Ukraina verehind Euroopa suuna valimise eest

23. juunil leppisid Euroopa Liidu liidrid Euroopa Ülemkogul kokku Ukrainale ja Moldovale ELi kandidaatriigi staatuse andmises. See oli ebatavaline otsus, mida EL pole varem teinud. Tavaliselt ütleb EL, et riik on liikmesuse taotlemiseks valmis ja soovitab tal siis alustada liikmeks astumise läbirääkimisi. Või siis tunnistab, et riik ei ole valmis, ja pakub välja, et tegeleb taotlejaga uuesti, kui too on muutunud euroopalikumaks. Ukraina puhul ütles aga EL, et Ukraina ei ole kandidaadiks olemiseks veel valmis, aga samas anti Ukrainale kandidaatriigi staatus.

Nõukogude Liidust Euroopasse

Praeguse ajaloolise silmapilgu tausta mõistmiseks tuleb astuda paar sammu tagasi. Veel palju aastaid pärast NSVLi kokkuvarisemist säilis Ukrainas, mis nõukogude majanduses täitis tähtsa lõimija rolli, orienteeritus Vene turule ja Ukraina üritas poliitikas järgida mitmesuunalist lähenemist. Esimestest iseseisvuse aastatest saadik mõjutas Ukraina majanduslikku arengut ja majandusmudeli valikut suurel määral poliitiline eliit, kes töötas oligarhide korporatiivsetes huvides. Need huvid olid aga enamasti vastuolus Ukraina kui terviku huvidega. Samuti osutus poliitiline manööverdamine tähtsamaks Ukraina majanduslikust lõimumisest Euroopaga.

Uue aastatuhande algusest on Ukraina võtnud pigem suuna Euroopale, kuigi riik on tohutu suures sõltuvuses Vene nafta- ja gaasivarudest. Ukraina teise presidendi Leonid Kutšma 2003. aastal avaldatud raamatu pealkiri „Ukraina ei ole Venemaa“ on sümboolne – see selgitab Ukraina rolli ja kohta maailma poliitilisel ja majanduslikul kaardil.

Esimeses, oranžis revolutsioonis 

2004. aastal ei näidanud ukrainlased üles soovi pöörduda tagasi nõukogude aega, vaid moderniseerida riiki euroopalike väärtuste järgi. Kolmas ametisse valitud president Viktor Juštšenko ajas Ukraina- ja Euroopa-meelset poliitikat, mille tõttu tekkisid tõsised pinged Venemaa Föderatsiooniga, ja seda eelkõige energiavaldkonnas. Tema presidentuuri ajal kasutas Venemaa oma gaasitarneid esimest korda relvana Ukraina ja iseäranis just ELi vastu.

Sestpeale on Ukraina võtnud välis- ja sisepoliitikas suuna ELiga lõimumisele. Kahjuks ei olnud EL toona valmis küllalt kiiresti reageerima ja soovitama Ukrainale lõimumiseks päriselt vajaminevaid vahendeid, sest kardeti Vene karu ärritada. Alles 2009. aastal lõi EL idapartnerluse, ühise algatuse, mis hõlmas ELi, selle liikmesriike ja kuut idapartnerlusriiki: Armeeniat, Aserbaidžaani, Valgevenet, Gruusiat, Moldovat ja Ukrainat. Ühelt poolt taotles Ukraina tihedamat suhet otse ELiga, teiselt poolt eelistas EL rakendada ühist poliitikat kuuele riigile korraga. Samas oli tol ajal Valgevene olnud juba aastaid okupeeritud „Euroopa viimase diktaatori“ Aljaksandr Lukašenka poolt ning Armeenia ja Aserbaidžaan jätkasid konflikti Mägi-Karabahhi pärast.

Kuigi Ukraina püüdis saada väljavaadet ELiga liitumiseks, tähendas idapartnerlus poliitilises mõttes selgelt laienemise suuna puudumist. Idapartnerlus oli mõeldud selleks, et pakkuda foorumit kaubandusküsimuste, majandusstrateegia, reisilepingute ja teiste teemade arutamiseks ELi ja tema Ida-Euroopa naabrite vahel. Samuti oli selle sihiks luua ühine ala, kus jagatakse samu väärtusi demokraatia, heaolu ja stabiilsuse kohta ning tehakse tihedamat koostööd idapartnerlusriikidega. EL pakkus välja erinevaid koostööviise poliitikas, majanduses, energeetikas, keskkonnakaitses, hariduses ja paljudes teistes valdkondades.

Siiski viisid kodanikuühiskonna pingutused nii Ukrainas kui ka ELis selleni, et idapartnerluse põhimõtet arendati järjest jõulisemalt ja töötati välja tihedama koostöö formaat, nn assotsieerimisleping. Seda formaati kasutati kuuest idapartnerlusriigist kolme puhul, kes olid kinnitanud oma soovi saada ELi liikmeks. Nendeks olid Ukraina, Gruusia ja Moldova.

Kuigi Ukraina püüdis saada väljavaadet ELiga liitumiseks, tähendas idapartnerlus poliitilises mõttes selgelt laienemise suuna puudumist.

Ukraina neljas president Viktor Janukovõtš keeldus 2013. aasta lõpus assotsieerimislepingule, mis paljudele ukrainlastele sümboliseeris ELi poole liikumist, alla kirjutamast ja võttis poliitikas suuna Venemaale. Otsus kutsus esile ulatuslikud võimudevastased protestid, mida hakati nimetama Euromaidani meeleavaldusteks.

Väärikuse revolutsioon toimus Ukrainas 2014. aasta veebruaris pärast Euromaidani lõppu, kui surma külvanud kokkupõrked meeleavaldajate ja julgeolekujõudude vahel pealinnas Kiievis tipnesid sellega, et ametisse valitud president Viktor Janukovõtš aeti minema ja valitsus kukutati. Tervishoiuministeeriumi andmetel hukkus Euromaidani ajal konflikti algusest saadik 75 inimest. 

Pärast väärikuse revolutsiooni tungis Venemaa Ukrainale kuuluvale Krimmi poolsaarele ja annekteeris selle. Seejärel okupeerisid Vene väed osa Donetski ja Luhanski oblastist. Konflikti algusest saati kuni sõjategevuse laienemiseni tänavu veebruaris sai Donbassis surma üle 10 000 ja haavata veelgi rohkem inimesi. 

2014. aastal allkirjastasid Ukraina ja EL kõigepealt ELi-Ukraina assotsieerimislepingu poliitilised sätted ja hiljem majandust puudutava osa, 2017. aastal alustati lepingu rakendamist. Lepinguni jõudmiseks kulus üle 20 aasta, mille jooksul mõlemad pooled soovisid luua teineteisega tihedamaid sidemeid. Kuid jällegi öeldi ühemõtteliselt välja, et assotsieerimisleping ei tähenda Ukraina soovi täitmist saada ELi liikmeks.

Lepingu järgi kohustus Ukraina ellu viima majandus-, kohtu- ja rahandussüsteemi reforme, et Ukraina poliitika ja õigusnormid läheneksid ELi omadele. Ukraina võttis endale kohustuse vähehaaval saavutada vastavus ELi tehnilistele ja tarbijakaitse standarditele. EL nõustus pakkuma Ukrainale poliitilist ja rahalist tuge, andma juurdepääsu teadusuuringutele ja teadmistele ning tagama soodustingimustel ligipääsu ELi turule. Leping kohustas mõlemaid edendama sammsammulist lähenemist ELi ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale ning Euroopa Kaitseagentuuri poliitikale.

Pooled kohustusid tegema koostööd ja ühtlustama majanduspoliitikat, õigusakte ja paljude valdkondade reegleid, sealhulgas töötajaid võrdselt kohtlema, astuma samme viisavabaduse kehtestamiseks, vahetama õigusvaldkonnas infot ja personali, moderniseerima Ukraina energiataristut ning pakkuma juurdepääsu Euroopa Investeerimispangale. Lepinguga loodi ka poolte vahel põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond.

Sõda pakkus edenemisvõimaluse

Assotsieerimislepinguga pidi Ukraina saavutama järk-järgult vastavuse ELi tehniliste eeskirjadega, võtma üle ELi õigusakte, tegema haldus- ja institutsionaalseid reforme ja looma tõhusa ja läbipaistva haldussüsteemi. Kõigi nende aastate jooksul, kui kaotati sõja tõttu kontroll osa idapoolse territooriumi üle, kanti inimkaotusi ja kannatati majanduslikult, tegutses Ukraina edasi vastupanuvõimelise demokraatliku riigina, kes lähenes ELile ja võttis vähehaaval üle ELi õigusakte.

Kuna EL tuletas pidevalt meelde, et assotsieerimisleping ei ole osa laienemispoliitikast ja et pärast lepingu edukat juurutamist ei saa Ukraina taotleda kandidaatriigi staatust, tuli leida uued põhjendused selle saamiseks. Kui aga oli saavutatud idapartnerluse 2020. aastaks seatud 20 eesmärki, vaatas EL läbi 2020. aastast kaugemale ulatuvate uute eesmärkide kehtestamise algatuse ja lähtus seda tehes ikka sellestsamast vanast narratiivist, et idapartnerlus ei ole osa laienemispoliitikast.

Assotsieerimislepingu sõlminud riigid – Ukraina, Gruusia ja Moldova –, kes olid selgelt välja öelnud oma soovi saada ELi, otsustasidki seepärast 2021. aastal oma pingutused ühendada ja moodustada assotsiatsioonikolmiku. Tegu on kolmepoolse formaadiga tihedamaks koostööks, koordineerimiseks ja dialoogi pidamiseks ELiga nendel teemadel, mis on kogu kolmikule ühised ning mis puudutavad Euroopaga lõimumist, suuremat koostööd idapartnerluse raames ja kindlat väljavaadet ELiga liitumiseks.

Kolmik väljendab selget seisukohta, et nad tahavad saada lõpuks ELi liikmeks, ning kinnitavad uuesti, et jätkavad oma assotsieerimislepingu rakendamist. Samuti tuletavad Gruusia, Moldova ja Ukraina meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 49 järgi on neil olemas väljavaade saada ELi liikmeks ja nad võivad esitada selleks avalduse, eeldusel, et nad on täitnud kõik vajalikud ELi liikmesuse kriteeriumid.

Tegevust kooskõlastades on Gruusia, Moldova ja Ukraina võtnud eesmärgiks laiendada assotsieerimislepingutega pakutavaid võimalusi, edendada valdkondlikku koostööd ELiga teemadel nagu digitaalne ühtne turg, tolliliit, Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik, Schengeni alaga lõimumine, koostöö transpordi alal, rohepööre, justiits- ja siseküsimused, strateegiline kommunikatsioon, tervishoid, julgeolek ja kaitse, et nii tasapisi lõimuda Euroopa ühtse turuga. 

Kahjuks ei ole see formaat märgatavalt mõjutanud ELi seisukohta ja liit otsustas jätkata tavaks saanud moel. 

Kandidaatriigi staatuse andmine saadab ukrainlastele positiivse signaali, et ELi juhid on nõustunud Ukrainat toetama.

2022. aastal tungis Venemaa Ukrainasse ja alustas laiaulatuslikku sõda, et hävitada Ukraina iseseisva riigina. Rünnaku all olles andis Ukraina sissetungijatele otsustava vastulöögi, milles teda toetasid partnerid kogu maailmas. Ukrainal ja teistel assotsiatsioonikolmiku riikidel tekkis Venemaa sissetungi tõttu võimalus taotleda kandidaatriigi staatust. Lõpuks ometi nõustus EL ametlikult astuma „ajaloolise“ sammu ja kuulutama, et Ukraina ja Moldova kandideerivad ELi liikmesusele, kuigi Moskva esitas kibedaid vastuväiteid mõlema riigi kavatsustele.

Selleks, et ennustada Ukraina kui kandidaatriigi edasist käekäiku, on oluline mõista kandidaatriigi staatuse andmise tausta kaht mõõdet. Esiteks koostöö ELiga assotsieerimislepingu ja idapartnerluse raames ning teiseks sõda Venemaaga. 

ELi otsus sisaldab mõningaid tingimusi. Osa ELi nõuetest on uued, aga osa on ka tihedasti seotud assotsieerimislepingu ja idapartnerluse teemadega. Enamik neist vastab reformimist vajavatele valdkondadele, mille EL oli enne kandidaatriigi staatuse andmist esile toonud. 

Ukraina peab tegema samme põhiseaduse ja kohtusüsteemi reformimiseks. Olulisel kohal on võitlus korruptsiooni ja rahapesuga, mille puhul on abi oligarhidevastase seaduse rakendamisest, mille abil saab hakata vähendama oligarhide mõju majanduslikus, poliitilises ja avalikus elus. Samuti tuleb vastu võtta uus meediaseadus, mis ühtlustab Ukraina õigusnormid ELi meediadirektiiviga ning tugevdab meedia sõltumatust. Viimasena, aga mitte vähem olulisena, tuleb viia ellu praegu ettevalmistamisel olev rahvusvähemusi käsitlev õigusraamistik, et nende huve paremini kaitsta. 

Ukraina on juba täitnud ühe soovituse korruptsioonivastase võitluse vallas: ligi kahe aasta eest ametist lahkunud korruptsioonivastase eriprokuratuuri juhi asemele määrati pärast pikka konkurssi Oleksandr Klõmenko.

Murekohad: õigusriik ja majandus

ELi poole liikumiseks tuleb parandada tegevust kahes põhivaldkonnas: esiteks õigusriigi põhimõtete täitmisel ja teiseks majanduse arendamisel, millele Vene väed on tekitanud suuri kahjustusi.

Poliitiliste kriteeriumite puhul leidis Euroopa Komisjon, et Ukraina on „üldiselt teinud häid edusamme demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsuse saavutamisel“.

Majanduslike kriteeriumite puhul leidis Euroopa Komisjon, et Ukraina makromajanduslik olukord ja finantsstabiilsus on jätkuvalt head, hoolimata Venemaa sissetungist 2022. aasta veebruaris ning jätkuvast aktiivsest sõjategevusest. Komisjoni hinnangul näitab Ukraina vastupidavus nii tugevat poliitilist tahet kui ka seda, et on suudetud luua võrdlemisi hästi toimivad institutsioonid. Siiski näeb Euroopa Komisjon, et Ukraina peab jätkama ambitsioonikate reformidega: lisaks eelmainitud korruptsioonivastasele võitlusele ka eraomandiõiguste tugevdamisel ja tööturu paindlikkuse suurendamisel.

Majanduskoostöö oli üks idapartnerluse peaeesmärke. Selle elluviimine kajastus nii kahepoolsel kui ka mitmepoolsel tasandil. Esimesel juhul tehti partnerriikidele ettepanek luua ELiga põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond. Teisel tasandil moodustati valitsustevaheline 2. platvorm „Majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale“, mis hõlmas valdkonnapõhiseid paneele.

Euroopa Komisjoni hinnangul peab Ukraina tegema sõja järel pingutusi, et ajakohastada füüsilist kapitali, parandada haridustulemusi ja ergutada innovatsiooni. Sellisel juhul on võimalik toime tulla konkurentsisurvega ELis.

Parlamendi ja presidendi toetusel peaks valitsus keskenduma neile majanduspoliitika põhiteemadele: juurutada majandusreformide pakett, makromajanduslik stabiilsus ja omavääringu tugevdamine; arendada väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on suure lisandväärtusega esemete tootmise mootorid, ja veelgi vähendada piiranguid; minna üle ettevõtjate järelevalvelt nende toetamisele; töötada välja uus ekspordistrateegia, luua institutsionaalne alus välisturgudele eksportimise edendamiseks ja eksportijate kaitseks ning lükata käima ja juurutada rahvusvahelised programmid, millega suurendatakse ekspordipotentsiaali ja toetatakse ärikliimat.

Lõppkokkuvõttes on Ukraina kaubanduspoliitika edukaks reformimiseks ja riigis ligitõmbava investeerimiskliima loomiseks tingimata vaja edasi liikuda viies omavahel ühendatud valdkonnas: 1) poliitiline tahe, 2) strateegiline mõtlemine, 3) institutsionaalne võimekus, 4) kodanikuühiskonna aktiivne kaasatus, 5) piisav rahvusvaheline toetus.

ELi ülesanne on tagada, et väljavaade liitumiseks on tõeline, mitte illusioon.

Kodanikuühiskond osutus riigi ülesehitamise tähtsaks osaks, selle organisatsioonid peaksid uutes tingimustes olema kriitilise tähtsusega mitte ainult poliitilistel arengutel silma peal hoidmises, vaid ka otsuselangetajatele, ettevõtjatele ja avalikkusele aktiivselt nõu andmises ja teadmiste jagamises. Sel ajal kui valitsus teeb reforme, et lähendada Ukraina õigusnorme ELi omadele, peaks riik tegema kodanikuühiskonna organisatsioonidega tihedat koostööd. See peaks kujutama endast vajalike, ELi liikmesuseni viivate reformide eduka elluviimise alustala. 

Tänu Euroopa riikide valitsuste ja tavainimeste tohutule toetusele on paljud Ukrainast pärit inimesed saanud pärast laiaulatusliku sõja algust elada Euroopas. See aitab neil märgatavalt paremini mõista ja vastu võtta ELis kehtivaid norme, eriti võrdluses Vene postsovetlike narratiividega. Ukrainlased on oma väärtushinnangutes muutunud avatumaks, euroopalikumaks ja läänelikumaks.

Ukraina on aastaid pingutanud oma iseseisvuse ja Euroopa suuna valimise pärast. Praegu on veel liiga vara hakata rääkima keskpikas ja pikas perspektiivis ELi nõuete täitmisest, kuna Ukrainas on käimas aktiivne sõda, millega käib kaasas oht, et see läheb üle kolmandaks maailmasõjaks. Pole teada, milline on Ukraina lähitulevik ning aktiivne lahingutegevus takistab süsteemsete reformide ellu viimist. Viimasel põhjusel ei hakanud EL ka paika panema tähtaegu nõuete täitmiseks. Samas annab kandidaatriigi staatus ukrainlastele positiivse signaali, et ELi juhid on nõustunud Ukrainat toetama. Pärast sõja lõppu on Euroopaga lõimumise kiirus ukrainlaste teha.

Mõju teistele kandidaatriikidele 

EL tervikuna, ELi liikmesriigid eraldivõetuna ja kõik rahvusvahelised partnerid peaksid samas Ukrainale pakkuma tugevat poliitilist ja rahalist toetust, mida on vaja usaldusväärsete ja sisuliste reformide jätkamiseks ja lõpuleviimiseks ning ELiga edasisest majanduslikust lõimumisest ja õigusaktide ühtlustamisest tulu saamiseks. Sel ajal kui Ukraina võitleb edasi kohutavas sõjas Vene agressori vastu, tuleks Ukrainasse suunata erivahendeid. Humanitaarabi ja sõjalist toetust tuleks märkimisväärselt suurendada. Asjakohaseid rahalisi abisaadetisi peaks pakkuma lisaks abile, millega toetatakse institutsioonide vastupanuvõimet ja tulevasi ülesehitustöid.

Arvesse tuleb võtta ka signaale, mida Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmine saadab nendele riikidele, kes on oma järjekorda oodanud juba pikka aega: Albaania, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Serbia ja Türgi. Mitte kõik ELi riigid ei arva, et kõik kandidaatriigid peaksid tingimata saama liikmesriigiks. See aga tähendab, et nagu mujalgi, võib ka Ukrainas süveneda pahameel, miks liitumine on jäänud venima. ELi ülesanne on tagada, et väljavaade liitumiseks on tõeline, mitte illusioon.

Siiski näitab Ukraina suunavõtt ELile ausat arusaama laialt propageeritud euroopalikest väärtustest ja Ukraina enda eeskuju tuletab ELilegi meelde, mida need väärtused tähendavad. Ukraina liitumine ELiga toob kaasa märgatavaid muutusi ja pakub liidule võimaluse tugevamaks saada. Vene sõjalise agressiooniga silmitsi seismine annab ELile ajaloolise võimaluse alustada enda ümberkujundamist, et teda ei tabaks sama saatus, mis kõiki teisi impeeriume.