Toomas Hendrik Ilves: Targalt toimides tuleme kriisist välja

Iivi Anna Masso vestles Toomas Hendrik Ilvesega 13. novembril Tallinnas.

2012. aastaks ennustati maailmalõppu, see jääb vist tulemata?

Paar aastat tagasi nägime karikatuuri, kus üks maia vaatab maiade kalendri algusaegadel teisele otsa ja itsitab: “Ha-ha-ha, kivi sai otsa! Me ajame nad hulluks!” Tuligi välja, et nad leidsid teise kalendri ja elu jätkub. Kalendri järjekordne hullumeelsus osutuski karikatuuriks.

Mida olulist aastale tagasi vaadates tegelikult meelde jääb? Hetkemeeleolud tunduvad siiski olevat pessimistlikud.

Selline maailmalõpu ja Euroopa lõpu meeleolu kestab juba mitmendat aastat. Tegelikult, mõeldes kriisi lahenduseks ette võetud sammudele, on olukord ja väljavaated Euroopas paranenud. Kõik on väga kriitilised, aga, vaadates tervikut, tundub, et liiga palju on keskendutud just Euroopa hädadele. Euroopa võlakoormus ei ole nii suur – 80%, ülddefitsiit on sel aastal natuke üle 3% ja järgmisel alla 3%. Võrreldes teistega ei ole see nii hull; muidugi on Euroopas endas probleemsemad ja vähem probleemsed riigid. Tundub, et tasapisi liigume selles suunas, et leitakse mingi lahendus – ma ei oska seda täpselt ennustada, aga kõige katastrofaalsemad stsenaariumid jäävad ära, sest Euroopa on otsustanud teha teatud asju.

Ehkki kriitikat on loomulikult väga palju, on üldine olukord praegu vähem ebamäärane, kui ta seda oli aasta-poolteist tagasi, mil tõesti tundus: millega see kõik lõpeb? Ja seoses sellega on märgata teatud ümberformeerumist. Vahed Ida- ja Lääne-Euroopa vahel ei ole küll kadunud ja mõnes valdkonnas on vanad hoiakud endiselt olemas, aga vähemalt osa inimesi  on  aru saanud, et see maailmajaotus, mis kehtis Euroopas ajavahemikus 1949. aastast kuni 1989.–1991. aastani ja mis ka pärast seda kestis veel edasi, ei olegi võib-olla nii kindel – kui lugeda Norman Daviesi raamatut “Vanished Kingdoms”¹, siis näed, et ükski asi ei jää püsima, kõik võib muutuda. Aga kui vaadata puhtalt Eesti vaatenurgast, siis meie roll on muutumas ja seda  suuresti tänu eurole ja sellele, et me oleme suutnud olla eurotsoonis vastutustundlikud. Me võime juba üle saada murest, et “oi, mida meist arvatakse?”.

Kui me oleme näide riigist, kes saab hakkama, tuleb see kindlasti kasuks Eestile ja ka kriisi lahendamisele. Kui rääkisin Eesti lähenemisest kriisile Firenzes², oli selge, et seal ei olnud imetlust, et “oo, Eesti õpetab teistele”, aga ka mitte üleolevat hoiakut “mida teie seal teate?”.  Meie lähenemine ei ole omane ainult Eestile – kogu selle Euroopa osa lähenemine, kuhu me kuulume, on tulnud nii Eestile kui Euroopale kasuks. Alati võib leida põhjust öelda, et kõik on väga halb, jutt eelolevast katastroofist müüb – aga me võiks proovida ka endale tunnistada, et vaatamata rasketele aegadele on asjad vähem halvasti, kui nad võiksid olla. Me võiksime mingil määral tunda ka rahulolu, vähemalt selles osas, et me oleme teinud õigeid asju, mis puudutab Euroopa poliitikat ja rahanduspoliitikat. Kui meil on olemas sisepoliitilised rahulolematuse põhjused, siis sellega seoses ei tuleks kohe öelda, et kõik, mis tehtud, on halb.

Aastat kokku võttes ei saagi öelda rohkem kui seda, mis on üldine tendents. Mina isiklikult olin palju rohkem mures kolmveerand aastat tagasi kui praegu. Usun, et Mario Draghi otsus aidata võttis pingeid maha³, Mark Rutte võit Hollandi valimistel näitas, et mitte kõikjal ei võida populistid, kes kohe hakkavad kõike lammutama – see oli positiivne märk, et just Euroopa-vastased populistid pigem kaotasid hääli⁴. Olgem realistid, ega järgmisel aastal suurt majanduskasvu Euroopas ei tule. Eesti prognoosid, nii IMFi kui ka Euroopa Liidu ja meie rahandusministeeriumi omad, on pigem positiivsed, võrreldes ülejäänud Euroopaga. Oodata ei ole mingit suurt hüppelist, küll aga päris tugevat kasvu. Loomulikult peame me arvestama sellega, et kui kasvuprognoosid meie sihtturgudel – eeskätt kahel suurimal turul Rootsis ja Soomes – on madalad, hakkab see kindlasti meidki mõjutama. Aga üldsuund on praegu positiivne.

Kas euro saab päästetud?

Loodame. Kreeka parlament võttis end sel nädalal kokku⁵, vaatame, mis saab edasi. Samal ajal toimus küll kaklus eurogrupi juhi Jean-Claude Junckeri ja IMFi juhi Christine Lagarde’i vahel võlgade maksmise ajakava üle – aga need on ajutised pealkirjad, must stsenaarium, mida kogu aeg heietatakse ja mida võid iga esmaspäeva hommikul lugeda Financial Timesis, kui Wolfgang Münchau avaldab järjekordse arvamusartikli. Seni ei ole see must stsenaarium teoks saanud, ei ole veel juhtunud, et kõik laguneb ja kõik läheb tuksi. Euroopa näol on endiselt tegu ühe kõige jõukama, kõige paremini toimiva, enim õigusriiklusele toetuva poliitilise kooslusega maailmas.

Kuidas mõjutab meid Barack Obama äsjane tagasivalimine USA presidendiks? Tema esimese ametiaja alguses ennustasite, et eurooplased pettuvad, sest Obama näib küll olevat “euroopalik” – haritud, vasakpoolne, vähemuse esindaja –, aga esindab presidendina ikkagi eelkõige ameeriklaste huve⁶. Kas just sellega võiks seletada eurooplaste väiksemat huvi seekordsete USA valimiste vastu?

Loomulikult esindab Obama ameeriklaste huve. Ja eurooplased toetasid endiselt valdavalt enam Obamat. Aga nad on näinud, et Obama on eelkõige ameeriklane. Ootused, et “nüüd tuleb suur multilateraalsus” ja tegelikult ta ei ole Ameerika patrioot – see oli äärmiselt lihtsameelne skeem, mida siin nii paljud poliitikud ja arvamusliidrid pajatasid. Mitte ainult Osama bin Ladeni tapmine, vaid ka mehitamata lennukite ehk droonide kasutamine isegi Ameerika kodanikest Al-Qaeda liikmete vastu näitab, et Ameerika on ikka väga jõuline, valmis kasutama jõudu. Ja seetõttu on inimesed aru saanud, et USA president järgib Ameerika riiklikke ja rahvuslikke huve. Kõige märkimisväärsem on nn pivot ehk “tasakaalustamise” strateegia – meie siin räägime reset’ist, aga pivot on palju olulisem kui reset.

Tähendab, USA näeb oma suurimaid strateegilisi väljakutseid mitte Euroopas, vaid hoopis Aasias, ja kui vaadata kaitseplaneeringuid – loomulikult on USA endiselt siin ning me ei tohiks unustada, et Obama ajal tekkisid NATO kaitseplaanid Balti riikide jaoks suuresti USA survel –, siis kohalolek, ja ma ei räägigi füüsilisest, vaid eelkõige vaimsest kohalolekust, on nihkunud Aasia poole.

Ratsionaalselt mõeldes on selge, kui vaadata Euroopat ja Aasiat, et siingi võib midagi juhtuda, aga mingit suuremat väljakutset on rohkem oodata Aasia suunas. Lähis-Ida on juba 60 aastat olnud alaline küsimus, aga Euroopas ei nähta võimalikku ohtu. Kuigi meie oleme keskendunud reset’ile, ei ole see lihtsalt Ameerikale nii suur strateegiline mure kui see, mis juhtub Aasias. Ja sellepärast on tähelepanu seal.

Juba poolteist aastat tagasi rääkis USA kaitseminister Robert Gates, et eurooplased peaksid maksma oma kaitse eest ise – see oli juunis 2011; oktoobris 2011 oli riigisekretär Hillary Clintoni programmiline kõne, kus ta rääkis, et hakkame tegelema Aasiaga. Ei pidanud olema eriline hiromant, et seda paar aastat varem ette näha. Finantskriis on seda natuke mõjutanud, sest selles küsimuses on USA Euroopa arengutest sõltuvam, aga sõjalis-strateegilises mõttes on loogiline ja täiesti oodatav, et kui sa oled panustanud 50 aastat ühte piirkonda, et see muutuks rahulikuks ja stabiilseks  ja kui ta siis ongi rahulik ja stabiilne – mida Euroopa üldjuhul on –, siis seejärel sa panustad kuhugi, kus võib-olla ei pruugi olla nii rahulik ja stabiilne. Kus toimuvad suured muudatused – Hiina rahumeelne tõus on viimase 30 aasta jooksul oluliselt tasakaalu muutnud. Kui raskuskese oli kõik need aastad Euroopas – mitte ainult strateegilistes, vaid ka majanduslikes küsimustes –, on tänapäeval olukord hoopis teistsugune. Nii et see on ootuspärane. Probleem just strateegilistes küsimustes on see, et Euroopas nauditakse oma rahudividendi ja ei panustata kaitsekulutustesse, mis omakorda vähendab ameeriklaste indu – “kui sa ise ei taha midagi teha, miks meie peaksime tegema”. Me ei peaks imestama, kui Ameerika tagasi tõmbub.

Kas selle pärast on põhjust mures olla – vähest tähelepanu Euroopale USA presidendivalimiste debatis on peetud positiivseks märgiks sellest, et Euroopa pole probleem, aga teisalt hoiatab Charles Gati⁷ ameeriklasi arvamast, et linnukesega ära märgitud, “valmis” piirkonnad ei vaja enam tähelepanu?

See ei ole eriti probleem. Me loomulikult tahaksime nautida Ameerika poolt palju suuremat tähelepanu. Kui kõik need aastad oli USA kohalolek suur, siis tahtsid eurooplased, et see oleks väiksem – mis teha, inimesed on saavutanud, mida nad tahtsid. Kindlasti on väike Schadenfreude Washingtonis – te kogu aeg korraldasite meie vastu meeleavaldusi, nüüd saite, mis tahtsite. Ma usun, et sõjalist kohalolekut polegi vaja nii suurelt kui praegu, sest siin on võrreldes ülejäänud maailmaosadega suhteliselt rahulik. Meie arvame võib-olla teistmoodi, aga riikides, mida ümbritsevad teised NATO liikmed, võetakse olukorda rahulikumalt. Ja nagu Euroopa kriis on näidanud, muretseb USA ikka selle pärast, mis juhtub Euroopas, sest me oleme majanduslikult nii tihedalt seotud – mõeldes mitte ainult kaubavahetust, vaid investeeringute hulka. Investeeringud Euroopa poolt USAsse ja vastupidi on meeletud, meil on väga läbipõimunud majandused ja USA valimiskampaania ajal oligi mure, et mingi äpardus Euroopas mõjutaks USA presidendivalimisi – aga seda ei juhtunud ja üldse tundub praegu, et olukord stabiliseerub.

Teine asi on see, et ameeriklased, nagu meiegi, on mures oma majanduse pärast. Need valimised ei olnud välispoliitilised, seega polnud ka ime, et selles kontekstis ei arutatud eriti välispoliitikat – pigem torgiti teineteist, aga mitte välispoliitilistel teemadel. Ja Ameerika, nagu ka Euroopa, keskendub praegu omaenda probleemidele, see on normaalne. Aga me peame endale aru andma, et seda ülisuurt tähelepanu, mis oli Euroopal läbi kuue-seitsme aastakümne, enam ei ole. Mõnes mõttes on see hea.

Üks teie sõnavõtte läbivaid lemmikteemasid on vabaduse ja demokraatia edendamine maailmas. Kuidas hinnata lõppevat aastat sellest vaatenurgast?

See on üks asi, kus Ameerika ja Euroopa ühisosa on ikka olemas.

Näiteks araabia kevad ei ole vist täitnud möödunud aastal ärganud ootusi?

Araabia kevad ei ole läinud nii hästi, kui inimesed lootsid – ja sama võib öelda ka paljude teiste piirkondade kohta. Teisalt Myanmaris oli areng positiivne.

Ka idapoolses Euroopas näib demokraatia areng olevat peatunud.

Mu kõhutunne ütleb, et Euroopa laienemine on teema, millega praegu ei taheta tegelda. Ukraina pärast on Euroopa Liit ja Catherine Ashton väga mures. Venemaal oleme näinud pärast presidendivalimisi palju asju, mis on pannud Euroopa väga muretsema, kuhu see kõik suundub – uued seadused, mis karmistavad olukorda, aktsioonid inimeste vastu, välisriigist kellegi “kidnäppamine” viitab praktikale, mida viimati nägime 1950ndail – paljud on väga mures. Saksamaal ja mujalgi on hoiakud Venemaa suhtes muutunud realistlikumaks.

Kas on karta, et Venemaa võtete karmistumine oma kodanike vastu kajastub ka välispoliitikas?

Huvitav oli Vene välisministeeriumi inimõiguste raport USA kohta, see meenutas midagi sellest ajast, mida ma nägin viimati 1980ndate esimesel poolel.

Millest selline areng räägib, kust see tuleb?

Ma ei tea. Kui meil oleks sellised probleemid, siis ma tegeleksin muude asjadega. Võib-olla ikka see siiras soov näha ennast võrdsena. Tunne, et sind ei peeta enam võrdväärseks partneriks. Me näeme sellist Venemaa retoorikat USA või meiesuguste vastu, mujal sellest ei tehta välja. Meiesugused jälgivad seda, teised ei jälgi.

Mis saab reset’ist?

Viimastele sammudele, nagu selle peale, et Venemaalt visati välja USAID, ei ole olnud mingit reaktsiooni. Võib-olla valimiste pärast, võib-olla me nüüd näeme, mis saab olema reaktsioon. Vaadates USA üldist suhtumist, tundub, et kui nad näevad, et mingi poliitika ei ole toonud tulemusi, siis ei ole vaja seda muuta, siis võib seda ignoreerida. Las nad viskavad meid välja, fine. USAl on omad probleemid, selles isolatsionistlikus meeleolus, milles USA praegu on, suhtutakse lihtsalt – nojah, okei.

Sergei Lavrov ütles sügisel, et reset on möödas, ameeriklased pole seda öelnud.

Olen rääkinud inimestega mõlemast USA parteist, see ei eruta neid eriti. Võib-olla palju olulisem areng praegu USA ja energiahiiglaste suhtes on see, et Ameerika oma gaasi- ja naftaleidudega pole kunagi olnud nii heas seisus energiasõltumatuse ja -varustusega, kui ta on praegu. Mis tähendab, et neid ei vaeva need mured, mis vaevavad võib-olla praegu Euroopat. See ei puuduta mitte ainult Venemaa naftaväljasid või gaasi, vaid ka Lähis-Idat. See on vaid viimase paari aasta areng, kuid USA energiasõltuvus on kadunud. See võib kunagi tulevikus jälle muutuda, aga praegu on gaasi hind meeletult alla tulnud, see mõjutab maailma, see mõjutab isegi meid. Gazprom või Nord Stream ei ole enam selline suur mure, nagu ta on olnud, sest gaasi on tegelikult palju rohkem. Siinjuures on märkimisväärne seegi, et Euroopa Komisjon on nüüd alustanud oma monopolivastase seaduse rikkumise menetlusprotsessi, mis võib lõppeda väga huvitavalt. Me ei tea, kuidas see lõpeb, aga siin tasub meenutada kaht varasemat suurt juhtumit. Üks, mis on ammu unustatud, aga millega Mario Monti sai väga kuulsaks, olles konkurentsipoliitika volinik, oli 1990. aastail, kui General Electric ja Honeywell tahtsid kokku minna – need on USA firmad –, aga kuna neil on nii tihedad sidemed Euroopaga, ütles Monti sellele ei, ja ühinemine jäigi katki tänu sellele, et Euroopa Komisjon leidis, et see on meie jaoks liiga suur monopol. Teine juhtum, millele olen ise kõik need aastad viidanud, oli see, kui Euroopa Komisjon ütles, et Microsoft rikub konkurentsireegleid, pannes Exploreri oma süsteemi peale. Ometi pole see midagi, võrreldes sellega, mida teeb Gazprom: nende omanduses on nii gaas kui toru. Arvutite puhul on sul palju rohkem valikut, sa ei pea kasutama Explorerit ega isegi Microsofti, sa võid kasutada Linuxit või Maci. Gaas tuleb ühest kohast, sul ei ole mingit valikut. On veel väga raske öelda, kuhu see läheb, aga see, et Euroopa Komisjon on tundnud selle vastu nii suurt huvi, mõjutab kindlasti ka välissuhteid.

Kas see on ka märk sellest, et Euroopa ajab oma põhimõtete kaitsel selga sirgu, või on tegu rohkem praktilise ja majandusliku küsimusega?

See on mõlemat. Kui muutub üha selgemaks, et konkurentsireegleid on rikutud, siis ei saa ainult öelda, et vaatame, kuhu see läheb. Ma ei tea, kas asi on väärtustes, Euroopa kaitseb oma huvisid – nii et see saab olema väga huvitav areng, midagi ei juhtu üleöö, kõik need protsessid on võtnud paar aastat, nii GE kui Microsofti kaasus.

Seoses Venemaa ja Euroopa suhetega on palju räägitud, et mõjuvõimu püütakse lisada mitte niivõrd sõjaliste, vaid poliitiliste, majanduslike ja psühholoogiliste vahenditega. Kas see tähendab muutunud ohukliimat, kuidas sellele reageerida?

Ma võiksin tsiteerida Vene-poolseid asjatundjaid – mitmed on ütelnud, et Venemaa ei saa EList aru ja hakkab alles tasapisi mõistma, et ei piisa suhete arendamisest üksikute riikidega mistahes viisil, mistahes meetodeid kasutades. Luua häid suhteid suurtega ja siis ülejäänuid ignoreerida – selline Schröderi-aegne stiil enam ei tööta.

Eesti on välispoliitikas viimasel ajal tugevalt keskendunud kübertemaatikale, olete isiklikult seda nähtavalt edendanud. Mida selle teema nähtavus meie välissuhete jaoks tähendab?

Kui meil on kombeks kurta, et kõik on müüt, siis see on selline “müüt”, mida teised ka usuvad. Küber ja arvutiseerimine on teema, kus Eesti on, võrreldes meie suurusega, võrreldes meie sõjalise või muu kaitsevõimekusega palju kõrgemal kohal kui meist suuremad, rikkamad ja võimsamad riigid, kes ei ole selles asjas nii kaugele jõudnud. Ma olen ise öelnud ameeriklastele, et on väga huvitav, et nad meile nii palju tähelepanu pööravad – nad ütlevad, et “teie väiksusele vaatamata saab teiega arutada asju, mida teistega on väga raske arutada, sest nad ei taju, ei tunneta seda taset”.

Nii et mujal ei arvatagi, et meil on kõik väga halb. Selle aasta parim näide on see, et meil paluti saata keegi Eestist paariks kuuks Suurbritanniasse, et vaadata nende e-valimisi ja teha soovitusi, mida saaks teha paremini. Nad ei ole nii kaugel, kui nad tahaksid olla, aga Eesti on, nad tahaksid saavutada vähemalt seda taset. Neil kukkus läbi meeletult suure summa eest tehtud digiretsept. Ega see digiretsept mujal ka nii hästi ei tööta nagu Eestis, küsimus on ka tehnilistes ja struktuurilistes asjades, meie X-tee ülesehitus töötab paremini kui teised süsteemid. Aga see on üks valdkond, kus me oleme tõsiseltvõetavad ja kus meid võetaksegi tõsiselt ja minu meelest me peaksime ise sellele rohkem tähelepanu pöörama, et see toimib.

Me võtame seda kõike nii enesestmõistetavalt. Umbes aasta eest nägin imestavat pealkirja: “Välismaal arvatakse, et digiretsept isegi on hea!” Meie põhjanaabrid on väga huvitatud sellest, kuidas meie süsteem töötab, nende oma ei ole nii hästi välja tulnud. See on huvitav, et siin ei käi ainult riigid, kel endal pole midagi, vaatamas, kuidas üks teine vaene riik toime tuleb, vaid nüüd on meie süsteemist väga huvitatud britid ja paljud teised. Teine, natuke keerulisem asi on see, et mitmed riigid tunnistavad, et Eesti süsteem töötab, aga mis paneb meie süsteemi töötama, on kiipkaart, kahetasandiline kontrollsüsteem. Niisama salasõna on liiga kergesti murtav, Eesti kahetasandiline ja väga kõrge krüpteeritusega süsteem on siiani töötanud. Ma ei ütle, et tulevikus ei leita viisi seda murda, aga praegu see töötab. Kindel isiku tuvastamise süsteem on igasuguse e-milleiganes aluseks, aga kõik ei ole ID-kaardiga nõus. On igasuguseid põhjuseid, miks eestlane on valmis kasutama kiipkaarti ja britt või ameeriklane ei ole, aga kui nad seda ei tee, siis nad ei saavuta seda taset.

Kas ja kuidas on kaks teemat, millest palju räägite – ühelt poolt vabadus ja demokraatia ja teisalt tehnilisema loomuga e-riigindus –, omavahel seotud?

Minu meelest on need väga sügavalt ja väga tihedalt seotud. Kui vaadata maailmas ringi ja lugeda, mida demokraatia pooldajad kirjutavad sellest, mis mujal juhtub, siis olgem ausad: kübervõimaluste kuritarvitamises selleks, et inimesi jälitada ja nende sõnavabadust piirata, on autoritaarsed režiimid palju edukamad. Me näeme väga paljudes riikides, kui edukalt nad tuvastavad, kes on kes ja mida nad teevad. Süsteemi kasutamine demokraatlikult on tunduvalt suurem intellektuaalne väljakutse.

Arvutiseeritud riik toimib efektiivsemalt, see võimaldab läbipaistvust. Läbipaistvus tähendab ka seda, et me teame, kes ütles mida, Euroopas väga hinnatakse läbipaistvust näiteks selles, et me teame, kuhu raha läheb jne. Aga teisalt võivad riigid, kes kardavad läbipaistvust, väga osavalt kasutada ära neidsamu võimalusi, et panna inimestel suu kinni. Praegu on mitmes Lähis-Ida riigis blogijaid või isegi SMSi saatjaid tuvastatud ja kinni võetud, arreteerimised seoses kaasaegse tehnoloogia abil seisukohtade väljendamisega ei ole väga ilusad asjad. Tehnoloogiat selleks on müünud sellistele riikidele, kes ise selle tootmisega hakkama ei saa, just Lääne firmad.

Kui Euroopa firmad, näiteks Nokia Siemens, müüb Iraanile tehnoloogiat, mida nad kasutavad, et jälitada ja kinni püüda inimesi, kes arvavad teistmoodi kui valitsus, ja need inimesed kannatavad seetõttu, siis mõistame, et IT-tehnoloogia on kahe otsaga asi, seda võib kasutada headeks eesmärkideks, politsei võib kasutada seda organiseeritud kuritegevuse vastu, aga sama tehnoloogia võib sama hästi saada autoritaarse režiimi tööriistaks, et jälitada oma elanikke. Seoses sellega on ka nüüd Dubais ITU (International Telecommunications Union) konverents⁸, paljudel on väga suur hirm, et seal tullakse välja ideega hakata reguleerima internetti rahvusvaheliste kokkulepete alusel, mille järgi on võimalik laiendada riikides toimuvat sisetsensuuri kõigile. Praegu on sellepärast mures USA, EL, Jaapan – samad riigid, kes on ajanud Budapesti Euroopa Nõukogu küberkuritegevusevastast konventsiooni, mis kohustab riike teatama, kes on midagi teinud. Need riigid on selle lepinguga ühinenud, aga autoritaarsed riigid ei ole. Nemad pakuvad välja, et me reguleerime küberkuritegevust hoopis sedapidi. Selle mure ulatust näitab, et pidades esimesed kolm kõnet Budapesti küberkonverentsil⁹, Cathy Ashton, mina ja Carl Bildt, kooskõlastamata üldse oma kõnesid, rääkisime kõik sellest ühest ja samast asjast. Kes tegeleb selle teemaga, teab, mis toimub, ja näeb selles ohtu. Ja kui läheb nii, et enamus nõuab mingit konventsiooni, siis tõenäoliselt ei kirjutata sellele alla, ja siis sünnib mitte kahekiiruseline Euroopa, vaid kahekiiruseline internet, vaba ja mittevaba internet.

Kas on võimalik, et see nii läheb?

Rääkisin paari tehnilise poole inimesega, kes ütlesid, et kui otsus piirangutest läheb läbi, siis sünnibki nii. Seda on tehniliselt võimalik teha.

Tähendab, tekivad virtuaalsed piirid?

See on võimalik, kui ühed nõustuvad ja teised ei nõustu selliste piirangutega. See oleks väga jabur, kui see juhtuks. Liberaalse demokraatia pooldajail on võimatu nõustuda sõnavabaduse piirangutega internetis. Vanasti, enne internetti, konfiskeerisid KGB ja piirivalve raamatuid, ajakirju ja ajalehti, kaasajal on kogu info saadaval, nüüd tahetakse analoogset olukorda saavutada interneti baasil, see kõik on tehniliselt võimalik. On riike, kes filtreerivad kõike, mis sisse tuleb, aga me ei saa ise sellega nõustuda. Seos on väga kindel – kui informatsiooni ja ideede vaba levik on üks liberaalse demokraatia alustaladest ja see informatsiooni levik suureneb oluliselt tänu kaasaegsele tehnoloogiale, ei saa me hakata oma alustalasid läbi saagima. Demokraatlikud lääneriigid jäävad selle juurde, et on vaja sõnavabadust. Alati võib vaielda, kui kaugele sõnavabadus ulatub, viha õhutamine jms on keerulised probleemid. Aga põhimõte on see, et sa võid öelda, et president Ilves on loll – seda öeldakse kogu aeg ja see ongi hea –, aga kui sa mõnes teises riigis ütled, et president X on loll, siis keegi varsti koputab uksele ja ütleb, et oled midagi valesti teinud.

Mis oleks Eesti jaoks järgmiseks aastaks suurim lootus?

Meil Euroopas on olulisim lootus see, et eurotsooni – rõhutan: eurotsooni, mitte euro, euro on väga tugev, euro kurss püsib endine – probleemid oleks kui mitte lahendatud, sest sellest august väljatulemine võtab ikka aega, siis vähemalt leiduks mingi selge tee, oleks näha, kuhu minnakse. Mitmed riigid on olnud majandusraskustes, nad kas on või ei ole sellest välja tulnud sõltuvalt sellest, kas nad on toiminud targalt või mitte. Kui me toimime targasti, võtab paar aastat, et sellest välja tulla, aga kui me läheme õiges suunas ja teeme õigeid asju, siis tullakse välja. Näiteks Türgi oli 12 aastat majanduslikult täiesti käpuli, aga nad lahendasid oma probleemi. Kagu-Aasia oli 13 aastat tagasi raskes seisus ja tuli samuti sellest välja. Mõned teised riigid ei ole välja tulnud. Kui me oleme targad, siis me tuleme välja. See on üks asi.

Oluline saab olema, mis juhtub Iraaniga, me ei oska öelda, mis juhtub Iraani ja tuumaprogrammiga. Vähemalt hea, et siiamaani ei ole midagi halba juhtunud, aga see on oluline küsimus, mis tuleks lahendada. Muud maailma asjad on kõik nii palju väljaspool meie kontrolli, et nad jäävad meile kaugeks.

Kuivõrd mõjutab meid Hiina ja India tõus?

Kaudselt kindlasti – kui suhted USA ja Hiina vahel lähevad halvaks, mõjutab see kahtlemata kogu maailmamajanduse konjunktuuri. Meile on väga oluline, et Läti saaks eurosse, see on piirkondlikult tähtis küsimus. Meile loeb ka, kuidas läheb Saksamaa valimistel – ehkki rääkides majandusest, ei erine konkurentide suhtumine finantskriisi suuresti sellest, mida Angela Merkel esindab – arvestades Saksamaa valijaskonna meelsust. Sel aastal on olnud valimised Prantsusmaal ja Hiinas. Järgmisel aastal näeme, kuidas selle aasta tulemused hakkavad tulevikku mõjutama.

Ennustus on positiivne?

Ma olen alati positiivne.