Sisenemis- ja väljumisstrateegiad

Viimasel aastakümnel oleme harjunud mõtlema Eesti kaitseväelaste osalemisest välismissioonidel kui oma välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatust osast. Mõnikord võib koguni kuulda väidet, et aktiivne osalemine rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel on Eesti oluline välispoliitiline eesmärk. Tegelikult on sellise nendingu puhul tegu meetodi ja eesmärgi segiajamisega: aktiivne osalemine saab olla üksnes poliitiliste eesmärkide poole püüdlemise viis. Eesmärgiks saab ideaaljuhul olla mõne konkreetse konflikti rahumeelne lahendamine, vähimal juhul liitlassuhete tugevdamine missioonil osalemise kaudu.

Eesti rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemise algusaastail ei olnud missioonid, millele oma kaitseväelasi lähetasime, sisemaiste otsustajate, see tähendab valitsuse ja parlamendi seisukohalt poliitiliselt kuigi kontroversiaalsed. Osaliselt tulenes see kahtlemata asjaolust, et missioonide intensiivsus ei olnud teab mis kõrge, ka puudus iseseisvuse taastanud Eestil sõjakaotuste kogemus hukkunute ja haavatute näol. Otsustamise tegi lihtsamaks seegi, et Bosnia ja Kosovo konflikti puhul oli avaliku arvamuse toetus rahvusvahelisele lahendusele valdav, seda vaatamata asjaolule, et Kosovo operatsiooni sisse juhatanud Serbia infrastruktuuride ja sõjaliste sihtmärkide pommitamise kampaanial puudus ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioon.

Tänaseks on olukord paljuski muutunud. Iraagi missioonil, millel algusest peale polnud eelmistega võrreldavat avalikkuse soosingut, on Eesti kaitsevägi kandnud esimesi kaotusi, sõda venib ja julgeolekuolukord ei näita paranemise märke. Kannatamatus on haaranud ka Iraagi koalitsiooni juhtriigi USA elanikke ja suurt osa poliitilisest eliidist. Mõned riigid, kes konfliktijärgsel julgeolekutagamisoperatsioonil alguses osalesid, on oma üksused tänaseks Iraagist välja viinud ja see lisab häälekust sõjavastastele jõududele ka neis riikides, kes lahkumisotsust langetanud ei ole.

Afganistanis oleme seni pääsenud vaid üksikute haavatutega, ent olukorras, kus Eesti kõigi aegade suurim missioonikontingent teenib sedavõrd keerulises piirkonnas, nagu seda on Helmandi provints, ei saa paraku välistada ka hullemat. Erinevalt Iraagist on Eesti parlamendi poolt Afganistani missiooniüksustele antud mandaat kaheks aastaks, ent seegi tähtaeg saab vähem kui aasta pärast otsa ja keegi ei saa garanteerida, et julgeolekuga ei ole selleks ajaks asi tänasest veelgi tõsisem.

Sisenemisstrateegia I: moraalne dimensioon

Eesti julgeolekupoliitika ei tohi välismissioonidel osalemise küsimuses olla kapitulantlik. Iga operatsioon, millel osalemist peame oma rahvuslike huvide seisukohalt vajalikuks, hõlmab tõsiseid riske ja eeldab valmisolekut ohvriteks. Samas on selge, et ühelegi missioonile ei saa jääda igaveseks ning seetõttu tõusetub nii avalikes aruteludes kui ka kitsamates julgeolekupoliitikaga tegelevates ringkondades üha sagedamini küsimus vajadusest sõnastada Eesti välismissioonidelt väljumise strateegilised võimalused.

Loomulikult ei saa väljumisstrateegia ühegi missiooni puhul ette kirjutada konkreetseid tingimusi ja olukordi, mille puhul Eesti omale võetud kohustuste täitmisest loobub, kohvrid pakib ja lahkub. Arvestades, et eriti keeruliste missioonide puhul on meil tegemist jõuliste ja kavalate vastastega, oleks sel viisil väljumisstrateegia sõnastamine rumal ja võrduks iseendale häda kaelatõmbamisega. Ent veidi abstraktsemas vormis läbi mängitud väljumisstsenaariumid võiksid meil aidata olla valmis tulevasteks ootamatusteks.

Eesti julgeolekupoliitika ei tohi välismissioonidel osalemise küsimuses olla kapitulantlik.

Temporaalse loogika seisukohast on aga enne väljumisstrateegia juurde asumist paslik kõnelda ka sisenemisstrateegiast, täpsemalt Eesti missioonidel osalemise üldisest strateegiast. Mõnel juhul on konflikti lahendamises osalemine Eestile paratamatu. Esmajoones on selliseks stsenaariumiks Eesti enda iseseisvuse ja terviklikkuse kaitsmine juhul, kui meid peaks rünnatama. Loomulikult eeldame sellisel puhul, et meie kaitsmisega ühinevad ka liitlased. Tunnistagem, et eelkõige ootame nende panust humanitaarsetel ja moraalsetel kaalutlustel, mitte seetõttu, et Washingtoni leppe kirjatäht neid selleks kohustab või et nad loodavad vastutasuks Eesti hindamatut sõjalist abi tulevikus.

Teine olukord, mille puhul Eesti osalus sõjalises operatsioonis saab olla enam-vähem automaatne, tekibki siis, kui osutub vajalikuks täita Washingtoni leppega ühinedes võetud kohustus osaleda teiste leppeosaliste kaitsmisel. Kõigil muudel juhtudel on asi märksa keerulisem, kuivõrd vähemalt formaalselt on ülejäänud sõjalistes konfliktides osalemine meie suveräänne ja loodetavasti hoolikalt läbi kaalutud otsus.

Kui tahes tugevana tajume moraalset imperatiivi, on sõjalise iseloomuga välisoperatsioonidel osalemine ometi selline otsus, mille langetamine eeldab vastamist tervele reale küsimustele, seda isegi juhul, kui jätame kõrvale meie kasinast inim- ja raharessursist tulenevad piirangud. Olulisim küsimus on see, kas ja mil viisil aitab meie osalemine edendada Eesti rahvuslike huvide kaitse. Neid huve omakorda on Eesti riigipiirist kaugemale liikudes üha keerulisem defineerida ja nende kaitsmine sõjalise koostöö vormis üha kaudsem.

Sisenemisstrateegia II: rahvuslikud huvid

Sageli kasutusel ja iseenesest õige loogiline konstruktsioon abistada oma liitlasi, et meile häda korral appi tuldaks, on paljudel juhtudel ülearu lihtsustatud ja ähmastab mõnevõrra Eesti positsiooni maailmapoliitikas ja rahvusvahelises diplomaatias, kuivõrd enamasti realiseerime välismissioonidel osaledes oma rahvusvahelisi julgeolekuhuve palju otsesemal moel kui tuleviku tarvis kindlustuspoliisi lunastades.

Üks meie osalemise eesmärk on tagada, et eetilistel ja humanitaarsetel kaalutlustel alustatavad sõjalised operatsioonid jääksid ka tulevikus rahvusvahelise poliitika aktsepteeritud tavade hulka. Kuivõrd missiooni koalitsiooni laiapõhjalisus on üks võimalustest tagada selle rahvusvaheline legitiimsus, aitame oma osalusega legitimeerida humanitaarse iseloomuga sõjalisi missioone, nagu on olnud NATO ja Euroopa Liidu operatsioonid Lääne-Balkanil.

Ühegi missiooni puhul ei saa väljumisstrateegia ette kirjutada konkreetseid tingimusi ja olukordi, mille puhul Eesti omale võetud kohustuste täitmisest loobub, kohvrid pakib ja lahkub.

Teine Eesti oluline rahvuslik huvi, mida välismissioonidel osalemine võib teatud tingimustel teenida, on meile soodsa rahvusvahelise julgeolekuolukorra säilitamine. Maailmakord, mida iseloomustab meie suhtes sõbralikult meelestatud superriigi sõjaline ülemvõim, ei pruugi kesta igavesti. Ühelt poolt võiks seda murendada ameeriklaste teadlik hoidumine “maailmapolitseiniku” rollist ja seeläbi vaenlaste silmis omandatav “pabertiigri” maine. Teiselt poolt võib status quo muutuda siis, kui Ameerika Ühendriikide imperiaalne ülepingutus toob kaasa sunnitud lahkumise mõnelt kriisireguleerimisoperatsioonilt ja suurema sisepoliitilise endassetõmbumise. Teisisõnu ei peaks Eesti üks olulisemaid välispoliitilisi prioriteete olema mitte niivõrd südamlike kahepoolsete suhete hoidmine Ühendriikidega, kuivõrd USA tugeva rahvusvahelise positsiooni säilitamisele kaasaaitamine.

Oluline on siinjuures mõista, et unipolaarne maailma julgeolekukorraldus ei ole pinnuks silmas mitte üksnes Kolmanda Maailma ebademokraatlikele režiimidele. Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu vähenemine maailmas tooks kaasa olulisi ümberkorraldusi jõudude tasakaalus, millest loodavad võita ka mitmed enam või vähem demokraatlikud suurriigid.

Eesti on maailma julgeolekuareenil kääbus ning meie suhteline mõju globaalsetele protsessidele ei kasvaks Ameerika isolatsionismi tõmbumisega grammigi. Küll omandaksid suurema jõu Venemaa ja Hiina ning ilmsesti ka Prantsusmaa ja Saksamaa.

Sisenemisstrateegia III: legitiimsuse küsimus

Üks küsimus, millele missioonidel osalemise strateegiat arutades tuleb vastata, on rahvusvahelise õiguse ja operatsioonide legitiimsuse küsimus. Legitiimsus, mis tuleneb ÜRO julgeolekunõukogu heakskiidust, on ühelt poolt küll üheselt mõistetav, ent tehes sellest Eesti kaitseväe välisoperatsioonidele lähetamise vältimatu eeltingimuse, riskime ahendada omaenda mängumaad viisil, mis ei pruugi tagada meie huvide parimat kaitsmist. Kujutlegem näiteks olukorda, kus agressiooni ohvriks langeks meie sõjaliselt liitumatu naaberriik Soome. Ilmselt ei ole Eestis palju inimesi, kes leiavad, et peaksime põhjanaabritele appiminemiseks küsima luba julgeolekunõukogus vetoõigusega Venemaalt.

On leitud, et kui ÜRO legitiimsus tuleneb tema multilateraalsusest, siis näiteks NATO või Euroopa Liidu otsuste legitiimsus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Erinevalt ÜROst peavad nende kahe organisatsiooniga liituda soovijad vastama kõige rangematele standarditele demokraatia ja õigusriikluse vallas. Raske on veenvalt vastata küsimusele, miks peaks ÜRO juhtorgani kollektiivne otsus, kus maailma riikide arvulist enamust esindavad juhid, keda pole kunagi demokraatlikult valitud, omama suuremat legitimeerivat jõudu kui paarikümmet maailma pikima demokraatia traditsiooniga riiki ühendavad organisatsioonid.

Aktiivne osalemine rahuoperatsioonidel saab olla üksnes poliitiliste tegemiste ja eesmärkide poole püüdlemise viis, mitte eesmärk iseeneses.

Hinnang rahvusvahelise sekkumise õiguspärasusele sõltub ka lahendamist vajava konflikti iseärasustest. Rahvusvaheline õigus reguleerib juba vastavalt oma definitsioonile peamiselt riikidevahelisi suhteid ja on suhteliselt lihtsalt kohandatav mis tahes riikidevahelistele konfliktidele, olgu selleks siis poliitiline surve, sanktsioonid või otsene sõjaline rünnak. Samas on mitmed lähimineviku kriisid sisaldanud ka palju muud kui vastuolusid suveräänsete riikide vahel: Kosovo puhul oli rahvusvahelise õiguse seisukohalt vähemalt esialgu tegemist Serbia siseasjaga, Afganistanis ei olnud välissekkumise formaalseks sihtmärgiks mitte riigi valitsus, vaid tema territooriumil tegutsenud mitteriiklik rühmitus. Kolmanda lahesõja ajendiks ei olnud erinevalt esimesest aga mitte Iraagi ofensiiv mõne naaberriigi suhtes, vaid Saddami režiimi soovimatus alluda rahvusvaheliste organisatsioonide nõudmistele.

Väljumisstrateegia I: lahendatud konfliktid

Ent mingem nüüd väljumisstrateegiate juurde. Missiooni alustades panevad planeerijad enamasti paika selle lõpptulemuse, mida õnnestub täielikult saavutada vaid haruharva. Kuivõrd rahuoperatsioonid toimuvad reeglina rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO, NATO ja Euroopa Liit juhtimise all, siis otsustatakse kollektiivselt ka selle üle, millal missioon täidetuks lugeda. Juhtudel, kui operatsiooni viib läbi rahvusvaheline ad hoc koalitsioon, nagu lähiminevikus mõnel puhul on juhtunud, on Eesti sõna meie piiratud panuse tõttu samuti üsna tagasihoidlik. Kui missiooni juhtiv organisatsioon või koalitsioon langetab otsuse, et missiooni ülesanne on täidetud, lahkub mõistetavalt ka Eesti kontingent. See ongi esimene ja positiivseim väljumisstsenaarium.

Paraku on sellised kriisid, mis rahvusvahelise sekkumisega kiiresti püsiva rahu ja stabiilsuseni tüüritakse, äärmiselt erandlikud. Enamasti on rahuvalvamine vajalik veel aastaid pärast konflikti verise faasi lõppu. Sõda Bosnias ja Hertsegoviinas algas üle kümne aasta tagasi. Ehkki olukord on tänaseks märgatavalt rahunenud ja NATO on missiooni juhtimise üle andnud Euroopa Liidule, on vara öelda, millal lahkuvad viimased rahvusvahelised rahujõud riigist.

Olulisim küsimus on see, kas ja mil viisil aitab meie osalemine konkreetsel välismissioonil tagada Eesti rahvuslike huvide kaitse.

Pikaleveninud operatsioonide puhul on tüüpiline, et rahvusvaheliste jõudude kohalolekut vähendatakse järk-järgult. Tavaliselt kaob “kuumast” faasist väljunud konflikti puhul poliitiline vajadus koalitsiooni paljurahvuselisuse järele. Koduste prioriteetide ümberhindamise puhul on selliselt missioonilt lahkumine võimalik liitlastega koordineeritud poliitilise otsustuse korras. Eeldusel, et lahkumine lahendusele lähenevast kriisipiirkonnast kompenseeritakse täiendava panusega mõnesse “kuumemasse” rahuoperatsiooni, ei põhjusta see stsenaarium Eestile tõenäoliselt suuremaid välispoliitilisi komplikatsioone.

Ehkki Kosovo kriis on märksa keerulisem juba ainuüksi rahvusvahelise õiguse seisukohast ning provintsi staatuse senini lahtine küsimus hoiab pingeid kõrgel, ei ole ometi tegemist lootusetu kriisiga. Kosovole pakutav tingimuslik iseseisvus koos kohustusega tagada kaitse serbia religiooni- ja kultuuripärandile võib pingeid ajutiselt veelgi teravdada, ent kogu Lääne-Balkani ühinenud Euroopasse integreerimise perspektiiv annab kaugemale tulevikku vaadates ometi lootust, et ka sellelt operatsioonilt lahkutakse ühel päeval positiivse tulemiga.

Väljumisstrateegia II: kaotatud sõda

Teine lugu on operatsioonidega, mis venimisele vaatamata ei näi vaibumise suunas tüürivat. Afganistani operatsioonil sai hilissügisel täis viies aastaring ja kuigi USA juhitud koalitsioon andis juhtrolli kogu riigis hiljuti üle NATO ISAFi (International Security Assistance Force) missioonile, on viimastel kuudel olukord riigis taas pingestunud. Iraagi sõja algusest saab sel kevadel neli aastat. Millal saab selles kodusõja mülkasse vajuvas riigis rääkida stabiilsusest ja rahust, on täna raske isegi unistada.

Juhul kui koalitsiooni või operatsiooni juhtriik otsustab missiooni lõpetada talumatult suurte kaotuste tõttu või kodustel sisepoliitilistel põhjustel, ei ole mõeldav, et Eesti tilluke väekontingent jääb kriisipiirkonda üksinda edasi ja jätkab rahu ning stabiilsuse eest peetavat võitlust omapäi. See tähendab, et nagu võiduka operatsiooni lõpetamise puhul võidakse ka kaotuse üle otsustada ilma Eesti olulise osaluseta ja meie kaalutlusi arvesse võtmata.

Kujutlegem, et USA on mis tahes põhjusel sunnitud lõpetama Iraagi operatsiooni nagu Vietnami sõja. On raske uskuda, et hetkel, kui Washingtonis on liisk langenud ja otsus oma väed koju viia sündinud, võiks Eesti välisministeeriumi seisukoht sündmuste kulgu kuidagi väärata. Kuitahes heroilisena see ka võiks tunduda, ei kujutle ilmselt keegi tõsimeeli, et Eesti jalaväerühma võitlejad kataksid Bagdadis viimaste USA saatkonna katuselt transpordikopterite pardale ronivate Ameerika sõdurite taganemist.

Iseenesest õige loogiline konstruktsioon abistada oma liitlasi, et meile häda korral appi tuldaks, on paljudel juhtudel ülearu lihtsustatud.

Selline asjade kulg, et koalitsiooniväed oleksid sunnitud kaotusega lahkuma, ei näi lähiajal ei Afganistanis ega Iraagis tõenäoline. Kui see aga peaks kunagi juhtuma, on sellel tõsised tagajärjed kogu maailma julgeolekupildile. Vaatamata sõjalise operatsiooni lõpetamisele – või pigem hoopis selle tõttu –, oleksid operatsioonil osalenud riigid jätkuvalt sunnitud keskenduma kriisipiirkonnast lähtuvate julgeolekuohtude, sealhulgas rahvusvahelise terrorismi ennetamisele ja tõrjumisele. Samal ajal on ilmne, et asjaolud, mis sundisid lõpetama missiooni eduka tulemuseta (operatsiooni venimine ja kulukus, suured kaotused ja avalikkuse vastuseis), välistaksid lähiajal uute mahukate rahvusvaheliste julgeolekuoperatsioonide alustamise, välja arvatud ehk need, mis väga otseselt seonduvad suurriikide endi vahetu julgeolekuga.

Ameerika Ühendriikide suutmatus ja soovimatus tegelda kriiside ja konfliktidega, mille seos emamaa julgeolekuga on nõrk või kaudne, looks eeldused tänase unipolaarse maailma ümberkujunemiseks multipolaarseks, kus üht kõigi poolt aktsepteeritud globaalse julgeoleku tagajat enam ei oleks ja regionaalsete suurriikide lähinaabrid kuuluksid automaatselt nende mõjusfääri. Sellise stsenaariumi ohtlikkust Eestile ei ole vaja pikalt selgitada. Seetõttu on olukord, kus Ühendriigid ja nende liitlased on sunnitud Iraagis või Afganistanis kaotust tunnistama ja lahkuma, meie seisukohalt enam kui ebasoovitav.

Väljumisstrateegia III: autonoomsed lahkumisstsenaariumid

Rääkides Eesti väljumisstrateegiast, kõneldakse meil enamasti aga hoopis kolmandast stsenaariumist: olukorrast, kus kriis on stabiliseerumisest veel kaugel, meie liitlased on valmis operatsiooni jätkama, ent Eesti langetab poliitilise otsuse oma üksused koju tuua.

Sellel otsusel võib olla nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi. Kuna meie panus rahvusvahelistesse jõududesse on väikesearvuline, siis on iga potentsiaalse kaotuse poliitiline tähendus väga suur. Pingelises kriisikoldes, kus Eesti osaleb vaid ühe rühmasuuruse üksusega, võib halvimal juhul üksainus täpselt sihitud lõhkekeha haavata või tappa suurema osa kogu väekontingendist. Arusaadavalt kasvab sellistel hetkedel surve otsustajatele: valitsusele ja parlamendile. Kui selline õnnetu juhtum langeks ajaliselt lähestikku missiooni pikendamise aruteluga, ei oleks jätkamise otsust langetada ilmselt lihtne.

Olukorras, kus kaotused osutuksid talumatult suureks, leiaks meie ajutine tagasitõmbumine ilmselt liitlastelt mõistmist. Ent lahkumine juhul, kui kaotused ületavad mingi konkreetse numbri või protsendi, ei tohi olla meie lahkumisstrateegia sisuks. Vaenlasele avalikult teada anda, kui suuri kahjusid peab ta põhjustama, et sundida meid alistuma, oleks lihtsalt rumal.

Eesti on maailma julgeolekuareenil kääbus ning meie suhteline mõju globaalsetele protsessidele ei kasvaks Ameerika isolatsionismi tõmbumisega grammigi.

Teine stsenaarium, mis võib sundida Eestit mõnel välismissioonil osalemise lõpetama, on julgeolekupoliitiliste debattide muutumine sisemaise valimisvõitluse objektiks. Vastuoluliste ja rahva enamuse toetuseta välisoperatsioonide kasutamine kampaaniarelvana on opositsioonipoliitikutele tihti tõsine kiusatus, eriti juhul, kui ei loodeta ka eelseisvate valimiste tulemusena võimule pääseda.

Kui selliseid jõude vastu ootusi siiski edu saadab – nagu juhtus mõne aasta eest Hispaania sotsialistidega –, võib valimiste eel antud lubaduste murdmine osutuda võimatuks. Õnneks vähendab selle stsenaariumi teostumise tõenäosust Eestis meie proportsionaalne ja koalitsioonivalitsusi soosiv valimissüsteem, ent see oht pole siiski olematu.

Tuntud ladinakeelne mõttetera ütleb: si vis pacem, para bellum. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Kohendades seda ütlust sõjaaja tarbeks, võiksime tõdeda: taotledes parimat, ole valmis halvimaks. Loomulikult on meie püüdlus jõuda iga kriisireguleerimisoperatsiooni puhul püsiva rahu ja stabiilsuseni. Ent kui see ei peaks õnnestuma, on hea teada oma võimalusi ja näha ette potentsiaalseid ohtusid. On arenguteid, mida me saame ja peame ise suunama, ent selleks tuleb tunda nende dünaamikat. On arenguteid, mida pole meie võimuses väärata, ent olles neist teadlikud ja nendeks valmis, tuleme paremini toime nende tagajärgedega.

Ühendriikide endine kaitseminister Donald Rumsfeld on öelnud, et ohtlikemad kõigist ohuteguritest on unknown unknowns, teadmata tundmatud. Selles palju naeruvääristatud tõdemuses peitub sügavam sisu: strateegiliste planeerijate ja poliitiliste otsustajate ühine ülesanne on viia tundmatute arv miinimumini.