Väärtuspõhine välispoliitika ujub nüüd vastuvoolu
Eestil on maailmas endiselt mõttekaaslasi, kuid üleilmsed trendid on murettekitavad.
Väikeriigid peavad olema rahvusvahelises poliitikas väga head kohanejad. Nende suutlikkus üleilmseid arenguid mõjutada on piiratud. 100-aastane Eesti jälgib täna geopoliitilisi maavärinaid, mille mõjud ulatuvad meieni Donbassist ja Süüriast, Lõuna-Hiina merelt ja Korea poolsaarelt. Maailm on murrangulises faasis. Kuidas me suudame selle üle elada, kohanedes, aga samas endaks jäädes? Millised on praeguses murrangus peituvad võimalused Eestile? Juubelipidu peetud, nüüd on aeg kaine pilguga tulevikku vaadata.
Maailmapoliitikas valitseb praegu mitu Eesti jaoks negatiivset arengusuunda. Suurriikide pinged on kasvanud ja uued jõukeskused, eelkõige Hiina, nõrgestavad USA juhtrolli. Ühised mängureeglid ja isegi nende võimalikkus on kahtluse all. Venemaa vastandub Läänele ja proovib jõuga Euroopa julgeolekukorda revideerida. Euroopa Liidu ja transatlantilise ühtsuse alustalad on muutunud hapramaks.
Maailmapoliitikas valitseb praegu mitu Eesti jaoks negatiivset arengusuunda. Suurriikide pinged on kasvanud ja uued jõukeskused, eelkõige Hiina, nõrgestavad USA juhtrolli. Ühised mängureeglid ja isegi nende võimalikkus on kahtluse all.
Kõiki neid trende võimendab veel üks negatiivne areng: demokraatia ja liberaalsete väärtuste üleilmne langus, mis sai alguse juba 2006. aastal.1 1990. aastail Eestitki kaasa haaranud suur demokratiseerumise laine on pöördunud vastupidises suunas. Liberaalse demokraatia mudel, mis toona näis nii võidukas ja globaalselt ahvatlev, on ohus isegi oma sünnipaikades Euroopas ja USAs. Eesti väärtuspõhine välispoliitika ujub vastuvoolu.
Edu, mis ei kukkunud kingina sülle
Peale külma sõja lõppu kasutas Eesti targalt ära võimalused, mis avanesid tollases haruldaselt soodsas rahvusvahelises keskkonnas. Lääne hegemooniat ja USA juhtrolli maailmas ei suutnud keegi oluliselt kõigutada, ja ega võistlema kippujaid õieti polnudki. Samas oli Euroopa taasühinemine USA ja ELi ühine strateegiline eesmärk. See, kuidas Balti riigid pidanuks selle protsessiga haakuma, tekitas küll esialgu Euroopas lahkarvamusi. Euroopa lähiajalugu puudutavates aruteludes unustatakse hämmastavalt sageli, et Balti riikide liitumine ELi ja NATOga ei olnud ette määratud ega kukkunud neile kingina sülle. Veel vähem püüdis neile väljastpoolt keegi sellist lahendust peale suruda. See oli aeg, mis andis kinnitust, et omaenda jõupingutustel ja sihikindlusel on väikeriigile eluline tähtsus.
Ometi tegi asja lihtsamaks see, et Eesti haakis end laiemate, meie jaoks positiivsete trendide külge. Taasiseseisvunud Eesti välispoliitika orienteerus Läände ja tugines liberaalsetele väärtustele. Tegemist polnud vaid idealismist või identiteedist, Läände kuulumise tundest kantud valikuga. Liberaalne kord nii riigi sees kui ka rahvusvahelistes suhetes kujunes Eesti julgeoleku aluseks, pakkudes turvavõrku, mille najal oma riiki uuesti üles ehitada. Nagu eeldas juba ammune Immanuel Kanti demokraatliku rahu tees, demokraatlikud riigid üldjuhul omavahel ei sõdi.
Ühistel väärtustel põhinev transatlantiline allianss ja Euroopa integratsioon on pakett, mille on valinud enamik Euroopa väikeriike lootuses, et see on parim lahendus nende julgeolekule ja riigi arengule. Sarnasel ühiskonnakorraldusel põhinevad liitlassuhted on osutunud rahvusvaheliste suhete ajaloos kõige edukamaks.2
Väärtuspõhine välispoliitika oli 1990. aastail loomulik valik, vooluga kaasaujumine. Lääs lootis ka Venemaa demokratiseerumisele. Uued Ida-Lääne suhted rajati oletusele, et kommunismist vabanenud riigid, kaasa arvatud Venemaa, jagavad Läänega ühiseid demokraatlikke väärtusi. Paljud lääneriigid hoidsid sellest lootusest visalt kinni ka 2000. aastail, kui Venemaa liikus kasvava autoritaarsuse suunas. Balti riigid, kes sellele tõsiasjale häälekalt tähelepanu juhtisid, said külge russofoobi sildi.
Kui Eesti ELi ja NATO liikmeks sai, näis demokratiseerumise laine liikuvat edasi ELi uute idanaabrite suunas. Eesti asus hoogsalt Gruusia ja Ukraina reformipüüdlusi toetama. Samas kogusid jõudu idast puhuvad autoritarismi tuuled. Õnneks on põhjendamatu idealism lääneriikide Venemaa-poliitikas tänaseks ammu hüljatud. Paraku pole tekkinud asemele uut ühist strateegiat.
Käest libisevad liberaalsed ideaalid
Viimastel aastatel on väärtuspõhise välispoliitika jalgealune kõikuma löönud mitte ainult väljastpoolt, vaid ka Lääne ühiskondadest endist tulenevatel põhjustel. Populistlikud äärmuslikud poliitilised jõud, mis ei ründa mitte ainult võimulolevat eliiti, vaid kogu süsteemi, on Euroopas populaarsemad kui kunagi varem peale Teist maailmasõda. Enamik eurooplasi toetab küll endiselt liberaal-demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kuid suund on tume.
Paratamatult meenuvad 1930. aastad, mil paljud eurooplased pidasid demokraatiat hävingule määratud katsetuseks ja toetasid autoritarismi kui elujõulisema süsteemi tõusu. Eestigi ujus omal moel vooluga kaasa. Täna me ei ole läinud tagasi 1930. aastaisse, kuid nagu ajaloolane Timothy Snyder hoiatab, ei ole me ehk sugugi targemad kui need tollased eurooplased, kes leppisid natsismi ja kommunismi tõusuga või isegi vaimustusid sellest.3
Liberaalsest maailmakorrast on viimasel ajal väsimiseni räägitud, kuid selle määratlemine pole lihtne. Selle üks tugisammas on poliitiliste vabaduste, inimõiguste ja õigusriigi toimimine riikide sees, kuid selles osas polnud ka külma sõja aegne maailm kuigi liberaalne. Ometi räägitakse peale Teist maailmasõda loodud liberaalsest maailmakorrast, viidates eelkõige riikide vahelises suhtluses kehtivatele reeglitele ja neid toetavatele institutsioonidele alates ÜROst. Praegune autoritarismi levimine hoogustab selle rahvusvahelise korra nõrgenemist, kuid neid protsesse võib vaadelda ka kahe eraldi nähtusena. Liberaalse maailmakorra kolmanda tugisambana, mis on samuti mõranemas, võib välja tuua globaalse turumajanduse ja vabakaubanduse koos seda säilitavate normide ja institutsioonidega.4
Neid kolme elementi ühendab kokkulepetel ja ühistel normidel põhinev suhtlus ning püüdlus üles ehitada institutsioone, mis aitavad konflikte ennetada ja rahumeelselt lahendada. Liberaalne nägemus maailmast sisaldab endas ka usku win-win mängude võimalikkusse rahvusvahelises poliitikas – ühe võit ei pea tingimata tähendama teise kaotust.
Liberaalse korra kolme tugisamba lähemal vaatlusel saab kiiresti selgeks, et tegemist on ideaalidega, mis pole kunagi päriselt teoks saanud. Pole olemas ideaalset demokraatiat, rääkimata alati ühiseid reegleid järgivast rahvusvahelisest suhtlusest. Ideaalide poole püüdlemine on aga inimesele igiomane. Kui läänemaailm hülgab oma liberaalsed ideaalid, on sellel kahtlemata pöördeline mõju maailmapoliitikale.
Kas Euroopa Liidust on demokraatia kaitsjat?
Peale Donald Trumpi tõusu presidendiks on USA juhtpositsioon liberaalse maailmakorra säilitajana senisest tugevamalt kõikuma löönud. Ameeriklaste kasvanud panus Euroopa julgeolekusse on Eesti jaoks rahustav, kuid USA uus julgeolekustrateegia toob välja laiemaid murettekitavaid muutusi. Strateegia keskendub suurriikide vahelisele võitlusele, varasem püüdlus saavutada win-win tulemusi ja säilitada globaalset korda on asendunud märksa kitsama nägemusega rahvuslikest huvidest. Samuti on nüüd kahtluse all jagatud väärtuste tähtsus liitlassuhteid koos hoidva liimina.
Euroopa on kohati püüdnud asetada end moraalselt kõrgemasse positsiooni ja esineda liberaalse maailmakorra ja demokraatia kaitsjana. Samas on aga ka ELi välispoliitika nihkunud geopoliitilise realismi ehk ELi enda sõnastuses põhimõttelise pragmatismi suunas.5 See suund on olnud nähtav näiteks ELi suhetes Türgi ja paljude Aafrika riikidega.
Liberaalsed väärtused ja õigusriik pole enam enesestmõistetavad ELi alustalad. Poola ja Ungari areng viimastel aastatel heidab pika varju Euroopa väärtuspõhisele integratsioonile ja välispoliitikale. Neis riikides on õigusriik ja meediavabadus süsteemses ohus, mida ei tohiks segamini ajada mujalgi ELis esinevate süsteemi elluviimisega seotud probleemidega. See pole külmetus, mis läheb üle, pigem on tegu vähkkasvajaga, mille peatamine on keeruline.
EL on püüdnud aastaid toetada demokraatia ja õigusriigi arengut Ukrainas, asetades edusammud selles valdkonnas tihedama lõimumise tingimuseks. Poola ja Ungari pöördumine „illiberalismi“ teele kahjustab Ukraina suhteid ELiga vähemalt sama palju kui Ukraina enda suutmatus oma õigusriiki tugevdada ja korruptiivset süsteemi lammutada.
Teised liikmesriigid on vältinud Poola ja Ungari arvustamist, et mitte seeläbi tugevdada viimaste vastandumist ELiga. On kardetud, et see tee võib viia maade lahkumiseni EList, ilma et keegi seda sooviks.
Mis jääb aga järele väärtuspõhisest välispoliitikast ja julgeolekust, kui Poola ja Ungari suunas pigistatakse silm kinni, kui Ukraina suhtes ei viitsita olla nõudlikumad, kui Türgi säilitab ELi liikmekandidaadi staatuse, samas kui autoritarism riigis süveneb? Kui kindel on tulevikus USA julgeolekutagatis, kui see ei toetu enam ühistele väärtustele ja sarnasele nägemusele maailmakorrast?
Millal peaks Eesti ujuma vastuvoolu ja millal kaasa minema hoogustuvate trendidega? Üks väikeriik ei suuda peatada demokraatia languse ja geopoliitilise realismi tõusu üleilmseid hoovusi. Samas on aga demokraatia pooldajad endiselt ülekaalus nii Euroopas kui kogu maailmas – tõepoolest, ärgem unustagem, et demokraatia ei kuulu ainult Läänele.6
Samuti pole Eesti kaugeltki ainus riik, mis on seisukohal, et ühistel mängureeglitel põhinev rahvusvaheline suhtlus on endiselt võimalik ja kasulik. Eestil on mõttekaaslasi eelkõige Euroopas ja kindlasti on neid endiselt ka USAs. Globaalsed trendid ei ole hetkel soodsad, kuid neile vastuvoolu ujumine pole lootusetu ettevõtmine. Võib-olla on see Eesti peamine lootus ja võimalus, kuniks tuuled taas pöörduvad.
Rahvusvaheliste suhete realistlik koolkond on koolkond, mis valitses külma sõja perioodil ja seletas riikide mõjuvõimu nende sõjalise võimsuse toel, kujundades tervete põlvkondade poliitikute ja analüütikute mõttemustreid. Väikeriikide võimalustesse maailmapoliitikat kujundada ei tasu siiski realistlikest dogmadest lähtuvalt fatalistlikult suhtuda. Ma ei ole kindlasti nõus seisukohaga, et väikeriigi jaoks ainuvõimalik saatus on muutuda klientriigiks, kellel puudub iseseisev välispoliitika, ja jäädagi sõltuma suurriikide tahtest, ning nõustun pigem Taani teadlase Anders Wiveli seletusega, et väikeriiklus ei ole staatiline seisund, vaid see võib olla erinevates kontekstides varieeruv.* Aruka ja paindliku välispoliitikaga on võimalik paljusid materiaalsetest ressurssidest põhjustatud nõrkusi kompenseerida.
Väärtustepõhise välispoliitika kõrgaja võib täna tõepoolest asetada 20. sajandi viimasesse kümnendisse, kui Francis Fukuyama** kuulutas narratiivi ajaloo lõpust. Uuel sajandil hakkasid puhuma jällegi rahvuslikke huvisid ja riikide suveräänsust rõhutavad tuuled, mille arhitektiks loen mina Ameerika Ühendriikide 43. presidenti George W. Bushi ja tema administratsiooni, kelle „neokonservatiivne revolutsioon“ ladus vundamendi välispoliitilise kursi muutumisele, mis kogus laiemat kandepinda mujalgi. Muutunud välispoliitilisest õhustikust sai kindlasti innustust ka Venemaa liider Vladimir Putin, kes hakkas edendama rahvuslik-konservatiivset kontseptsiooni Venemaast kui Ühendriikidele vastanduvast suurvõimust.
Tänapäeval on liberalism Ida-Euroopas kujunemas sõimusõnaks ning võitlus liberaalsete väärtuste vastu on hoogustumas Lääneski. Ida-Euroopa ühiskondade vastuvõtlikkus populistlikele ideoloogiatele näitab, et nad ei mõistnud maailma, kuhu nad peale pikka vangipõlve olid sattunud. Läänel aga puudus külma sõja järgne Marshalli plaan Ida-Euroopa lõimimiseks, kes olid küll huvitatud lääneriikide sõjalisest ja majanduslikust abist, kuid ei olnud valmis vastu võtma Lääne kultuuriruumi liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi. Aga kui vaadata ühiskondlikke trende kihiti, siis iseloomustab vastuvõtlikkus rahvuslikele-populistlikele ideoloogiatele eelkõige külma sõja ajal sündinud ja üles kasvanud vanemat ja keskealist põlvkonda ning ma olen palju optimistlikum noorema põlvkonna suhtes.
*Vt Robert Steinmetz, Anders Wivel, Small States in Europe: Challenges and Opportunities, Ashgate Publishing, Ltd., 2010.
**Francis Fukuyama, The End of History and the Last Man, Free Press, 1992.
Kristi Raigi artikkel Eesti välispoliitikast on viimaste aastate selgepilgulisim. Lootmata lisada selle substantsile, tahaksin pakkuda paar märkust rubriigist „saatana advokaadilt“.
Esiteks, Eesti välispoliitika väärtuspõhisus on alati olnud vähem ideaal kui reaalsus. Domineeriv (anti)orientiir on olnud Venemaa ning just see faktor kujundas omal ajal suhtumist OSCEsse. Samadel alustel tekkis Reformierakonna pikal valitsusajal omalaadne nano-containment poliitika eks-NSVLi ruumis, mille raames IRL püüdis hõlvata Gruusiat ja Andrus Ansip Kesk-Aasiat. Kümnendi keskpaigast on vaate varjutanud Ukraina. Kõigil juhtudel on väärtusküsimus – demokraatia ja õigusriigi kvaliteet – olnud teisejärguline ja huviobjektide iga hinna eest suveräänsus esmane.
Teiseks, USA julgeolekupoliitilise garandina, ükskõik kui vajalik, peaks oma arengutega ainest andma kaalutlusteks, mis, ükskõik kui väikesel moel, mõtleksid sealse poliitika ennustamatuse ja USA enda kauguse kompenseerimisele pikas plaanis.
Kolmandaks, narratiiv väikesest tublist Eestist on inspireeriv, kuid jääb faktiks, et pärast Vabadussõda on täpselt samad löögid tabanud ning sama edu saatnud olulistel pööretel Lätit ja Leedut. Moraal näib olevat, et saja aastaga pole Eesti suutnud oma saatust lõunanaabritest lahutada.
Lõpuks, Raigi vähidiagnoos Poola ja Ungari tänasele poliitikale on tervitatav annus realismi. Faktiks jääb aga Eesti sõjaline orientatsioon Poolale – mis tähendab kompromissi vähiga. Kui väärtuspõhine välispoliitika on Eestit hoidev kurss, siis on just Euroopa Liit mehhanism, mis eraldab terad sõkaldest ning näitab, kelle institutsioonid on kestvad, kelle omad mitte.
Viited
- Freedom House, Freedom in the World 2018 (https://freedomhouse.org/report/freedom-world/freedom-world-2018). ↩
- Vt Charles A. Kupchan, How Enemies Become Friends, 2012. ↩
- Timothy Snyder, On Tyranny, 2017. ↩
- Vt ka Hans Kundnani, What is the Liberal International Order? The German Marshall Fund of the United States, 2017. ↩
- Nathalie Tocci, Framing the EU Global Strategy: A Stronger Europe in a Fragile World, Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2017. ↩
- Richard Youngs, The Puzzle of Non-Western Democracy, 2015. ↩
Seotud artiklid
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Kas ühehäälsuse aeg Euroopa Liidu välispoliitikas on ümber?
Eesti võiks toetada ühehäälsusest loobumist ja enamushääletusele üleminekut Euroopa Liidu välispoliitiliste otsuste tegemisel, kuid seda vaid valitud poliitikavaldkondades ning viisil, mis ei eelda kehtivate liidu aluslepingute muutmist, leiavad riigikogu väliskomisjoni tellitud uuringu autorid.
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Asjakohane sissevaade viimase 30 aasta poliitikasse
Olen osa generatsioonist, kelle jaoks 1990. aastad meenuvad pigem üksikute mälupiltidena lapsepõlvest. Pikad suved maal, ema õmmeldud öösärgid, vana Tallinna Kaubamaja alumine korrus jõulude ajal ning Pärnu maantee raamatupood, kus sai raamatuid vaadata vaid siis, kui müüja palutud raamatu riiulilt ulatas.
Edukas välispoliitika – Eesti julgeoleku eesliin
Meie välispoliitilised eesmärgid tuleb ressursside kahanemisel paremini läbi mõelda.
Venemaast, varjenditest ja naistest püssi all – Diplomaatia suur valimisdebatt
Mis on Eesti julgeolekuprobleem nr 1? Kas Eesti peaks hakkama ehitama rahvale varjendeid nagu Soome? Mida arvata naiste kohustuslikust ajateenistusest? Kas sanktsioonid ajendavad Venemaad samme tagasi võtma või ässitavad teda veelgi enam üles? Diplomaatia korraldas valimiseelse kaitsepoliitika-teemalise vestlusringi, kuhu tulid kohale kõigi parlamendiparteide esindajad.
majandusekspert ja rahvusvaheliste suhete vaatleja
Kui lugesin selle artikli läbi, siis pean tunnistama, et selle hindamiseks ei vaja ma palutud kuni 1500 tähemärki, sest olen kõige kirjutatuga nõus. Lisada saan omalt poolt vaid ühe ajaloo õpetuse: kui kehtib geopoliitiline, puhtalt jõu tasakaalul põhinev rahvusvaheline kord, siis on väikeriikidel n-ö kuri karjas. Kahjuks on autoril õigus ja me oleme taas säärasesse seisu libisemas. Seetõttu on valik väikeriikide jaoks nagunii mingil määral Realpolitik-iline.
Küsimus seisab vaid selles, kas valida väärtuspõhisust arvestades sobivam kuuluvuskeskkond või lähiperspektiivis esmapilgul võib-olla mugavam mõjuala. Meie valik siin piirkonnas on, jättes kõrvale kõik vormilised mantrad, ikka sama: kas aktsepteerida suure naabri ambitsiooni ja heita end tema mõjusfääri või püsida senise, meile paljudel põhjustel omase valiku – Lääne demokraatiate hulka kuulumise – juures. Mõistes seejuures, et ka selle valiku raames pole kindel, meie olulisimad liitlased suudavad et väärtuspõhisusest täielikult kinni pidada. Kas siin piisaks ärakannatamisest, nagu autor soovitab, või peaks omalt poolt intensiivistama jõupingutusi rahvusvahelises poliitikas väärtuspõhisuse säilitamiseks, on küsimus meie poliitilisele ja administratiivsele eliidile. Aga ka igaühele meist kõigist. See aga nõuab nii järjekindlust, tarkust kui ka suurt jõupingutust. Ja ausust, mis on eelduseks erinevatele tekkinud või tekkida võivatele keerukatele olukordadele adekvaatseks reageerimiseks.