august 10, 2018

Sahel: kas maakera lootusetu kant?

AKG-Images / Scanpix
Malilased Nigeri jõe ääres. Veest on saamas Sahelis üha tähtsam ressurss, millele juurdepääs muutub aastatega järjest olulisemaks.
Malilased Nigeri jõe ääres. Veest on saamas Sahelis üha tähtsam ressurss, millele juurdepääs muutub aastatega järjest olulisemaks.

Aafrikas tuleb rääkida probleemide algpõhjusest, mitte pead liiva alla peita.

Selle aasta 9. mail andis riigikogu mandaadi Eesti soomustatud jalaväerühma saatmiseks Malisse. Aafrikasse suunduvad Scoutspataljoni võitlejad osalevad ühe aasta vältel Prantsusmaa sõjalisel operatsioonil Barkhane. Seda otsust tuleb eeskätt vaadata Eesti ja Prantsusmaa kahepoolse sõjalise koostöö valguses, mis algas meie osalemisega Euroopa Liidu väljaõppemissioonil (EUTM-RCA) Kesk-Aafrika Vabariigis 2015. aastal. Prantsusmaa oli missioonil osalevatele riikidele tänulik, sest see vabastas rohkem nende vägesid samaaegselt  läbiviidava sõjalise operatsiooni Sangaris tarbeks.

Eesti reaalset panust, aga ka poliitilist valmisolekut oma ninaesisest kaugemale näha märgati Pariisis. Polnud juhus, et lisaks Suurbritanniale osales Prantsusmaa Eestis paikneva eFP (Enhanced Forward Presence – liitlaste suurendatud kohalolek) lahingugrupi esimeses rotatsioonis. Prantslaste otsus oli osaliselt kahtlemata tänuvõla maksmine eestlastele. Samuti polnud juhus, et Eesti ja Taani said ainukestena meie piirkonna riikidest Prantsusmaalt kutse osaleda E2I initsiatiivis (European Intervention Initiative – Euroopa kaitsevalmiduse algatus). Selle ettevõtmise eesmärk on suurendada Euroopa sõjalist kiirreageerimisvõimet ka sellistes kohtades nagu Mali. Koos osalemisega brittide juhitud JEFis (Joint Expeditionary Force – mitmerahvuseline ühendekspeditsioonivägi) on Eesti järjekindlalt mitmekesistanud oma kaitsekoostööformaate. Kõik need osalemised on võimalikud vaid tänu sellele, et Eesti suhteliselt väike, kuid võimekas kaitsevägi on aastate vältel oma liitlaste usalduse välja teeninud.

Mali ei ole Eesti kaitseväelastele päris võõras paik. Eestlased teenivad nii Euroopa Liidu Mali väljaõppemissioonil (EUTM-Mali – European Union Training Mission to Mali) kui ka ÜRO suurel stabiliseerimismissioonil (MINUSMA – Mission multidimensionelle intégrée des Nations unies pour la stabilisation au Mali). EUTM-Mali tegeleb riigi relvajõudude väljaõpetamise ja nõustamisega, kuid ei osale otseses lahingutegevuses, MINUSMA ülesandeks on rahu tagamine Mali kesk- ja põhjaosas. Prantsuse operatsiooni Barkhane põhifookus on samuti Malil, kuid tegutsetakse kõigis niinimetatud G5 Saheli (Cadre de coopération de cinq États du Sahel) riikides – lisaks Malile veel Burkina Fasos, Tšaadis, Mauritaanias ja Nigeris. Prantslaste ülesanne on olla kiirreageerimisjõududeks ning ühtlasi jahitakse sellel hiigelterritooriumil islamistlikke terroriste. Operatsiooni staap asub Tšaadi pealinnas N’Djamenas.

Lisaks kolmele nimetatud sõjalisele missioonile ja operatsioonile seab hetkel Euroopa Liit töökorda nn G5 Saheli ühendväge (FCG5S – Force conjointe du G5 Sahel), mis koosneb kõigi G5 riigi üksustest. Saheli tohutut maa-ala arvestades on tegu esialgu väikese, kuid ambitsioonika ettevõtmisega. Asja peamine mõte on panna piirkonna riigid ühiselt tegutsema ja anda neile nii palju vastutust oma julgeoleku tagamisel, kui nad kanda suudavad. Seda tehakse peamiselt Euroopa Liidu, aga ka partnerriikide osavõtul ja toel. G5 Saheli ühendväe peamiseks mentoriks on EUTM-Mali. Operatsiooniliselt keskendutakse G5 riikide ühistele piirialadele. Kõik Saheli piirkonna sõjalised operatsioonid ja missioonid on omavahel seotud ning teevad nii palju koostööd, kui ressursid ja tegevusfookused võimaldavad. Kui me lisame välissõduritele ja esialgu veel oma töö algfaasis olevale G5 Saheli ühendväele ka kõigi nende riikide enda relvajõud, mida välisriigid toetavad, tekib paratamatult küsimus, mis sunnib rahvusvahelist kogukonda Sahara-tagusesse Lääne-Aafrikasse sedavõrd palju panustama.

Sahel on tohutu suur üleminekupiirkond Lääne-Aafrikas, kus Sahara kõrb muutub tasapisi savanniks. Ehkki mõnikord loetakse Saheli piirkonda kuuluvaks ka ida pool asuvaid riike kuni Aafrika Sarvel asuva Djiboutini välja, hõlmab praegune poliitiline arusaam Sahelist viit juba nimetatud prantsuskeelset Lääne-Aafrika riiki. See piirkond on vaevelnud pikaajalises kriisis nende riikide iseseisvumisest alates ning sealsete probleemide ulatus ja siirded väljapoole on sedavõrd suured, et rahvusvahelisel üldsusel lihtsalt pole teist võimalust, kui sellele leevendust otsida.

Teise maailmasõja järgse Prantsuse teise koloniaalimpeeriumi kiire varing ja mõlemast maailmasõjast tingitud aafriklaste poliitiline emantsipatsioon viisid selleni, et kui prantslased Lääne-Aafrikast lahkusid, oli uuel omamaisel eliidil küll tahtmist, kuid paraku mitte soodsaid tingimusi iseseisvuseks. Üheks märkimisväärseks aspektiks oli seejuures asjaolu, et tekkinud riikide liidrid olid väheste eranditega rahul koloniaalvõimude tehtud piiridega. Prantslaste endi jaoks oli tegu muidugi valdavalt impeeriumi sisemise administratiivjaotusega, mis selle piirkonna põliselanike elu veel suurt ei mõjutanud.

Erandiks on siin servapidi Saheli piirkonda kuuluv Senegal, kus niinimetatud nelja vana kommuuni (les Quatre Communes) Saint-Louis’, Gorée, Rufisque’i ja Dakari elanikud said Prantsuse kodakondsuse juba 1916. aastal. Juba varem oli nende piirkondade elanikel mitmeid Aafrikas pretsedendituid poliitilisi õigusi, muuhulgas õigus valida ja saada valituks Prantsuse parlamenti. See palju pikem poliitiline areng on peamiseks põhjuseks, miks Senegal on ainsa Lääne-Aafrika riigina suutnud kogu iseseisvusaja kestel vältida suuri poliitilisi mullistusi ja vahetanud riigi juhtkonda demokraatlike valimiste kaudu.

Piirkonna teistes uutes riikides oli iseseisvudes väga vähe seda, millele toetuda. Puudus moodne ühiskonna- ja riigitunnetus, polnud kvalifitseeritud spetsialiste õpetajateks, insenerideks, arstideks, kohtunikeks ja muuks. Infrastruktuur, millest piisas prantslastele nende endi tarbeks, ei olnud piisav uute riikide kogu elanikkonnale. Suhteliselt väikesearvuline euroopaliku hariduse saanud eliit pendeldas ideoloogiliselt panafrikanismi erinevate koolkondade ja Lääne poliitiliste filosoofiate vahel ning nende võim toetus kas nende endi moraalsele autoriteedile või enamasti Aafrika traditsioonilisele toetusvõrgustikule – oma hõimule või klannile. Külma sõja perioodil oli ka Sahel teatud määral kahe ülivõimu vahelise perifeerse konflikti tallermaa. Mali näiteks kuulus Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri, kuid ka Prantsusmaa suutis mitme oma endise kolooniaga säilitada üsna hea koostööformaadi. Viimasel olid küll väga selged piirid, sest Pariisi iga sammu jälgisid kiivalt paljud silmapaarid nii Aafrikas kui ka Prantsusmaal, kritiseerides kõike, mida võis vaadata läbi neokolonialismi prisma. Ja muidugi sai – ja saab endiselt – vaadata kõike läbi neokolonialismi prisma, ehkki poliitiline tundlikkus on aja jooksul oluliselt vähenenud. Prantsusmaa muljetavaldav võit 2013. aastal Põhja-Malis kanda kinnitanud islamistlike terrorivõrgustike üle viis Prantsusmaa populaarsuse haripunkti ja toetus Pariisile on piirkonnas siiani üllatavalt kõrge.

Iseseisvas Aafrikas on olnud vähe riikidevahelisi sõdu, enamik verd on valatud sisemistes konfliktides. Neid viimaseid on aga see-eest olnud palju. Kodusõdade, etniliste konfliktide ja riigipöörete tulemusena – millele lisanduvad näljahädad, epideemiad ning muud kriisid – on üksikindiviidi olukord Sahelis pahatihti hullem kui koloniaalaja lõpus. Suurlinnade slummide elanikel puudub hakkamasaamiseks reeglina piisavalt toekas tugivõrgustik, mis neil oma kodukülas oli vaatamata kõigele olemas. Samuti suutsid põllumajandus ja kaubandus toonast elanikkonna hulka paremini toetada kui praegusel ajal. Lisaks peab nende riikide keskvõim mitmeid Saheli etnilisi gruppe nii-öelda omade hulka kuuluvaks vaid väga pika hambaga. Näiteks tamašekkide ehk tuareegide jaoks tõi Mali ja Nigeri iseseisvumine kaasa märksa raskemad katsumused kui prantslaste koloniaalvõimu lõpuperiood, sest see tegi lõpu pax gallica’le ning jõuvahekorrad muutusid oluliselt kõrbeelanike kahjuks. Uued valitsejad Bamakos või Niameys ei jätnud kasutamata võimalust, et tamašekkidele ja teistele berberi (imaziɣen) hõimudele ajaloos tehtud ülekohtu eest koht kätte näidata.

Nagu eespool öeldud, on Saheli näol tegemist ökoklimaatilise üleminekupiirkonnaga, kus läbi ajaloo on kõrvuti eksisteerinud nii nomaadide (berberi, fula) kui ka paiksete põlluharijate (bambara, songhai jt) ühiskonnad. Sellest tulenevalt on nendevaheline konflikt paljuski ühiskonda sisse programmeeritud. Peamiseks geopoliitilist laadi pingete allikaks on muidugi juurdepääs veele. Tegemist on Sahelis suhteliselt napi ressursiga ja konkurents vee pärast on karm. Enamik piirkonna veest jõuab inimesteni Nigeri jõe ja Tšaadi järvistu kaudu ning sealne vee hulk sõltub nii inimtegevusest kui loodusest. Pikad põuaperioodid vähendavad seda drastiliselt ja kui kuivus hakkab tapma nii kariloomi kui inimesi, paneb see viimased liikuma. Kui enne polnud ei neil ega meil selle suremise osas muud suuremat teha kui aktsepteerida looduse või Jumala tahet, siis nüüd on inimeste kollektiivsesse teadvusesse kinnistunud tõsiasi, et võimalik on teele asuda ja otsida omale eluks sobivam paik.

Vee olemasoluga ühes või teises punktis on seotud ka asustus ning nende asustuskeskuste vahelised ühendusteed – mida Sahara poole, seda enam – ongi ajalooliselt märksa olulisemad kui valdavalt kunstlikud piirid. Võitlus vee pärast ilmneb sageli võitlusena ühendusteede pärast. Kes kontrollib teid, kontrollib lisaks sealtkaudu kulgevale inimeste ja kauba liikumisele ka oaasi, kus leidub elutegevuseks vajalikku vett. Kontroll ühendusteede üle on läbi ajaloo andnud eelise ühele või teisele grupile, kes on „endale kuuluvat“ kiivalt hoidnud. See seletab osaliselt ka seda, kuidas on siiski sõjaliselt võimalik, ehkki suurte raskustega, seda hiigelterritooriumi hallata. Kontrollida pole vaja kogu kõrbet, vaid keskenduda tuleb nendele kohtadele, kus inimesed ja kaup ka tegelikult liikuda saavad. Reaalsuses tähendab see seda, et tugeva keskvõimu ja riigi traditsioonilise vägivallamonopoli puudumisel kontrollivad erinevaid ühendusteid erinevad grupid.

Ilmselt kõige lähemale Saheli põhja- ja Sahara lõunaosa ainukontrollile Lääne-Aafrikas jõudsid enam kui saja aasta eest Prantsuse koloniaalväed (Troupes coloniales, praeguse nimega Troupes de marine), kes improviseerisid edukalt ja võtsid selleks kasutusele kõige tõhusama vahendi, dromedari. Prantsuse ohvitseride ja allohvitseride juhitud kaameliüksused (Compagnies Méharistes) olid toonastes oludes erakordselt mobiilsed ja tõhusad taktikalised vahendid kõrbe kontrollimiseks. Ka iseseisva Mali relvajõududes oli tamašekkidega mehitatud kaamelikorpus, mis jooksis aga 2012. aasta Azawadi ülestõusu ajal laiali. Mehharisti ohvitseri käsiraamatut, mis internetis on prantsuse keeles loetav, on Sahelis hakkamasaamiseks kasulik lugeda ka tänapäeva võõrsõduritel. Muuhulgas väljendub seal toonaste Prantsuse sõjaväelaste austus kõrbe, selle elanike, aga eeskätt oma kohalikest alluvate suhtes.

Nagu ka eespool mainitud, on Saheli hädade nimekiri väga pikk – alates masendavast vaesusest koos kõige selle juurde kuuluvaga kuni omapärase seguni rahvusvahelisest terrorismist ja organiseeritud kuritegevusest. Nagu kriiside puhul ikka, tuleb ka Sahelis tegeleda samaaegselt nii põhjuste kui ka tagajärgedega. Seejuures on paradoksaalselt tagajärgedega tegelemine mõneti lihtsam, sest need sunnivad ennast teinekord väga jõuliselt peale, hetkel eeskätt muidugi rändekriisina. On banaalne tõde, et probleeme tuleb lahendada seal, kus need tekivad, vastasel korral jõuavad need peatselt sinu enda juurde. Meie liitlased lõunapoolses Euroopas ägavad üle Vahemere käiva organiseeritud inimkaubanduse käes. Sellest tulenevalt on ka Eesti kaitseväelaste Saheli saatmine samm õiges suunas, sest nagu meie eeldame, et meie mured on ka meie liitlaste mured, on ka vastupidi. Seejuures pole vähimatki kasu ohkamisest, et meie pole seda olukorda põhjustanud.

Valdaval osal Saheli elanikest, keda on G5 riikides kokku umbes 73 miljonit, puudub võimalus elada inimväärset elu oma kodus, kus valitsevad tingimused panevad neid ägama sotsiaalsete, julgeoleku- ja keskkonnaprobleemide käes. Seetõttu otsivad julgemad ja ettevõtlikumad – peamiselt noored mehed – olukorrast väljapääsu põgenemises või selle üritamises, vaesemad või alalhoidlikumad elavad aga sageli sellist elu, mis poleks soodsamates tingimustes nende valik, vaid on peale surutud ümbritseva olustiku poolt. Olustiku, mille muutmiseks neil puudub jõud. Globaalsed probleemid, sealhulgas Sahelis, ei lahene siis, kui vaeste ja probleemsete riikide elanikud kolivad kõik ümber rikastesse riikidesse, vaid siis, kui vaeste riikide elamistingimused muutuvad selliseks, mis annavad sealsetele inimestele võimaluse elada täisväärtuslikku elu eeskätt oma kodus.

Neid, kes potentsiaalselt ära tahavad, on väga palju. Alla 25-aastaseid noori on viies G5 riigis kokku umbes 48 miljonit. See on umbes 65 protsenti kogu rahvastikust. Nigeris sünnitab üks naine keskmiselt seitse last, Malis ja Burkina Fasos kuus. Samaaegselt on seal imikute, laste ja sünnitajate suremus üks maailma kõrgemaid. Kui kuskil maailmas käsitleb ühiskond naisi kui sünnitusmasinaid, siis on see paraku Sahelis. Lapsed seevastu on perekonna prestiiži allikaks ja praktikas muidugi odavaks ja käepäraseks vahendiks põllumajanduslikus ja muus tootmises. Tihtipeale naiste suguelundid sandistatakse, väga vähestel neist on juurdepääs põhikoolile, kesk- ja ülikooliharidusest rääkimata. Tšaadis näiteks on vähem kui 15 protsenti täisealistest naistest kirjaoskajad, Nigeris umbes 11 protsenti. Kui me lisame siia kaasaegse meditsiini kättesaamatuse kohalike absoluutsele enamikule, ebasanitaarsed elamistingimused – eriti kiirelt kasvavates suurlinnades –, endeemiliste haiguste laialdase leviku ja nii edasi, on selge, et asi on väga kaugel ÜRO propageeritavast jätkusuutlikust arengust. Juba praeguse katastroofilise olukorra pärandamine Saheli tulevastele põlvedele on liiast, prognoos tulevikuks on paraku märksa hullem.

Pole vaja olla sotsiaalteadlane mõistmaks, et miljonid piisava vanemliku tähelepanuta, hariduseta, töö ja tulevikuta noored kuskil Bamako või Niamey slummis on vastuvõtlikud nii kuritegevusele kui ka äärmuslikele ideedele. Traditsioonilise külakogukonna sotsiaalne kontroll on linnades märksa nõrgem või puudub hoopis. Vahepealse umbes kuuekümne aastaga on riigiidentiteet küll tekkinud, kuid erinevalt iseseisvusejärgsest Aafrikast puudub tänapäeva inimestel usk oma riiki, sest selle mittetoimimist ollakse pikka aega lähedalt näinud. Üks väheseid erandeid on siin jalgpall. Oma rahvusmeeskonna üle tuntakse siiski samasugust uhkust – või ka pettumust – nagu igas teises maailma riigis. Ilmselt ongi jalgpallurid hetkel Lääne-Aafrika suurimaks rahvusliku uhkuse allikas, sportlastele endile on see ihaldatud pääse viletsusest pääsemiseks.

Ehkki Sahelis pole olemas lihtsaid lahendusi, aitaks kaasa, kui rahvusvaheline üldsus ütleks välja enamiku Saheli probleemide algpõhjuse. See põhjus on küll üldiselt teada, kuid poliitilise tundlikkuse tõttu käiakse sellega nagu kassid ümber palava pudru, kulutades tagajärgedega tegelemisele tohutuid ressursse. Euroopa liidritest on oma sõnade kohaselt „otsustanud tabusid murda“ Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes lausus eelmise aasta G20 Hamburgi tippkohtumisel: „Riigis, kus igal naisel on ikka veel seitse või kaheksa last, võite te kulutada miljardeid eurosid, kuid te ei stabiliseeri ikka midagi.“ President Macron kordas oma mõtet juuli alguses Lagoses Nigeeria ärieliidile esinedes. Mõlemal korral kritiseeriti teda teravalt Lääne sotsiaalmeedias, kuid samas leidis ta küllalt palju mõistmist Aafrikas. Olukorras, kus sõna otseses mõttes miljonid inimesed – enamasti noored naised –, pole mingil põhjusel, näiteks hariduse puudumisel, ühiskonna survel, rasestumisvastaste vahendite kättesaamatuse tõttu või ka logistilistel põhjustel, võimelised tegelema arenenud maade kombel normaalse perekonna planeerimisega, on pehmelt öeldes vastutustundetu seda tohutut probleemi ignoreerida.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul ei kasutanud aastataguse seisuga maailmas 214 miljonit fertiilses eas naist, kes tegelikult soovinuks rasestumist vältida, kontratseptiive. ÜRO andmetel pole 25 protsendile Musta Aafrika naistest – ja suur osa sellest protsendist langeb maailma kõrgeima sündivusega Saheli piirkonnale – vanuses 15–49 kontratseptiivid üldse kättesaadavad. Mitmed rasestumisvastased vahendid aitaksid vältida ka AIDSi ja teisi sugulisel teel levivaid haigusi. Kõigile oleks parem, kui inimesed saaksid ise valida, millal lapsi saada. Kui naised saaksid rasestumist paremini planeerida ja soovi korral vältida, väheneks vajadus ka paljudes maades ohtlike abortide järele. Lisaks sugudevahelise võrdsuse suurendamisele aitab rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus – ja seeläbi soovimatu rasestumise vältimine – kaasa ka vaesuse vähendamisele ning ühtlasi on kõigel sellel tugev seos inimõigustega. Nii tegi ÜRO juba 2012. aastal üleskutse, et rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus peaks olema tunnistatud inimõigusena. Praktikas tähendaks see rohkem raha suunamist pereplaneerimise programmidesse, samuti selle propageerimist inimõigusena. Muidugi teeb rahvusvaheline üldsus Sahelis ka selles vallas tublit tööd, kuid üsna sageli sumbub diskussioon pigem süüdistustesse Lääne väidetava paternalismi ja neokolonialismi osas – ja seda tavaliselt mitte Aafrika, vaid Lääne enda poolt.

Ingliskeelses sõjalises planeerimises kasutatakse teinekord mõistet propensity, mida võiks eesti keelde tõlkida kui süsteemi sisemise soodumuse ärakasutamist. Kui me näiteks eeltoodud Maailma Terviseorganisatsiooni statistika põhjal eeldame, et suur protsent miljonitest Saheli naistest ei soovi enam rasestuda – või ei soovi seda nende jaoks praegusel ajahetkel –, siis me teame ühtlasi, et süsteemis on olemas suur sisemine soodumus muutuseks. Meie asi oleks nüüd välja mõelda, kuidas seda soodumust ära kasutada ja jõuda abiga selle tohutu hulga naiste, aga ka meesteni, kelleni mingil põhjusel pole seni keegi sellega jõudnud. Rahvusvahelisel kogukonnal on olemas raha ja tahtmine aidata, kuid me pole suutnud lahendada kultuurilisi, tehnoloogilisi, logistilistilisi ja muid võimalikke põhjuseid, vältimaks praegust kurba olukorda, kus suur osa Saheli piirkonna lapsi ei sünni ei turvalisse keskkonda ega pole sageli ka oodatud.

Eesti kandideerib praegu ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme kohale. Pole vast isegi sedavõrd tähtis, kas me saame selle koha või mitte, küll aga on see protsess ise muutnud meid ehk natuke tundlikumaks maailma probleemide osas. Ka Eesti kaitseväelaste lähetamine Aafrika kriisikolletesse sobib ilusti sellesse mõtteraamistikku. Me oleme üsna tublid loovas mõtlemises ega pole liialt kinni mõttekrampides. Seega, äkki tuleb just Eestist mõni äge iduettevõte, mis suudab välja mõelda lahenduse ühele või teisele Saheli probleemile?

Praegust kiiret tehnoloogilist arengut nimetatakse ka neljandaks tööstusrevolutsiooniks ja seda iseloomustab bio- ja nanotehnoloogiate, robootika, tehisintellekti ja muu sellise kiire areng. See võib rebida lõhe arenenud riikide ja maailma vaesemate piirkondade vahel veelgi suuremaks, nii et inimkonna tulevik hakkaks üha enam sarnanema Neill Blomkampi ulmedüstoopiale „Elysium“ Matt Damoniga peaosas. Loodetavasti aitavad uued tehnoloogiad aga pigem kaasa lahenduste leidmisele paljudele maailma probleemidele. Nagu näitab Araabia poolsaare kogemus, on tegelikult ka kõrbes võimalik elada. Biomeetrika ja erinevate – ka tehisintellekti rakendavate – sensoritega droonid muudavad inimeste liikumise ja nende isikute tuvastamise tulevikus palju täpsemaks, meeldib see meile või mitte, ja see tuvastamine ei sõltuks enam füüsiliselt kaasaskantavast dokumendist. Teisalt areneb kiiresti meditsiinidiagnostika ja personaliseeritud ravi. Nano- ja muud materjalitehnoloogiad ja mitmedimensionaalne printimine pakuvad lähitulevikus ohtralt võimalusi säästlike, kiirete ja suhteliselt odavate objektide valmistamiseks alates tööriistadest ja lõpetades taristuobjektide, näiteks koolimajadega. Saheli puhul tuleks siia lisada veel sealsesse keskkonda sobivate haridus-, põllumajandus-, infrastruktuuri jt mudelite väljatöötamine.

Ameerika psühholoog Richard E. Nisbettilt pärineb eksperiment, mille käigus näitas ta oma tudengitele pilti tiigrist vihmametsas. Selgus, et Lääne tudengid pöörasid rohkem tähelepanu tiigrile, samal ajal kui Aasia tudengid nägid pildil pigem laiemat konteksti ehk metsa. Eestlastele seostub sellega ilmselt kõnekäänd puude taga metsa mittenägemisest. Kui me keskendume Saheli piirkonna üksikprobleemidele, nagu vaesus, tervishoiu- ja keskkonnaprobleemid, terrorism ja inimkaubandus, valime me sageli lihtsalt välja ühe osa laiemast probleemistikust, millega me sel hetkel soovime tegeleda. Selle asemel peaksime me nägema laiemat konteksti – paljude piirkonna probleemide algpõhjust –, milleks Sahelis on inimeste pidurdamatu ja kohalike jaoks sageli soovimatu juurdekasv, mistõttu sealne loodus- ja inimkeskkond ei suuda neid inimesi toetada nende püüdlustes inimväärsema elu poole.

Kuid jällegi, püüdes leida lahendusi pikaajalistele väljakutsetele, tuleb meil samaaegselt tegeleda ka väga pakiliste igapäevaste julgeolekuprobleemidega. Kui Prantsusmaa poleks 2013. aastal Malis sõjaliselt sekkunud, oleks tänane olukord Sahelis veelgi hullem. Ja kui Eesti sõdurite suundumine missioonile Malisse annab meile võimaluse Saheli piirkonna probleemide üle arutamiseks, tuleb seda teha ja vaadata, et see kõik poleks vaid kõrbesse liiva tassimine.