Prantsusmaale on oluline Balti riikide kaitsmine ja julgeolek

Parasjagu Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi rolli täitva Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei soovi, et EL pagendataks taustajõudude hulka NATO ja USA selja taha. Macron soovib näidata, et ta suudab Venemaale vastu astuda ja samal ajal Moskvaga dialoogi pidada. See võib osutuda raskeks, aga olla siiski teostatav, sest Prantsusmaa ja Venemaa võivad omavahel kokku puutuda operatsioonipiirkondades Aafrikas, Lähis-Idas ja Väike-Aasias. 

Tõsi, Macroni viimane külaskäik Moskvasse ja püüd Euroopas pingeid leevendada näitas küll taas kord Prantsusmaa ja Venemaa valmisolekut rääkida, kuid ei viinud läbimurdeni.

Prantsusmaa ja Venemaa huvid

Praegune Prantsusmaa president ei ole kunagi olnud Venemaa-vastane. Ta on mitu korda teinud ettepaneku pidada Venemaa Föderatsiooniga dialoogi ja isegi väljendanud usku uute struktuuride loomisse. Tema eelkäijad olid samal seisukohal, kaasa arvatud Nicolas Sarkozy, kes juhtis tähelepanu sellele, et kui suhted Venemaaga ei soojene, sunnib see Moskvat pöörduma Hiina rüppe.

Viimastel aastatel on Prantsusmaa ja Venemaa küll Aafrikas ja Lähis-Idas otseselt rivaalitsenud, aga Putin ja Macron on ikkagi suutnud probleeme ja katsumusi arutada. Teistes maailmajagudes tekkinud pinged ei ole avaldanud mõju kahe riigi huvidele Euroopas. Kaks suurriiki jätkavad suhtlemist kõige kõrgemate esindajate tasemel 2+2-formaadis, kaitse- ja välisministrite tasemel, ja on avatud vastastikusteks investeeringuteks.

Aga kui vanasti Macron tundus teadvat, kuidas Putiniga rääkida, siis veebruari alguses Moskvas toimunud kohtumine näitas, et Prantsusmaa presidendi oskused pole enam endised.

Praegu katsetavad nii Prantsusmaa kui ka Venemaa, mil määral suudavad nad Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekut mõjutada. Kuna on selgunud, et Normandia neliku (Ukraina, Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa – toim) kõnelused ei tööta, on Macron võtnud endale Kremli ja teiste riikide peamise vahendaja rolli. Varem oli märkimisväärne roll täita Angela Merkelil, aga praegu suhtleb Putin eelkõige just Prantsusmaa presidendiga. 

Seega kõik Euroopa julgeolekuprobleemid, mis tekivad ähvardavate Venemaa vägede tõttu, arutatakse läbi Élysée paleega. Aga kui vanasti Macron tundus teadvat, kuidas Putiniga rääkida, siis veebruari alguses Moskvas toimunud kohtumine näitas, et Prantsusmaa presidendi oskused pole enam endised.

Ühelt poolt võib pidada heaks tõsiasja, et Venemaa arvestab ELi juhtiva riigiga kaitsevaldkonnas ja et Prantsusmaa president on suutnud Kremli nõudmistele vastu astuda. Teiselt poolt on Prantsusmaa rohkem kui ühel korral näidanud, et peab oma riiklikke huve prioriteetseks. 

Macron ei saa aga pidevalt otsida Moskva, Washingtoni ja Brüsseli vahel tasakaalu. Rahvusvahelisel areenil hakkab kätte jõudma aeg, kui tal tuleb valida, kelle poolt olla.

Euroopa kaitse arendamine

Macron on märkinud, et Euroopa peaks oma suveräänsust ise kehtestama ning oma huve ja väärtusi ise kaitsma. Selleks vajalikke võimeid tuleb aga kogu aeg arendada. Selle väitega näitab president selgesti, et Prantsusmaa eesmärk on luua Euroopale kaitsevõime. Seegi pole saladus, et Macron soovib moodustada „tõelist Euroopa armeed“, mis ei sõltuks välistest suurjõududest, kes püüdlevad hegemoonia poole ja suhtuvad Euroopasse kui erimeelsuste keskmesse. 

Euroopa kaitseväe loomine on üks põhilisi eesmärke, mille Macron on endale seadnud ja mille ta kavatseb saavutada, juhul kui ta valitakse aprillis teiseks ametiajaks presidendiks. Seda algatust võiksid toetada Balti riigid, sealhulgas Eesti, ning teised Takuba rakkerühma partnerriigid, kellel on Prantsusmaaga head suhted, näiteks Tšehhi, Taani, Kreeka, Rumeenia ja Itaalia. 

Sellisel juhul võiks Prantsusmaa, kelle relvajõud on ELis kõige suuremad ja kes kasvatab kaitsekulutusi kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust, ise juhtida vajalike struktuuride arendamist.

Prantsusmaa sõjaline kaasatus Eestis on keskse tähtsusega tegur Balti riikide julgeoleku tagamisel.

Prantsusmaa sõjaline kaasatus Eestis on keskse tähtsusega tegur Balti riikide julgeoleku tagamisel. NATO rahvusvahelise lahingugrupi kohaolu on osa NATO heidutusstrateegiast ning Prantsusmaa panus (sealhulgas rahvusvahelistes sõjalistes õppustes) kinnitab prantslaste valmisolekut aktiivselt piirkonnas tegutseda ja koos teiste NATO liitlastega Venemaale sõjaliselt vastu astuda. 

Prantsusmaa sõjaline toetus edastab otsesõnu sõnumi, et Venemaa ei saa nii julgeks minna, et ründab NATO ja ELi liikmesriike, ning võimaldab Baltimaadel keskenduda teistele katsumustele. Prantsusmaa ei kaitse Leedut, Lätit ja Eestit desinfo, migrantide sissetungi, küberrünnakute ega energiakriisi eest, aga Balti riigid võivad loota kahepoolsele sõjalisele koostööle Aafrikas ja rahvusvahelistel sõjalistel õppustel.

President Macroni juttu uuest julgeolekukorraldusest ja avangutest Venemaaga võiksid Balti riigid suhtuda kui võimalusse kindlustada oma suveräänsust ja sõltumatust, sest soovides ELi toetust oma püüdlustele, peab Macron arvestama ka teiste riikide eesmärkidega. 

Balti riikide julgeolek on Prantsusmaale oluline. Nende stabiilsus võimaldab Prantsusmaal tegeleda teiste strateegiliste teemadega nagu Ukraina, Läänemere piirkond ja Balkan. Macron on täiesti vastu Venemaa ihalusele vormida Euroopat ning otsustada, kes tohib ja kes mitte kuuluda erinevatesse liitudesse.

Prantsusmaa valimiste järelmid

Kas aprillis toimuvad presidendivalimised võivad tuua muutuse Prantsusmaa Vene-poliitikasse? Kui valimised võidab Macron või Valérie Pécresse, ei ole suuri muutusi oodata. Kui võitjaks tuleb Marine Le Pen või Éric Zemmour (tõenäosus on väike), kaldub Prantsusmaa poliitika märgatavalt Moskva poole. Samas ei mõjutaks see julgeoleku alustalasid Balti riikides, keda jätkuvalt kaitseb NATO ja kes säilitavad suhted Pariisiga.

Keerulises seisus on hoopis Venemaa, keda muu hulgas kammitseb majanduslangus, ühiskonna rahulolematus ja tegutsemine liiga paljudel lahinguväljadel.