juuli 28, 2008

Professiooni paradoksid

Diplomaadi töö pole raske, diplomaadi töö on täis paradokse…” arvasin kuulvat Priit Kolbre vastust 2001. aasta suvel Brüsselis ühele diplomaadi abikaasale, kes oli hetk varem Priidule ilmselt öelnud, et diplomaadi töö on raske. Või – kes teab – kirjeldanud, kui raske on tema abikaasa töö. Või hoopis osutanud Priidu enda töö keerukusele.

Diplomaadi töö pole raske, diplomaadi töö on täis paradokse…” arvasin kuulvat Priit Kolbre vastust 2001. aasta suvel Brüsselis ühele diplomaadi abikaasale, kes oli hetk varem Priidule ilmselt öelnud, et diplomaadi töö on raske. Või – kes teab – kirjeldanud, kui raske on tema abikaasa töö. Või hoopis osutanud Priidu enda töö keerukusele.


Sulev Kannike

Professiooni paradoksid

Diplomaadi töö pole raske, diplomaadi töö on täis paradokse…” arvasin kuulvat Priit Kolbre vastust 2001. aasta suvel Brüsselis ühele diplomaadi abikaasale, kes oli hetk varem Priidule ilmselt öelnud, et diplomaadi töö on raske. Või – kes teab – kirjeldanud, kui raske on tema abikaasa töö. Või hoopis osutanud Priidu enda töö keerukusele.

Nagu mälestuses sageli, pole meelde jäänud küsimus, vaid vastus. Mis oli küsimus, ei saa me enam teada ega üle uurida. Juba hakkab Priit ületama seda õhkõrna mälupiiri, kus kolleegist, Eesti diplomaatide vennaskonna liikmest ning igapäevase töö kaasvedajast nihkutakse teispoolsuse vahekihti, mida me nimetame mälestusteks ja/või ajalooks. Jääb üksikute mälupiltide, lausete ja katkendite jada, mis kuuluvad erinevatele inimestele eri kohtades ja ajas ning need killud muutuvad edaspidi juba koos kolleegidele antud elu ja elatud aastatega.
Kuid täna, 2006. aasta kaunil jaanijärgsel ajal, Priidu matusenädalal, võib tema ammuse vastuse seletamise ette võtta. Endise õppejõu ja akadeemilise isikuna mõistaks ta katset ja see pakkunuks talle huvi. Aga kindlasti pole see Priidu seletus. Tal oli alati oma mõtteid, sealhulgas diplomaatilise teenistuse olemuse kohta. Jäägu järgnev lühiarutelu austusavalduseks sõbrale ja kolleegile, kelle mõtte- ja elutöö ei saanud valmis. Elu katkes järsult ja see osa tööst, mida suutnuks teha vaid Priit, jääbki tegemata.
Kas diplomaadi töö on raske?
Valgesärklaste universumis leiame alati töörügajaid ja äärmuslikke töörügajaid. Mehi ja naisi, kes – Eestis eriti 1990. aastate alguses – motiveerivad end töötama 25 tundi ööpäevas. Neid leidub piisavalt teadus- ja äriinimeste, vastutustundlike ametnike ja poliitikute, nagu ka diplomaatide hulgast. Ei ole põhjust diplomaadi auväärset ametit nimetada raskeks füüsiliselt, olgu võrdluses ehitaja või laevamehe või ärimehega. Kuid midagi nimetatud sõna tähendusväli katab.
Siinse järelehüüde väide on: diplomaadi elukutse on raske bioloogiliselt. Ehk – see töö ei kuulu inimese loomuomaste tegevuste kilda. Diplomaadi elu eeldab vastuollu minekut sisemise bioloogilise malliga ja omal moel on diplomaadi elu bioloogiliste paradokside jada. Nendest Homo sapiens’i esindajatest, kes on suutelised oma temperamenti ja instinktiivseid reaktsioone teatud ja piisaval viisil murdma, saavad karjääridiplomaadid. Teistest ei saa. See on peamine põhjus, miks ükskõik millise riigi ja ühiskonna avara mõtlemisega, suhtlemisaltite ja patriootliku meelsusega inimeste enamik ei kaalugi seda ametit. Või on mõni elu ristteel kaalunud ja heitnud seejärel selle tee kõrvale kui endale mittesobiva.
Agressiivsus versus emotsioonitus
Diplomaatia toimib konfliktide toel. Riikide ja rahvaste huvid, ajalugu ja geograafia, majandus ja inimloomus taastoodavad päev päevalt suuri ja väikeseid konflikte, millest suur osa jõuab diplomaadi töölauale. Oma riigi huvisid tuleb kaitsta, aga konfliktid tuleb lahendada ja juba see on vastuolu. Pehmeke diplomaat ilma piisava sisemise agressiivsuseta on riigile kasutu.
Ma ei näe siin erinevust teiste konfliktide ristvälja jäävate elukutsete esindajatega, olgu need sõjaväelased, politseinikud või sportlased. Erinevus on tulemuses ja selle bioloogilises tähenduses indiviidi jaoks. Sõjaväelase töö kulminatsioon on lahing, politseinikul kurjategija kinnipidamine ja sportlasel võit staadionil või mänguväljakul. Kriisidiplomaatia suurim saavutus on, kui väljutakse nõupidamisruumist ja maailm nendib ülikonnas meeste eemalduvaid selgi vaadates: “Midagi ju ei juhtunud.”
Omaette nüansi lisab riigi suurus. Liigsete emotsioonide ja adrenaliinisurve vastu on loomulik kaitsereaktsioon künism. Suur riik võib endale lubada (ehk vajabki) teatud hulka küünilisi, mitte midagi liiga südamesse võtvaid diplomaate. Samas on kaheldav, kas küünik suudab tõsiselt võtta patriotismi. Väikeriik vajab aga patriotismi, igal elualal ja rohkem kui suurriik. Sellega kompenseeritakse muude ressursside piiratus. Patriotism toodab emotsioone ja diplomaadile vajalikku agressiivsust. Igapäevatöös on aga fakt, et väikeriigi huvide kaitsmine nõuab delikaatsust, sellesama agressiivsuse salgamist ja emotsioonide mahasurumist. Nii see ring sulgub.
Usaldus ja umbusk
Sageli rõhutatakse, et tänase maailmapoliitika teevad keeruliseks tohutud infomahud ja see, et nende põhjal vajalike otsuste tegemiseks jääb järjest vähem aega. Kahtlemata on see tõsi. Kuid on veel midagi.
Vahest vaid vanglates ja suurte katastroofide ajal on üksikinimeste jaoks usalduse ja usaldamatuse, koostöö ja koostööst keeldumise, petliku koostöö tajumise ja abikäe hammustamise ohu läbinägemine pidevalt elu ja surma küsimus. Pere- ja sõpruskondadele toetumine, veresugulus ning riigi jõuga kehtestatud tsiviilrahu välistavad vajaduse iga minut tänaval üle õla vaadata, kõige lähemate sõprade nägudelt reeturimõtete jälge otsida ning kolleege pidevalt umbusaldada. Vaenlasi on vähe ja nende tekitamiseks tuleb ise lollusi teha.
Riikidevahelised suhted on aastatuhandeid olnud ja jäänud valdkonnaks, kus usaldamatus on kindlam kompass kui usaldus. See kehtib ka tänapäeval, vaatamata rahvusvaheliste organisatsioonide ja multilateraalse poliitika kasvule pärast II maailmasõda, mis on riikidevahelist usaldust märgatavalt kasvatanud. Kuid rahvusvahelise suhtlemise lähtepunkt, rahvusriikide legitiimne, kuid zooloogiline egoism (tuletis rahvusriigi piiramatust suveräänsusest), on jäänud.
Diplomaadi raudvara hulka kuulub ka tõdemus: “Kui kolleegid (s.o teiste riikide diplomaadid) näkku valetama hakkavad, on katastroof juba käes.” See ütlus osutab usalduse ja umbusalduse piirile jääva diplomaatilise suhtlemise teisele küljele – kui vähegi võimalik, väldivad riigid ja nende diplomaadid otsest üksteisele valetamist. Otsene valetamine osutab, et diplomaatia on lõppenud, valet varjata enam ei viitsita või ei peeta vajalikuks ning Sina ja Sinu riik on marginaliseeritud või kaotaja – ja suurelt.
Omad ja võõrad
Seepärast pole mitte valed, vaid “mitte kogu tõe” avaldamise oskus, info teatavakstegemine ja selle endale hoidmine põhivõte diplomaatia tööriistakastis. Rahvusvahelise suhtluse maailmas liikuva info põhimassi moodustavad veerand-, pool- ja kolmveerandtõed. Saadud infokildudele puuduvate lisaksotsimine ja nende tõlgendamine moodustab lõviosa diplomaadi tööst.
Vaatamata mänguteooriast tuntud “vangide dilemma” populaarsusele, ei ole partnerite ja kaasinimeste umbusaldamine aga inimesele loomuomane. Sadu aastatuhandeid on inimene olnud kollektiivne olend, kelle elu on möödunud 30 – 100-liikmelistes kogukondades. Maksiimiks on olnud, et usaldada tuleb omasid, umbusaldada tuleb võõraid. Ja see piir on tavaolukorras piisavalt selge.
Diplomaadi psühholoogiline häälestatus on paratamatult teine. Aastate kaupa tuleb pingsalt jälgida maailmas toimuvat, tööhüpoteesiks kahtlus, et omast, s.o liitlasest, võib olla saanud võõras, kes vaid kannab sõbra maski. Ja olla valmis äkiliseks olukorra muutuseks, kus senisest võõrast võib üleöö saada oma. Pikaajaliselt sellises seisundis töötamiseks ei ole tavainimese psüühika riistvara eriti kindel alus. Tavainimest ähvardab alusetu teatud riikide, kontseptsioonide või poliitikute usaldamine ühelt poolt või vandenõuskeemide ehitamine, mis lõpeb paranoilise “kõik on meie vastu” kahtlustuste kogumisega.
Vahemärkuse korras võib öelda, et siit jookseb sise- ja välispoliitika erisus. Eduka sisepoliitika lähtepunkt on partneri usaldamine, umbusaldus on tuletis. Välispoliitikas on vastupidi. On nenditud, et Adolf Hitleri üllatusrünnaku olemus 1920.-1930. aastatel Saksamaa sisepoliitikas seisnes välispoliitika põhimõtete toomises sisepoliitikasse. Teiste osapoolte umbusaldamisest tehti sisepoliitika postulaat. Välispoliitikast võeti üle ka jõu tunnistamine universaalseks vahendiks, mis asendab iga muud konflikti lahendamise teed.
Ego kui sisaliku jälg kivil
Avalik tunnustusvajadus on kui mitte bioloogiline, siis ürgne sotsiaalne vajadus. Nii primitiivses kui arenenud ühiskonnas lähtub inimese identiteet tema nimest ja vertikaalse mobiilsuse (karjääri) alus on oma oskustega silmapaistmine. Enda nimel trummikõmistamise tung on vanem kui inimkond (antropoloogidel on tuua näide noorest gorillast, kes õppis laagris tühjadel bensiinivaatidel trummi lüües põrgulärmi tegema; “nooruki” staatus karjas tõusis järsult).
Diplomaadi töös tuleb tähelepanelikult kontrollida ka seda instinkti. Vaevalt esindavad totalitaarsed parteid karmimat isiklike väljaütlemiste kontrolli kui välisministeeriumid üle maailma. Meeskonnatöö vajadus, pidev seisukohtade kooskõlastamine alt üles, ülevalt alla ja horisontaalselt, poliitikute mõtete ja riigi hääle võimendaja igapäevane roll nõuab diplomaadilt isikliku identiteedi ümberkonstrueerimist. Ja “minaga” algav lause on sageli ebaprofessionaalsuse märk.
Vaid piiratud seltskonnaga kinnistel koosolekutel, kolleegide keskel, kõlab diplomaadi “häälestamata” ehe hääl ja ta saab esitada oma seisukohti nii, nagu hommikul voodist tõustes maailm just talle oma palet näitas. Tema seisukohad jäävad turvaliselt varjule välisministeeriumide arhiividesse ja kõvaketastele aastakümneteks või igaveseks. Selles ametis aariaid ei esitata ja soleerimine on ohtlik üleastumine nii noorem- kui vanemdiplomaadi töös. Vaid tõeliselt väljapaistvad isiksused oskavad välisteenistuses jätta oma, eristatava jälje, sattumata vastuollu ametieetikaga ja ohustamata riigi huve.
Kokkuvõtteks
Kahtlemata on tsivilisatsioon õppinud painama ja painutama nii inimkeha kui vaimu. Klassikaline lääne balletitants on kaugel inimkeha loomulikust liikumisest ja liigutustest, kuid tulemuseks on kunst. Inimkeha füüsilise ja bioloogilise materjali vastupanu ületamise nimel õpivad balletitantsijad oma ametit aastakümneid, väljalangevus on suur ning nende karjäär lõpeb varakult.
Karjääridiplomaatia koos liikumisega astmelt astmele, rotatsioonide ja sagedaste positsioonivahetustega sarnanebki balletitantsija koolitusega. Inimene vajab dressuuriga piirnevat treeningut, et elada vastu looduslikku loomust, isegi kui see on kaaskodanikele vajalik. Emake loodus annab kunstnikule sageli valida vaid pika karjääri ja särava karjääri vahel. Ja ta teeb selle valiku karmi käega ise. Tõdegem, et sama karmi käega kohtleb ta ka neid, kelle elu möödub pigem kulisside taga kui ees. Diplomaatide elu ja lahkumise viimaseks paradoksiks jääb, et nende karjääri pea nähtamatu kuma on kui mineviku virmalised. Seda tajutakse tagasivaatepeeglis. Siis, kui oleme ära käinud juba üksjagu uuest teest homsesse ja ülehomsesse.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar