Tomas Jermalavičius: Leping karidel?
Igaüks, kes NATO-t tunneb, mõistab, et see allianss on nii poliitiline kui ka sõjaline. Niisiis määravad kaitsealliansi solidaarsust ja ühtsust ühevõrra poliitilised printsiibid ja otsused kui ka sõjaline võimsus. Vahetult pärast Trumpi fantaasiaid Gröönimaa ja Kanada annekteerimisest sattus Atlandi-ülene suhe Valge Maja roosiaias kõrgete tollimäärade karidele.
Liitlasriigid Euroopas on aastaid, isegi aastakümneid rikkunud Washingtoni lepingu artiklit 3, mis nõuab, et kõik osalised üksteist aidates arendaksid oma võimekust üksikult ja üheskoos vastupanu osutada. Tagajärjeks on Atlandi-ülese ühtsuse nõrgenemine ja USA-ga suhete rikkumine peaaegu katkemiseni. Koorma ebavõrdse jagunemise üle on kurtnud erinevad Ameerika presidendid. Siiski läks Trump sellega enneolematult kaugele.
Kuigi oma osa on mänginud Putini neoimperialistlik agressiivsus, on Trumpi sõnumeid Euroopas varasemalt üpris hästi kuulda võetud, nagu tõendab kaitsekulutuste kiire kasv ja lubadused neid veelgi tõsta. Paraku on sel teel maha jäänud mitu riiki, muuseas Kanada, Hispaania ja Belgia. Loodetavasti on kaitsekulutuste edasise suurendamisega endiselt võimalik Valge Maja kergesti ärrituvat peremeest rahustada, ehkki nüüd nõuab ta juba 5% SKT-st (kaaludes ise USA kaitse-eelarve kärpimist).
Sama peremees on läinud Washingtoni lepingu veelgi tähtsamate sätete kallale. Kui Trump esitas pretensiooni Gröönimaale, keeldudes selle teostamiseks välistamast sõjalist jõudu, paiskas ta lepingu esimese artikli – milles osalised kohustuvad rahvusvahelistes vaidlustes hoiduma jõuga ähvardamisest või jõu rakendamisest – õhukesele ja kiiresti sulavale Arktika jääle.
Loodetavasti on kaitsekulutuste edasise suurendamisega endiselt võimalik Valge Maja kergesti ärrituvat peremeest rahustada.
Kõnega Roosiaias ja kaitsetollidega, mida õigustati vastusena enamasti illusoorsetele ja saamatult arvutatud kaubandusbarjääridele, löödi mõra sama lepingu artiklisse 2, mis kohustas kõiki liitlasriike „kõrvaldama oma välismajanduspoliitikas vastuolusid ning edendama isekeskis majanduslikku koostööd”. Juba lepingu koostajad taipasid, et lisaks ühistele väärtustele ja huvidele olid tugevuse allikaks ka majanduslik harmoonia ja majandusintegratsioon liitlaste vahel, kuna jõukust luues sai alliansi sõjalist võimsust suurendada ja säilitada oma tehnoloogilist edumaad vaenlaste suhtes. See eeldus on nüüd rikutud.
Nüüd tuleb küsida, kui tõsiselt suhtub Trump lepingu ülejäänud sätteisse, iseäranis kõige tähtsamasse kollektiivkaitse klauslisse, artiklisse 5. Arvukad poliitikud ja eksperdid, kõige viimasena Soome president, rõhutavad, et USA pealinnas ei kõnele NATO-st lahkumisest ükski oluline isik. Äsja kordas seda Brüsselis USA välisminister, millega ta tugevasti hajutas Euroopa vastavasisulisi kartusi. Aga võttes arvesse, kui hoolimatult Trump, JD Vance ja teised administratsiooni liikmed suhtuvad rahvusvahelistesse lepingutesse ja kohustustesse, ning seda, et nad ilmselt peavad USA liitlasriike parasiitideks, keda tuleb jõuga kuuletuma sundida, ei tohiks liiga usaldada Washingtoni meeleolusid. Nimelt ei pruugi neil olla pistmist tähtsa kirjutuslaua taga istuva mehe tujudega.
Võib meenutada, kuidas 2021. aastal lükkasid paljud Lääne eksperdid, poliitikud ja tippametnikud, kes olid tähtsate Moskva tegelastega isiklikult tuttavad või Venemaa välispoliitikaga hästi kursis, kategooriliselt tagasi oletuse, et Putin võiks Ukrainale korraldada täiemahulise kallaletungi, ehkki vastavaid tõendeid hankis luure üha enam. See pole üllatav, kuna neist plaanidest polnud teadlik isegi Venemaa välisminister. See kinnitab, et autokraatlikus režiimis pole isegi neil, keda peetakse siseringi kuuluvaks, alati eelseisvatest sündmustest aimu, nii et nad kõnelevad vastupidiselt sellele, mida kõik kardavad ja peavad üha võimalikumaks. Rubio võib 2025. aastal Washingtonis seista otsuste langetamisest sama kaugel, kui Lavrov 2021. aastal Moskvas. USA välisministri meeleheitlik püüdlus ovaalkabineti diivanil märkamatuks jääda, kui Trump ja Vance Volodõmõr Zelenskõid karmilt sõitlesid, tõendab, millises teadmatuses ta viibis nende kavatsusest Ukraina riigipead alandada.
Ülimalt naiivne on arvata, et kaubandusvallas juhtuv ei puuduta kaitsekoostööd.
Kui ühel heal päeval teatab Muski Grok AI algoritm või Moskvast pärit vandenõuteooriate levitaja Laura Loomer, keda ovaalkabinetis kuulatakse, Trumpile, et Euroopa suhtub NATO-sse lohakalt – ükskõik, mida see tähendab või millised on faktid –, siis kes takistab presidenti tervet hoonet lammutamast? Alles äsja ta ju süütas põlema ülemaailmse kaubandussüsteemi, mille tegelikkuses oli enda huvides loonud Ameerika ise. Nimelt oli president „ebaõiglaste kaubandusbarjääride” arvutamiseks appi võtnud tahumatu AI vahendi, mis nüüd teeb pingviinidel elu kibedaks. Miks peaks kaugete ja ebasümpaatsete liitlasriikide kollektiivkaitse olema püha mehele, kes defineerib Ameerika huve moel, mis nõuab Ameerika loodud maailmakorra tükeldamist ja võib teda viia partnerlusse genotsiidi teostava Venemaaga?
Ülimalt naiivne on arvata, et kaubandusvallas juhtuv ei puuduta kaitsekoostööd. Liikmesriikide ühisosa on poliitiline, mitte üksnes materiaalne. Seda ühisosa luuakse usaldusest. Praeguse administratsiooni ajal on Atlandi-ülesest suhtest usaldust kadunud üha kiiremini. Suureks sammuks oli rünnak ülemaailmse kaubandussüsteemi pihta, mis ähvardab sügava majanduslangusega, nagu peaaegu saja aasta eest. Enesekaitseks plaan B loomine ei tähenda NATO nõrgestamist – külma sõja ajal kehtis Lääne-Euroopa Liidu Brüsseli leping, mille artikkel 4 oli NATO artiklist 5 rangem. See on kohustus igale mõistlikule julgeoleku- ja kaitseplaneerijale, kes ei ela muinasjutumaal ega mängi jaanalindu kuni hetkeni, mil sõjaleegid tema sabasulgi kõrvetavad.
Seotud artiklid
Armastusega Pariisist: kuidas Prantsuse tuumavihmavarju Euroopa kohale tõsta?
Ameerika Ühendriikide eemaldumisel Euroopa kaitsest on maailmajao tuumaheidutusele tõsiseid järelmeid. NATO tuumariikidest kõige suurem, mitmekesisem ja võimsam tuumaarsenal on USA-l. Külma sõja algusest peale on ta selle arsenaliga teostanud Euroopas tuumaheidutust NATO liikmesmaade kaitseks, kellel endal tuumarelv puudus.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Kollektiivne Putin ja kollektiivne lääs
Kollektiivne Putin – kaeblev, auahne ja vaenulik Venemaa – sündis samal päeval, kui Nõukogude Liit suri. Tänapäeval elatub ta ähvardamisest ja selle viljade lõikamisest. Kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal ja Ukraina ähvardamine on ühe medali kaks eri külge. Ukraina sõltumatus ja lääne julgeolek on samuti ühe medali kaks eri külge, kinnitab Venemaa oma viimaste nõudmistega.
Piiride naasmine
Uue lahkjoone tekkimise vältimine Euroopa kirdeperifeerias kindlustaks, et demokraatiale ülemineku protsess võib taas alustada jõu kogumist Ida-Euroopas – ning kunagi ehk ka Venemaal endal.
Keir Giles: Kui Venemaa säilitab kannatuse, kukuvad kingitused talle ise sülle
Vastavalt põhimõttele, et oma vaenlast ei tohiks vigade tegemisel segada, ei hakka Moskva sekkuma protsessidesse, mida Trump ja tema lähikondlased on valla päästnud, leidis Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Keir Giles, Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (Chatham House) Venemaa ja Euraasia programmi vanemkonsultant.
Emil Wannheden: Kuidas murda Venemaa majandust
Venemaa sõjapingutused on rohkem poliitiline kui majanduslik kaalutlus. Kuigi sõja hind on kõrge, on Venemaa valmis seda kandma, leidis Balti Kaitsekolledži Vene konverentsil osalenud Emil Wannheden, Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (Totalförsvarets forskningsinstitut, FOI) majandusanalüütik.