Artikli pealkiri on: Eesti ja Arktika – liigume teosammul
Venemaa sõjalise tegevuse kasv, uued mereteed, kriitilise merealuse taristu haavatavus ja suurriikide konkurents tõstab Arktika tähtsust Euroopa ja Eesti jaoks. Tallinn on polaarjoonele lähim pealinn, mis ei kuulu Arktika riikide hulka ja Eesti naabriks on suurim Arktika riik – Venemaa. Vaatamata sellele on põhjasuund jäänud siin unarusse. Nominaalselt püüeldakse küll vaatlejastaatuse poole Arktika Nõukogus, mis on piirkondlik organisatsioon, kus tehakse koostööd teemadel nagu kliima, põlisrahvad ja säästlik areng. Aga sellest enam ei piisa.
Pärast kõigi Põhjala riikide liitumist NATOga on Läänemeri ja Arktika muutunud ühiseks julgeolekuruumiks. Kui Arktikas pinge kasvab, võivad seda tajuda ka Balti riigid. Venemaa varilaevastik – küsitava kuuluvusega naftatankerid sanktsioonidest mööda hiilimiseks – sõidavad tihedalt Läänemere ja Arktika vahet. 2024. aasta detsembris kahjustati Estlink 2 kaablit, milles kahtlustatakse Venemaaga seotud varilaevastikku. Olenemata, kas kaabli kahjustamine oli planeeritud või õnnetus, mis tuleneb tankerite vanusest ning nigelast korrashoiust, on taolised juhtumid tihenenud pärast Ukraina sõja algust. Merealuse taristu õnnetused ei ole ainult Läänemere nähtus. 2022. aastal lõigati läbi Svalbardi merekaabel ning Norra on täheldanud kahtlast tegevust oma gaasitaristu ümber. Venemaa kasutab sama taktikat Barentsi merest Soome laheni.
Lisaks varilaevastikule on juba 2010. aastatest saadik kasvanud Venemaa sõjaline tegevus Arktikas – sealne sõjaline brigaad, Nõukogude aegsete sõjaüksuste taasavamine, kaksikkasutusehitiste rajamine ning rahastuse suurendamine Arktikas on teemad, mida Eesti peaks luubi all hoidma ning mille tõttu tuleks aktiivsemalt pürgida ühisesse inforuumi Arktika riikidega.
Arktika tegevuskava eesmärgid on üllad, kuid loetletud huvid – kliima, teadus, digilahendused ja põlisrahvad – on pehmed teemad.
Eesti taotles Arktika Nõukogu vaatlejariigistaatust 2020. aastal, kuid taotlus lükati edasi. Varasema välisministri Eva-Maria Liimetsa sõnul Eesti jätkab vaatlejastaatuse poole püüdlemist, kuid kuus aastat hiljem ei ole eesmärgini jõutud.
Välisministeeriumil on olemas Arktika tegevuskava, milles on seatud paika strateegilised sihtmärgid: kujundada teadmust keskkonnamuutustest, teha koostööd Arktika kogukondadega digilahenduste juurutamise alal ja edendada teadustööd. Eesmärgid on üllad, kuid loetletud huvid – kliima, teadus, digilahendused ja põlisrahvad – on pehmed teemad. Eesti lühike tegevuskava on teaduse- ja kultuurikeskne. Julgeolekuvallas piirdub Eesti vaid sooviga, et Arktika püsiks pingevabana. Aastal 2026, mil suurriigid militariseerivad Arktikat, Põhjala on NATOs ja varem jäänud veeteede sulamine pakub uusi võimalusi, on selline lähenemine aegunud. Eestil oleks tarvis kaardistada, kuidas Arktika julgeolekumaastik on muutunud ning mis mõjud on sel Eestile.
Eesti tegevuse avardamine
2023. aastal lõi Välisministeerium konkursi Arktika ja Venemaa uuringute jaoks, millega rahastati kolme töörühma, millest üks keskendus Venemaa poliitikale. Tartu ülikooli professori Andrey Makarychevi juhitud projekt lõppes 2024. aastal ning pärast seda ei ole uut rahastust Arktika poliitika vallas pakutud. Üldse on polaarteadlasi Eestis käputäis ning enamasti tegutsevad nad kliima- ja merevallas või uurivad põlisrahvaid. Polaarekspertide tühimik on ka Lätis ja Leedus. Samas reklaamib Eesti end Arktika naaberriigina. Tallinn võib ju olla Arktika lähedal, kuid kui loosungi taga ei ole korralikku strateegiat, institutsioone, teadlasi ega teadusrahastust, jääb hüüdsõna kõlama tühjana.
Eesti peaks looma tegevuskava, mis on rohkem kui üksikleht, kaardistama julgeolekumõõtmed ning täitma polaarekspertide tühimiku Balti riikides.
Olemasolev strateegia mahub ühele leheküljele, Arktika julgeolekukeskkond ilmselgelt mitte. Võrdluseks: Hiinal, Jaapanil, Saksamaal ning väiksematel riikidel nagu Holland, Poola, Šotimaa ja Singapur, kes kõik asuvad Arktikast kaugemal kui Eesti, on ette näidata rohkem kui üks A4. Kiidusõnu väärib seevastu diplomaatia, sest Eesti on seadnud ametisse Arktika erivolitustega diplomaatilise esindaja Toomas Luki. Lisaks toimub Oslo saatkonnas tihe kontaktide loomine Arktika esindajatega ning Eesti nähtavaks tegemine Arktika kontekstis.
Väikesed sammud on tehtud, kuid pikk tee on veel minna. Vaatlejastaatuse saavutamine Arktika Nõukogus on oluline diplomaatiline eesmärk, kuid mitte strateegia omaette. Eesti peaks looma tegevuskava, mis on rohkem kui üksleht, kaardistama julgeolekumõõtmed ning täitma polaarekspertide tühimiku Balti riikides. See looks terviklikuma pildi, kuidas tegevused Arktikas mõjutavad Eestit ning ajakohastaks Eesti välispoliitikat. Arktika olulisus aina kasvab. Kui ülalmainitud riigid, kes jäävad geograafiliselt Arktikast kaugemale, suutsid kindlustada oma rolli piirkonnas, võiks ka Eesti teha edusamme pildis olemisega.
Seotud artiklid
Eestil on Itaalia edukast Arktika-võidujooksust õppida
Olgugi et Itaaliat lahutab Arktikast pikk vahemaa, on riik tänu oma teadustööle ja piirkonda tehtud investeeringutele saavutanud põhjapooluse üle käivas arutelus arvestatava positsiooni. Ka Eesti püüab oma häält Arktika küsimustes kõlavamaks teha ja saab arvesse võtta Itaalia kogemusi.
Välisteenistus – oleme Põhjamaa või Ida-Euroopa?
Väikeriigi jaoks on välispoliitika määrava tähtsusega, tagamaks nähtavust ja huvide kaitset üha heitlikumas geopoliitilises keskkonnas. Tegemist on pikaajalise investeeringuga riigi julgeolekusse, selle mõjukuse kasvu ning tuleviku kujundamisse. Diplomaatia väärtust ei saa mõõta üksnes sellele kuluva rahaga. See on üks olulisemaid tööriistu, mille abil saab Eesti oma huve kaitsta ja rahvusvahelisel areenil oma suurusest enam mõju avaldada. Välisteenistuse töö ei pruugi olla igapäevaselt nähtav ja veel vähem mõõdetav, kuid selle pingutusel sünnivad tugevamad liitlassuhted, avanevad turud Eesti ettevõtetele ning kujunevad rahvusvahelised arvamused riigist tervikuna.
Asenda(ma)tud liitlased: kuidas Eesti ja Euroopa julgeoleku alustalasid ümber kujundada
Praegust maailmakorda on tabanud vähemalt sama ägedad raputused kui külma sõja lõpus. Eesti toonased murrangulised otsused taastada iseseisvus ja naasta …
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.