august 12, 2008

Pribaltika ja Kreml

Ajaloodoktor Jelena Zubkova on Eesti lähiajaloolastele hästi tuntud autor. Ka äsjailmunud artiklikogumikus “Eesti NSV aastatel 1940–1953” (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 15 (22), 2007) avaldati tema 2001. aastal ilmunud artikli “Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952” tõlge, mida võiks tingimisi pidada omamoodi eelkokkuvõtteks alljärgnevalt käsiteldavale raamatule.

Ajaloodoktor Jelena Zubkova on Eesti lähiajaloolastele hästi tuntud autor. Ka äsjailmunud artiklikogumikus “Eesti NSV aastatel 1940–1953” (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 15 (22), 2007) avaldati tema 2001. aastal ilmunud artikli “Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952” tõlge, mida võiks tingimisi pidada omamoodi eelkokkuvõtteks alljärgnevalt käsiteldavale raamatule.


Е. Ю. Зубкова. Прибалтика и Кремль. 1940–1953. / История сталинизма. Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН), Фонд Первого Президента России Б. Н. Ельцина. Moskva, 2008, 351 lk.
Ajaloodoktor Jelena Zubkova on Eesti lähiajaloolastele hästi tuntud autor. Ka äsjailmunud artiklikogumikus “Eesti NSV aastatel 1940–1953” (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 15 (22), 2007) avaldati tema 2001. aastal ilmunud artikli “Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952” tõlge, mida võiks tingimisi pidada omamoodi eelkokkuvõtteks alljärgnevalt käsiteldavale raamatule.
Jelena Zubkova sündis 1959. aastal, lõpetas Moskva Riikliku Ajaloo- ja Arhiiviinstituudi (tänapäeval Moskva Riiklik Humanitaarülikool), kus praegu ka ise õpetab. Peale selle on ta Venemaa Teaduste Akadeemia Venemaa Ajaloo Instituudi vanemteadur ning olnud külalisprofessoriks Konstanzi ja Tübingeni ülikoolis. Ta on kirjutanud mitu raamatut ja hulga artikleid N. Liidu ajaloost aastatel 1945–1964 ning oli Raadio Vabaduse venekeelse saatesarja “Mineviku dokumendid” (1998–2005) autor.
Oma raamatus “Pribaltika ja Kreml” käsitleb ta Eesti, Läti ja Leedu sovetiseerimist 1940–1953. Jelena Zubkova on vene ajaloolane ega kirjuta mitte Eesti, Läti ja Leedu ajalugu, vaid uurib Balti riikide sovetiseerimist stalinliku sise- ja välispoliitika osana. Tema uurimistöö põhineb peaasjalikult Venemaa arhiivide dokumentidel, kuid ka Venemaal, Euroopas ja Ameerikas ilmunud raamatutel ja artiklitel. Teiste viidete seas leiame osundusi ka Eestis ajaloolastegi hulgas vähetuntud väljaannetele nagu AABSi 1980. aastate artiklikogumikud või Aleksander Kaelase 1958. a ilmunud “Das Sowjetisch besetzte Estland”.
Eesti, Läti ja Leedu ajalugu tunneb Zubkova palju paremini kui enamik me asjust kirjutavaid välisautoreid ja detailides reeglina ei eksi (kui välja arvata perekonnanimi Taagepera, mis temal järjekindlalt on Taagapera). Tänapäeva poliitilistesse vaidlustesse ta ei libastu – mille vältimine nõnda tundliku teema puhul ei ole sugugi lihtne –, kuid ei pelga samas läheneda niisugustele diskussioonidele maksimaalse võimaliku piirini. Ta ei ole Vene “riigiajaloolane”, kuid ka mitte “meie venelane”. Viimastel on võib-olla oma roll poliitilises diskussioonis, kuid teaduslikus väitluses on see tühine.
Me väikeses alaväärsuskompleksis teeb Zubkova raamatu sümpaatseks asjaolu, et selles puudub üleolevus uurimisobjektide, nende hulgas ka Balti riikide ja rahvaste suhtes, mis on sageli iseloomulik neile uurijatele, kes uuritava ühiskonna keelt ei tunne ning seetõttu selle ühiskonnaelu väljendusi kunagi päriselt ei mõista. Teiseks, vaatamata N. Liidu ja tema poliitika ühtlustamistaotlusele näitab Jelena Zubkova, kuidas kolme Balti riigi erinevus mõjutas erinevaks ka siin teostatava N. Liidu keskvõimu poliitika. Selles mõttes erineb ta paljudest Lääne-Euroopa uurijatest, kes mõne artikli ja raamatu põhjal ühe Balti riigi kohta loovad oma lähenemismudeli ja rakendavad seda siis ülejäänud kahe suhtes. Märkame ju sageli, kuidas tunnustatudki uurijad eesti asja läti või leedu mundris esitavad, olgu näideteks kas Pätsi-ajastu käsitelu läbi Ulmanise või Smetona mudeli, Teises maailmasõjas Eestis toimunu kohta kirjutatu või ka, miks mitte, arutelud võimalikust inflatsioonist Eestis aastal 2008.
Sissejuhatuse lõpuks ka mõistest “Pribaltika”. Zubkova kirjutab, et termin tuli kasutusele 19. sajandi lõpus ning pole mitte niivõrd geograafiline, kuivõrd ajalooline mõiste, mis muutus möödunud sajandil vene keeles harjumuspäraseks kujul “Sovetskaja Pribaltika”. “Pribaltika” ei ole vene vaste sõnale Baltikum, mis vene keeles on hoopis “Baltija”. Autori mõtte võimalikult täpseks vahendamiseks on alljärgnevates tsitaatides Pribaltika tõlkimata jäetud, sest paslikku eestikeelset vastet siinkirjutaja ei leidnud.
Autoritaarsest ajastust ja 1940. aasta sündmustest
Pärast lühikest kokkuvõtet Eesti, Läti ja Leedu ajaloost enne 1940. aastat, mis keskendub suuresti Smetona-Ulmanise-Pätsi autoritaarsete režiimide ajastule, käsitleb Zubkova ligi 70-l leheküljel 1940. a sündmuste tagamaid ja tagajärgi. Autoritaarsete režiimide ajastu alapeatükk põhineb enamasti Erwin Oberländeri juhtimisel avaldatud artiklikogumikel “Autoritäre Regime in Ostmitteleuropa 1919–1944” (1995) ja “Autoritäre Regime in Ostmittel- und Südosteuropa 1919–1944” (2001). Zubkova viitab neist kogumikest väitele, et “autoritaarsed struktuurid osutusid ideaalseteks eeldusteks võimu üleminekul kommunistide kätte”. Samas kontekstis võtab Zubkova ühes lauses kokku ka aastaid eesti avalikkust vaevanud küsimuse ja seda korraga kolme Balti riigi kohta: “Loomulikult olid Smetona, Päts ja Ulmanis kui rahvuslikult orienteeritud liidrid lõpmata kaugel sellest ideest [sovetiseerimise “ettevalmistamisest”. T. H.] ja neile “Kremli agentide” rolli omistamine ei ole muud kui katse õhutada ajaloolist, aga antud juhul ka poliitilist sensatsiooni.” (lk 30–31). Zubkova lisab ülevaate autoritaarse ajastu vähemuste- ja majanduspoliitikast ning katseist korraldada ühiskond Itaalia eeskujul korporatiivsel moel. Põllumajanduspoliitika osas nendib ta, et “agraarküsimust – sellisel viisil, nagu seda ekspluateerisid kommunistid talupoegade enda poole võitmiseks – Eestis ja Lätis ei olnud” (lk 41). Kokkuvõttena kirjutab ta, et noorsoo ja eriti üliõpilaskonna kõrval muutus “enamik teisi ühiskondlikke jõude, mis olid ühel või teisel põhjusel rahulolematud Pätsi, Ulmanise ja Smetona režiimiga, aktiivseks või varjatud opositsiooniks ka nõukogude korrale. Mitte mingisuguse “massilise baasiga” Nõukogude režiim Balti riikides arvestada ei saanud.” (lk 43).
Autori selle peatüki viiteid uurides nähtub jälle vajadus akadeemilise üldkäsitluse järele sõdadevahelise Eesti ajaloo kohta mõnes rahvusvaheliselt arusaadavas keeles. Praegu näeme, kuidas tänu inglise, saksa ja vene keeles ilmunud materjali fragmentaarsusele võimenduvad ühelt poolt kogu Ida-Euroopale rakendatavad stereotüübid, mille üle meil Eesti kontekstis mitte alati pole põhjust rõõmustada, teiselt poolt aga lähtuvad artiklitest leitud üksikväiteist mõnikord üsna põhjendamatud üldistused.
1940. aasta sündmusi käsitleb autor detailselt, see lugu aga on eestikeelsele lugejale kindlasti paremini tuntud kui venekeelsele, isegi Lätisse ja Leedusse puutuvas. Autori käsitlusviisist andku siinkohal aimu vaid alapeatükkide pealkirjad: ““Me leidsime vormi …”, „1939. a konfliktid ja kokkulepped”, “Sissetung: paktidest ultimaatumiteni”, ““Rahvarevolutsioonide” imiteerimine Nõukogude emissaride järelevalve all” ja ““Piiride taastamine” või “okupatsioon”: Nõukogude Liidu tegevuse iseloomust Baltikumis 1940. aastal”.
Zubkova peab selle märgiks, et Stalin oli langetanud otsuse Balti riigid hõivata, välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotovi poolt 1939. a kevadel kõnelustel oma Briti ja Prantsuse kolleegidega nimetatud N. Liidu “erilisi huvisid” Balti riikides ning võimalikke “julgeolekugarantiisid” neile riikidele (lk 46). Edasine oli juba protsess, mille tähisteks olid N. Liidu ja Saksamaa mittekallaletungileping 23. augustil 1939, N. Liidu vastastikuse abistamise lepingud Balti riikidega sama aasta sügisel ning 1940. aasta juuni ultimaatumid ning Punaarmee sissetung. Ta kirjutab, et “passaažid “rahvarevolutsioonidest” ja “vabatahtlikest”, kes viskusid “rahvaste sõbraliku pere” stalinlikku embusse, ei ole midagi muud kui nõukoguliku ajalookirjutuse kurioosum, ehkki niisugused ideed leiavad ikka veel oma tarbija” (lk 44).
Andes üldhinnangu 1940. aasta sündmustele leiab Zubkova: “Nõukogude Liidu tegevust Pribaltikas sissetungi momendist kuni Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungjärgu otsuseni Läti, Leedu ja Eesti astumisest Nõukogude Liitu, see on 15.–17. juunist kuni 3.–5. augustini 1940, võib, ehkki suure tinglikkusega, hinnata kui sõjalist okupatsiooni – kui mitte täht-tähelt, siis sisuliselt. Termin “okupatsioon” ei olnud absoluutselt kooskõlas Nõukogude Liidu pikaajaliste plaanidega Pribaltika suhtes ega ka sündmuste tegeliku arenguga selles regioonis. Esiteks, Nõukogude võim läks sinna “veendunult ja pikaks ajaks”, mis on vastuolus okupatsiooni ajutise iseloomuga. Teiseks, mis on ka peamine, Balti riigid kaotasid oma suveräänsuse, muutusid Nõukogude Liidu osaks koos õigus- ja muude kordade kehtestamisega, mis kehtisid kogu Nõukogude Liidu territooriumil. […] Aga kui väljuda rahvusvahelise õiguse raamidest ja hinnata 1940. a anneksiooni tagajärgi kui poliitilist sündmust? Nõukogude sissetungi tulemusena Pribaltikas kehtestatud režiim ei olnud okupatsioonirežiim – see oli kommunistlik režiim sovetlikul kujul. 1940. a läks Pribaltikasse “Nõukogude võim”: nii algas murrang, mille tulemused on palju tuntavamad ja dramaatilisemad kui ühelgi sõjalisel okupatsioonil. (lk 100–101).”
1944–1953: inimesed, struktuurid, mehhanismid ja vastupanu
Balti riikide teistkordset langemist N. Liidu võimu alla vaatleb Zubkova sõjajärgse maailmakorralduse kujunemise raamistikus. Ta kirjutab, et ehkki Atlandi harta ei tunnistanud territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas nende territooriumide elanike sooviga, ei teinud lääneliitlased suuremaid jõupingutusi, et N. Liit Balti riikidest välja tõrjuda. “Teisisõnu, Stalin ei pidanud kartma, et “Pribaltika pärast” algab sõda Läänega. Sel momendil piisas ka sellest.” (lk 136). Balti riikide sovetiseerimine toimus kahes etapis: 1944. aasta sügisest 1947. aasta keskpaigani ja 1947. aasta sügisest 1953. aasta märtsini. Sovetiseerimise esimesel etapil püüti vältida karme abinõusid ja piirduti relvastatud vastupanu mahasurumisega. Muudes valdkondades püüti näidata “rahvuslike eripärade” arvestamist: säilitati talud ja väike-eraettevõtlus, üritati dialoogi kohaliku intelligentsiga, juhtivatele ametikohtadele nimetati põhirahvuse esindajad, tunnistati keeleküsimuse tähtsust, repressiivpoliitika oli valikuline jms. 1947. aastal algas kruvide kinnikeeramine, mis kulmineerus massirepressioonide, põllumajanduse kollektiviseerimise ja “puhastustega” kohalikus kommunistlikus juhtkonnas. Samasugused “puhastused” toimusid aastatel 1950–1952 ka Nõukogude mõjusfääris Ida-Euroopas – Ungaris, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias jm.
Nikolai Karotamm, Eesti kommunistide juht 1941–1950, nägi ohtu võimaliku läänemeelse valitsuse moodustamises sakslaste poolt ja/või sakslaste taganemise ajal mõne sõjaeelse Eesti poliitiku juhtimisel ja kirjutas sellest 1943. a oktoobris Molotovile. Ta tegi ettepaneku luua N. Liidu välisasjade rahvakomissari “Baltikumi asetäitja” ametikoht, kes esindaks N. Liitu Baltikumiga seotud küsimustes, ning nimetada sellele kohale mõni autoriteetne tegelane, soovitades ise Hans Kruusi. Ettepanek toetust ei leidnud (lk 137–138). Ei ole teada, kas siin oli seos üleliidulise välisasjade rahvakomissariaadi muutmisega liidulis-vabariiklikuks ning liiduvabariikide välisasjade rahvakomissariaatide moodustamisega 1944. a alguses. N. Liidu sõjajärgse maailmakorralduse ettevalmistamisele suunatud konkreetsete sammude tagamaad pakuvad ajaloolastele ehk veelgi avastamisrõõmu.
“Kaadritest”, kollaboratsionismist ja eliidist
Zubkova peatub pikemalt kaadripoliitikal kui Balti riikide sovetiseerimise ühel tähtsaimal mehhanismil. N. Liidu juhtkonna jaoks oli tõsine probleem eesti, läti ja leedu kommunistide väike arv. Seda üritati parandada nn Venemaa eestlaste, lätlaste ja leedulaste oma kodumaale suunamisega, kuid Nõukogude sotsiaalne mehaanika põrkus siin ootamatu probleemiga: Moskva poolt Eestisse, Lätisse ja Leedusse saadetud rahvuskaaslasi peeti peaaegu sama võõraks kui venekeelseid sisserändajaid. Kuid küsimus oli eelkõige usaldusväärsuses ja läbiproovituses ning Venemaa eestlasi, lätlasi ja leedulasi (viimaseid oli eriti vähe) edutati hoolimata kohalike tõrjuvast hoiakust juhtivatele ametikohtadele. Autor toob näiteks, et ehkki 1945. a suvel oli enamik parteiaparaadi töötajaid Eestis eestlased, töötasid 78-st EK(b)P KK töötajast 61 enne 1940. aastat nn “vanades liiduvabariikides” (lk 148).
5. peatüki on autor pealkirjastanud “Pribaltika poliitiline eliit: kollaboratsiooni ja rahvuskommunismi vahel”. Kollaboratsiooniküsimust Zubkova sügavuti siiski ei lahka (ebaselgeks jääb ka rahvuskommunismi mõiste), piirdudes nentimisega, et “1940. aastal võimule pääsenute, see tähendab faktiliselt Moskva käest võimu saanute šanss saada “rahvuskangelaseks” või vähemalt sattuda tähelepanuväärsete ajalooliste isikute hulka ei ole suur (lk 257).” Ta jaotab võimule pääsenud sovetliku eliidi kolme kategooriasse: illegaalsed kommunistid, intellektuaalid ja “vene pribaldid”. Eesti keeles katavad viimase mõiste terminid “Venemaa-eestlane, -lätlane ja -leedulane”.
Illegaalsed kommunistid olid mehed ja naised, kes olid Eestis, Lätis ja Leedus Kominterni agentidena põranda all tegutsenud ning ka need, kes 1920. ja 1930. aastatel olid pikka aega kommunistliku tegevuse eest vangis istunud. “Intellektuaalide” kategooriasse liigitab ta isikud, kes toodi poliitikasse teaduse, kultuuri või ajakirjanduse alalt või haritlaskonnast. “Need olid rahvusliku intelligentsi esindajad, kes sündisid ja tegid karjääri kodumaal ning kellel kas polnud enne 1940. aastat üldse kontakte Nõukogude Venemaaga või kes suutsid neid kontakte osavalt varjata. 1940. aasta “intellektuaalid” olid reeglina esimese põlve haritlased, pärinedes talupoegade või tööliste seast ning seega vastasid täielikult nõukogude intelligentsi mudelile, mis võimaldas kergesti luua ametliku legendi.” (lk 274).
Venemaa-eestlaste (-lätlaste, -leedulaste) kategooriasse kuulusid isikud, kes olid kas Venemaal sündinud või läinud sinna varases nooruses koos vanematega ning üles kasvanud N. Liidus. Nende “sepikojaks” oli J. Marchlewski nimeline Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlik Ülikool, mis 1936. a suleti, suur osa lõpetajatest hävitati stalinlike “puhastuste” käigus. Ka see fakt on üks argument, millega Zubkova toetab väidet, et Stalinil tekkis plaan Balti riikide inkorporeerimiseks alles 1930. aastate lõpus.
1940. a suvel toodi esimestena võimule “intellektuaalid” – Eestis Johannes Vares-Barbarus ja tema marionettvalitsuse liikmed –, kes pidid imiteerima võimu üleminekut siseriiklike protsesside tulemusena. Tegelikult juhtis asja – pärast N. Liidu keskvõimu emissaride Ždanovi, Võšinski ja Dekanozovi lahkumist – Kominterni taustaga usaldusväärne tegelane, Eestis EKP KK I sekretär Karl Säre. N. Liidu saatkonnal oli järelevalvefunktsioon. Pärast lõplikku inkorporeerimist 1940. a augustis toodi esiplaanile ka endised põrandaalused kommunistid – Eestis näiteks Johannes Lauristin Rahvakomissaride Nõukogu esimehena. Pärast sõda jätkasid esialgu 1940. a augustis võimule pääsenud isikud, nende hulgas ka hulk “intellektuaale”. Eesti on siin mõneti erandiks, sest nii parteijuht kui ka valitsusjuht said sõjas surma (õieti pole Karl Säre saatus päriselt teada) ja nad tuli asendada. Nii tõusid N. Liidu tagalas etteotsa teise ešeloni tegelased Nikolai Karotamm ja Arnold Veimer. 1940. aastate lõpul, kruvide kinnikeeramise ajastul, tõrjuti kõrvale nii “intellektuaalid” kui ka illegaalsed kommunistid. Paljud kõrvaletõrjutuist represseeriti. Eestis on selle sümboliks EKP KK 1950. aasta märtsipleenum, mille käigus läks kohalik võim Venemaa eestlaste kätte Johannes Käbiniga eesotsas ning nii Hans Kruus, Nigol Andresen, Hendrik Allik kui veel paljud teised “intellektuaalidest” ja “endistest poliitvangidest” tegelased pandi kodanlikus natsionalismis süüdistatuna vangi. Zubkova kirjutab, et erinevalt Ida-Euroopast võimult tõrjutute suhtes surmanuhtlust ei rakendatud. Eestis on siin siiski vähemalt üks erand – endine poliitvang ja 1943–1950 majandusministri ametis olnud August Hansen lasti 1952. a maha.
Zubkova kirjeldab pikalt, detailselt ja dokumendipõhiselt ka Johannes Käbini võidukäiku EKP KK I sekretäriks: “Tema tund saabus 1941. a, kui lõpuks märgati tagasihoidlikku õppejõudu, siiski mitte tänu mingitele erilistele annetele, vaid ainuüksi tema eesti rahvuse tõttu. Või, nagu väljendas seda A. Kaelas: „Äkki “avastati” Käbini eesti päritolu,” kirjutab ta (lk 279).
Ei tule arvata, nagu olnuks sovetiseerimine vaid kohapealsete või siia saadetud võimuesindajate pädevuses. Ühes alapeatükis annab Zubkova ülevaate Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastavalt Eesti, Läti ja Leedu büroode tegevusest, mis moodustati 1944. a sügisel. Õieti oli see 1940–1941 viljeldud poliitika jätkuks, kus keskvõimu järelevalvefunktsiooni teostas ÜK(b)P KK ja N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu volinik (Eestis Vladimir Botškarjov). Leedu bürood juhtis Mihhail Suslov, hilisem Brežnevi “hall kardinal” ning Eesti ja Läti bürood 1944–1946 Nikolai Å atalin, hilisem keskkomitee sekretär. Büroode koosseis oli ühesugune: juhataja ja tema asetäitja kõrval ka julgeolekuasutuste (NKVD ja NKGB) esindaja, liiduvabariigi parteijuht ja valitsusjuht. Bürood likvideeriti 1947. a märtsis.
Pikemalt käsitleb Jelena Zubkova põllumajanduse kollektiviseerimist. Ta näitab Eesti, Läti ja Leedu maaelanikkonna tugevat vastuseisu kolhoosidele, mille õieti lämmatas alles 1949. a märtsiküüditamine, ning teiselt poolt ka seda, et kolhoosipõllumajandus ei olnud tootlikum talupidamisest, vaid vastupidi. Kollektiviseerimise näol oli tegemist kommunistlikust ideoloogiast tuleneva vägivaldse aktsiooniga ning majandusliku efekti puudumine ei olnud kollektiviseerijatele argumendiks.
Erandina nn “vanadest liiduvabariikidest” anti Eestis, Lätis ja Leedus kõigile elanikele passid juba 1947. aastal, mujal polnud talupoegadel üldiselt passe veel ka 1960. aastatel ning nende liikumisvabadus oli piiratud. Zubkova seletab Balti riikide “pasportiseerimist” mitme asjaoluga: esiteks aitas passide väljaandmine julgeolekuasutustel võidelda vastupanuliikumisega; teiseks, “küsimus ei olnud mitte ainult traditsioonis, vaid kodanike õiguskultuuris, kes olid harjunud oma suhted riigiga rajama teatud reeglitele”; ja kolmandaks – “ passisüsteemi laiendamisega Balti liiduvabariikide kogu territooriumile lootis võim ise võita kohaliku elanikkonna suurema usalduse” (lk 189–190).
Relvastatud vastupanuliikumist käsitleb autor põhjalikult, näidates selle suurt ulatust eriti Leedus ja analüüsides võimude poolt banditismina defineeritud nähtuse erinevaid aspekte ja komponente. Zubkova arutleb ka selle üle, kuivõrd sisaldus vastupanuliikumises kodusõja elemente, kuid ühesele järeldusele ta siin ei jõua. Ta kirjutab: “Vaieldamatult oli ülestõusuliikumine Pribaltikas vastuseks sovetiseerimispoliitikale, eriti seda saatnud repressioonidele ja terrorile.” (lk 196). Selle võitluse ohvrite arv oli väga suur: N. Liidu ametlikel andmetel tapeti aastatel 1944–1952 Eestis, Lätis ja Leedus 23 751 vastupanuliikumises osalejat, arreteeriti 51 693 inimest ning küüditati kulakute ja bandiitide toetajatena peaaegu 200 000 inimest (lk 256).
Raamatu viimase peatüki pühendab Zubkova Kremli “uuele kursile” Pribaltika suhtes pärast Stalini surma 1953. aastal ning Lavrenti Beria poolt algatatud muudatustele.
Kahjuks on toimetus unustanud koostada kasutatud allikate ja kirjanduse koondloetelu. Nii tuleb autori soovitus täiendavaks lugemiseks igaühel endal joone alt leida.
Kokkuvõtteks
Zubkova jõuab järeldusele, et Pribaltika sovetiseerimine oli Stalini üks ambitsioonikamaid projekte. Ta väidab, et erilist “kontseptsiooni” Stalinil polnud, peamine oli eesmärk – rea Ida-Euroopa riikide allutamine Moskva kontrolli alla. Kuid Balti riigid ei sobinud kommunistliku eksperimendi katseväljaks ning Pribaltika oli Moskva jaoks jätkuvalt probleemseks alaks ja seda kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.
Tavaliselt arvatakse, ja mitte päris ebaõiglaselt, et arhiiviajaloolaste kirjatööd on igavad. Jelena Zubkova raamatu suhtes see ei kehti. Ta ei piirdu dokumentide ümberkirjutamise ja teiste autorite väidete eritlemisega, vaid toob selgelt välja oma seisukoha, illustreerib loo põhitelje konkreetsete näidetega isikute saatusest või sündmuste kulgemisest või nõukogude bürokraatia kohati absurdsestki argipäevast ega häbene ka meenutamast isiklikke mälestusi seoses n-ö Pribaltika fenomeniga. Ta kirjutab nii “Spidola”-tüüpi transistorraadiote kõrgest renomeest Moskva mustal turul, sest miskipärast võtsid just need aparaadid kõige paremini keelatud raadiojaamu, ning sellest, kuidas Vytautas Žalakeviciuse film “Keegi ei tahtnud surra” (1965), mida näidati nii pioneeri- kui ka vangilaagrites, tõi Balti riikide relvastatud vastupanuliikumise küsimuse N. Liidu avalikkuse aruteluks.
Uuemal ajal võiks oletada ka lihtsameelset arvamust, et Venemaa ajaloolaste seisukohad, eriti Eestit ja Balti riike puutuvas, on lepitamatus vastuolus Eesti ajaloolaste seisukohtadega samades küsimustes. Meedia võimendab tavaliselt seisukohti, kus on loota intriigi ja konflikti ning kummagi poole veendunud rahvuslased annavad niisuguses lepitamatuses häälekalt omadele õiguse. Alati on olnud ajalookirjutajaid, kes naiivsusest, edevusest või finantseerimise huvides lisavad õli selle lepitamatuse tulle. Jelena Zubkova raamat tõestab kahtlejatele veel kord, et N. Liidu poliitika Balti riikides on uuritav ka ajalooteaduslike meetoditega.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar