september 11, 2015

Šotimaa Briti euroreferendumi keerises

Scanpix

Eesti huvides on toetada Šotimaa püüdlusi hoida Ühendkuningriik Euroopa Liidus.

Šotimaa hääleõiguslikest elanikest hääletas 2014. aasta iseseisvusreferendumil 55 protsenti iseseisvuse vastu. Westminsteri-meelse retoorika kohaselt näitas selline iseseisvuse vastu hääletamine šoti rahva tahet.1 Tervelt 45 protsenti šotlastest ja hääleõiguslikest elanikest hääletas aga iseseisvuse poolt, mis tähendab, et üle 1,5 miljoni inimese soovisid lahkuda ühendusest, mis on praegusel kujul suutnud vastu pidada 308 aastat.2
Säärane poliitiline ja kultuuriline lõhe ei ole näidanud vähenemise märke. Vastupidi, nii nagu Inglismaa natsionalism on saanud sisse uue hoo eelkõige UKIPi (Briti Iseseisvuspartei) eestvedamisel, nii on juhtunud ka Šotimaal, kus tugevalt Euroopa Liidu poolt meelestatud natsionalistid on koondunud SNP (Šotimaa Rahvuspartei) ja Šotimaa praeguse esimese ministri Nicola Sturgeoni selja taha. Oluline on siiski tähele panna, et natsionalism avaldub Inglismaal ja Šotimaal erineval kujul. Akadeemilistes ringkondades liigitatakse UKIP paremäärmuslikuks erakonnaks, mis on ajalooliselt olnud tuntud eelkõige oma euroskeptilisuse poolest. Samuti võib UKIPi pidada konservatiivseks natsionalistlikuks erakonnaks, mida iseloomustab muuhulgas arvamine, et riigiülesed organisatsioonid ohustavad riigi kultuurilist ja rahvuslikku identiteeti. SNP on seevastu oma olemuselt sotsiaaldemokraatlik erakond, mis edendab šotlaste iseteadlikkust ja arvamist, et šotlastel on inglastest erinev rahvuslik identiteet. Seega on sel juhul tegemist liberaalnatsionalistliku erakonnaga, mis pooldab riikide enesemääramise õigust. Niisiis on Inglismaal euroreferendumi üks määravaid jõude euroskeptilisus ning šotlaste vastuseis sellele põhineb rahvuslikul iseteadvusel.
Iseseisvusreferendumi järgsed arutelud on näidanud, et isegi need šotlased, kes hääletasid aasta tagasi iseseisvuse vastu, pooldavad Euroopa Liitu jäämist ning euroreferendumist on saanud tugipunkt, millele toetub SNP. Sturgeoni arvates sõltub euroreferendumi tulemus suuresti Inglismaast ja seda seetõttu, et Inglismaa rahvaarv on nii Šotimaast, Walesist kui ka Põhja-Iirimaast suurem. Teisisõnu, kui Inglismaa hääletab Euroopa Liidust lahkumise poolt, tähendab see terve Ühendkuningriigi lahkumist. Olles teadlik oma vähemusest, on SNP üritanud läbi suruda kokkulepet, mille kohaselt saab Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkuda ainult sel juhul, kui kõik neli maad lahkumise poolt hääletavad, kuid see ei ole leidnud peaminister David Cameroni heakskiitu. Sturgeon jätkab seetõttu kindlameelselt Euroopa Liidu liikmesuse pooldamist, kuid on samas tõstatanud huvitava argumendi: kui tekib olukord, kus Šotimaad sunnitakse vastu tahtmist Euroopa Liidust lahkuma, siis ei ole välistatud teine iseseisvusreferendum. Sturgeon on märkinud samas, et teist referendumit saab siiski ainult siis läbi viia, kui valdav enamik šotlastest seda soovib. Euroreferendumi debatt on kahtlemata veelgi suurendanud šotlaste iseteadlikkust, kuid samas ka isoleeritust. Euroopa Liidu pooldajatena on šotlaste hääled Ühendkuningriigi euroküsimuses äärmiselt olulised. Kui Ühendkuningriik otsustab 2017. aastal Euroopa Liidust lahkuda, on teise iseseisvusreferendumi korraldamine üsnagi tõenäoline.
Ebamäärasus Briti poliitilisel maastikul on nii Šotimaa iseseisvusreferendumi kui ka euroreferendumi valguses järjest suurenenud. Kui ajalooliselt on Šotimaal domineerinud Šoti Tööpartei (Scottish Labour Party), siis iseseisvusreferendumi järgselt on SNP liikmete hulk neljakordistunud ning märgatavalt on suurenenud ka Šotimaa Roheliste liikmete arv. Kahtlemata on põhjuseks mõlema erakonna positiivne suhtumine Euroopa Liitu. Kevadistel üldvalimistel võitis SNP viiekümne üheksast parlamendikohast viiskümmend kuus, Tööpartei seevastu kaotas nelikümmend kohta.3 SNP toetajad on väitnud, et kõige negatiivsem lõpptulemus oleks selline, kus lisaks olukorrale, kus Šotimaal ei õnnestu teistkordselt saavutada iseseisvust, jäädakse ilma ka Euroopa Liidu liikme staatusest.
Euroopa Liidu liikmesust puudutav stsenaarium mängiti läbi iseseisvusreferendumile eelnenud perioodil ning võib eeldada, et juhul, kui otsustatakse teine referendum ka läbi viia, siis tõstatatakse väga sarnased küsimused. Tõepoolest, Euroopa Liit mängis nii SNP kui ka iseseisvuse vastase organisatsiooni Better Together kampaaniates väga olulist rolli. Kui algselt arvati, et iseseisev Šotimaa saavutab liikmestaatuse automaatselt, siis hiljem sai selgeks, et liikmesust on vaja taotleda. SNP sõnul ei oleks see probleeme põhjustanud, sest Šotimaa oli juba 40 aastat Euroopa Liidu liige olnud ning täitis kõik taotlejatele seatud tingimused, samuti oldi kindlad, et saavutatakse kõigi 28 liikmesriigi nõusolek. Euroopa Liidu keskne oli ka unionistide kampaania, mis väitis vastupidist: Šotimaa vastuvõtt Euroopa Liitu oleks olnud küllaltki problemaatiline ja kindlasti mitte garanteeritud. Üks säärastest argumentidest, mis rõhutas kõikvõimalikke probleeme Euroopa Liiduga liitumisel, puudutas Balkanimaade ja Türgi taotlusi ning väitis, et Šotimaa peaks nende riikide järel järjekorras ootama. Loomulikult ei toimu uute liikmete vastuvõtt järjekorra alusel ning taotlusi vaadatakse üle vastavalt riikide valmisolekule. Olukord, kus Euroopa Liidu institutsioonid oleksid võtnud ette väga kuluka ja aeganõudva protsessi Šotimaa Liidust eraldamiseks ja seejärel uuesti vastuvõtmiseks, oleks olnud äärmiselt ebatõenäoline. Veelgi enam, iseseisvust pooldavad ühingud eesotsas Jah-kampaaniaga tuletasid meelde konservatiivide lubadust korraldada euroreferendum juhul, kui nad viimastel 2015. aasta valimistel võimule tulevad.4 Märgiti ära, et kui Inglismaa hääletab Euroopa Liidust lahkumise poolt ning Šotimaa vastu, siis ainuke võimalus säilitada Šotimaa liikmestaatus Euroopa Liidus oleks olnud hääletada iseseisvuse poolt. Et Konservatiivne Partei tuli tõepoolest võimule ning hääletati iseseisvuse vastu, siis liigub Šotimaa kindlameelselt teise iseseisvusreferendumi suunas.
Kui üks unionistide 2014. aasta iseseisvusreferendumi aegsetest põhiargumentidest puudutas Šotimaa ja Euroopa Liiduga seotud potentsiaalseid probleeme, siis SNP praegune seisukoht on, et Euroopa Liidust lahkumine ilma Šotimaa toetuseta võib kujuneda problemaatiliseks. Hiljuti läbiviidud uuringute tulemustest on selgunud, et üle poole küsitlusele vastanud šotlastest pooldab Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäämist, samas kui pooled inglastest toetavad Euroopa Liidust lahkumist.5 Šotimaa ja Inglismaa erinevused Euroopa Liidu küsimuses peegelduvad ka valijate eelistustes: suurimate erakondade toetajatest pooldavad Šotimaal SNP ja enamus Tööpartei valijatest Euroopa Liitu jäämist ning Inglismaa populaarseima partei konservatiivide valijad eelistavad Euroopa Liidust lahkuda. SNP võidab ka tõenäoliselt järgmise aasta Šoti parlamendivalimised, olles seljatanud selle kevade üldvalimistel Tööpartei. Erakond on siiani oma kommentaarides rõhutanud, et otsust uut iseseisvusreferendumit korraldada ei ole veel vastu võetud, kuid kuna SNP sõnul ei olnud eelmise aasta tulemus otsustav, oleks järgmise referendumi korraldamine Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise korral küllaltki asjakohane. Unionistid seevastu väidavad, et iseseisev Šotimaa lahkuks ühest liidust selleks, et liituda teisega, ning peavad Šotimaa ja ülejäänud Ühendkuningriigi liitu tugevamaks kui Euroopa Liitu. David Cameron seisab silmitsi huvitava olukorraga: juba teist korda tema karjääri jooksul on oht, et just temast võib saada peaminister, kelle ametisoleku ajal toimub Ühendkuningriigi lagunemine. Peaministri püüdlused korraldada Brüsselis läbirääkimisi Ühendkuningriigile soodsamate tingimuste saamiseks, et vältida Euroopa Liidust lahkumist ja sellest tulenevalt ka järgmist iseseisvusreferendumit Šotimaal, ei ole aga vilja kandnud, sest Euroopa tähelepanu on hetkel eelkõige suunatud pagulaskriisi lahendamisele. Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise teeks keeruliseks veel ka asjaolu, et Šotimaa iseseisvumise korral tähendaks see Inglismaale maismaapiiri vägagi kindlameelse Euroopa Liidu toetajaga.6 Šotimaa ja Inglismaa piiriäärsed alad ning ka suuremad keskused Põhja-Inglismaal näitasid 2014. aasta referendumi ajal üles toetust Šotimaale. Millised tagajärjed võivad kahel võimalikul referendumil olla nendele piirkondadele ning sellest tulenevalt tervele Inglismaale, on veel vara öelda, kuid muutused sisepoliitilises kliimas on paratamatud.
Šotimaa ja Inglismaa erinevused Euroopa Liitu puudutavates küsimustes tulenevad ka kultuurilistest erinevustest. Kui Šotimaa vanem generatsioon tunneb suuremat ühtekuuluvustunnet just Suurbritanniaga, siis noored identifitseerivad end pigem šotlaste ja eurooplastena kui brittidena. See tendents on Šotimaal märksa tugevam kui Inglismaal, kus suurem hulk inimesi peab end eelkõige brittideks. Nii poliitilisel kui ka kultuurilisel tasandil toimub Inglismaal Euroopast distantseerumine ka meedia vahendusel või igapäevavestlustes, kus Euroopa all peetakse silmas eelkõige Mandri-Euroopat. Kuigi sarnast suhtumist võib kohata ka Šotimaal, esineb ühtekuuluvustunnet Euroopaga Šotimaal tunduvalt rohkem. Šotlaste rahvuslik identiteet paistab olevat laienenud ka mujalt sisserännanutele. Nimelt peavad Šotimaa moslemid end pigem šotlasteks kui brittideks ja tervelt 64 protsenti Lähis-Ida päritolu inimestest hääletas iseseisvusreferendumil iseseisvuse poolt.7 Nende inimeste ühtekuuluvustunne just Šotimaa ja mitte Ühendkuningriigiga võib osutuda oluliseks punktiks nii euroreferendumil kui ka võimalikul uuel iseseisvusreferendumil. Samuti on Šotimaal elavate Euroopa Liidu kodanike huvides, et Ühendkuningriik Euroopa Liidust ei lahkuks. Kuigi hetkel on euroreferendumil hääleõigus ainult Briti kodanikel, siis Šotimaa annaks sarnaselt 2014. aasta referendumile ka võimalikul teisel iseseisvusreferendumil hääleõiguse tõenäoliselt ka Euroopa Liidu kodanikele, mis motiveerib Šotimaal elavaid eurooplasi lisaks Euroopa Liidu liikmesusele ka Šotimaa iseseisvust toetama.
Euroreferendum ei tooks drastilisi muutusi Briti poliitikasse: nii nagu Euroopa Liitu jäämine ei kõrvaldaks ühiskonnas levivat euroskeptilisust, ei tooks ka Euroopa Liidust lahkumine rohkem selgust Suurbritannia tulevikku. Hoopis tõenäolisem on see, et võimaliku lahkumise korral keerukate ja aeganõudvate poliitiliste läbirääkimiste korraldamine suurendaks juba praegu Briti poliitikas valitsevat ebamäärasust. Killustatus nii sisepoliitilisel kui ka välispoliitilisel tasandil oleks vältimatu. Ühtne Euroopa Liit on aga oluline vastukaal Venemaa agressioonile ning Eestile tähendaks ühe suurima liikmesriigi Euroopa Liidust lahkumine ja sellest tulenevalt Euroopa Liidu lõhestumine julgeolekuriski võimalikku suurenemist. Eesti huvides on toetada Šotimaad nende püüdlustes hoida Ühendkuningriik Euroopa Liidus.
______
1 Scotland Decides – BBC, 2014.
www.bbc.co.uk/news/events/scotland-decides/results 2 Act of Union 1707 – UK Parliament.
www.parliament.uk/about/living-heritage/evolutiono… 3 Election 2015 – BBC, 2015.
www.bbc.co.uk/news/election/2015/results/scotland 4 M. Keating, The European Dimension to Scottish Constitutional Change – The Political Quarterly, 86(2), 2015, lk 201–208.
5 D. R. Edmunds, Scots Want In, English Want Out: EU Poll Reveals Split Over Brexit, 20. juuli 2015.
www.breitbart.com/london/2015/07/20/scots-want-to-… 6 A. Glencross, Why a British referendum on EU membership will not solve the Europe question – International Affairs, 91(2) 2015, lk 303–317.
7 The thistle and the crescent – The Economist, 15.–21.08. 2015, lk. 24.