veebruar 13, 2013

Ülesanne täidetud – nüüd ka päriselt!

Prantsusmaa sekkumine Malis on seni näidanud, et lääneriigi sõjategevus relvastatud islamistliku rühmituse vastu võib endiselt olla edukas – tingimusel, et eesmärgid ei ületa võimeid.

“Esimene ülesanne oli peatada islamistide edasitung lõunasse. Teine ülesanne oli koostöös Aafrika jõududega tagada, et Prantsuse jõud suudavad tagasi vallutada põhja suured linnad. See on tehtud, ülesanne on täidetud,” ütles käesoleva aasta jaanuaris Prantsuse kaitseminister Jean-Yves Le Drian.
Vaatepilt on innustav. Suurte ajalooliste mošeede varjus marsivad Lääne väed läbi linna, saatmas juubeldavate kohalike elanike rõõmuhõisked ja sõdurite rahvuslipu lehvitamine (mitte põletamine!). Interventsioonijõudude kiire edasitungi tõttu põgenevad Al-Qaeda mõttekaaslased ja liitlased, kes vaid mõni päev varem olid samadel tänavatel põletanud raamatuid, raiunud maha käsi, hävitanud kultuuripärandit ja isegi loopinud kividega surnuks paare, kes polnud oma kooselu seadustanud, ummisjalu vähestesse kaugel asuvatesse varjupaikadesse. Ehkki mainitud pilt on eelkõige pärit hiljutisest Timbuktu tagasivallutamisest Põhja-Malis, kõlab see äravahetamiseni sarnaselt algse sooja vastuvõtuga, mis ootas Lääne sõjaväelasi ees 2001. aastal Kabulis ja 2003. aastal Bagdadis.
Lääs, kes on juba näinud, kuidas nii südamlik vastuvõtt asendub sisside vägivallapursetega, on arvatavasti targu pisut tõrges tervitama prantslaste ja nende liitlaste edu samasuguse innuga, eriti ajal, mil 2008. aasta majanduskriisi mõjud on endiselt selgelt tunda. Kui arvestada tänapäeva sõjalise sekkumise aina suurenevaid kulusid – näiteks hävituslennukite Rafale tunniajaline tegutsemine Põhja-Malis läheb hinnangu kohaselt maksma 23 000 eurot –, on valitsustel kohustus kindlustada, et investeering oleks ühtaegu piiratud (see tähendab, mitte põhjatu auk, mis kustutab järjekindlalt valitsuse kõik muud rahastamisprioriteedid) ja tõhus (see tähendab, suunatud eelkõige poliitiliste eesmärkide saavutamisele, mitte sümboolsele lipulehvitamisele).
Näidet selle kohta, kuidas niisuguseid investeerimiskriteeriume ei tohiks tegelikult rakendada, pole vaja kaugelt otsida: piisab, kui vaadata USA presidendi George W. Bushi kurikuulsaks saanud “ülesanne täidetud” pressikonverentsi 2003. aasta mais. Mis puudutab tõhusust, siis moodsa hävituslennuki kasutamine selleks, et lennutada poliitik mõnekümne kilomeetri kaugusele kõnelema – eriti veel neile, kes peamiselt tegelevad sümboolse lipulehvitamisega –, ei näita rahakulutamist just parimast küljest.
Ehkki Bushi kõnet mäletatakse arvatavasti kõige enam selle poolest, et selles kuulutati enneaegselt, et “suuremad lahinguoperatsioonid on lõppenud” (tegelikult kestsid need 2011. aastani), olid tema sõnad, et liitlasjõud “jäävad kohale, kuni töö on tehtud”, pikema aja peale vaadates palju tähenduslikumad ja õieti täpsemadki, tuues tegelikult ilmsiks administratsiooni sõjaliste eesmärkide umbmäärasuse. Selles valguses võib niisiis Prantsuse kaitseministri Jean-Yves Le Driani julget “ülesande täitmise” kuulutust intervjuus kohe pärast Timbuktu operatsiooni pidada esimesel hetkel lausa lausrumaluseks.
Seda see ei olnud.
Mali sõjakäigu – sellele operatsioonile anti loomanimetus “Serval” – eel pani Prantsusmaa valitsus paika kaks selget sõjalist eesmärki. Esiteks tuli peatada rühmituse Islami-Magribi Al-Qaeda (ingl k: Al-Qaeda in the Islamic Maghreb, AQIM) ja teiste sõjakate islamistide kiire liikumine maa lõunaossa ning teiseks tuli radikaalid tõrjuda välja Timbuktust ja teistest tähtsamatest põhjapoolsetest linnadest, et anda need taas tsiviilvõimu alla. Need piiratud eesmärgid viidi pealegi ellu märkimisväärse tõhususega, sest prantslased kasutasid oskuslikult ära nii Aafrika riikide inimpanust kui ka Lääne logistilist abi. Selles mõttes oli Le Drianil igati õigus öelda, et puhtalt fakte vaadates on sõjalised eesmärgid kindlalt täidetud.
Loomulikult saab Prantsusmaa sammude kestvam mõju nii Malis, piirkonnas kui ka laiemas kampaanias relvastatud džihadistlike rühmituste vastu selgeks alles pikema aja järel. Seepärast oleks mõttekam esitada hoopis küsimus, mis saab edasi. Kas piiratud sõjaline sekkumine edendab Lääne poliitilisi ja majanduslikke taotlusi, näiteks võitlust radikaalse islamismi levikuga, ning toob piirkonnas kaasa majandusreformid?
Vastus on selgelt “jah”. Kui piiratud ja tõhusa sekkumise põhimõte kanda üle konfliktijärgsesse faasi, siis võivad lühiajalised sõjalised saavutused kujuneda vundamendiks, millele juba malilased ise saavad rajada püsiva stabiilse rahuhoone.
Samal ajal edendavad need ka piirkonna ja kogu rahvusvahelise kogukonna pikaajalisemaid huve. Mõistagi ei suuda lihtsalt põhimõtete väljaütlemine, tehtagu seda siis nii sõnaosavalt või elegantselt kui tahes, kaasa tuua olulist muutust – kui ka ameeriklaste Iraagi sissivastase kampaania algul jätsid paljud komponendid paremat soovida, siis poliitilistest deklaratsioonidest kahtlemata puudus ei olnud. Seepärast on edasises loos käsitletud kaht konkreetset viisi, mil moel neist põhimõtetest saab moodustada baasi edasiseks sekkumiseks Malis.
Üks neist tähendab konflikti fookuse piiramist ideoloogilise mõõtmega, niisiis võitlusega islamistlike ja mitteislamistlike muslimite vahel. See ei ole mitte ainult rahvusvaheliselt kõige tähenduslikum konflikti aspekt, vaid ka kõige silmatorkavam, kaaludes selgelt üles senised etnilised pinged tuareegide ja lõunapoolsete malilaste vahel, keda islamistid on oma poliitiliste huvide teostamiseks üritanud ära kasutada.
Teine tähendab seada hoolikalt määratletud ja mõistlikud eesmärgid, mida saab tõhusalt täita, ning valida seejärel kõige tõhusam viis nende täitmiseks. Siinkohal tuleks meenutada üht peamist USA õppetundi Iraagis: vältida tuleb eesmärkide määramist, mis on sõnades kenad, aga praktikas peaaegu saavutamatud, näiteks “südamete ja mõistuste võitmine”. USA võttis seda äärmiselt tõsiselt: paljud arvasid siiralt, et iraaklased on südames liberaalse demokraatia poolehoidjad, “väikesed Jeffersonid”, kes sobivate institutsioonide olemasolul hakkavad rõõmuga rakendama ameerikalikku poliitikat. Püüdlus ühiskondi nii mastaapselt ümber korraldada läheb paratamatult nurja. (Kindlasti teenivad niisugused sihid rahvusliku ühtsuse tugevdamise huve sihtriigis, kuid paraku tekib selline ühtsus hoopis meelepaha alusel seda propageeriva riigi vastu!). Malis on muidugi territoriaalne terviklikkus oluline põhimõte, kuid sihid peaksid olema palju tagasihoidlikumad: soodustada kompromissi saavutamist võimekust arendavate reformide läbiviimiseks, mis tähendab, et kaks poolt peaksid seejärel olema võimelised ise sõlmima püsivat rahu ja julgeolekut tagavaid kompromisse.
Islami “kodusõja” lahinguväli: Põhja-Mali konflikti ideoloogiline mõõde
Erinevalt lõunapoolsematest riikidest ei ole Malis kunagi olnud traditsioonilisi uskudevahelisi või ususiseseid pingeid, rääkimata juba vägivallast. Maa elanikud on küll valdavalt muslimid (umbes 90 protsenti), kuid viimase ajani kiideti Malit salliva ja kaasava suhtumise eest religiooni, muu hulgas kristlaste ja animistide vähemusse. Pärast iseseisvumist Prantsusmaa võimu alt 1960. aastal olid Mali ühiskonna peamisteks eraldusjoonteks hoopis rahvus või keel.
Prantslaste lahkumise järel on Mali vabariigiga liidetud Timbuktu, Gao ja Kidali kõrbepiirkonnad, mida osaliselt asustavad tuareegid. Viimased on kultuuriliselt ja keeleliselt seotud Põhja-Aafrika berberitega ning algusest peale tõrksa meelega: viimase poole sajandiga on seal alanud neli ülestõusu.
Kõiki on iseloomustanud võitlus poliitilise võimu ja loodusvarade pärast, kuid esimesed kolm jäid loomu poolest väga kohalikuks ning vaenupooled näitasid üles head tahet asuda kõnelustelaua taha. See muutus mõistagi poliitilise islamismi saabumisega. Ehkki siin ei ole sugugi ruumi käsitleda põhjalikult selle probleemi ajaloolist ja teoloogilist tausta, tasuks siiski hetkeks mõtiskleda selle üle, mida täpselt tähendab “islamist” ja kuidas just see liikumine hakkas nii tugevasti määrama Mali poliitikaelu.
Väga lühidalt öeldes tähendab islamist muslimit, kelle meelest usu- ja poliitikasfääri piirid on kunstlikud ning religioon peab kajastuma avalikus elus, olgu siis ilmaliku põhiseaduse asendamise kujul rangelt tõlgendatud šariaadiga või lausa seniste riikide asendamise kujul taaselustatud kalifaadiga. Mingil määral on islamis alati esinenud reaktsioonilist teoloogilist suunda, mis ulatub tagasi üheksandasse sajandisse (sunniitliku) hanbali õiguskoolkonna juurde ning jätkus kolmeteistkümnenda sajandi õpetlase ja teoloogi Ibn Taymiyya töödes, kes nägi muslimi riikidele osaks langenud saatuses vahetut jumala sekkumist.
Võttes juba varasemad religioosse fundamentalismi elemendid ja segades neid kahekümnenda sajandi suurte ideoloogiliste liikumiste – fašismi ja marksismi-leninismi – kirgliku idealismiga (ning totalitaarse praktikaga), lõid tänapäeva islamismi alusepanijad, näiteks Hassan al-Banna ja Sayyid Qutb, nähtuse, mis on tugevam kui ka kõigi selle koostisosade summa.
Toetatuna rohketest naftadollaritest, mida eraldas nafta poolest rikas, aga legitiimsuse poolest kehvake Saudide kuningakoda, kes oli islami pühad linnad pärast brittide taandumist piirkonnast enda võimusse võtnud, hakkasid mitmesugused islamistlikud liikumised, näiteks Muslimi Vennaskond ja selle rohked piirkondlikud mõttekaaslased, 1970.-1980. aastatel tugevnema, kusjuures seda ei pannud peaaegu tähele Lääne poliitikud ja luureagentuurid, kuni nende tegevus sundis lõpuks aastatuhande vahetuse kandis vältimatult neid tähele panema.
Saheli piirkond Sahara-taguse Aafrika ja mandri araabia põhjaosa vahel ei olnud algul islamistliku liikumise oluline sihtmärk. Jäiga liikumise Araabia poolsaarelt pärit juured tähistasid lahtiütlemist piirkonna mõõdukast islamitraditsioonist, mille hulka kuulus selliseid sufide kombeid nagu pühapaikade austamine, mida islamistid peavad õieti usuvastaseks sammuks. Alles siis, kui araabia kevad andis selleks võimaluse, hakkasid nad süvenevat poliitilist ebastabiilsust ära kasutades piirkonda laiemalt sisse imbuma. Näiteks Al-Qaeda sõlmis 2011. aastal kohalike džihadistidega “alltöövõtulepingu”, millega moodustatigi Islami-Magribi Al-Qaeda (AQIM).
Aga isegi siis jäi Mali radarilt välja 2012. aastani, mil tuareegide rühmad, kasutades ära ajutist võimuvaakumit, mille oli tekitanud sõjaline riigipööre Mali pealinnas Bamakos, kuulutasid ametlikult välja iseseisva Azawadi riigi, tuues põhjuseks aastakümneid kestnud diskrimineerimise ja varasemate Mali valitsuste halva suhtumise.
Ilmalik katusorganisatsioon, mida nimetatakse Azawadi Rahvuslikuks Vabastusliikumiseks (pr k: Mouvement National pour la Libération de l’Azawad, MNLA), püüdis saavutada uue režiimiga kompromissi, kuid Mali võimud põlgasid selle ära ja nimetasid tuareege terroristideks. Üldistav silt võib olla ekslik, aga Liibüast naasnud tuareegide seas leidus tõepoolest terroriste.
Koos välismaiste džihadistidest vabatahtlikega suutsid ekstremistid kõigest kolme nädalaga tõrjuda MNLA välja piirkonna suurematest linnadest, kus nad heiskasid sõna otseses mõttes šariaadi range tõlgenduse musta lipu – ja kehtestasid selle reeglid jõuga. Esimese asjana hävitasid nad rohkeid pühamuid, hauakambreid ja muid kohalikele muslimitele pühasid paiku, mille olemasolu koraani salafistlik tõlgendus ette ei näe. Selle mõistis väga teravalt hukka valdavalt islamiriikidest koosnev ühendus Islamikonverentsi Organisatsioon: “Ei tohi lubada, et Mali rikkalikku islamipärandit hävitaksid silmaklappidega ekstremistlikud elemendid.”
Sõnade kõrval aga ei tehtud rahvusvahelisel tasandil suurt midagi enne seda, kui käesoleva aasta algul tekkis äkitselt oht, et AQIM võib vallutada kogu riigi. See sundiski Prantsusmaad kiirelt sekkuma.
Juhtimine tagaistmelt: tõhus sekkumine tegelikkuses
Lõpuks peavad lahingu Malisse alles jäänud islamistlike elementidega võitma – kaotama  – malilased ise. Selle seisukoha kajastusena kuulutas president François Hollande hiljuti, et “vana postkolonialismi aeg on läbi, nüüd määrab strateegia Aafrika”. Aga kui arvestada status quo karmi reaalsust – esirinnas liikusid Prantsuse sõdurid ja lennukid, Mali ja Lääne-Aafrika jõud kõigest järgnesid neile –, siis tekib küsimus, kuidas selline rollivahetus tegelikult välja näeb.
Kõigepealt tuleb kindlustada, et nii ruttu kui võimalik muutuksid peamiseks sõjaliseks jõuks kohalikud väed. Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ing k: The Economic Community of West African States, ECOWAS) liikmesriigid andsid oma panuse: tõsi, paljude nende mehed on kehva väljaõppega ja isegi nii võimeka riigi nagu Nigeeria sõjaväel pole lihtsalt kogemusi Põhja-Mali spetsiifiliste kõrbetingimustega. Lääne väljaõppemissioonide, mis on lühiajalised ning mõeldud oskuste edastamiseks ja võimekuse suurendamiseks, loomist ja kohaletoimetamist tuleb kindlasti kiirendada. Ent isegi põhjaliku väljaõppega on ECOWASi jõududel paratamatult piiratud võimekus tõeliselt raskete missioonide korraldamiseks, mille eesmärk on näiteks välja lüüa džihadistid nende viimastest tugipunktidest Mali põhjapiiril. Mali sõjavägi ei suuda – ehkki neil on pikad kogemused ja Ameerika eriüksuste antud väljaõpe – kõike seda üksi ette võtta, eriti kui arvestada keskvalitsuse ajalooliselt kehvi suhteid tuareegide ja teiste tähtsamate põhjaosa linnade elanikega
Selles osas on ideaalne partner MNLA. Selle kommunikatsiooniminister toonitas mõne kuu eest Tallinnas Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust külastades, et “meie tunneme maad, laskem meil töö ära teha”. Õieti mitmes mõttes nad seda juba teevad: MNLA võttis hiljaaegu kinni (ja andis üle) mõned džihadistide rühmituse MUJAO (pr k: Mouvement pour le Tawhîd et du Jihad en Afrique de l’Ouest – AQIMst lahkulöönud grupp) juhid, kes vastutavad äsjase verise pantvangikriisi eest Alžeerias. Sellised sammud võiksid süvendada ja peaksidki süvendama Lääne partnerites usku nende potentsiaali, kuid tuareegide ja Bamako valitsuse lõhe lappimisele kulub palju rohkem aega ja vaeva, sest see lõhe on ühel või teisel moel saatnud maad kogu iseseisvusaja.
Seepärast on teine element surve avaldamine Mali valitsusele, et see peaks sisulisi läbirääkimisi legitiimse opositsiooniga ja oleks valmis arutama kõiki võimalusi, välja arvatud ehk täielik iseseisvus. Prantsusmaa on selles suunas juba samme astunud, sidudes arenguabi taastamise tingimusega koostada valimiste ajakava (need võidakse pidada juba juulis, kui kõnelused korralikult edenevad). Ehkki viimasel ajal on raskusi tekitanud avaldusi tulnud mõlemalt poolt, eriti aga Bamakost, mille ametiisikud kõnelevad “valetajatest ja reeturitest”, kes panid toime “riigireetmise”, jagub ruumi ka optimismile.
Varasemad tuareegide ülestõusud lõppesid põhjalike kokkulepetega, näiteks 1991. aasta Tamanrasseti lepingud, millega anti tuareegide enamusega Kidali provintsile autonoomia, ning 2006. aasta Alžiiri leping, mis tõotas edukamat arendustegevust ja tuareegi sõjameeste kaasamist Mali armeesse. MNLA juhid on viimasel ajal intervjuudes tunnistanud, et võivad tunnustada lahendusena autonoomiat, kui tuareegide õigusi ja vabadusi arvestatakse ja kui poliitilisel tasandil sellest vankumatult kinni peetakse.
Lõppeks pole probleem ka Mali valitsuse tahtmatus või soovimatus. Iseseisvusdeklaratsioonis nimetasid MNLA esindajad Mali riigi “anarhilist” olekut peamise lahkulöömise põhjusena. Seetõttu on enesestmõistetav, et Lääne edenemine kolmanda elemendi, nimelt majanduslike ja poliitiliste reformide läbisurumisel annab Bamakole võimaluse nii jõuda kokkuleppele kui ka sellest kinni pidada, nõudmata Lääne jätkuvat sekkumist.
Niisuguste piiratud, täidetavate ja tõhusate poliitiliste eesmärkidega võivad Prantsusmaa ja selle rahvusvahelised liitlased saavutada palju enamat kui tunnistada üks ülesanne täidetuks. Kogu sõjakäigu selline vaikne lõpetamine ei pruugi pälvida lipumeres paraade ega ülevoolavat kajastust ajakirjanduses, kuid mitteislamistlike muslimite abistamine, et nad võiksid astuda hiigelsammu relvastatud džihadismi väljajuurimisel kogu maakeralt, peaks panema rõõmustama isegi kõige tuimema Lääne vaatleja – või ka maksumaksja.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.