juuli 7, 2008

Realism 21. sajandi kuues

2006. aastal ilmus New Yorgi kirjastuse Pantheon Books väljaandel Anatol Lieveni ja John Hulsmani koostööna valminud raamat, mis kannab intrigeerivat pealkirja “Eetiline realism. Visioon Ameerika rollist”. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on järjekordse visiooniga USA rollist maailmas. Mis aga peamine, tegemist on küll vastuolulise, kuid heal intellektuaalsel tasemel esitatud kuvandiga rahvusvaheliste suhete süsteemi tulevikust.

2006. aastal ilmus New Yorgi kirjastuse Pantheon Books väljaandel Anatol Lieveni ja John Hulsmani koostööna valminud raamat, mis kannab intrigeerivat pealkirja “Eetiline realism. Visioon Ameerika rollist”. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on järjekordse visiooniga USA rollist maailmas. Mis aga peamine, tegemist on küll vastuolulise, kuid heal intellektuaalsel tasemel esitatud kuvandiga rahvusvaheliste suhete süsteemi tulevikust.


Anatol Lieven & John Hulsman, Ethical Realism. Visioon Ameerika rollist maailmas. Pantheon Books, New York 2006.
2006. aastal ilmus New Yorgi kirjastuse Pantheon Books väljaandel Anatol Lieveni ja John Hulsmani koostööna valminud raamat, mis kannab intrigeerivat1 pealkirja “Eetiline realism. Visioon Ameerika rollist”. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on järjekordse visiooniga USA rollist maailmas. Mis aga peamine, tegemist on küll vastuolulise, kuid heal intellektuaalsel tasemel esitatud kuvandiga rahvusvaheliste suhete süsteemi tulevikust.
Kui Anatol Lieven2 on ajakirjaniku ja teadurina suhteliselt laialt tuntud, siis Hulsman mitte, vähemalt väljaspool USAd mitte. Muide, seda märkimisväärsem tundub tema kaasautorsus. Tegemist on G. W. Bushi administratsioonile ja neokonservatiividele lähedal seisnud suhteliselt kõrge ametnikuga, kes oli alguses Iraagi sõja siiras pooldaja. Ajakirja The National Interest kirjutav toimetaja, Heritage Foundationi vanemteadurina ja mõttekoja Council on Foreign Relations koosseisus töötanud Hulsman andis poliitilist nõu USA juhtkonnale Iraagi haldamise küsimustes pärast Saddam Husseini kukutamist. Nagu autorid ise mainivad, erinevad nende maailmavaade ja ajalooline ning hariduslik kogemus kohati vägagi palju, mis siiski ei sega neid jagamast viha ja pettumust Bushi administratsiooni otsuste ja poliitika pärast. Autorid usuvad, et just see on kaasa toonud USA mõjuvõimu vähenemise maailmas ja ohtu seadnud rahvusvaheliste suhete süsteemi stabiilsuse.
2006. aasta aprillis ilmunud raamatus väidetakse, et globaalne rahvusvaheliste suhete süsteem, mis on USA juhtimisel viimased viiskümmend aastat stabiilne püsinud, on muutumas ennustamatuks. USA ümber üha koomale tõmbuv julgeolekuohtude ring ja USA saamatus vaenuliku maailmaga toime tulla on probleemid, millele autorid lahendusi pakkudes keskenduvad. Raamatu paremaks mõistmiseks on oluline mõelda tema ajastatusele. USA vahevalimised, uue Iraagi strateegia küpsemine ja muidugi ka USA tulevaste presidendivalimiste eelne segasevõitu välis- ja julgeolekupoliitiline sagimine võimaldavad ühest küljest visionaarsete ideedega hakkajatel inimestel endale märksa hõlpsamini päikese all parema koha kindlustada. Teisest küljest on sellisel ajal lihtsam ka reaalset poliitikat mõjutada oma kirjutistes sisalduvate ettepanekute kaudu.
Pöördugem siiski allika enda poole. Ligi 200 leheküljega raamat koosneb viiest peatükist. Esimene räägib nüüd juba manalateed tallavate kuulsate USA riigimeeste H. Harry Trumani ja Dwight Eisenhoweri tarkusest ja läbinägelikkusest kommunismi, USA jaoks täiesti uue välis- ja julgeolekupoliitilise väljakutse edukal tõrjumisel. Teises peatükis vastandatakse Abraham Lincoln, Truman ja Eisenhower George W. Bushile ja tema administratsioonile. On märkimisväärne, et Lieveni ja Hulsmani arvates – vastupidiselt näiteks ELis levinud arvamusele – ei ole liberaalsetest demokraatidest pistrikud, kes juba praegu USAs enne võimuletulekut tiibu sirutavad, neokonitest sugugi paremad. Mõlemad juhivad Ameerika riigi ja rahva hukatusse, hoiatavad autorid. Kolmas peatükk keskendub “eetilise realismi” filosoofiale, millel võiks põhineda mitmete USA tänapäeva probleemide lahendus. Neljas peatükk kirjeldab eetilise realismi filosoofial põhinevat suure kapitalistliku rahu (Great Capitalist Peace) kontseptsiooni ning viiendast peatükist võib lugeja leida järeldused ja ettepanekud USA-le suhtlemiseks Hiina ja Venemaaga, aga ka Lähis-Idaga, lisaks ka veel nn arengurealismi3 valdkonnas.
Otsus USA auväärsete presidentide pikast nimekirjast oma teooria huvides välja rebida ja kilbile tõsta vaid Truman ja Eisenhower jäägu autorite südametunnistusele, sest isegi kontseptuaalselt tundub vaid kahe nime esiletoomine pealiskaudne. Pole ju näiteks president Ronald Reagani rolli kommunismi ohjamisel ja NSV Liidu kokkuvarisemisel üldse kuidagi kajastatud. Raamatu teoreetiline osa jääbki üldiselt suhteliselt kahvatuks ega paku oodatud naudingut. Vastupidi, mõni äärmiselt vastuoluline lõik tekitab segadust, mis kasvab visiooni rakenduslike seisukohtadega tutvumisel veelgi. Kriitilisus, nagu juba öeldud, ei tähenda aga, et raamat poleks ambitsioonikas, intellektuaalselt köitev ja hästi kirjutatud. Raamat pakub USA praeguse administratsiooni nii laialt levinud pimesi materdamisele ikkagi alternatiivi, mis sest, et kohati utoopilise.
Aga peatugem eetilise realismi filosoofial, mille eelkäijaks tunnistavad autorid kristliku intellektuaalse traditsiooni, mis jõuab Püha Augustinuse ja Aquino Thomase ning angloameerika konservatismi isaks peetud Edmund Burke’i kaudu 20. sajandisse. Autorite tõlgenduses arendasid oma eelkäijate töid edasi ja andsid eetilisele realismile kaasaegse viimistluse 20. sajandi rahvusvaheliste suhete kolm suurkuju: protestandist teoloog ja filosoof Reinhold Niebuhr, kes kujundas muuhulgas paljuski õiglase sõja mõiste; rahvusvaheliste suhete teoorias poliitilise realismi koolkonna isaks peetud Hans Morgenthau4 ja lõpuks George Kennan5, USA diplomaat ning mõtleja, kes on Eesti lugejale kahtlemata hästi tuntud kui NSV Liidu ohjeldamise strateegia autor.
Lieveni ja Hulsmani arvates erinevad eetilised realistid klassikalistest realismikoolkonna esindajatest selle poolest, et on suutelised realiseerima rahvuslikke/riiklikke huve; on erakordselt ettenägelikud; vastutustundlikud patrioodid (keda autorid vastandavad natsionalistideks tembeldatud neokonitele) ja innukad õppijad, nad on poliitiliselt mõõdukamad ja arvestavad rohkem teiste rahvuste huvide ja arvamustega. Veel enam, eetiline realism ei ole küüniline, vaid põhineb Ameerika moraalsetel ja suuremeelsetel otsustel (sama oodatakse ka teistelt rahvastelt) ning arvestab inimkonna pikaajaliste huvidega. Eetilised realistid uskusid ja usuvad autorite väitel, et demokraatia edendamine maailmas peaks toimuma tänu USA demokraatia õiglasele ja edukale eeskujule, mitte tänu USA (sõjalisele) jõule6. Seega on eetiline realism raamatu seisukohast universaalne ja igavene väärtus, millel peaks põhinema USA osalus rahvusvahelistes suhetes ja terrorismivastases sõjas.
Milles siis seisneb eetilisel realismil põhinev strateegia, mis võiks kindlustada USA liidripositsiooni maailmas (ka moraalselt) ning samal ajal stabiliseerida rahvusvaheliste suhete süsteemi tervikuna? Kuna USA ei saa oma elustiili ja väärtuste levitamiseks maailmas loobuda oma senistest põhimõtetest, tõekspidamistest ning institutsioonidest (tee, mida mööda autorite arvates USA praegu kuristiku poole kihutab), siis tuleb tal valida suure kapitalistliku rahu strateegia ja oma mõjuvõimu kohati isegi piirata. Siiski saab “USA oma mõjuvõimu kärpida vaid siis, kui globaalne kapitalistlik süsteem koos tsiviliseeritud suhetega suurriikide vahel säilib enam-vähem muutumatul kujul”.
Niisiis, nagu tundub, jõuame hoopis kuhugi R. Gilpini poliitökonoomia hämaravõitu pärusmaale. Autorite inspiratsiooniallikaks tundub siin olevat 19. sajandi Briti impeeriumi ja 20. sajandi Hiina, India ja mingil määral ka Venemaa areng, kes kõik näivad olevat valinud kapitalistliku arenguvormi. Autorite filosoofiat järgides ei peaks need riigid seega olema huvitatud rahvusvaheliste suhete süsteemi kokkuvarisemisest või suurtest vapustustest (nagu nt sõjad), mis võivad kaasa aidata selle süsteemi kokkuvarisemisele. Keskne idee, nagu tundub, on aga ikkagi globaalse kapitalistliku maailma globaalne jõudude tasakaal, millele autorid omistavad müütilise huvide harmoonia7 tunnusmärgid. Sellises maailmas suudaksid suurriigid omavahel ikka ja alati kokku leppida, sest nende vastastikused majanduslikud ja julgeolekupoliitilised huvid oleksid süsteemiga väidetavalt tagatud. Seejuures toetab uut globaalset suurriikide kontserti USA eetiline, väärikas, mitteagressiivne ning teiste suurriikidega mingil määral võrdne liidripositsioon, mille omakorda tagavad USA tehnoloogiline, kultuuriline, aga ka sõjaline üleolek.
Autorid on seega oma idee propageerimisel endalegi märkamatult jõudnud tagasi sinna, kust klassikalise poliitilise realismi koolkond on alati inspiratsiooni ammutanud. Nimelt jõudude tasakaalu ideeni ja Morgenthau riikliku poliitika esimese eesmärgini8, mis on status quo säilitamine. Karta on, et sellel eesmärgil pole moraaliga ülearu palju ühist, küll aga näiteks USA huvide tagamise ja liidripositsiooni säilitamisega tänapäeva rahvusvaheliste suhete süsteemis. Seega võib siin näha pigem katset tagada suure kapitalistliku rahu kaudu demokraatia edendamine endiselt USA juhitavas maailmas, lisaks muidugi soov tõmmata globaalses sõjas terrorismi vastu9 ühele poole rindejoont (suur)riigid, jättes nn terroristid ja mässajad seeläbi riikliku toetuseta.
Järelduste peatükist leiame veel mõned rakenduslikud üllatused. Näiteks pakuvad autorid välja idee, mis sarnaneb kahtlaselt maailma jaotamisega suurriikide mõjusfäärideks: USA otsesesse mõjusfääri kuuluks Kesk-Ameerika ja Kariibi mere bassein ja ta roll teistes piirkondades piirduks passiivse regionaalse suuremate riikide kontserdi (jõudude tasakaalu) toetamisega10. Huvitav oli lugeda viimasest peatükist ka Lieveni ja Hulsmani pakutud Lähis-Ida pakettlahendusest, mis hõlmaks ka Iraani. Ma ei taha lugejalt röövida võimalust sellega ise tutvuda ja sellepärast mainin peibutusena vaid, et autorite arvates peaksid Iisrael ja Palestiina USA toetusel Euroopa Liidu liikmestaatuse saama… Lõpuks leiab lugeja veel mõned huvitavad ettepanekud kolmnurkades USA-Venemaa-Iraan ja USA-Taiwan-Hiina.
Viimaks peatun põgusalt autorite soovitustel meile geograafiliselt lähedase Venemaa ja endise NSVL piirkonna osas, millest mainitakse eraldi Ukrainat ja Gruusiat. Et siduda Venemaa suure kapitalistliku rahuga tagasipöördumatult ning seeläbi tagada rahvusvahelise süsteemi stabiilsus, tuleks venelastele teha mööndusi kõigis USA-le vähem tähtsates küsimustes, arvavad Lieven ja Hulsman11. USA-l on nende arvates suhetes endise NSV Liidu aladega vaid neli prioriteeti, millest kolm ühtib Venemaa huvidega:
1. Hoida ära või tõkestada Venemaa massihävitusrelvade ja tuumatehnoloogia sattumine terroristide ja probleemsete riikide kätesse (Nunn-Lugari programmi parem rahastamine).
2. Koostöös Venemaaga hoida ära islamirevolutsioonide vallandumine Kesk-Aasia riikides ja Kesk-Aasia ning Kaukaasia territooriumi kasutamine islamistide poolt.
3. Suhteliselt vaba rahvusvahelise ligipääsu tagamine Kesk-Aasia ja Kaukaasia energiaressurssidele.
4. Konfliktide ärahoidmine endise NSVL riikides ja nende vahel ning eelkõige Ida-Euroopa liitlasriikidega piirnevates piirkondades.
Venemaa kohati häbematu käitumise talumine peaks olema allutatud pikaajalisele eesmärgile, milleks on Venemaa ümberkujundamine, mis on saavutatav vaid läbi kapitalismi maagia. Kapitalism peaks autorite arvates selle riigi tihedamalt rahvusvahelise süsteemiga siduma ja tagama seeläbi suurema stabiilsuse. Rahvusvaheliste suhete stabiilsuse eesmärgil peaks lisaks Euroopas looma Euroopa Julgeoleku Nõukogu, kuhu kuuluksid vetoõigusega USA, Venemaa, Türgi12, Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa ning kus ELil, NATO-l, OSCE-l ja SRÜ-l oleks vaatleja staatus.
NATO liikmesus Ukrainale, Gruusiale või teistele endistele NSVL vabariikidele peaks olema tagatud kahel tingimusel (mis hetkel tunduvad täiesti ebareaalsed – R.T.):
1. Mõlemad peavad olema valmis liituma ELiga samal ajal
2. NATO liikmesust peaks toetama suurem osa elanikkonnast kõikides nende riikide piirkondades/regioonides ja kogukondades.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et eetilise realismi filosoofia kätkeb endas eelkõige H. Morgenthau stiilis klassikalist poliitilist realismi, aga ka näiteks R. Gilpini poliitökonoomia ja kohati ka erinevaid liberalismi elemente. Lisaks on juurde poogitud Kanti liberaalsete riikide laieneva autonoomse rahu idee, tõsi küll tänapäevases tõlgenduses, ümbernimetatuna suureks kapitalistlikuks rahuks. Küüniline inimene võiks öelda, et nii-öelda ridade vahelt lugedes sarnaneb eetiline realism hämmastavalt palju USA presidendi Theodore Roosevelti soovitusega rääkida pehmelt, aga hoida alati varuks suurt nuia”¦
Raamatu viimastel lehekülgedel öeldakse, et eetiline realism ja suur kapitalistlik rahu ei ole strateegiad USA allakäigu vältimiseks, vaid midagi palju enamat. Need strateegiad aitavad USA-l säilitada oma liidripositsiooni ja seeläbi (või selleks) tagada rahvusvahelise süsteemi stabiilsuses. Vägisi tekib kiusatus oletada, et USA allakäigu vältimine iga hinna eest ongi peamine eelmainitud strateegiate eesmärk, mille autorid on oskuslikult sätendavasse intellektuaalteoreetilisse pakendisse paigutanud, aga eks otsustagu igaüks ise, kus siin eetika, realism või varjatud valimiseelne populism peidus on.
______
1 Rahvusvaheliste suhete klassikaline kuvand vastandab realismi ja eetika a priori. Realpolitik’i aksioom on siiani olnud, et määrav on jõud, mitte eetika või moraal. Juba realismi esimene trubaduur Thukydides (471–400 eKr) kirjutas “Melose dialoogis”: “Tugevad teevad seda, milleks neil on jõudu ning nõrgad lepivad sellega, millega nad peavad leppima”. Hobbesi State of Nature ülekantuna riikidevahelistesse suhetesse ning vürtsitatuna Machiavelli moraaliga, mille taga on võim ja puhas kalkulatsioon, jätavad vähe lootust, et kunagi domineerivad maailmas eetilistel normidel ja õiglusel põhinevad harmoonia ja rahu.
2 Endine FT ajakirjanik ja idauuringute spetsialist, kes teenib praegu leiba New America Foundationi vanemteadurina, on mitmete tuntud raamatute autor, sealhulgas nt “America Right or Wrong: An Anatomy of American Nationalism” (2004) või “The Baltic Revolution: Estonia, Latvia, Lithuania and the Path to Independence” (1993).
3 Nn developmental realism eeldab USA finantsvahendite pumpamist teatud piirkonda selle majandusliku arengu hoogustamiseks. Nii nagu Trumani administratsioonil õnnestus luua nn Bretton Woodsi majandusarengu ja -abi süsteem, nii peaks USA tänapäeval Lieveni ja Hulsmani arvates suutma WTO kaudu mõjutada Euroopa Liitu Doha läbirääkimiste vooru raames arengumaadele järelandmisi tegema. Polevat ju suure kapitalistliku rahu saavutamine ilma vabakaubanduseta võimalik. Autorid usuvad, et demokraatia ja turumajandus on korrelatsioonis ning turumajandusele järgneb alati ka demokraatliku riigikorra kehtestamine.
4 H. Morgenthau peamine töö “Politics among Nations” nägi ilmavalgust 1948. aastal, kuid on siiani poliitilise realismi, aga ka rahvusvaheliste suhete klassika, mida tasub aeg-ajalt üle lugeda.
5 George Kennani (1904–2005), kes kuulus teatavasti president Trumani administratsiooni, vahest ehk kuulsaim töö on 1946. aasta nn pikk telegramm, mis sisaldabki ülalmainitud strateegia teesid.
6 Olgu lisatud, et raamatu autorite arvates sobib USA sõjaline operatsioon Afganistanis õiglase sõja mõiste alla, USA Iraagi kampaania on aga moraalselt taunitav avantüür.
7 Paraku tuleb tunnistada, et sotsiaalse moraali teooria on pea alati domineeriva grupi produkt, kes identifitseerib kogu ühiskonna endaga. Nt on privilegeeritud klass huvide harmooniast huvitatud, sest see sõnastab ja kinnistab nende üleoleku ja domineerimise ühiskonna teiste kihtide üle. Briti impeeriumi domineerimise ajal räägiti vabakaubandusest kui universaalsest hüvest, sest see on Briti huvides. USA ajal tema huvidest kui universaalsetest jne. Rahu kui status quo kinnistamise vahend on seega käibel alati supervõimude valitsemise ajal. Tänapäeval, kui ükski riik ei domineeri, räägitakse domineeriva grupi poolt kollektiivsest julgeolekust ning agressioonile vastuseisust. Ja selles mõttes on nn huvide harmoonia tänapäeval ideaalne machiavelliliku moraali näide, mille taga on huvi säilitada võim.
8 Morgenthau arvates teenib iga riigi sise- ja välispoliitika ühte kolmest peamisest eesmärgist: 1) status quo säilitamine rahvusvahelistes suhetes, 2) senise status quo muutmine enda kasuks rahvusvahelistes suhetes, 3) status quo säilitamise või muutmise katsed rahvusvahelistes suhetes riigi prestiiži kaitse sildi all.
9 Muide, terrorismivastane võitlus ja radikaalse islamismi ideoloogia vastane tegevus tunduvad raamatu autoritele natsismi ja kommunismi purustamisega sarnaste fundamentaalsete ülesannetena. Islamismivastane võitlus peaks toetuma aga kahele sambale: esiteks islamiriikide majandusliku arengu toetamine ning teiseks Al Qaeda vastase võitluse toetamine nendes riikides.
10 Sanktsioonide kasutamine teiste, eelkõige ebademokraatlike riikide ohjeldamiseks on kontraproduktiivne suure kapitalistliku rahu seisukohast, sest see laseb kolmandatel riikidel lääne, kapitalismi ja demokraatia vastaseid argumente paremini ära kasutada.
11 Nt endine NSV Liidu territoorium on samasugune Venemaa huvisfäär nagu on USA-le Kesk-Ameerika ja Kariibi bassein.
12 Kompensatsioonina ELiga liitumise lõputu venimise eest ning toetudes kuulsusrikkale ajaloole.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar