Valgevene on pärast tormi viitsütikuga pomm

Aastatel 2014–2020 olid Valgevene ja Lääne suhted ehk parimas seisus pärast 1991. aastat. Sidemed ei tekkinud aga tänu millelegi, vaid pigem millegi kiuste: Venemaa ja Lääne poliitilised suhted halvenesid järsult Ukraina konflikti tõttu. Valgevenes 9. augustil 2020 alanud sündmused viisid aga suhetes vähikäiguni ning EL-i Valgevene poliitilisele eliidile sätestatud kolm sanktsioonipaketti andsid ränga tagasilöögi varem saavutatud edule.

Esmapilgul tundub, et vähemalt praegu ei ole kumbki pool valmis lepituseks samme astuma. Eriti kehtib see Valgevene poliitiliste juhtide kohta: võttes arvesse jõudu, millega rahvameeleavaldused maha suruti, ja Łukašenka varasemaid rikkumisi poliitiliste oponentidega „tegelemisel“, ei ole ta kunagi nõus tagasi astuma (nagu opositsioon ja mõned EL-i liikmesriigid nõuavad), ükskõik mida EL ja/või võimu üleandmise koordinatsiooninõukogu talle lubavad. Seejuures on Łukašenkale pidevaks meenutuseks Slobodan Milošević, kes kaotas presidendivalimised, astus tagasi ja veetis siis oma viimased päevad kohtus (vangis).

Suhtlus Łukašenkaga

Praegust sündmuste arengut arvesse võttes on väga ebatõenäoline, et Łukašenka lähikuude jooksul suhteid EL-iga normaliseerida püüaks. Kui ühiskondlik rahutus kevadel või suvel uuesti kasvab, võib Valgevene eliit otsustada olemasolevaid sidemeid EL-iga (ja eriti mõnede liikmesriikidega) piirata, kasutades olukorda „ümberpiiratud kindluse“ narratiivi tugevdamiseks ja levitamiseks.

Kui EL ei taha Valgevenet päriselt kaotada, peaks ta valima väga tasakaaluka lähenemise, sealhulgas püüdma suhelda Łukašenkaga, kes hoolimata suurtest sõnadest ei loobu tõenäoliselt oma „mitmevektorilisest välispoliitikast“ mis on Valgevenele oluline tööriist. Kui EL keeldub otsimast viise Łukašenkale lähenemiseks, tõukab see ta Moskvaga tihedamaid suhteid looma.

Kui EL ei taha Valgevenet päriselt kaotada, peaks ta valima väga tasakaaluka lähenemise, sealhulgas püüdma suhelda Łukašenkaga.

Ehkki Łukašenka üleastumisi ja mitmeid inimõiguste rikkumisi on raske unustada (ja andeks anda), on praeguse võimueliidiga suhtluse jätkamise ülioluline. See mõte võib tunduda küüniline, kuid pidades silmas opositsiooni mitmeid struktuurilisi nõrkusi ja tugeva juhi puudumist, võiks EL-il olla mõistlik keskenduda põhiliselt Łukašenkaga suhtluse taastamisele.

Teine ülioluline aspekt on vältida (isegi vaikimisi) Venemaa-vastaste meeleolude/narratiivide edendamist või toetamist Valgevenes, kus neid on väga palju. Kui Moskva tunneb, et on Valgevenet kaotamas, on tõenäoline, et rakendatakse Krimmi või Donbassi tegevuskäiku ja EL-i piirile tekiks järjekordne ebastabiilne piirkond, nn külmutatud konflikt.

Suhted Venemaaga

Asjaolu, et Minski suhted EL-i, nii Brüsseli kui ka üksikute liikmesriikidega on halvenenud, tekitas alguses Venemaa konservatiivsetes ekspertides selget entusiasmi (et mitte öelda võidurõõmu).

Meeleavalduste tipphetkel, kui tundus, et Łukašenka võim on lagunemas, võis mõelda, et tal ei olnud muud valikut kui Venemaa ja selle lõimumisnõudmistega täielikult leppida. Nüüd aga paistab, et olukord on vähehaaval muutumas ja Łukašenka on (jälle) naasmas varasema Venemaa „partnerlusmudeli“ juurde, mis põhineb retoorikal, pidevatel alusetutel lubadustel ning vähestel konkreetsetel tegevustel.

Valgevene poliitilised juhid ei kavatse muuta oma varasemat „mitmevektorilist välispoliitikat“, mis Venemaad pidevalt häirib, kuid millel samas põhineb Valgevene püsimajäämine iseseisva riigina.

Seoses sellega tuleb silmas pidada kahte olulist punkti. Esiteks rõhutas Łukašenka 11.-12. veebruaril Minskis toimunud Valgevene kuuendal üleriigilisel rahvakogul Venemaa ja Hiinaga sõlmitud poliitiliste ja majanduslike suhete olulisust, jätkates sellega oma valimiste-eelset kurssi, mis seisnes mõlema võimuriigi kummardamises. Tegelikult tähendab see, et Valgevene poliitilised juhid ei kavatse muuta oma varasemat „mitmevektorilist välispoliitikat“, mis Venemaad pidevalt häirib, kuid millel samas põhineb Valgevene püsimajäämine iseseisva riigina.

Teiseks tuleb meenutada, et Łukašenka lükkas edasi põhiseaduse reformi, mis peaks Venemaa lootuste kohaselt muutma Moskvaga lõimumise Minski peamiseks prioriteediks. Moskva on valmis Łukašenkale lubatud reformi eest suuremat majanduslikku tuge pakkuma, de facto tähendaks see „mitmevektorilise välispoliitika“ lõppu, kuid tundub, et Venemaa kannatus hakkab katkema (ehkki Vene ametiasutused seda oma väljaütlemistes otsustavalt varjavad). Praegu aga jätkab Łukašenka läänevastase retoorikaga ja lükkab edasi Venemaa-suhetes olulisemate otsuste tegemist.

Viitsütikuga pomm

Olles esmalt jultunumalt ja põlastusväärsemalt kui kunagi varem presidendivalimiste tulemusi võltsinud (ehkki tundub kaheldav, et Łukašenka oleks valimised kaotanud) ja siis meeleavaldajate vastu vägivalda kasutanud, on Łukašenka pannud end nii sise- kui ka välissuhetes väga keerulisse olukorda.

Riigisiseselt oli tal mitmetel põhjustel väga suur tugi, mis ulatus muuseas ka Valgevenest kaugemale, kuid nüüd võis president käivitada viitsütikuga pommi, mis võib plahvatada sellel kevadsuvel või järgmiste presidendivalimiste eel ja/või väljakuulutatud põhiseadusemuudatuste korral, mis ei pruugi tegelikke muutusi kaasa tuuagi. Kui see tõeks saab, võib Valgevenet oodata uus laine meeleavaldusi, mille tagajärgi on raske ette ennustada.

Põhiline probleem seisneb aga selles, et EL tundub olevat Valgevenest väsinud ja samas väldib uut vastasseisu Venemaaga Valgevene üle.

Välispoliitikas on Łukašenka niigi piiratud sidemed Lääne partneritega põhimõtteliselt katkestanud, ehkki kahju ei ole pöördumatu, kui Lääne ja Venemaa suhted uue madalseisuni jõuavad. Põhiline probleem seisneb aga selles, et EL tundub olevat Valgevenest väsinud ja samas väldib uut vastasseisu Venemaaga Valgevene üle. Sõnaline tugi ja (piiratud) toetus „eksiilis opositsioonile“ ei too tõenäoliselt mingeid tulemusi.

Venemaa juhid on aga Łukašenkast juba mõnda aega väsinud ja tüdinud ning otsustasid lõpuks pöörata Łukašenka tekitatud raskused millekski käegakatsutavamaks kui „vennalik retoorika“ ja pidevad lubadused. Võib väita, et Venemaa jaoks on aeg küps, et viia kahe riigi lõimumisprotsess uuele kvaliteeditasemele. Esmajoones on Valgevene militaarstrateegilisest ja moraalipsühholoogilisest vaatepunktist Venemaale väga eriline paik. Kui Ukraina, Moldova ja Gruusia moodustavad niinimetatud „punase joone“, nagu Venemaa poliitikud ja intellektuaalid on märkinud, siis Valgevene positsioon on riigisisese julgeoleku mõttes ülioluline. Pärast ebakindlaid Ukrainas saavutatud tulemusi tegutseb Venemaa aga ilmselt palju ettevaatlikumalt kui 2014. aastal.