Terrorismiohust ja neofundamentalismist Põhja-Euroopas

Julgeolekuohtude globaliseerumine aktualiseerib paljud neist ka nende maailma piirkondade jaoks, kus need seni domineerinud ei ole. Terrorism kui nähtus on Eestis ja Põhjamaades olnud marginaalne või üldse puudunud ning seetõttu on sellega kaasnevaid ohte ühiskonnas alahinnatud. Laiaulatuslike terroriaktide läbiviimine Eestis ja Eesti huvide vastu maailmas on lähiajal küll vähetõenäoline, ent terrorismioht on pidevalt muutuv suurus. Kitsas lokaalne mõtlemine ja tegutsemine globaliseerumise ajastul on eelkõige väikeriikidele lubamatu luksus.

Globaalne ühene arusaam terrorismivastasest tegevusest on sama keerukas kui universaalse terroristlik liikumine, juba sellepärast, et ei ole üldaktsepteeritavat terrorismi määratlust ning nii terrorismi kui ka selle vastu suunatud tegevuse näol on tegemist mitmete vastuoluliste huvide konfliktiga. Terrorismi lätete mõistmise teevad veelgi keerulisemaks terrorismi poliitilisele mõõtmele lisanduvad ideoloogiline ja religioosne, tihtipeale aga ka majanduslik ja sotsiaalne varjund.

Uue (rahvusvahelise või globaalse) terrorismi ja äärmusliku islami fundamentalismi (neofundamentalismi) vahele tihtipeale tõmmatud võrdusmärk tundub ebaõiglane, kui arvestada, et islamistlike mitteriiklike gruppide sooritatud terroriaktid on vaid osa üldisest religioosse taustaga vägivallast ning ideoloogiliselt konservatiivse ja poliitiliselt fundamentalistliku islami vägivaldne avaldumine ei ole alati pöördumatu iseloomuga.

Kui terrorismivastase võitluse tähtsust hakati USA kui maailmapoliitika hegemooni eestvedamisel rõhutama pärast 11. septembri terroriakte, siis Euroopas, kus on aastakümneid peetud võitlust sisemise nn euroterrorismiga, pole globaalne terrorism prioriteet olnud, kuna see pole seni Euroopa jaoks aktuaalne olnud. Selline positsioon on veelgi arusaadavam, kui arvestada, et USA ja ELi ohuhinnangud ja huvide mõõde erinevad ning maailmas hukkub terroriaktide tagajärjel aastas mõnisada kuni tuhat inimest, sõdade, nälja ja põua tõttu aga miljoneid. Nüüd, kui luureorganisatsioonid on tuvastanud, et al-Queda planeerib mitmeid terroriakte Euroopa südames – Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal – sinna juba ammu imbunud GSPC ning al-Takfiri ja al-Hijra terrorivõrgustiku kaudu kohaliku islami kogukonna radikaalsema osa toetusel, on probleemile hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Mitmete konkreetsete juhtumite uurimise käigus on leidnud kinnitust halvim: terroristlike võrgustike leviku ulatusest ja võimekusest Lääne-, aga ka Põhja-Euroopa liberaalsetel demokraatlikel maadel pole siiani olnud adekvaatset ettekujutust.

Ohtu suurendab teadmine, et terrorism on tihti ülimalt ratsionaalne võitlusvorm ja valik ning selle eesmärkide saavutamist tugevdab oluliselt religioosne pühendumine, mis kohati ei jäta võimalusi läbirääkimisteks.

Põhjamaade geograafiline asend, kliima, liberaalsed seadused, tugev sotsiaalpoliitika, kõrge elatustase ja tasakaalustatud välispoliitika on võimaldanud neil nautida terrorismi leviku seisukohalt perifeeria staatust. Siiski võis alates II maailmasõja lõpust kuni 20. sajandi 70.-80. aastateni täheldada Põhjamaade territooriumil mitmete radikaalsete rühmituste (Palestiina äärmuslikud liikumised, kurdide PKK-KADEK, horvaatide ustašid jne), paremäärmuslaste (White Power Movement jt) ning piiramatu mandaadiga Iisraeli eriteenistuste operatiivtegevust. Vaatamata šokeerivatele erandjuhtumitele, oli vägivalla leviku ja vastava ideoloogia levimise aspektist tegemist endiselt äärmiselt turvalise regiooniga.

1990. aastate algusest liikus Euroopa tervikuna terrorismivastase võitluse perifeeriast keskmesse ja tahes-tahtmata läksid selles suunas ka Põhjamaad. Võib suure tõenäosusega väita, et turvalisuse vähenemine regioonis on eelkõige üleilmastumisega seotud protsesside, migratsioonipoliitika ja üldise sise- ja välispoliitilise tegevuse kompleksne tagajärg. Tuleb tunnistada, et suurema osa heaolu edendavaid ja majanduslikku sõltumatust, religioosset vabadust ning multikultuurilist sallivust edendavaid seadusandlikke initsiatiive on kohanemisvõimelise organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi kummardajad kasutusele võtnud erilise jõhkruse ja kiirusega. Arvestades aastakümnete jooksul hoolikalt kasvatatud tolerantsust ja pikaajalisi liberaalseid traditsioone, on üha teravamalt esile kerkimas küsimused inimõiguste ja julgeoleku, demokraatia ja terrorismi ning vägivalla seostest, samuti õigus- ja korrakaitse monopoolsest seisundist võitluses uute ohtudega. Traditsiooniliselt neutraalsetes Põhjala riikides on muude põhjuste kõrval ilmselt ka sellepärast hoogustunud sõjalis-poliitilistesse liitudesse kuulumise diskussioon.

Traditsiooniliste homogeensete ühiskondade ülehinnatud võime uustulnukaid sulandada on Euroopas toonud kaasa tagasilööke väga erinevatel suundadel ja radikalismi ning usulise fanatismi kasvu, millest vägivallani jääb vaid üks samm. Aumõrvade ja teiste rassilistel ajenditel sooritatud kuritegude teatud esilekerkimine alates 1990. aastate keskpaigast (nt Sara, Pela Atroshi, Fadime Sahindali juhtumid Rootsis) viitab võimalusele, et see samm võib olla juba astutud. Diskussiooni keskmesse on seeläbi sattunud üliliberaalne kodakondsuspoliitika, mille tagajärjel on toimunud ühiskonna polariseerumine ning paralleelsete isoleeritud kogukondade areng.

Sekulaarühiskonna jaoks kinnistes, kuid radikaalsetele religioossetele välismõjudele avatud Jumala seaduse järgi talitavates kogukondades levivad nakkushaigusena äärmuslikud ideed ning mitmete ELi analüüside järgi (probleem hõlmab kogu Euroopat) värvatakse just nendest üha rohkem sõdalasi ja märtreid, kogutakse finantsressursse ja arendatakse logistikat terrorismi toetuseks teistes riikides.

Aastal 2003 vahistati Stockholmis 1984. aastal Rootsi elama asunud Oussama Kassir, keda süüdistati sidemetes al-Quedaga. Jaanuaris 2004 vahistati Norras juba mitmendat korda mulla Krekar, keda peetakse Ansar al-Islami terroriorganisatsiooni üheks vaimseks isaks. Mulla Krekari juhtumi käsitlemine – temale kuulub ütlus “Osama bin Laden on hea inimene ja islami kroonijuveel” ning väidetavalt tema käsul tapetakse Iraagis iga päev Ameerika sõdureid – annab hea ettekujutuse terrorismivastase tegevuse raskustest ja vajaka-jäämistest regioonis.

Põhjamaade eripära on siiani seisnenud selles, et seal elavad otseselt terrorismiga seotud või seostatavad põgenikud ja väljarändajad teistest maailmapiirkondadest on seni konsensuslikult olnud asukohamaal terroriaktide korraldamise vastu. Kohaliku võimu suhtes parimal juhul ignorantsete ja radikalismi nakatunud kogukondade pikaajaline ja varjatud eesmärk on asukohariigi ühiskonna traditsioonide ja olemuse täielik väljavahetamine.

Erinevatel andmetel tegutsevad Põhja-Euroopas Tamili Tiigrid, al-Aqsa märtrite brigaadide, Hamasi, Ansar al-Islamiga seotud isikud, kellest suurem osa on kodumaal tagakiusatud või surmaotsusega märgitud, mis soodustab nende asüülitaotluse rahuldamist Põhjamaades. Rootsi julgeolekupolitsei Säpo tunnistab oma aastaraamatus, et Rootsis on al-Queda väljaõppelaagrid läbinud isikuid ja seal võib olla ka valveagente (ingl sleeping agents). Viimane väide võib olla tõene ka Taani ja Norra puhul, kuid on ilmselt vähem usutav Soome kohta. Veelgi pessimistlikuma pildi olukorrast on jätnud al-Queda uurija R. Gunaratna arvamused.

2003. aasta 21. mail šokeeris eelkõige Norra üldsust al-Queda peaideoloogi Ayman al-Zawahiri sõnavõtt, milles ta lubas rünnakuid Norra ja Norra huvide vastu maailmas. Kui nurjusid ning tulid avalikuks mitmed 2003. aastal Norra saatkondade vastu (Addis Abeba, Nairobi ja Colombo) suunatud terroriaktid, sai selgeks, et see ei olnud paljalt ähvardus. Tihe terrorismivastane koostöö USAga ja aktiivne osalemine NATO koostöömehhanismides on suurendanud terroriohtu Norras, Taanis ja Islandil ning nende sõjaliste ja teiste missioonide ohustatust maailmas. Paradoksaalsel kombel on panustamine terrorismivastasesse tegevusse toonud kaasa riski kasvu. Samas võib seda vaadelda negatiivsena vaid lühemas perspektiivis, kuna on selge, et pikemas perspektiivis on terrorismi võimalik ohjeldada ainult koordineeritud ühiste jõupingutustega ning endassesulgumine võib tuua kaasa haavatavuse kasvu ning marginaliseerumise. Terrorismivastane koalitsioon on just nii tugev kui selle nõrgim lüli. Eraldi küsimus on see, kas nende riikide ühiskonna valulävi on piisavalt kõrge, et taluda kõrbest saabuvaid kaasmaalaste kirste; määravaks saab valitsuse aktiivne seletustöö teemal, miks meie sõdurid on kodust kaugel ja kuidas nad eelkõige meie endi julgeolekut tõstavad.

USA sisejulgeolekuministeeriumi terrorismivastase strateegia üks postulaate on, et esimene nn meretagune kaitseliin paikneb liitlaste territooriumil. Meil tuleb aga aru saada, et see printsiip on vastastikune: Eesti esimene terrorismivastane kaitsevöönd kulgeb mööda liitlasriikide territooriumi, läbi ELi, NATO riikide, sh Põhjamaade ja USA, kellega koos me terrorismi vastu võitleme. Küll eri viisidel ja vormides, mis tähendab, et kodus, Afganistanis või Iraagis.

Põhjamaade ja Balti riikide ohuhinnang terrorismi suhtes on sarnane. Peamine erinevus seisneb selles, et Balti riikides ei ole terrorism kui sotsiaal-poliitiline fenomen veel tärganud ja seda pole siia veel ka imporditud. Kuigi pessimist on kord öelnud, et ajalugu kordub just sellepärast, et inimesed ei õpi sellest, saame selle väite ümber lükata, tõestades, et suudame ajaloost õppida, kuigi ajalooline mälu suunab meie tähelepanu julgeoleku kontekstis hoopis mujale. Suurimaks terrorismiga otseselt või kaudselt seotud ohuks Põhjamaadel ja Balti riikides võib ilmselt tunnistada organiseeritud kuritegevuse, sh narkokaubanduse, mis on terrorismi elutalitust tagav süsteem. Ohtu suurendab teadmine, et terrorism on tihti ülimalt ratsionaalne võitlusvorm ja valik ning selle eesmärkide saavutamist tugevdab oluliselt religioosne pühendumine, mis kohati ei jäta võimalusi läbirääkimisteks. “Meie tahame rohkem surra kui teie elada” – Dubrovka estraaditeatri hõivanud šahhiitide juht Movsar Barajevi sõnad räägivad ise enda eest.

Taani ja Norra otsus “minna sõtta Afganistanis ja Iraagis” ei olnud kerge.

Terrorismiga seonduvaid ohte regioonis võib klassifitseerida järgmiselt: marginaalne ehk kriminaalne (sh üksikisikute) terrorism, mida soodustab VIPide haavatavus väikestes avatud ühiskondades; katastroofiterrorism ehk infrastruktuuri vastu suunatud tegevus (eelkõige laevad, sadamad, lennukid, tuumajaamad ning muud tööstusobjektid); keemiliste, bioloogiliste, tuuma- ja radioaktiivsete materjalide ladustamine ja transiit; huvide (infrastruktuur ja inimesed) kõrge haavatavus välismaal; radikaalsete ideede import ja mõjuvõimu laienemine; terrorismi finantseerimine ning logistiline abi; USA, Suurbritannia, Iisraeli jt riikide huvid regioonis; paremäärmusliku terrorismi jõulisem esiletõus; radikaalse globaliseerumisvastase liikumise vägivaldsed aktsioonid jne.

Tugev konsolideeritud tsiviilühiskond ja kultuuride ning religioonide dialoog, seadusandluse harmoneerimine, luureinfo vahetus, tihe koostöö erasektoriga ja rahvusvaheline koostöö kahe- ja mitmepoolsel tasandil loovad üheskoos eeldused terrorismi tõkestamiseks. Seda seisukohta jagavad kõik Põhjamaad. Õigus- ja korrakaitse liberaalsemate vormide kõrval on vaja arendada ka sõjalist võimekust ning olla valmis terroriaktide tagajärgede likvideerimiseks tsiviil-militaarse koostöö toel kriisireguleerimise valdkonnas. Taani ja Norra otsus “minna sõtta Afganistanis ja Iraagis” ei olnud kerge, kuid see on tõstnud nende riikide autoriteeti, sest otsuse taga oli kindel arusaam ühistest väärtustest, mida minnakse kaitsma, ja ühine arusaam, et see on ennekõike panus omaenese julgeolekusse, millel võib olla ka kõrge – vere hind. Usun, et Eesti otsus lähtus samast põhimõttest ning varem või hiljem saabub üldine arusaamine, et see otsus oli ainuõige.