Ukraina sõjas: tee rajamine ellujäämisest võiduni
Kuninglik Kaitseuuringute Instituut (RUSI), 2022
Ukraina ellujäämise taganud liitlaste toetus ei ole piisav, et kindlustada Ukraina võitu lahinguväljal võitluses Venemaa agressiooniga. Nüüd on vaja anda spetsiifilisi relvasüsteeme, et turgutada Ukraina armee kindlaid nõrkusi ning tõrjuda Vene poole eeliseid suurtükiväe ja tiibrakettide kasutamisel.
Seotud artiklid
Trumpi elavnemine Ukraina suunal võib tingitud olla Kongressi vahevalimistest
Pärast jaanuaris võetud pausi said Trumpi eriesindajad Jared Kushner ja Steve Witkoff sel nädalavahetusel järjest kokku nii Venemaa kui ka Ukraina presidendiga. Kümme päeva varem oli Moskvasse ootamatu külaskäigu teinud CIA direktor John Ratcliffe. Paljugi osutab sellele, et USA administratsiooni järjekordsed diplomaatilised pingutused Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks võivad olla vahetult seotud valimiste lähenemisega Ameerikas.
Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?
Euroopa muutuvas maailmas
See oli täiemahulise invasiooni neljas talv. Ja see oli väga raske. Vene rakettide ja droonidega hävitati tahtlikult energiataristut, millest sõltub tsiviilisikute ellujäämine. Jaanuaris ja veebruaris langes temperatuur –25 kraadini. Ukraina linnad sõna otseses mõttes külmusid ära. Miljonitel inimestel puudus täielikult või osaliselt juurdepääs küttele, veele ja elektrile.
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Ukraina kohastumine: väljast stabiilne, seest pinges
Ukraina siseolukord on muutlik ning pinge aina kerkib nii valitsemise, energeetika kui ka siseturvalisuse vallas. See vastandub järsult soodsamale arengule lahinguväljal, kus Ukraina armee on stabiliseerinud rindejoone ja saavutanud droonisõjas suhtelise ülekaalu, hoolimata teravast inimjõu puudusest. Tulemuseks on kasvav lahknevus riigi sõjalise võime ja sisevõimekuse vahel.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.
Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos
Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Venemaa mobilisatsioon: väljavaated, piirangud ja tagajärjed
Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud üle 1390 päeva. Võrdluseks: Suur Isamaasõda, mis tõsteti Kremli propaganda nurgakiviks, kestis 1941. aastast alates 1416 päeva. Selle aja jooksul jõudsid Nõukogude väed Moskvast Berliini, läbides ligikaudu 1800 kilomeetrit. Mis on muutunud 1300 päevaga Ukraina rindel?
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.