Artikli pealkiri on: Välisteenistus – oleme Põhjamaa või Ida-Euroopa?

Oleme pärast külma sõja lõppu nautinud majandusliku heaolu kasvu ja rahu Euroopas. 2004. aastal EL-i ja NATO liikmeks saamine tekitas veendumuse, et meie julgeolek on tagatud. Märkamatuks jäid diplomaatia töö ja pingutused, kuna suuri ja raskeid kriise ei olnud palju. Samas ei jäänud loorberitele puhkama välisteenistus. Päevast päeva seisti ja seistakse ka edaspidi Eesti huvide, mõjukuse kasvu, sõnumite ja murekohtade lahendamise eest rahvusvahelisel areenil.

Täna oleme jõudnud murdepunkti, kus pühendumus Euroopas rahu säilitamiseks on saanud uue tähenduse. Veelgi rohkem tuleb olla rahvusvaheliselt nähtav. Vajalik on tutvustada oma seisukohti ja sõnumeid ning kaitsta liitlassuhteid ja rahvuslikke huve. Paraku ei anna lähitulevik põhjust loota, et pilved selginevad. Vajadus jätkuvalt maandada ebakindlusest tulenevaid ohte kasvab, mistõttu välispoliitika ei ole valikuline tegevus, vaid aktiivne vahend riigi eksistentsiaalsete seisukohtade kujundamisel.

Pehme jõud – kas sellel on reaalpoliitikas kaalu?

Kõige rohkem torkavad väikeriigid rahvusvahelisel areenil silma pehme jõu kasutamise kaudu. Väärtuspõhine välispoliitika, võime kujundada arutelusid meie seisukohtade üle ning diplomaatiline töö üldiselt annavad meile võimaluse juhtida tähelepanu muret tegevatele asjaoludele. Tugev jõud pole paratamatult väikeriigile jõukohane, mistõttu tuleb kasvatada oma mainet ja usaldusväärsust, et liitlaste ja samameelsete riikide toel kujundada rahvusvahelist poliitikat.

Senine Eesti välispoliitiline edu on seda kinnitanud. Mõne aastakümnega oleme suutnud piiratud ressurssidega saavutada 1990ndatel püstitatud eesmärgid – varem mainitud EL ja NATO liikmelisus. Väikeriikide jaoks on need organisatsioonid platvormideks, mis annavad võimaluse osaleda otsuste kujundamises, kaitstes sealhulgas riiklikke huve ühise laua taga. See ei ole mugavus, vaid julgeoleku eeltingimus.

Eesti välispoliitiline tegevus ei piirdu ammu enam kahe eelpool nimetatud organisatsiooniga. Üha enam omavad rahvusvahelistes suhetes kaalu regionaalsed koostööformaadid nagu B3, B9, CBSS ning eriti NB8, mille eesistuja Eesti 2026. aastal on. Mõju kasvatamine ja poliitilise toe otsimine ei sünni aga üksnes liikmeks kuulumise või kohtumistel osalemisega. See toimub, kui on olemas piisav teadmiste pagas, kompetentsid, omavahelised kohtumised ja järjepidev kohalolu. Ilma piisavate ressurssideta on partnerlussuhted ainult formaalsed, omamata tegelikku jõudu.

Välispoliitiline mõju tekib siis, kui diplomaadid on kohal seal, kus otsuseid tehakse. See eeldab pidevat inimeste lähetamist, isiklike suhete loomist, ühiskondliku konteksti mõistmist, kvaliteetse teabe ja informatsiooni edastamist pealinna ning usaldusväärse ja professionaalse kontakti saavutamist. Seetõttu on välisteenistuse ning laiemalt välis- ja julgeolekupoliitiliste, välismajanduspoliitiliste, sanktsioonide, konsulaar-, arengukoostöö ning üleilmse eestluse tegevuste ellu viimiseks vajalik ressursside suurendamine. See toetab Eesti võimet kaitsta oma huve ja tugevdada riigi rahvusvahelist positsiooni.

Väikeriigi jaoks on rahvusvahelise toetuse koondamine alati keeruline ülesanne, mida ei tohi võtta iseenesest mõistetavalt.

Diplomaatide areng on pikaajaline protsess, kuna eeldab märkimisväärsete oskuste kujunemist aastate jooksul – teadmised ja kogemused rahvusvahelistes töörühmades osalemise kaudu, keeleoskused, läbirääkimisvõimekus, strateegiline mõtlemine ning oskus olla õigel ajal õiges kohas. Tänased otsused välis- ja julgeolekupoliitika rahastamisel määravad tulevased edulood. Nende tulemuseks on jällegi Eesti suutlikkus kaitsta oma huve kümne või kahekümne aasta pärast. Avaliku diplomaatia tugevdamine, väliseestlaste suurem kaasamine, Eesti seisukohtade järjekindel tutvustamine ja võimendamine ning ettevõtetele uste avamine välismaal eeldab sellesse investeerimist, mistõttu tuleb ka valdkonda vastavalt suhtuda – mitte kui järjekordsesse kuluritta, vaid kui panusesse Eesti julgeoleku tulevikku.

Oluline on mõista, et meie seisukohtade tugevuse kõrval on tähtis ka see, millisena meid rahvusvahelisel tasandil nähakse. Pehme jõu rakendamisel on hindamatu väärtusega e-Eesti kuvand ning sellest kasvanud uuendusmeelse, usaldusväärse ja läänelikke väärtusi jagava riigi maine. Olgu selle tunnistuseks lisaks paljudele muudele järjestustele ka kõrged kohad inimvabaduse, sõnavabaduse, hea valitsemise või korruptsiooni tajumise indeksites. Nende sõnumite laia maailma edastamine on olnud teadlik välispoliitiline tegevus ning järjepidev diplomaatide töö tulemus.

Aga sellest üksi ei piisa. Diplomaatia tegelik väärtus peitub võimes mobiliseerida toetust, koondada samameelseid riike ning kujundada rahvusvahelist arvamust.. Ilmekaks näiteks pehme jõu ja riigi tugeva ning usaldusväärse kuvandi ära kasutamisel on eelmisel aastal lühikese etteteatamisega kokku kutsutud ÜRO julgeolekunõukogu erakorraline kohtumine. Sellele eelnes samameelsete riikide ühine pressiavaldus, mis andis edasi Eesti jaoks olulisi välis- ja julgeolekuga seotud eksistentsiaalseid seisukohti. Väikeriigi jaoks on rahvusvahelise toetuse koondamine alati keeruline ülesanne, mida ei tohi võtta iseenesest mõistetavalt. Tegemist on välisteenistuse väsimatu töö tulemusega, mille jätkuvaks toetamiseks on vaja stabiilset keskkonda ja ressursside olemasolu.

Ambitsioonikus olla Põhjala

Välisteenistuse ning laiemalt välis- ja julgeolekupoliitika rahastamise küsimuse on laiem ning ei puuduta ainult Eestit. Nii nagu Eestis, konkureerib välis- ja julgeolekupoliitika valdkond ka liitlasriikides eelarve ja ressursside pärast kaitse, hariduse, tervishoiu, kultuuri ja paljude teiste valdkondadega. Paratamatult on riigieelarved piiratud mahtudega ning valikuid teha on keeruline.

Siiski on Eestis välisministeeriumi valitsemisala kõige väiksema riigieelarve mahuga, ulatudes ligikaudu 130 miljoni euroni aastas, moodustades keskeltläbi 0,3% SKP-st. Lähiajaloost on ainult üksikutel aastatel Välisministeeriumi eelarve moodustanud rohkem kui 0,32% SKP-st. Trend on langev. See omakorda avaldab üha suuremat survet välisteenistuse võimekusele ajal, mil julgeolekukeskkond eeldaks vastupidist suundumust.

Lähiriikidega võrdlemine näitab, et Eesti välisteenistuse ning välis- ja julgeolekupoliitika rahastamine on samas suurusjärgus Läti, Leedu, Rumeenia ja Bulgaariaga, kus vastavad kulud moodustavad Läti ja Leedu puhul ligikaudu 0,2–0,25% SKP-st ja Rumeenia ning Bulgaaria puhul 0,1–0,2% SKP-st. Põhjamaade seis on märksa teistsugune: Soomes ulatub välisministeeriumi, sh välis- ja julgeolekupoliitika, rahastus 0,4–0,45%-ni SKP-st ning Taanis 0,65–0,7%-ni SKP-st. Samas kategoorias „mängivas“ Hollandis koguni 1,35–1,65% SKP-st.

Tugevam välisteenistus tähendab professionaalseid diplomaate, huvide kaitsmist rahvusvahelistes organisatsioonides ning suutlikust tagada Eesti julgeolek.

Siinkohal tuleb tõdeda, et riikide välispoliitika rahastamise otsene võrdlemine on mõneti keerukas, kuna puudub ühtne rahvusvaheline metoodika ning riigid võivad arvestada ja kajastada sellega soetud kulusid mõnevõrra erinevalt. See ei muuda aga olematuks märkimisväärseid erinevusi üldistes mahtudes, mis peegeldavad mitte ainult eelarvepoliitilisi valikuid, vaid ka põhimõtet, kuidas riigid näevad diplomaatia ja pehme jõu rolli riigi julgeoleku kujundamisel ning majandushuvide eest seismisel.

Rõhutama peab, et suurem rahastus ei ole ega saagi olema kunagi eesmärk omaette, vaid nagu kaitsekulude puhulgi on määrav tähtsus sellel, millist võimekust riik selle eest loob. Tugevam välisteenistus tähendab professionaalseid diplomaate, kohalolu liitlasriikides ja regioonides, mis mängivad tuleviku kujundamisel võtmetähtsusega rolli, huvide kaitsmist rahvusvahelistes organisatsioonides ning suutlikust tagada Eesti julgeolek.

Eesti on oma välisteenistuse abil väheste ressurssidega suutnud ära teha rohkemgi, kui võiks eeldada. Peaksime olema julgemad ning mõtestama, mida me suudaksime ära teha, kui meie ambitsioonidele vastaksid ka vahendid. Ehk võiksime võtta omaks põhjamaade arusaama ja panustada samas suurusjärgus?