitiline käitumine ei peaks vastama samadele standarditele, millega ollakse Läänes harjunud. Tegelikult võib just Venemaa olla üheks peamiseks näiteks, miks raskused demokraatia ja inimõiguste omaksvõtmisel teevad temast ka keerulisema ja kohati agressiivsema üleaedse oma naabrite jaoks. Vastupidiselt Müllersonile tundub mulle, et näiteks tõsiasi, et Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogus (ja Inimõiguste Nõukogus) kipub koos Hiinaga Lääne seisukohtade vastu hääletama, pole seotud üksnes erinevate geopoliitiliste huvidega, vaid ka eksistentsiaalse umbusuga suveräänsuse õõnestamise ja välisinterventsiooni suhtes. Müllersonil on tõenäoliselt õigus, et liberaalsed riigid pole demokraatiast ja inimõigustest rääkides vabad silmakirjalikkusest, kuid sama kindel on see, et autoritaarsete riikide jaoks on need väärtused hoopiski allutatud teistele väärtustele ja huvidele.
Lauri Mälksoo on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja.