Euroopa muutuvas maailmas
See oli täiemahulise invasiooni neljas talv. Ja see oli väga raske. Vene rakettide ja droonidega hävitati tahtlikult energiataristut, millest sõltub tsiviilisikute ellujäämine. Jaanuaris ja veebruaris langes temperatuur –25 kraadini. Ukraina linnad sõna otseses mõttes külmusid ära. Miljonitel inimestel puudus täielikult või osaliselt juurdepääs küttele, veele ja elektrile.
Kodanikuvabaduste keskuse juht, Nobeli rahupreemia laureaat (2022)
Kui venelased alles alustasid energiataristu ründamist, ilmus veebis üks foto Kiievi kooliõpetajast. Seljas punane talvejope ja peas soe müts, küünitas ta väljas kikivarvul seista metallist posti kõrval, millele oli pannud oma arvuti – lähedal oli pood, mille elektrigeneraator töötas ja olemas oli internetiühendus. Sealsamas, käreda külma käes, andis ta õpilastele tundi.
Ja mina mõtlesin, et venelased on tulnud meilt ära võtma kõike: meie maad, meie vabadust, meie tulevikku, meie laste haridust. Ja see Kiievi kooliõpetaja otsustas neile mitte midagi anda. Lausa nii lihtsast asjast nagu koolitunni pidamisest sai vastupanuvõitlus.
Ma olin Kiievis, kui Vene väed üritasid linna sisse piirata. Ma ei olnud nõus evakueeruma ja me jätkasime koos osa kolleegidega tööd kohapeal. Mul on meeles, et sõja alguses tähistasime iga hommikut võiduna, sest meil oli õnnestunud veel üks öö vastu pidada. Mul on meeles, et rahvusvahelised organisatsioonid evakueerisid oma töötajad. Toona ei olnud ainult Putin, vaid ka kõik lääne analüütikud veendunud, et Ukraina ei suuda vastu hakata ja et Kiiev langeb kolme päevaga.
Kui ei ole võimalik loota rahvusvahelisele rahu ja julgeolekut tagavale süsteemile, on alati võimalik loota inimestele.
Meenutan seda lugu teatud põhjusel. Venelased kujutasid ette, et sõda on matemaatika, mistõttu nad hindasid Ukrainat ainuüksi kvantitatiivsetel alustel. Läänemaailma optika oli suunatud ainuüksi institutsioonidele. Kumbki neist ei näinud aga inimesi arvude ja reitingute taga.
Tean isiklikest kogemustest, et kui ei ole võimalik loota rahvusvahelisele rahu ja julgeolekut tagavale süsteemile, on alati võimalik loota inimestele. Oleme harjunud mõtlema sellistes kategooriates nagu riigid ja valitsusvahelised organisatsioonid, aga tavalistel inimestel on palju rohkem jõudu, kui nad isegi ette kujutavad. Tavalised inimesed suudavad teha ebatavalisi asju.
Epitsenter
Ma ei tea, millise nime annavad tulevased ajaloolased praegusele ajajärgule. ÜRO põhikirjal ja rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord on meie silme all kokku varisemas. See loodi möödunud sajandil, et kaitsta inimesi sõdade ja ulatusliku vägivalla eest, aga nüüd töötab see tühikäigul ja suudab korrata ainult rituaalseid žeste. Maailma eri paigus leegitseb tuli üha sagedamini, sest rahvusvaheline juhtmestik on vigane ja sädemeid on igal pool.
Ukraina on sattunud maailma tuleviku jaoks otsustavate sündmuste epitsentrisse. Tegu ei ole sõjaga ainult kahe riigi vahel. Tegu on sõjaga kahe süsteemi vahel: autoritaarse ja demokraatliku riigikorra vahel. Putini siht on tõestada, et demokraatia, õigusriik, vabadus ja inimõigused on võltsid väärtused, sest need ei kaitse enam kedagi. Ta tahab kõiki veenda, et tugeva sõjalise potentsiaali ja tuumaarsenaliga riik suudab kõigutada maailmakorda, suruda oma tahet peale üleilmsele kogukonnale ja isegi jõuga muuta rahvusvaheliselt tunnustatud piire. Kui Putinit saadab edu, julgustab see teisi maailma autoritaarseid riigijuhte sedasama tegema.
Putin ei alustanud täiemahulist invasiooni selleks, et okupeerida veel mõni osa Ukraina maadest. Ta tegi seda selleks, et okupeerida ja hävitada kogu Ukraina ning liikuda siis edasi. Tema meelest on Ukraina sild Euroopasse. Putini loogika on seotud ajalooga. Ta unistab oma ajaloolisest pärandist. Venemaa on impeerium. Impeeriumil on kese, aga pole piire. Järelikult saavad inimesed teistes Euroopa riikides tunda end turvaliselt ainult seepärast, et ukrainlased takistavad Vene armeel edasi liikuda.
Rahvusvaheline juhtmestik on vigane ja sädemeid on igal pool.
Meie silme all on käimas sõjatehnikarevolutsioon. Täiemahulise invasiooni alguses kujutas sõda endast Kiievi poole tungivate Vene tankide rivi. Nüüdseks tähendab sõda mehitamata süsteeme, ulatuslikke droonirünnakuid, lahinguvälja täielikku nähtavust ning massiliselt kasutatavaid odavaid ja täpseid pikamaarelvi. Kõik 20. sajandil omandatud sõjalised kogemused kaotavad mõne aasta pärast tähtsuse. Ukraina ei ole pelgalt rahvusvahelise toetuse saaja, vaid on lahutamatu osa Euroopa julgeolekust, millesse ta ise suuresti panustab.
Kaasaja autoritaarsed režiimid ei järgi ühist ideoloogiat. See-eest propageerivad nad ühiseid narratiive. Nende väitel tähendab diktatuur stabiilsust ja julgeolekut, aga demokraatia nõrkust ja ebaefektiivsust. Nad võitlevad humanistlike ideede vastu, sealhulgas inimõiguste, sõltumatu kohtusüsteemi ja ajakirjandusvabaduse vastu. Nad õõnestavad usaldust inimeste vahel ja kaotavad ära meie kontakti tegelikkusega.
Sellele lisaks elame kiiresti areneva tehnoloogiaga maailmas. Inimesed veedavad järjest rohkem aega virtuaalses ruumis, mida reostavad võltsuudised ja valeinfo. Selle tagajärjel kaotavad nad oskuse teha vahet tõel ja valel. Nüüd pole ühe väikese kogukonna inimestel enam ühist arusaama tegelikkusest. Ilma säärase ühise arusaamata ei suuda inimesed koos midagi ette võtta. Aga kuidas me saame ilma koos tegutsemata kaitsta demokraatiat?
Karistamatu kurjus kasvab
Vene sõjaväelased sooritasid kohutavaid kuritegusid Tšetšeenias, Moldovas, Gruusias, Süürias, Malis ja Liibüas. Neid ei ole kunagi selle eest karistatud. Nad arvavad, et võivad teha kõike, mis pähe tuleb.
Kui tahame tulevikus ära hoida sõdu, peame karistama riike ja nende juhte, kes praegu sõdu alustavad. Samas leiab kogu inimsoo ajaloost ainult ühe pretsedendi agressioonikuriteo eest karistamisest. See pretsedent oli Nürnbergi kohtuprotsess, mille käigus esitati natsidest sõjakurjategijatele süüdistus alles pärast režiimi kokkuvarisemist. Kuid meie elame uuel sajandil. Õiglus ei peaks sõltuma sellest, kuidas ja millal sõda lõpeb. On vaja muuta üleilmset rahuvastase kuriteo käsitlust. Me peame moodustama eritribunali juba praegu ning võtma vastutusele Vladimir Putini, Aliaksandr Lukašenka ja teised sõjakurjategijad.
Õiglus ei peaks sõltuma sellest, kuidas ja millal sõda lõpeb.
Euroopas peetakse geograafiast olulisemakski moodsa ühiskonna väärtuseid. Me elame maailmas, kus väärtused ulatuvad üle riigipiiride. Euroopa peab kaitsma vabadust ja demokraatiat. Tulevikule saavad loota need riigid, kes otsustavad kindlalt tegutseda.
Uskuge Ukrainasse! Uskuge Euroopasse! Me ei ole asjaolude pantvangid, vaid ajaloolise protsessi osalised. Isegi talumatutes tingimustes annab väärikus meile jõudu võidelda.
Seotud artiklid
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?