Transatlantilised suhted: kas status quo või uus lähenemine?

Mõlemal pool Atlandi ookeani vaevatakse pead küsimustega, milliseks kujunevad järgmise nelja aasta jooksul USA ja Euroopa suhted ning millised on nende suhete mõjutegurid pikemas perspektiivis.

Transatlantilised suhted pole pilvitud ja läheb vaja mõlemapoolset tahet, et arendada neid suhteid positiivselt. Lääneriikide omavahelised suhted kriisi viinud ja ka Euroopat tugevalt lõhestanud Iraagi sõda, selle põhjused ja tagajärjed ning järgnenud vägikaikavedu ei ole suhetele hästi mõjunud. Vaevalt et põhimõttelist poolt- või vastuseisu pooled muutma hakkavad, aga kindlasti peaks tulevikku silmas pidades erinevate poolte huvides olema lahenduste leidmine nii Iraagi ja Lähis-Ida kui laiemalt nagu transatlantiliste suhete raamistikus.

Iraagile lisaks on süveneva transatlantilise lõhe põhjustena välja toodud väga mitmeid teemasid, millest olulisemad on:

– erinevad vaated rahvusvaheliste konfliktide lahendamise võimaluste kohta, samuti rahvusvahelise õiguse mõistmise ja selle rakendamise meetodite asjus, (Euroopa multilateralism versus USA unilateralism);

– erinevad arusaamised selles osas, milline peaks olema ühiskonnas indiviidi ja riigi suhe, selle sotsiaalne pool, ühiskonna kui terviku heaolu;

– surmanuhtluse ja õigusriigi normide erinev käsitlemine (Guantanamo, rahvusvaheline kriminaalkohus);

– jumala ja riigi suhte erinev mõistmine tänapäeva ühiskonna moraali kujundamisel;

– erinevused globaalsete ohtudega nagu rahvusvaheline terrorism ja massihävitusrelvade levik võitlemise meetodite rakendamises;

– erinev arusaamine kliima soojenemise ja ökoloogiliste probleemide lahendamisest;

– erinevad arusaamised arenguabi küsimustes.

Tegelikult ei ole lõhe neis küsimustes Euroopa ja USA vahel suurem kui pärast külma sõja lõppu 1990ndate alguses, küll aga on president George W. Bushi valitsuse ajal süvenenud eurooplaste arusaamine, et USA on oma seisukohtade ja eesmärkide nimel valmis ajama jõulist poliitikat. Põhjuseks võib olla fakt, et sõda terrorismi vastu ei ole Läänt ühendanud sellisel viisil, nagu seda tegi külm sõda, ja seetõttu on vastuolud ka sisuliselt palju rohkem esile tulnud, mille tõttu ka mõned autorid on püüdnud tõestada, et transatlantilised suhted on parandamatult kokku kukkunud.

Transatlantiliste suhete süvenev lõhe kujutab tegelikku ohtu ka NATO tulevikule, sest pessimistide hinnangul pole NATOst pärast külma sõja lõppu enam kasu, kuna organisatsioon pole valmis uute ohtudega, eelkõige rahvusvahelise terrorismi ja massihävitusrelvade leviku tõkestamisega tegelema. NATO usaldusväärsus on nende silmis seetõttu märgatavalt kahanenud. Ei ole võimatu, et USA võib sellest lähtuvalt NATO-le selja pöörata ja tulevikus kriiside lahendamisel soovijate koalitsioonidele (coalitions of the willing) panustada. USA teeb närviliseks ka ELi ühise välis- ja kaitsepoliitika arendamine, mis loob uue põhiseaduse kohaselt Euroopa Liidule oma sõjalise dimensiooni, mis hakkab paratamatult NATOga konkureerima. Euroopas aga arvavad paljud, et NATO tähtsusetuks muutumisega tulevikus tuleb selle kompenseerimiseks integreerida Euroopa Liitu rohkem, nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt.

Tugeva Euroopa pooldajad räägivad pärast Bushi tagasivalimist sellest, et just Bushi võit ja USA niinimetatud unilateralism rahvusvahelistes suhetes mängivad enneolematud trumbid kätte Euroopa föderalismi tegelikule sünnile. See omakorda peaks aga tagama tekkiva tasakaalu USA-le kõikides globaalsetes erimeelsustes, s.t soodustama Euroopa Liidu kui superriigi tekkimist. Tasakaalu otsimine ja multilateraalsuse rõhutamine on selle seisukoha teoreetikute peamine motivatsioon suhetes USAga. Nende vaadete esitajaid võiks kutsuda realistideks ehk Euroopa gaulle’istideks.¹ Paraku unustavad nad tihti ära tõsiasja, et kõigepealt tuleb leida tasakaal Euroopa Liidu sees erimeelsuste ja erimeelsete riikide vahel. Niikaua kui Euroopa Liidul pole ühtset seisukohta kõikide transatlantiliste suhete ja muude välispoliitiliste sõlmküsimuste osas, millest lähtuvad nii suured kui väikesed liikmesriigid, ei saa ka rääkida USA ja Euroopa Liidu suhetest, vaid USA suhetest Euroopa Liidu liikmetega. Liikmesriigid ei ole veel nõus loobuma oma suveräänsuse printsiibist välissuhtlemisel ja poliitilisel tasandil valmis ELi sees kompromisse otsima, mille tõttu on ELi ühtne välispoliitika suhetes USAga amorfne ja vasturääkiv.

Siiski kostub mõlemal pool Atlandi ookeani üha rohkem ka neid hääli, kes soovivad USA ja Euroopa (Liidu) suhted uuele tasandile viia ja püüavad seda teha USAd ja Euroopat samastades, mitte eristades.

Uuesti presidendiks valitud president Bush nimetas ühe oma esimese eesmärgina suhete parandamist Euroopaga ja teatas, et uue ametiaja esimene visiit viib ta Euroopasse: NATO ja ELi peakorteritesse ning mõnesse liikmesriiki. Positiivset arengut soovivad lähemas perspektiivis näha ka paljud Euroopa liidrid ja nende valitsuste esindajad Washingtonis. Olulist märki tuleks näha Prantsuse presidendi Chiraci õnnitluskõnes Bushile kohe pärast valimistulemuste teatavakstegemist. Chirac ütles oma tervituses, et USA ja Prantsusmaa on head koostööd teinud Afganistanis, Balkanil, Aafrikas, kuid mainis ka, et ootab paremat teineteisemõistmist Iraagi, Iraani ja Lähis-Ida küsimustes. Lisaks tegi Chirac ettepaneku mõlema presidendi julgeolekunõunike kiireks kohtumiseks, mis on ka aset leidnud ja lubab mõlema poole allikate väitel ka teatavat seisukohtade lähenemist.² Külastades Tony Blairi, teatas Chirac, et kuigi Iraagi konflikt on kahandanud maailma turvalisust ja ajalugu näitab, kellel on õigus, ei saa kriitikat segi ajada USA ja Prantsusmaa stabiilse ja jätkuva liitlassuhtega ning et erimeelsused Iraagi küsimuses ei pane suhete tulevikku küsimärgi alla.³ Ilmselt ei eksi need, kes ütlevad, et reaalselt peaks vastuseisu ületamine lähemate kuude jooksul tähendama Iraagi valimiste õnnestumise tingimuste loomist, selgepiirilist ja ühtset toetamist ning seejärel kujunenud uue situatsiooni pragmaatilist hinnangut ja edasist tegevuskava, samuti uue Iisraeli-Palestiina rahuplaani raamistiku loomist ja Iraani tuumaprogrammi küsimuses taktikalise kompromissi leidmist USA ja ELi vahel.

Ühised väärtused ja vajadus neid kaitsta ning tihedalt läbi põimunud majandushuvid kinnitavad usutavasti ikkagi vajadust transatlantiliste suhete edendamiseks.

Optimistid usuvad, et erinevused Iraagi ja teistes küsimustes ei saa olla nii põhimõttelised ja pikaajalised, et liitlassuhted selle tagajärjel kokku kukuvad. Lääs peab tagasi jõudma oma peamise missiooni juurde, milleks on maailma vabaduse arendamine.⁴ See lähtub tõdemusest, et Lääs ei saa lubada endale kestvat tüli ja äärmuslike välispoliitiliste suundade teket kummalgi pool Atlandit, sest see on ainult vesi nende veskile, kes soovivad Lääne lõhenemist ja hävingut. Transatlantilistes suhetes on ühised huvid, väärtused ja ohud erimeelsustest tähtsamad ning pigem seovad kui lahutavad Euroopat ja USAd. Need on fundamentaalsed küsimused nagu sõnavabadus, võimude lahusus, ausad valimised, globaliseerumine ja ühised majandushuvid ning vajadus neid ühishuvisid kaitsta ja levitada.

Kõige selgemalt on Euroopa ja USA suhete parandamise vajadust mõistnud Briti peaminister Tony Blair, kes ütles oma tugevat transatlantilist visiooni ja tegevust õigustades hiljuti, et ilma Ameerikata seisaks Euroopa silmitsi vastusteta Kosovo, tuumarelvastuse ohu ja selle leviku tõkestamise, rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse, Venemaa, Hiina ja India teemadega. Ehk teisisõnu, Blairi meelest ei saaks Euroopa ilma maailma ainsa superriigita hakkama nendele küsimustele vastamise ja efektiivse poliitika elluviimisega. Blairi sõnul on Euroopa lõhenenud Iraagi, majanduslike reformide ja USA toetuse küsimuses. Samas on Suurbritannia kontinendile lähemal rahvusvahelise kriminaalkohtu, keskkonnakaitse ja globaalse arengu teemadel, mis tähendab seda, et Suurbritannia püüab leida tasakaalu USA ja kontinendi vahel sillaehitajana, mitte nende vahel valides.⁵ Tony Blairi juhitud välispoliitilist mõtet ja tegutsemist transatlantiliste suhete liinis võiks nimetada Euroopa atlantismiks, mille seisukohad lähtuvad eeldusest, et tugev transatlantiline side tuleb säilitada igal tingimusel.⁶

Välispoliitika-huvilistel tuleks tähelepanelikult jälgida USA ja Saksamaa suhete edasist arengut, sest just Saksamaa võib hakata mängima otsustavat rolli transatlantiliste suhete parandamisel. Saksa välispoliitilist mõtlemist kujundavad “liberaalsed internatsionalistid”, kes toetavad demokraatia ja inimõiguste arendamist multilateraalse koostöö kaudu, kuid vajadusel ka jõu kasutamist eesmärkide elluviimisel. Sõjalise jõu kasutamine peab aga lähtuma poliitilisest ja diplomaatilisest tegevusest, kusjuures unilateralism on täielikult välistatud.⁷

USA ja Euroopa suhete arengu peamine tegur on president Bushi uue valitsuse tegevuskava ja selle tegevuskava elluviimise meetodid ja vahendid. Põhiküsimuseks on ikkagi ideoloogiline valik president Bushi uuel ametiajal ehk see, kas ta otsustab välispoliitikas jätkata senist neokonservatiivset joont, mis lähtub eelkõige sisepoliitilistest julgeolekuvajadustest ja tugeva jõu printsiibist USA rahvuslikele huvidele vastava maailma kujundamisel (ennekõike laiema Lähis-Ida demokratiseerimine), või otsustab ta ka tegudes näidata end liitlastega palju arvestavama presidendina (sama eesmärgi toetuseks). Esimene võimalus tundub realistlikum, sest teine võimalus tähendaks kompromissi senise julgeoleku- ja välispoliitika printsiipides. Esimene muudab positiivse retoorika suhetes Euroopaga tegelikkuses raskemini teostatavaks, teine valik omakorda lubaks ka kriitiliselt meelestatud Euroopa liidritel üleatlantilistesse suhetesse uut ja tugevat sisu puhuda.

Mõistmaks George W. Bushi võimalikku valikut, tuletagem siinjuures meelde tema 2002. aasta julgeolekukontseptsiooni peamised postulaadid, mis on kompromiss neokonservatiivide ja traditsiooniliste konservatiivide vaadetest:

– suurim oht USA-le ja ta liitlastele on rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik ja paariariigid (USA-le ei ole ohuks mitte tugevad, vaid nõrgad riigid, kes on terrorismi peamine kasvulava), mis kõik koos kujutavad endast otsest ja reaalset ohtu USA-le ja ta liitlastele;

– nende ohtudega võitlemisel jätab USA endale õiguse ennetava löögi andmiseks, ehkki eelistatakse koostööd liitlastega, kusjuures eraldi rõhutatakse Euroopa ja Kanada olulisust eesmärkide elluviimisel;

– rahumeelse ja peamistel lääne väärtustel ja vabadustel põhineva maailma loomine, mille kaugem eesmärk on terrorismiohu kõrvaldamine;

– kindel veendumus USA strateegilises ülemvõimus ja kindel soov säilitada USA hegemoonia (rahu ja stabiilsus sõltub eelkõige USA tugevusest);

– liitlaste panustamine ühiste eesmärkide saavutamisel on oluline ja konfrontatsioonile eeldatakse koostööd, kuid stabiilsust ei garanteeri liitlassuhted, vaid USA tugevus;

– “Heade suhete” säilitamine teiste jõukeskustega ei saa olla USA välispoliitika eesmärk;

– sõjaliselt tugevat USAd ei suudeta tasakaalustada.⁸

Nimetatud seisukohad ei ole muutunud. Oma kõnes endise julgeolekunõuniku Condoleezza Rice’i nimetamisel uueks välisministriks teatas president Bush, et Rice astub ametisse USA jaoks kriitilisel ajal, mil riik on sõjas (terrorismi vastu) ja USA peab juhtima laia koalitsiooni kindlameelse vaenlase vastu; mil USA seisab vastu ebaseaduslikele režiimidele ja kehtestab uusi institutsioone ja struktuure, mil USA seisab vastu ohtlike relvade ja materjalide levikule ning purustab terrorivõrgustikke. Bush nimetas kaks Rice’i ees seisvat kõige olulisemat ülesannet. Esiteks ajaloolist võimalust aidata laiema Lähis-Ida reformimeelseid ja vabadust ihkavaid jõudusid selleks, et kogu regioon saaks kasvada lootuses, mitte vihas. Teiseks positiivse lahenduse leidmist Iisraeli-Araabia konflikti lahendamisel sellisel moel, mis austab Palestiina rahva rahumeelseid eesmärke oma riigi rajamisel ja tagab samal ajal Iisraeli julgeoleku. Rice omakorda teatas, et presidendi juhtimise all on USA võitlemas ja võitmas sõda terrorismi vastu ja koos koalitsiooniga vabastanud türannia ikkest miljoneid inimesi, kes nüüd aitavad luua demokraatiat Iraagis ja Afganistanis. Samuti pidas Rice Bushi teeneks kõikjal maailmas heaolu ja progressi ringi laiendamist.⁹

Need Bushi ja Rice’i seisukohad peaksid kinnitama arvamust, et USA tegutseb rahvusvahelisel tasandil ka tulevikus vajadusel jõumeetodeid abiks võttes ning kompromisse otsuste tegemisel rahvusvahelise üldsusega ei tehta, kui kompromissid kahjustavad mingil määral USA julgeolekuhuve. Samas ei tohi unustada, et just Rice oli see, kes tutvustas Bushile pärast valimisi Camp Davidi residentsis positiivset kuvandit suhete parandamiseks Euroopaga. See näitab arusaamist, et Euroopa liitlastele püütakse järgmise administratsiooni ajal kiiresti läheneda. Seda arvamust toetavad kongressi mõjukad traditsioonilised ja moderaatidest vabariiklased, ka Eestis hästi tuntud senaatorid J. McCain ja R. Lugar, aga ka demokraadid eesotsas J. Liebermani ja J. Bideniga. Lisaks on Ameerika avalik arvamus pigem tugeva transatlantilise suhte pooldaja ja soovib traditsiooniliste liitlastega häid suhteid.

Eesti huvi USA ja ELi suhete peeglis sarnaneb üldjoontes Briti omaga, ehkki selle erinevusega, et Eesti ei püüa võtta silla või tasakaalustaja rolli. Eesti on Euroopa Liidu liige ja näeb oma tulevikku suuremas integratsioonis Euroopaga nii poliitiliselt kui majanduslikult, kuid samal ajal peab Eesti strateegilist partnerlust USAga ülioluliseks eelkõige julgeoleku aspektist.¹⁰

Nii USA kui Euroopa liidritel on oluline keskenduda sellele, mis neid ühendab, mitte toonitada seda, mis neid lahutab.

Ei saa unustada, et just USA oli Eesti ja teiste IdaEuroopa riikide eestkõneleja ning viis ellu kindlameelset, väga pragmaatilist poliitikat meie NATOsse integreerimisel. Kindlasti ei saa alahinnata USA toetuse rolli okupatsiooni mittetunnustamisel, vabaduspüüete toetamisel ja vene vägede väljaviimisel. Arvestades Eesti geograafilist asendit, rahvusvahelise terrorismi levikut, Venemaa kasvavat ebasõbralikku retoorikat ning poliitilist ja majanduslikku huvi naabrite hõlvamisel,¹¹ samuti teatud ebaselgust Euroopa tuleviku julgeoleku kujunemisel, on mõistetav Eesti soov olla tugeva transatlantilise sideme poolt. Küll aga ei tähenda see, et Eesti saab tulevikus aktsepteerida valikut Euroopa ja USA vahel. “Uue” ja “vana” Euroopa retoorika ning püüded Euroopa Liidu riike omavahel vastandada ning soovitused välispoliitikas lihtsalt vait olla ei saa meile sobida ja sellest peavad aru saama ka sellesisuliste avalduste autorid. Eesti huvides on liitlassuhted nii Washingtoni kui Brüsseliga ehk teisisõnu transatlantiliste suhete elushoidmine ja tugevdamine NATO ja ELi sees ning nende institutsioonide kaudu. Eesti huvides on Euroopa Liidu ja USA partnerlus, mitte USA toetamine konfrontatsioonis Euroopa Liiduga. Niisuguse poliitika elluviimisel oleks Eesti huvides:

– USA tugev, kindel ja jätkuv osalemine multilateraalses võrgustikus, eelkõige NATO kui peamise transatlantilise organisatsiooni koostöös;

– USA suurem püüe strateegilistes küsimustes Euroopa Liiduga kompromisse ja ühtset tegevuskava leida (eriti rahvusvahelise terrorismiga võitlemisel ja laiema Lähis-Ida demokratiseerimisel);

– rahvusvahelise õiguse raamistiku säilitamine, vajadusel selle raamistiku võimalik reformimine ja ajastule kohandamine;

– ELi ja USA ühine kaasamine “uute” naabrite projektidesse, eriti Gruusia, Ukraina ja Moldova küsimustes ning nende projektide poliitiline prioriseerimine;

– pidev Venemaa sisepoliitilise arengu jälgimine ebademokraatlike ilmingute tuvastamiseks ja nendest märkuandmine;

– USA suurem osalemine regionaalses koostöös, eriti Balti ja Põhja-Balti regioonis;

– Rõhuasetus kahepoolsetele suhetele ja rahaliste vahendite leidmine kaitsealaste projektide, investeeringute, kaubavahetuse, hariduskoostöö hoogustamiseks.

Kokkuvõtteks võib nentida, et nii USA kui Euroopa liidritel on oluline keskenduda sellele, mis neid ühendab, mitte toonitada seda, mis neid lahutab. Meedias võimendatud isiklikud solvumised, erimeelsused ja eelarvamused on kahjuks mõlemal pool Atlandi ookeani tagaplaanile jätnud eksistentsiaalsed põhjused. Ühised väärtused ja vajadus neid kaitsta ning tihedalt läbi põimunud majandushuvid kinnitavad usutavasti ikkagi vajadust transatlantiliste suhete edendamiseks. Need suhted ei ela üle oma esimest kriisi (tuletagem meelde Suessi kriisi aastal 1956, de Gaulle’i otsust 1966. aastal NATO sõjalisest tiivast lahkuda, Vietnami sõda, USA keskmaarakettide paigutamist Euroopasse 80ndatel, Balkani kriisi 90ndatel), küll aga pole praeguse kriisi ületamine fundamentaalse tähtsusega mitte ainult USA ja ühtse Euroopa (mis on kujunemisjärgus ja maadleb integratsiooniprobleemidega), vaid ka Eesti jaoks. Suhete tugevdamine nõuab aga mõlemapoolset soovi ja tegelikku koostegevust lääne väärtuste kaitsmisel ja maailma probleemide lahendamisel. Ka väike Eesti saab ja peab selle eesmärgi nimel pingutama.

Eerik Marmei töötab Eesti Välisministeeriumis. Käesolev artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.