detsember 14, 2018

Rändevoogude eetika ja Euroopa vastutus

ÕL/Scanpix
ÜRO ränderaamistik on tekitanud Eestis sellele vastuseisu. 15. novembri pikett Tallinnas Stenbocki maja ees.
ÜRO ränderaamistik on tekitanud Eestis sellele vastuseisu. 15. novembri pikett Tallinnas Stenbocki maja ees.

Ka Eestil lasub moraalne kohustus põgenikke aidata.

Juba aastaid on Euroopa vaevelnud rändekriisis, mis on jätnud tuhanded inimesed uppununa Vahemere põhja, surunud kümned tuhanded migrandid ilma erilise õiguskaitseta kinnipidamisasutustesse1, viinud parempopulistide esiletõusuni ja poliitiliste kriisideni.2 Pole kahtlust – rändepoliitika on pea kõigis Euroopa Liidu riikides kõige pakilisemana tajutud probleem.3 Sellegipoolest on pigem õigus neil, kes väidavad, et hetkel pole tegemist mitte niivõrd rände-, kuivõrd eetilise kriisiga Euroopa rahvaste hulgas.4

Moraalse seotuse kolm alust ja Euroopa koloniaalmineviku taak

Millal tekib ühel osapoolel moraalne kohustus teist aidata? Mulle tundub, et neid asjaolusid on kolm: süü, vastastikkus ja võimekus. Esimese puhul on tehtud teisele kahju, millega kaasneb automaatne kohustus kahju hüvitada. Teine põhineb ühe osapoole heateol, mis tingib loomuliku ootuse vastuteenele. Kolmas neist on õilsaim, kuna lähtub puhtalt tegija enda seesmisest voorusest – ilma lootuseta midagi vastu saada tunnistab too enda paremat järge (võimekust), tuleb halvemas seisus olijate vajadustele vastu ning aitab neid edasi ja endale järele. Ehk kui on võimekus ja valik, kas midagi teha, siis langetatakse otsus aidata ja tegutsetakse, ootamata vastuteenet. Need on mu hinnangul kolm asjaolu, mis tekitavad ühes pooles moraalse kohustuse teise ees.

Nende kõigi osas on Euroopa eetilises kriisis ning seda nii ses osas, mis on tehtud, kui ka selles, mis alles teoksil. Kust pärinevad Euroopa rändevood? Lähis-Idast ja Aafrikast, kahest (vastavalt suhteliselt ja absoluutselt) vaesest ja ebastabiilsest regioonist, mille elanikud suubuvad ühte maailma kõige rikkamasse ja stabiilsemasse regiooni. Nõustun diplomaat Indrek Ellingugaet „Aafrikas tuleb rääkida probleemide algpõhjusest, mitte pead liiva alla peita“.5 Ta jääb aga liialt tagasihoidlikuks, kui näeb probleemide algena vaid liiga kõrget sündimust, mida saab lahendada, ujutades piirkonna üle rasestumisvastaste vahenditega.6 Kui uurida lähemalt, kust rändevoogude päritolumaade rahvaste taak pärineb, ei ole võimalik mööda minna sellest, millest ei soovita rääkida: pea eranditult on praeguste Aafrika ja Lähis-Ida riikide puhul tegemist Lääne-Euroopa riikide endiste asumaadega. „Kolonialism on see üks kogemus, mida peaaegu iga mitte-Lääne maa on tundnud omal nahal.“7

See on fakt, millest üldiselt libisetakse kiiresti üle, nagu oleks see midagi tühist ja iidset, ehkki paljud endised asumaad iseseisvusid vaevalt pool sajandit tagasi ning suur osa nende probleemidest on eurooplase näoga. Kolonialismi mõju avaldus kõigis ühiskonnaelu tahkudes, olgu selleks valdavad arusaamad (ideoloogia ja kultuur), majandusstruktuur, rahvastik, poliitilised institutsioonid jne. Paar tsitaati igaühest neist lähemalt juba eespool viidatud riigiteadlaste December Greeni ja Laura Luehrmanni raamatust „Comparative Politics in the Third World“:

  • Majandusstruktuur. Kolonialism „hävitas iseseisvad majandused, laostas kohalikud tööstused ja asendas traditsioonilised kaubandusvõrgustikud maailmasüsteemiga, milles eurooplased domineerisid ja ülejäänud maailm teenis“. Asumaad pidid „rahuldama emamaa huvisid“ ehk olema „tooraineallikaks“ ja „garanteeritud turuks tööstustoodangu tarvis“. See oli „vahetuslik ebavõrdsus“: „kolooniate elanikud“ sunniti „tootma seda, mida nad ei tarbinud, ja tarbima seda, mida nad ei tootnud“. Nad eksportisid „tooraineid Läände, et need viimistletud kujul tagasi osta“.8 Ehk Lääs spetsialiseerus kõrge lisandväärtuse ja tootlikkusega tööstusele (rikkusele), sundides samal ajal oma kolooniaid keskenduma madala lisandväärtuse ja tootlikkusega primaarsektorile – põllumajandusele ja toorainete eraldamisele (vaesusele).9
  • Rahvastik. Eelkirjeldatud majandusstruktuurist tingitud tööjõunõudlus „kiskus kogukonnad ja pered lõhki“ ja sundis allutatud rahvad tööle sel määral, et nad ei saanud tegeleda täiendtegevustega ega hoolitseda oma tervise eest. „Põliselanikud jäeti maata“ ja „traditsioonilised heaolusüsteemid hävitati“. „Esimesed 40 aastat koloniaalvalitsust, ületöötamist ja väärkohtlemist vähendasid Belgia Kongo rahvaarvu poole võrra /…/ Mehhiko orus olevat see koloniaalvalitsuse esimese 100 aasta jooksul langenud 90%.”10 Seejuures kujundati kõik koloniaalvalduste piirid mitte vastavalt etniliste gruppide paiknemisele, vaid emamaa huvidele, mõnikord kas või joonlauaga.
  • Haridus ja kultuur. Koloniseeritutele suunatud haridus pidi „põlistama rassilist ebavõrdsust“, tagama „kestva alistuvuse“ ja „veenma põliselanikke nende alaväärsuses“. Nad pidid loobuma kõigest enda kultuurile omasest: „sünniõigustest, traditsioonidest, riietusest, tavadest, usust, keelest – mõnel juhul isegi enda nimedest“. „Need õpilased, kellest kasvas oma maa eliit, olid lõpuks omaenda kultuurist võõrandunud. Neid õpetati assimileeruma ja imetlema Euroopa kultuuri ning nägema enda oma dekadentliku ja väärtusetuna”11, lõigates niiviisi läbi sideme nende maade valitsejate ja valitsetavate vahel.
  • Poliitiline süsteem. Hoidmaks administratiivkulutusi madalana, „moonutati kohalikke poliitilisi süsteeme“ ja kasutati „kohalikke eliite“ enda kasuks ära, vajadusel neid põliselanike seast ise luues. Nendest said „koloniaalriigi vahemehed, kes jälgisid regulatsioonide täitmist, maksude kogumist ja sundtööjõu värbamist“. Seda positsiooni kasutati isiklikuks rikastumiseks („omastades avalikku vara, müües ja ostes ametikohti“), mis jättis endast maha „korruptsioonimentaliteedi“ – „arusaama, et valitsust saab rahaga manipuleerida ja et poliitiline võim on kindlaim tee jõukuseni“. Oma mõjult „hävitas kolonialism koloniaalajastu eelsed poliitilised süsteemid ja õõnestas kohalike juhtide legitiimsust, pakkumata teostatavat alternatiivi autoritarismile.“12

„Valitsus, mis põhineb sallimatusel, omaenda kultuurist võõrandumisel ja majandusliku sõltuvuse loomisel – seda tähendas kolonialism koloniseeritutele.“13[xiii] Isegi „kurjuse impeeriumi“ teod näivad kahvatuvat meie praeguste Lääne-Euroopa liitlaste sellise julmuse ja kuritegude kõrval. Kuigi rünnakut kohalike rahvaste vastu leidus ka siin kõigil neil rinnetel, on ilmselt terake tõtt ka selles, mida kunagi kirjutas Lawrence Weschler: „Nõukogude võimutsemine oli tegelikult selline ainulaadne ajalooline perverssus; impeerium, milles tuum veristas ennast oma kolooniate huvides või pigem rahu nimel nendes kolooniates. Moskoviidid elasid alati vaesemalt varssavlased.“14 Ei Baltimaades ega kaugemalgi lääne pool lammutatud kohalikku tööstust – seda tehti alles pärast (täieliku) iseseisvuse taastamist. Rahvaarv kasvas pea kõikjal idablokis, säilisid ja arenesid kohalik keel ja kultuur.15[xv] Ainult poliitilise süsteemi omapärade poolest oleme me lähedal Lääne kolooniatele – sellest aga taastume me väidetavalt tänapäevanigi.

Olevik kui hästi unustatud minevik

Ent oleks see vaid möödanik. Ülemaailmses majandussüsteemis on Aafrika ja Lähis-Ida (ning laiemalt suur osa Kolmandast Maailmast) säilitanud oma kolonialismiaegse majandusstruktuuri – spetsialiseeritus primaarsektori toodete (s.o põllumajandussaaduste ja toormete) tootmisele ja ekspordile, importides samal ajal Lääne kalleid tööstustooteid. Isegi nendel tegevusaladel ei tegutseta aga Läänega võrdsetel tingimustel: Euroopa ujutab kohalikud turud üle tugevalt subsideeritud odavate kaupadega (sh nendesamade põllumajandustoodetega, mis võivad olla mitte-Lääne riikide ainukesed või peamised tootmisartiklid), mis suruvad hindu alla ja muudavad kohaliku toodangu üleliigseks.16 See on viinud jooksevkonto puudujäägini, kasvatanud märgatavalt nende riikide võlakoormat ning sundinud tihti end Lääne kreeditoridele ja investoritele maha müüma.

Seejuures on Lääne valitsused olnud ka valmis toetama kohalikke türanne ja oligarhe, kui nood pakuvad Lääne ärimeestele paremaid tingimusi: „I know he’s a son of a bitch, but he’s our son of a bitch“ on lause, mis on omistatud küll Franklin Delano Rooseveltile, aga ilmselt sobiks ka paljudele Euroopa juhtidele. „Lääs on regulaarselt sekkunud, et kõrvaldada mitte-Lääne valitsusi, mis taotlevad radikaalseid struktuurseid muutusi klassisuhetes ja sissetulekujaotuses“, mistõttu on mitte-Lääne riikidel „tunduvalt vähem võimu oma saatuse üle, [nad ei saa] plaanida omaenda arengut, hallata oma majandusi, määrata oma strateegiaid ja prioriteete ning üldiselt korraldada oma asju“– nad on „jäetud ilma /…/ oma õigusest vabadusele“.17

Hiljuti tekitas meil paraja rahvusvahelise kriisi juhtum, kui ühe NATO liikme piloot lasi teise NATO liikme territooriumil välja lahinguraketi, millest ei sündinud mingit erilist kahju. See aga, et meie peamine NATO liitlane USA ja tema liitlased (Saudi Araabia, Iisrael jne) korraldavad (tihti Euroopa riikide valitsuste antud info põhjal18) Lähis-Idas (aga mitte ainult seal) järjepidevalt võõrriigi territooriumil drooni-, raketi- ja muid õhurünnakuid19, kus hukkuvad sajad ja tuhanded tsiviilisikud, näib muret valmistavat vaid sealsetele kohalikele elanikele ja islamiäärmuslastele, kes sellest veresaunast tärkavad.20 Vanasti valitsesid Lääne kolonistid kohalikest tugipunktidest, nüüd õhust. Ei ole üllatav, et nii mõnigi kohalik on otsustanud sellise asjade seisu vastu jalgadega hääletada.

Mida teha? Hüvitada tehtud kahju, maksta oma võlg ja aidata vastavalt võimekusele

Rahvaste voogu vaesest maailmast rikkasse võib näha omamoodi hüvitusnõudena selle eest, mida neile tehtud on. Mõned nimetaks seda karmaks. Süüd kannavad siin pea kõik Lääne-Euroopa riigid, kes jõudsid aastakümnete ja mõnikord ka aastasadadega oma asumaade arvelt rikastuda: Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugal, Belgia ja Holland. Isegi Skandinaavia riikidel on olnud koloniaalminevik Aafrikas ja mujalgi, olgugi et tunduvalt lühem ja väiksema ulatusega. Seetõttu on loomulik, et nende kanda peab ka olema põhikoorem rändekriis lahendada – kes enda kasuks teist kahjustab, see viimasele selle ka hüvitab. Probleemi Euroopa piiride taha sulgemine ei ole siinjuures lahendus, vaid tähendab seda vaid eirata ja vaiba alla pühkida.21 Puhtalt seepärast, et just nende Lääne-Euroopa riikide tõttu on Aafrika ja Lähis-Ida riigid niivõrd suures hädas, lasub neil kohustus kas rändevood vastu võtta või aidata koha peal ehitada üles ühiskonnad, mille eest ei oleks vaja põgeneda.22

Võtame kas või Indrek Ellingu näite liiga kõrgest sündimusest. Rasestumisvastased vahendid on küll meede ülerahvastatuse kui sümptomi vastu, ent struktuursed põhjused selleks peituvad nende ühiskondade majanduste ülesehituses – langus sündimuses kaasneb ühiskonna moderniseerumise kui industrialiseerimisest tuleneva linnastumisega.23 Seni kuni inimeste peamine hõiveala on primaarsektoris (eriti maamajanduses), ei tasu oodata, et inimeste seksuaalkäitumist mõjutav kultuur muutuks piisavalt. Aafrika näis 1960. ja 1970. aastatel seda rada juba käivat, kuni Maailmapank, IMF ja Lääs üldisemalt sundisid selle piirkonna riikidele peale vabaturupoliitika, „mis paiskas algajad tootjad ootamatult keset rahvusvahelist konkurentsi“ ning tõi kaasa verinoorte „ja veel nõrkade tööstussektorite kokkuvarisemise“.24

Selleks, et sarnase saatusega riikidel oleks võimalik Läänele järele jõuda, „peavad arengumaad oma tööstust kaitsma ja turgutama, enne kui nad suudavad maailmaturul võistelda ilma kõrvalise abita“25 – neile riikidele peab jätma suurema vabaduse kontrollida oma maksebilanssi, reguleerida oma majandust ning võimaldada ehitada üles omaenda tööstus, sh Lääne (tagasi) antud vahenditega. Ellingu välja pakutud abimeetmed „neljandast tööstusrevolutsioonist“ oleks päris kindlasti abiks, aga vaid siis, kui neid ei pakutaks kasumi saamise eesmärgil – agraarriikidel ei pruugi nii mõnigi kord olla vahendeid esimestegi tööstusrevolutsioonide viljade maitsmiseks.

Kas see aga tähendab, et Eesti ja muud Ida-Euroopa riigid, kellel pole isikliku imperialismi ajalugu (jättes ehk välja kunagise Kuramaa hertsogiriigi teod), võivad jääda kõrvalseisjaks ja hoiduda tegutsemast? Ei. Nagu on öelnud poliitikateoreetik David Miller: „Esmane vastutus [põgenike ees] on haardelt ülemaailmne – see langeb kõigile toimijatele, kes on võimelised kaitsma haavatava isiku inimõigusi.“26 Olgu me Lääne-Euroopaga võrreldes veel nii vaesed kui tahes, kuulume me ikkagi maailma enim arenenud riikide ja „kuldse miljardi“ hulka – kui Liibanon on sunnitud leppima 1,5 miljoni põgenikuga (peaaegu neljandik rahvastikust), siis kuidas saaks abistamast loobuda Poola (mis on per capita poolteist korda rikkam), Eesti (umbes kaks korda) või Austria (5,5 korda rikkam), rääkimata taas kord Lääne-Euroopast? Sealjuures liigitab ÜRO Liibanoni kõrge inimarengu tasemega riigiks (terve Lääs on „kõige kõrgema inimarengu tasemega“). Suurem osa Aafrikast ja Süüria, kust rändevood pärinevad, on aga kõige madalamas kategoorias – ja kogunisti 85% põgenikest jääb Kolmanda Maailma enda kanda.27 Meil on moraalne kohustus maailma vaeste ees juba üksnes seetõttu, et me oleme paremal järjel.

Mida arvata ses kontekstis ÜRO ülemaailmsest rändekompaktist? Suurem osa selles loetletud 23 eesmärgist28 muudavad selle toetamise loomulikuks valikuks enamikule neist, kes soovivad vähendada siin maailmas valitsevaid kannatusi: nt eesmärgid „päästa elusid ja leida kadunuks jäänuid“ (p 8) ning üldisemalt tagada migrantide turvalisus ja inimõiguste kaitse näiteks konsulaarabi, migrantide haavatavuse vähendamise, põhiteenuste pakkumise ja diskrimineerimise kaotamisega (p-d 7, 14, 15 ja 17). Kompaktis on isegi omajagu sellist, millele annaksid ilmselt oma allkirja tulihingelised konservatiivid: eesmärgid võidelda migrantide smugeldamise (p 9) ja inimkaubandusega (p 10), hallata piire senisest paremini (p 11), minimeerida „inimesi oma päritoluriigist lahkuma sundivaid tõuketegureid ja algpõhjuseid“ (p 2) ning koguda senisest täpsemalt ja eristatumalt andmeid rahvusvahelise rände kohta (p 1)  – ehk siis rännet vähendada ning saada sellest selgem ülevaade.

Üldjoontes näib rändekompakt olevat samm õiges suunas. Sellel on aga kaks nõrkust. Esiteks võib see olla küll vajalik, aga iseenesest mitte piisav: kuna see ei kohusta oma allkirjastajaid millekski, võib sellest saada lihtsalt üks suuresõnaline deklaratsioon kümnete teiste hulgas, mida ei plaanitagi ellu viia ja mille ainus eesmärk on paabulinnusulgedega ehtida meie väidetavat üllust. Kui juba sellega liituda, siis mitte selleks, et parandada oma šansse pääseda ÜRO Julgeolekunõukogusse või kaasa joosta ülejäänud maailmaga (selle sõna päris otseses tähenduses), vaid siira kavatsusega neid eesmärke päriselt saavutada. Mis viib teise nõrkuseni: kuna tegemist on sihiga, mille meie poliitiline kogukond endale võtab, vajab see ka rahva heakskiitu. Esindusdemokraatia mõttes on see olemas (Riigikogu hääletas poolt), aga demokraatia otseses tähenduses mitte – üle poole rahvast on selle vastu.29 Ilma selleta on edasised edusammud kui mitte võimatud, siis tugevalt häiritud.

See on demokraatia võlu ja valu: rahval on kõrgeim võim ja nii peab see ka jääma, ent segaste aegadega kaasnev hirm see kaotada võib motiveerida rahvast valima vale kursi. See õigus peab talle jääma, et ta saaks jääda vabaks. Kuni meie ühiskond põhineb vabal arutelul, on lootust, et kuskil rahulikumas tulevikus ja parema argumentatsiooniga on võimalik veenda seda kurssi muutma. Peaasi on, et me ei unustaks oma rolli maailma rahvaste ajaloos ega moraalseid kohustusi nende ees, sest seni, kuni Euroopa ei tunnista ka tegudes kunagise „emamaa-asumaa“ parasiitsuhte mõju ja ei hakka Kolmandat Maailma aitama proportsionaalselt oma süü, võimekuse ja oma kunagiste kolooniate kahjustamisest saadud kasuga, ei tule eetilisele kriisile kunagi lõppu.

_____

1 Vt näiteks Simas Grigonis, EU in the Face of Migrant Crisis: Reasons for Ineffective Human Rights Protection –International Comparative Jurisprudence 2(2): 2016, 93–98.

2 Nagu on juhtunud meilgi ÜRO ülemaailmse rändekompakti, suhteliselt tühise hea tahte avaldusega. Seda kurvastavam on, kuidas see on sütitanud mitte ainult üleskutseid poliitiliseks vägivallaks, vaid ka vastavaid tegusid. Seda dokumenti käsitlen lähemalt hiljem.

3 Euroopa Komisjon, Public Opinion in the European Union. First Results – Standard Eurobarometer 89, Spring 2018, 4, 7.

4 Eriti arvestades, et inimeste voog Euroopasse üle Vahemere on kordades vähenenud.

5 Indrek Elling, Sahel: kas maakera lootusetu kant? –  Diplomaatia, 10. august, 2018.

diplomaatia.ee/sahel-kas-maakera-lootusetu-kant/ (külastatud 13.08.2018).

6 Mis ei tähenda, et see meede ise poleks mõne probleemi leevenduseks sobilik.

7 December Green & Laura Luehrmann, Comparative Politics in the Third World: Linking Concepts and Cases. Boulder: Lynne Rienner, 2007, 45.

8 Sealsamas. 45–48.

9 Erik S. Reinert,  Globaalne majandus. Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad,  Tallinn: Varrak, 2013, 61.

10 Green & Luehrmann 2007, 48-49.

11 Sealsamas, 51.

12 Sealsamas, 53–54. Siinjuures on hea märkida, et need endised koloniaalriigid, mis on suutnud nüüdseks juba päris kõrgele tasemele areneda, olid need, mille poliitilised institutsioonid olid suutnud koloniaalajastu üle elada. Vt nt James Robinson, Botswana as a Role Model for Country Success,  – Research Paper (40). Helsinki: UNU-WIDER, 2009, 1, 3.

13 Green & Luehrmann 2007, 54.

14 Noam Chomsky, Deterring Democracy, Hill and Wang, 1992, 244.

15 Raivo Vetik,  Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011, Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012, 113.

16 Reinert 2013, 46–47, 135.

17 Green & Luehrmann 2007, 67–68.

18 Amnesty International, European Assistance to Deadly US drone Strikes, 19. aprill, 2018.

www.amnesty.org/en/latest/news/2018/04/european-as… (külastatud 13.08.2018).

19 Vt näiteks „Pealtnägija“ kajastatud Jeemeni „punast matust“, kus USA toel tapsid Saudi lendurid „topelt pommitamisega“ 140 ja vigastasid veel 500 teenistusele kogunenud inimest – terrorirünnak kõige, v.a oma nime poolest (Merili Nael, Rahvusvahelisel koalitsioonil on Jeemenis uus pommitamise taktika – ERR, 29. märts 2017. www.err.ee/587000/rahvusvahelisel-koalitsioonil-on… (külastatud 27.11.2018)).

20 Kusjuures paljude džihaaditerroristide rühmitused said alguse või vähemalt juured alla just tänu Lääne toele (nt mudžahiidid Afganistani sõja ajal, kellest võrsus ka Osama bin Laden). Praegugi on 70% relvatarnetest, mis jõuavad Lähis-Itta, pärit USAst, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt – ning võib spekuleerida, kuidas see on mõjutanud regiooni stabiilsust (vt Amnesty International, Killer Facts: The scale of the global arms trade, 12. september 2017. www.amnesty.org/en/latest/campaigns/2017/09/killer… (külastatud 03.11.2018)).

21 Mis ei tule eriti hästi välja. Kokkulepe Türgiga on alati olnud eetiliselt kahepalgeline ning mõtet luua Põhja-Aafrikasse ennetuslikke kinnipidamisasutusi ei ole kohalikud valitsused valmis toetama. Nagu ütles Tahar Cherif, Tuneesia suursaadik Euroopa Liidu juures: „Meil pole ei võimekust ega vahendeid, et selliseid kinnipidamisasutusi organiseerida. Me juba kannatame selle tõttu, mis Liibüas toimub ja mis on Euroopa tegevuse mõju“ (Jennifer Rankin & Patrick Wintour, EU Admits no African Country Has Agreed to Host Migration Centre – The Guardian, 21. juuni, 2018. www.theguardian.com/world/2018/jun/21/eu-admits-no… (külastatud 02.11.2018)).

22 Viimane näib kahest variandist eelistatum – miks peaks hea elu hinnaks olema oma kodumaa hülgamine? Kuni seda aga tehtud pole, on esimene paratamatu.

23 Robert Weintraub, The Birth Rate and Economic Development: An Empirical Study, – Econometrica: Journal of the Econometric Society: 1962, 812-817, 816. Sergei P. Kapitza, Demographic Transition – Value Inquiry Book Series (276), 2014, 123–24.

24 Ha-Joon Chang,  23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita. Tallinn: Argo, 2014, 123.

25 Sealsamas, 80.

26 David Miller, Justice in immigration – European Journal of Political Theory 14(4), 2015, 391-408, 395.

27 UNHCR, Figures at a Glance, 2018.  www.unhcr.org/figures-at-a-glance.html (külastatud 04.11.2018).

28 Loe: ÜRO globaalse ränderaamistiku tekst eesti keeles – ERR, 16. november 2018. www.err.ee/877509/loe-uro-globaalse-randeraamistik… (külastatud 26.11.2018), 5-6.

29 Marek Kuul, Uuring: ÜRO rändelepingut pooldab 26 protsenti, vastu on 56 protsenti – ERR, 26. november, 2018. www.err.ee/879942/uuring-uro-randelepingut-pooldab… (külastatud 26.11.2018)