Rahvuslik versus kollektiivne, demokraatlik versus autokraatlik

Looduses pidavat valitsema tasakaal ja iga mõju kutsuvat esile vastumõju. Ju ta siis nii on. Kas samad põhimõtted pädevad aga ka rahvusvahelistes suhetes, mis pole mitte niivõrd loodusnähtus kuivõrd tehiskeskkond? Näib, et mingil moel võib neid põhimõtteid tõesti täheldada ka rahvaste ja riikide koosluse arengus. Eriti viimasel ajal.

Berliini müüri langemine ja sellele järgnenud kiired protsessid paiskasid senise, Külma sõja aegse tasakaalu uppi ning nagu leidis mõni analüütik, tundus ajaloorong olevat kihutanud ummikteel muldkehasse. Demokraatia leviala hakkas kiirelt, kuigi kohati valuliselt, laienema ja ebademokraatia ning autokraatia valitsusala kokku kiskuma nagu šagräännahk. Näis, et on aeg laulda hosiannat, heisata demokraatia lipud demokraatiavägede värskenenud ja kasvanud armee kohale ning toimetada see väärtushinnangute pakett ka neile rahvastele, kes veel pimeduse rüpes vaevlesid. Demokraatiad ju teatavasti omavahel ei sõdi ja seega oli globaalne rahuriik justkui silmapiiril.

Ühises väärtusteruumis nimega Euroopa Liit aga võeti laienemise kõrval kurss liikmesriikide kasvavale integreerumisele vaata et sulatustiiglis saavutatava tulemuseni.

Aga võta näpust! Ajaloorongi jälgijad leidsid, et ummiktee ei viinudki vääramatusse lõppu, vaid lihtsalt uuele teele. Demokraatia vallutusretk aeglustus ja kohati peatus ning puhus taganemissignaali. Ebademokraatia šagräännahk hakkas aga uuesti pindala kasvatama. Vana kooli kaader kommunistlikest ja vasakpoolsetest ühendustest, samuti lammutamata jäänud eriteenistuste struktuurid osutusid piisavalt viljakaks pinnaseks, kust võrsusid ebademokraatia sõdalaste uued üksused. Tajutasandile jõudis ehk ka arusaam, et kõigist pingutustest hoolimata moodustavad demokraatiad maailmas endiselt kindla vähemuse. Tagatipuks ilmusid maailmaareenile uued kurjad jõud islamiradikaalide ja enesetaputerroristide näol, kelle puhul tavaarusaamad vastasest ja tema tugevustest ning nõrkustest ei kehti.

Näis, et on aeg laulda hosiannat. Demokraatlikud riigid ju teatavasti omavahel ei sõdi ja seega oli globaalne rahuriik justkui silmapiiril.

Demokraatiajõud ei andnud alla ja eelistasid pikka aega teha nägu, et tegemist pole mitte võidukäigu peatumise, vaid taktikalise mõttepausi ning vägede ümbergrupeerimisega. Ebademokraatia jõud olla tegelikult samuti demokraatlikud, kuigi nad ei mõistvat ühiseid väärtusi lihtsalt õigesti. Et vaja neile pisut järele anda, lasta neil oma kodud korda seada ja ühiskonnas stabiilsus tekitada ning siis jõuavad nad niikuinii õige valgusekiire nägemiseni. Rakenduse leidis ka ühine oht – terrorism, mis kujutaks justkui meid kõiki liitvat mõjurit.

Alles viimastel aastatel on vist demokraatia kollektiivse ajuni jõudnud arusaam, et ühiste väärtuste mõjule on tekkinud kasvav vastumõju ja vaja oleks taas kohaneda võimaliku uue, kujuneva tasakaaluga. See ei tähenda paraku veel soovmõtlemise hääbumist, eriti kui taamal hõljuvad rahvuslikud majandus- või energiahuvid.

Euroopa Liidu nimelises ühises väärtusteruumis leiti aga, et rahvad, sindrinahad, ei tahagi nii väga lõplikult ühte heita ja integratsiooni arenedes tõstab taas pead rahvuslikkus. Rahvusriik ei ole inimkonna ajaloos küll eriti vana leiutis, kuid see ei ole kusagile kadunud ega kavatsegi vähemalt keskpikas perspektiivis kaduda. Lihtsalt paljud riigid nägid Euroopa integratsiooni liiga tugevalt oma isikliku nägemuse realiseerumisena, mitte kõigi nägemuste kooslusena. Kollektiivne versus rahvuslik huvi – see vastuolu ei olnud möödanikku jäänud, ta oli lihtsalt vahepealses eufoorias pisut ununenud.

Mida siis sellises olukorras teha? Robert Kagan leiab, et kõik on lihtsalt pöördunud tagasi normaalsusesse. Ajalugu on jälle olemas. Tuleb vaid selgelt tuvastada vastasseisu uued piirjooned. Neid püüab ta ka markeerida. Demokraatlikud jõud peaksid globaalselt grupeeruma ühiste väärtuste alusel ja arvestada tuleks ka antidemokraatlike või ebademokraatlike, autokraatlike jõudude koondumise võimalusega.

Selline mõtlemine ei ole veel väga laialt levinud ja kindlasti püütakse tõestada muude arenguvõimaluste paremust. Mõned Euroopa Liidu vanad liikmesriigid leidsid, et tuleks luua uus liit, kuhu kuuluksid eriti demokraatlikud ja eriti ühiseid väärtusi jagavad riigid. Uute ja eelkõige väikeste uute liikmesriikide jaoks näis see variant üsna masendavana, kuna oli selge, et neid sellesse „tuumik-Euroopasse” ei oodata. Üks variant oleks „tuumiku” teket kõigiti takistada. Teine variant oleks kuidagi selle tuumiku külge liibuda, esitledes end „eriti euroopaliku” maana. Kumbki variant ei ole tegelikult veel päevakorrast maas. Probleemile lahenduse leidmiseks on kõigepealt vaja selle olemasolu tunnistada.

Eesti aspektist paistab, et mõlemas suunas korraga joosta ei saa, vastuolu vajalike tegevuste vahel kisuks meid varsti külili. Seega peaksime jätkama vastuseisu Euroopa Liidu sees teise, ja välisest sisu poolest suurema Euroopa Liidu arendamisele. Samas peame aga aktsepteerima, et kollektiivse huvi ja rahvusliku huvi konfliktis tuleb igaühel teha mööndusi. Rahvusliku huvi järgimine ei tohi ohustada ega kahjustada kollektiivseid huve. Rahvusriigi aspektist on aga kusagil punane joon, mis markeerib omariikluse, rahvusliku püsimajäämise ning turvalisuse tagamiseks vajaliku piiri. Muus osas peaks kõigil riikidel, sealhulgas ka Eestil, olema mänguruumi ühishuvide arendamiseks ja kaitsmiseks.

Lisaks lokaalsele ühiste väärtuste ruumile on aga olemas ka laiem ühisväärtuste ruum, kuhu kuuluvad kõik demokraatlikud riigid. Nii Eesti kui teiste sellesse ruumi kuuluvate riikide huviks peaks olema selles ruumis suurema ühtsuse saavutamine, samuti ühtse ruumi laiendamine nende riikide võrra, kes asja vastu siiralt huvi tunnevad ja selles suunas ka jõupingutusi teevad. Mitmed „vanad” ühisruumis askeldajad on paraku küll laienemise osas üpris skeptilised.

Laiema ühtse väärtusteruumi mõttes on organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja NATO eelkõige vahendid, tööriistad. Tähtis pole mitte pelgalt nendesse struktuuridesse kuulumine, vaid ka nende kasutamine ühiste (ja selles kontekstis ka rahvuslike) huvide kaitsmiseks. Järelikult peaks meie kõigi huvides olema NATO ja Euroopa Liidu tihe koostöö ning seeläbi mõlema organisatsiooni tugevnemine. Seda koostööd peab Eesti, nagu ka teised liikmesriigid, arendama ka muudes rahvusvahelistes organisatsioonides, mis liikmeskonna plaanis vaevalt et väärivad ühistele väärtustele tuginevate struktuuride nimetust – näiteks ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu.

Aga võta näpust! Ajaloorongi jälgijad leidsid, et ummiktee ei viinudki vääramatusse lõppu, vaid lihtsalt uuele teele.

Laiema ühistegevuse tarbeks on ju tegelikult mitmeid võimalusi – mainin siinkohal NATO partnerluskoostööd kaugemate demokraatiatega nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapan, Lõuna-Korea. Ka Euroopa Liit saab arendada säärast koostööd. Kas seda kõike on võimalik vormistada mingiks uueks „demokraatiate ühenduseks”, nagu pakub Robert Kagan, seda on esialgu veel raske öelda.

Kui suudame tagada ühtse väärtusteruumi liikmete omavahelise tiheda käitumise koordineerimise ja ühisseisukohtade kujundamise, siis on kindlasti lihtsam vastu seista ka vastassuunalistele arengutele, nagu mõningate riikide arenemine autokraatia suunas ja/või ebademokraatiate alliansi kujunemine. Ühtne väärtusteruum peab olema piisavalt ühtne, piisavalt tugev ja piisavalt jõukas, et olla kütkestav neile rahvastele, kelle jaoks teevalik seisab alles ees. Arengukoostöö ja rahutagamismissioonide abil on võimalik seda teevalikut pisut mõjutada, kuid tegemist ei ole mingi imerohuga. Jätkusuutlikku demokraatiat ei ole võimalik eksportida ega peale suruda, see tekib ainult juhul, kui ta on sisemise arengu tulemus. Ja igal pool ei teki see võib-olla lähemate inimpõlvede jooksul üldse.

Artiklis väljendab autor oma seisukohti.